Nohuselt

Arsenal tervise parandamiseks

Vabariigi aastapäeval ei maitsnud ma kübetki pidulaua sööki ega joonud sõõmugi pidulaua jooki, selle asemel jõi vett, pikutasin ja lasin viirust kehast läbi. Kõik tuleb ju üles korjata, mis ümberringi pakutakse. Õnneks enesetunne nii väga ära ei olnudki, aga tatine nina segas ometigi ühele plaanitud üritusele minna, nii et võtsin rahulikult ja olin kodus, enamasti teki all. Samas see tekialune päev oli ka väga produktiivne, lahendasin Maalehe ja mitme päeva Postimehe ristsõnad, lugesin läbi ühe raamatu, vaatasin telerist Maahaigla ja Hommiku Tv ära, tuhnisin veidi netis, nuuskasin täis hunniku taskurätte ja jõin vist küll mitu liitrit pärnaõie teed. Peale selle küsis kass ka kogu aeg massaaži, mida ma talle ka tegin. Igatahes järgmiseks päevaks oli juba olemine nii hea, et kontserdimajja etendusele minna. Ma ei mäleta, et ma balletti kunagi vaatamas oleks käinud. Kui olengi, siis on see igast minu mälu sopist ära kustunud. Sellepärast ka selline valik, mis ei ole sugugi kahetusväärne. Pigem vastupidi. Kuna istusime ka üsna lähedal, siis oli see kehade liikumine, kehade valitsemine väga nauditav vaatepilt.  Ja muidugi muusika. Sisu mõistmisega on nii ja naa, sain küll aru, kus on kurb ja kus rõõmus koht, aga lugu kui selline jäi küll koha peal mõistmata, kuid hilisem järeltöö internetis oli ka abiks. Nii kui üks pidu jääb ära, tuleb teine teisel kujul asemele. Oluline on vaid, et keha kannatab vaimu tahte - minna ja olla, välja.