Kümnes: neljapäevast neljapäevani

15. Nagu igal aastal, kestab sünnipäev tavaliselt kauem kui üks päev. See meeldib mulle, sest ma taha suurt pidu ja palju rahvast koos juba sellepärast, et tahaks kõigiga suhelda, olla, rääkida. Kui on suur pidu, siis tekib lõhki-tõmmatu tunne ja kõik see melu on liig. Täna oli aga taas väikene istumine, mis oli tore. Õhtul vaatasin “Kool minu kodus”, mis tõi taas tõdemuse, et kui inimesed on pikalt koos elanud, siis muutuvad nad ühte nägu, või siis hoopis on loogika selles, et sarnane valibki sarnase. Saates oli perekond Kõiv, Krista ja Kalle, nii ühte nägu. 

 16. Olen taas pusserdamiste lainel. Ühel päeval unustasin end tööle. Eile läksin autot teenindusse viima. Õu oli seal nii masinaid täis, et läksin ruumi sisse ja küsisin, et kuhu ma auto jätta võin. Öeldi, et jäta kusagile ning läksin siis tagurdama. Millegipärast avasin tagumise ukse ja istusin tagumise istme peale – ei tea mis ma siis nüüd lootsin, kusjuures tagumise istme peale on mul asja väga harva. Täna unustasin end magama, hea et kella 11sele vaktsiinile jõudsin. Igatahes suurest magamisest kindlustasin juba enne süsti peavalu, süstist vist juurde ei tekkinud midagi. 

 17. Kui ma päriselt vanaks saan, tahaksin olla tema moodi – selline osavõtlik, soe, sõbralik, suurepereema, kellel on lapsi rohkem kui ise on sünnitanud, selline ilmaema. Täna sängitasime ta maamulda. Oli imeilus päev. Pisarad voolasid, ma ei teagi, kas haletsusest siiajääjate kurbuse pärast või selle teekonna pärast, mis ükskord lõppeb meil kõigil. Tema ärasaatmine oli talle vääriline. Ma arvan, et ta pilvepiirilt vaatas ja kostis, et mõtle kui tublid te olete. 

 18. Varsakabjad olid nüüd õitsema hakanud. Ilus kena kolletav pundike vaatas kraavist vastu. Vaja oli neid muidugi pildistada, mis omakorda päädis kraavi kukkumisega. Nii et koer ei olnudki koju jõudes ainuke sopakäkk. Oli ilus kevadine päev taas kord. Kahjuks oli tarvis jälle arvutis istuda ja tarkusi kõrvataha panna ning hiljem ka teada saanut testida. Sain testitud, kuid ikka endamoodi, puterdamise hinnaga, nimelt olin suutnud mõned küsimused mingil kombel vastamata jätta.

19. Kui laps küsis, et kas ma võin, siis ma ütlesin, et muidugi võid, ainult sõida ettevaatlikult ja ära kihuta. Ikkagi tähtis päev, aitab või ei aita edasist elu mõelda ja sättida. Eksami tulemus on ju osaliselt ka tuleviku määraja. Ise sain aga sellise uudise, et minu leivakotist võetakse veel selle aasta sees väikene amps ära, ehk teisisõnu jään vaesemaks. 

 20.Koolivaheaja rõõmud ajavad natuke hulluks ka. Lapsed on nii intensiivsed ja ise ei ole harjunud. Igatahes peale matkamist, meisterdamist, vahvli küpsetamist, kala praadimist, meisterdatud mänguga mängimist, punktide kokku lugemist, pesu nöörile riputamist, tule katlasse tegemist, musta notsu mängimist, lohutamist, kakluse lahutamist, lillede kastmist, lillede istutamist, prügi väljaviimist, pühkimist ja nühkimist oli mul toss väljas.

21. Ei olnud tal ammu külas käinud. Tore oli näha, kuid lõppkokkuvõttes käisin halbu uudiseid kuulamas. Nende uudiste tuules käisin surnuaiad läbi ja tegin kevadised korrastustööd ära. Õhtul telerit vaadates tuli nagu pomm kõigele eelnevale otsa teade Lea Dali lahkumisest. Ebaõiglane on see saatus meist paljude jaoks.