Läbi kümnendite ehk ilus number see 1965

Olen ikka öelnud, et olen sündinud aastal, mis on raiutud laulusisse. Ilus number see 1965.

Esimesed mälestused iseendast on ajast, mil olin umbes 3 aastane. Olin naabritädi matustel, suured tädid nutsid ja mina ei näinud nende vahelt välja, aga oleksin tahtnud, sest sain aru, et see nutmise põhjus on kirstus, mida ma ei ulatunud korralikult nägema. Ilmselt oli selline sündmus erakordne. Järgmine kord matustele minna oli siis, kui olin juba täiskasvanu.

Vaatamata esimestele mälestustele, mis on seotud kurva sündmusega, olid esimesed kümme aastat turvalised ning olin kaitstud kõige kurja eest. Mälupildis on suvi ja taevas helesinine, küllap oli siis lapsepõlv helge. 

Järgmisel kümnel vist kujunesin ja kasvasin selliseks nagu olen. Isegi  rõivanumber on sama. Sellesse kümnendisse jäid paljud asjad, mida võib pärjata nimetusega „esimene“: omaette elamine, koolid, armumine, pettumine, pikem reis. Ka käsitöö- ja lugemisearmastus tekkis selles eas. Samuti püsivad sõbrad ja esimesed keemilised lokid.

Kahekümnendad tõid esimese töökoha,  iseseisvumise koos uue elupaigaga ning selle loogilise jätkuna pere ja hoole ning arusaama, et üks abielu ei peaks selline nagu ta meil välja kujunes, olema. Õmblesin ja kudusin palju, ning nautisin seda, et minu tüdrukud olid nagu väikesed nukukesed.

Kolmekümnendatel hakkasin iseseisvuma. Tegin palju tööd ja lootsin suuresti iseendale, kuigi ka vanemad olid tagalaks. Sel kümnendil sain viimast korda siin maises elus öelda – isa. Kudusin ja heegeldasin palju.  Käisin rahvatantsu tantsimas. Värvisin esimest korda juukseid. Õppisin arvutit kasutama. Sain esimese mobiili. Oli võimalus vahetada kolm korda töökohta, vana abielu asendasin uue kooseluga ning sain endale pesamuna, kasulapse ja koera.   

Neljakümnendad möödusid eriti kiiresti. Tüdrukud iseseisvusid. Kolisime uude päris oma koju. Hakkasin oma aeda rajama. Võtsime endale kassi.  Mulle ei ütle enam keegi – minu laps. Meie kärgpere paljunes. Esimene tervisemure.  Astusin ülikooli. Esimesed pikemad reisid koos oma väikese perega. Saatsime igavikuteele oma kutsu. Hakkasin rohkem raamatuid lugema ning jätkuvalt kudusin ja heegeldasin ning küpsetasin palju.

Viiekümnendatelt  loodan:  tugevat tervist, lõpetada ülikooli, rohkem kohtumisi sõpradega, väikeseid väljasõite perega, jätkuvalt stabiilset tööd, kujundada oma aeda ja välja mõelda endale uus hobi.  Minu elu esimene kasvuhoone on juba valmimas.