Poisi viisin bussile, ise tegin linnas tiiru, varustasin end lõnga ja küpsistega, istusin veidi Jaansoni rajal, lehitsesin igaks juhuks kotis olevat raamatut, vaatasin linnalinde ja inimesi. Ilm oli üsna ilus, kuid tuul üsna tugev ja veidi vilu ning otsustasin, et kodus lugeda on tunduvalt mugavam. Üle pika aja sain olla kodus vaid koos koeraga. Isegi kass arvas, et ei hakka oma rahutu loomusega mind häirima. Nii lugesin rahus ja vaikuses Maalehe otsast otsani läbi, vaatasin Kanteri olümpiasooritust ja lugesin telefonist teiste eludest ehk blogisid.
Sellest, mida lugesin, kõige rohkem kõnetas mind
Meretuul, kerisin kohe ajas tagasi ning lugesin vanemaid postitusi ka ja mind t(r)abas äratundmine - ma tean seda inimest. Tean, mitte ei tunne. Ma tean üldse kordades palju rohkem inimesi, kui tunnen. Mul on lihtsalt nimede ja nägude peale olnud alati väga hea mälu ning tegelikult mind on alati ka huvitanud inimeste käekäik, loomus, huvid, mõttemaailm. Igatahes oli vaja vaid paari väikest vihjet, et olla äratuntav :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar