Sünnipäevaks sain ka toreda valiku võõrasemaistikuid. Seni
on selline varakevad olnud meil maja ümber suht õitevaene. Lumikellukesi ja märtsikellukesi olen vaid mõne pundi
jõudnud istutada ning need mõned kaovad suurde koduaeda ära. Ka krookused on
ainult valged ja neidki vähe. Sama lugu on siniliiliatega, need on küll pärit
vanadest taluaegadest, kuid ehitusega seotud mullalükkamistega sattunud õitsema
küll põõsasse ja kraavi, ning õuealale neid ümber istutada ei ole jõudnud. (märganud
on vist õigem sõna) Sellepärast need võõrasemad rõõmustasid mind väga. Väike värvilaik veel värvivaesel
kevadel. Mees oli õnneks oma kummikud,
mis on nii ilusa vormiga, katki teinud
ning kalavetele enam nendega minna ei saa. Mina võtsin aga kätte ja istutasin
lihtsalt tutid pähe. Suveks saavad uued tutid, juba on taimekesed oma ninad
mullast väljaajanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar