Pingviinipoeg Villu

Kuused on väljavisatud, jõuluvidinad  kappi peidetud, alanud on taas argipäev. Minu puhul - pealaialiargipäev. Olen taas pusserdamiste ja unustamiste lainel. Suutsingi üsna kaua ilma hakkama saada :D Eile otsisin oma kindaid mööda poode taga. Linnapeal kõndides kusagilt maalt tundus paljakäsi külm ja avastasin, et kindaid ei olegi kotis. Arvasin, et jätsin kusagile poodi. Seega siis kõndisin poodepidi tagasi, aga mida ei olnud, seda polnud. Olin nad koos toidukotiga hoopis autosse viinud. Ükspäev pidasin maha pika telefonivestluse täiesti vale adressaadiga, kusjuures naljagi viskasin, sest kõne oli mõeldud ühele naljahambale. Pluss veel väikesed susserdused tööjuures, mis teevad tuju pahaks, sest kes tahaks see eksija olla. Ei taha.

Kuna näib, et ka sel aastal on õige talvega kehvasti, siis mõtlesin, et üks väike lumemees võiks meil õues olla. Nii kasvõi hädapärast, et oleks tore vaadata. Selliseid tühje n.ö suhkrukotte tuleb meie majapidamisse koos koerasöögiga. Otsustasin ühe tanki panna ja laadisin killustikku täis. Kott sai raske ja perepojaga koos vinnasime alusele. Pallist sai pea, nööbid silmadeks, nina on kangast ja selline kentsakas tegelane on nüüd õues. Perepoeg arvas, et see on purjus lumememm. Minu meelest on pigem pikaninaga pingviin. Igatahes lumemeest ta kohe kuidagi ei meenuta, sest minu visualiseerimise võime on ikka vilets küll. Kujutluspildis oli ta ju memm mis memm, aga väljatuli pingviin :D Kui nüüd natuke kõpitseda, siis saaks tast ikka vist lumememme moodi tegelase ka, aga selleks tuleks jõudu rakendada ja jõuga on nii, et see pool on meil jälle hetkel kodust ära.

Pngviinpoeg valvur Villu ;)

 

Head uut aastat

Selle asemel, et saata vana ära ja alustada uut glamuursemalt, kössutasid vaiksema loomuga inimesed kodus ja vaatasid ETV programmi. Võimalusi minna oleks olnud küll, aga kui hakkasin mõtlema, et 2. jaanuar on taas tööpäev, siis ei ahvatlenud mitte ükski kodust väljaminemise võimalus. Aga kodus oli ka tore, rahulik ja turvaline. Üllataval kombel isegi mängisime „Eesti mängu“ ja iga üks pidi ütlema kolm parimat asja-sündmust lõppeval aastal. Minu sündmused olid seotud kõik lastega, seega jäi mulle kolmest väheks ja lisasin ühe boonussündmuse juurde. Perepoeg tuvastas oma sündmused, mis olid seotud suuresti kooliga. Pereisa jäi muidugi hätta, kuid pereema teadis talle ette öelda, et kindlasti olid need kalalkäigud sinna, sinna ja sinna jõeäärde.  ETV programm mulle meeldis ja eriti meeldis, et president kõneles rahvahulgas. Saluute vaatasime ka, kuid meie saluut oli küll vaid tagasihoidlik säraküünla särin. 

Uude aastasse tulin poolelioleva kudumi ja raamatuga, seega läheb elu edasi vanaviisi. Seekord siis sedamoodi. 

Uude aasta soovide asemel sobib imeliselt: 

Paistu palve
Anu Raud
 

Ma palun, ma palun, ma palun,
muuda kõik koledus iluks,
päikeselõõsk jahedaks viluks,
pimedus valguseks,
lõpud alguseks,
argus julguseks,
rumalus tarkuseks,
laiskus virkuseks,
hoorus vooruseks,
tuimus kirkuseks,
kinnisus siiruseks,
leigus kireks,
üksikud üheks pereks.
Ja et kõik jaaniussid läheks
taevalaotusse säravaks täheks.

Head 2018. aastat!!!

Aasta tänu ja minu hinged

Üks aasta hakkab jälle ust enda järelt kinni tõmbama. Kõik vajalikud pooleliolevad tööd on tehtud, s.h triikimata pesuhunnik on triigitud, õhtusöögimaterjal varutud ja aeg on lugeda tänupalve sellele aastale. Millepoolest siis see aasa eriline oli? Kordumatu, seda niikuinii.

2017 oli aasta, kus rõõm ja kurbus, kurbus ja rõõm käisid käsikäes. Oli lahkumisi, mis puudutasid väga ja südamesse jäid alatiseks, kuid oli ka tulemisi, mille üle rõõmustada. Oli muresid ja hädasid, mis sundisid end kokkuvõtma ja mittelaskma meeleolul langeda, kuid oli ka muretust ja õnnelikke hetki, mil olingi lihtsalt rahul ja õnnelik. Kui läkski pilve, tuli pilve tagant välja päike. Tegelikult tavaline elu, tavaliste rõõmude ja muredega. Aga see tavaline elugi on eriline ja lasi mul osa saada üsna paljust.

Oli parasjagu palju käimisi, k.a kultuurisündmusi ja olemisi. Sain end proovile panna, kõneledes suure rahvahulgaees sellest, mis mul hästi välja tuleb. Ning ühtlasi veendusin, et sain selle kõnelemisega hakkama ja ei olnud nii hirmus kui kartsin.

Sain oma mammastaatust reaalselt praktiseerida mitmeid kordi ning olen siiralt rõõmus selle pärast, et olen saanud taas teha lapsemeelseid asju, millele muidu, ilma väikeste rõõmurullideta, poleks põhjust mõeldagi.

Ilma Lätita ei möödu vist viimasel ajal ükski aasta, seekord sai kordi kaks jalg Lätimaale jälje jätta. Alkorallile ei ole veel jõudnud. Ülejäänud väiksemad ja kodusemad käimised on viinud Saaremaale, Laulasmaale ja Vändramaile, sinna kanti, kus varem käinud ei olnud.

Minu kaugel elavad lapsed käisid külas ja sain nendega koos olla, rääkida ning ringi sõita. Käisime läbi kõik kodukülarannad ning praktiseerisin kõnelemist keeles, mida ma vabalt ei oska.

On olnud kokkusaamisi sõpradega mitmest sõpruseloomise satsist. Oleme teinud koos käsitööd, arutanud ilma ja inimesi, söönud kooki ja maitsnud jooki ning avastanud uusi kohti.

Vaatamata sellele, et viimasel ajal tunnen, et käsitöiselt ei ole ma midagi korda saatnud, olen üsna palju kudunud ja minu eelviimane suurem töö made by mom sai soojade sõnadega vastuvõtu, seega ilmselt meeldis.

Koduaeda on jooksvalt täiendatud, uusi lilli istutatud, uued teed ja rajad lasevad kõpskingaga ka porisel ajal tuppa minna, ning uued mõttedki on ootel elluviimiseks.

Lugesin vist rekordarv raamatuid (nii 60), neist Bernhard Schlinki Ettelugeja,   Emma Donoghue „Tuba“, J. P. Delaney „Eelmine tüdruk“ jätsid kindlasti kustumatud mälestused. Kuid häid leide oli paljugi veel.

Ja lõpuks need lähedased hinged, kes on mind alati turvamas.

Minu mees, kes ajab mul mõnikord hinge täis, aga ainult mõni kord. Tema pilgust ja tegudest näen ma hoolimist ja hoidmist, kodu eest seismist, meiega arvestamist.

Minu pesapoeg, kes teeb samuti aegajalt hinge täis, aga ainult aeg-ajalt. Enamasti näen ma temas heatahtlikkust, valmisolekut aidata, südamlikkust, isepäisust muidugi ka. Tuleb tunnistada, et tema on targem teismeline kui mina omal ajal olin.

Minu tüdrukute-pundar, kellel kõigil oma maailmavaade, omad arusaamad ja tegemised, mis vahel harva ajavad mul hinge täis, aga seda küll vaid vahel harva. Olen rahul kui nemad on rahul oma elude keskel.

Minu koer, kes mõnikord ajab mul hinge täis, sest seda jällenägemise lusti tal jagub ka nendesse päevadesse kui minul pole tuju. Aga seda on vaid mõni kord. Pigem olen rõõmus, et mul on alati kedagi tüütuseni kallistada, silitada ning sülle venitada.

Minu kiisu, kes mõnikord on üsna tüütu, aga seda vaid ka mõni kord. Pigem olen rõõmus, et ta poeb mulle sülle magama, et ta nurub pai talle sobival hetkel ning kilekotikrõbina peale annab kõrvulukustava näugumiskontserdi.

Minu kaitseingel, kes istub minu õlal, hoiab ja valvab ka siis kui ma vahel harva porisen ja alati ei ole ideaalne inimene. Olen tänulik nende päevade eest ning ootan õhinal uusi päevi! On juba ette teada, et uuel aastal ootavad uued, erilised sündmused.

Head vana-aasta lõppu!!! 

Piparkoogi tüdimus ja kuuse kannatus

Koos jõuludega oleks nagu midagi erilist otsa saanud. Selline tunne jõuab pärale alati pärast jõule. Kuigi pidulikkust ju veel jätkub: ees on  uus aasta ja kolmekuningapäev.

Ka sel aastal olime traditsiooniradadel ehk teisisõnu läksime oma kodust mehe vanematekoju. Sõime, jõime ja lunastasime kinke. Otseselt jõuluvanausku on meis aastaga kindlasti vähemaks jäänud, lapsed kasvavad ja see usk muutub koos kasvamisega. Kuid pakiusku oleme ikka: ikka on tore pakki saada, ka siis kui mõnikord saab väita, et pole tarvis niipalju kinke. Nende lunastamiseks tuleb meil demonstreerida oma oskusi kas luuletuse või mõne muu etteaste näol. Nagu ikka, on tüdrukud selles suhtes tublid, aitavad hädasolevat meesperet kah. Nii sain laulda mitu laulu, kord enda eest, siis isa eest ja lapse eest kah. Seda ikka eesti keeles, puberteediealistel kippusid domineerima inglisekeelsed luuletused. Aga eks luuletus on luuletus. Mina saan nüüd ohtralt teed juua, kooki küpsetada ning noorenduskuuri tarvis protseduure teha.

Koduste jõulude heaks tegin piparkooke retsepti järgi, mille olen üleskirjutanud kusagil keskkoolipõlves. Retseptist saab tervelt 5 kg tainast. Mäletan kuidas me küpsetasime vennaga seda 5-e taignakilo, tema vahvliküpsetajaga, mina rullisin ja vormisin ning lõpuks oli ikka suur piparkoogitüdimus peal. Seekord sain kogemata need 5 kilo tainast. Tahtsin teha pool kogusest, aga tähelepanematu nagu ma mõnikord olen, juhtus nii, et suhkru pruunistasin 2,5 kg jaoks ja ülejäänud ained lisasin kogemata 5 kg tarvis. Et seekord pääseda piparkoogitüdimusest, tegin koogigi piparkoogitainast ja jagasin osa laiali kah.

Möödunud jõulupiparkookide meisterdamise ajal rullisin savisüdameid. Olen need aastajooksul kõik laiali jaganud. Tegin uued mõttega, et saavad kuuseehteks. Seekord aga sai kuusk kaunistatud ilma minuta ja seega ka ilma minu südameteta. Nii et ka järgmisel aastal on mida laiali jagada.

Kuusk sai meil sel korral aga selline väga kaharake ja laia joonega, nii et tal ei olegi toas suurt tegu ega nägu. Metsas näed ühte ja kodulagi ning seinad loovad jällegi teise pildi. Seega ei olnud mul tahtmist seda kuuske nii väga ise ehtida ning mingitki stiili talle külge sobitada. Kannatan selle kuuse seekord ära 😂

Nii et piparkoogitüdimus ja kuuse kannatus. Aga jõulud olid ikkagi toredad. 

Kultuuriakava

Nüüd kogetud kultuuriakavast. Ikka nii enda tarbeks, enda mälumärkmeteks :)

„Orpheus allilmas“ Ingomar Vihmani lavastuses Ugala teatris meeldis, kuid ei saa öelda, et väga, aga siiski pigem meeldis. Eriti näitlejate Triinu Mereste ja Rait Õunapuu etteaste. Lõpplahendus oli vist liiga kunstiline, jäi taipamata, et mis see nüüd oli. Aga küllap see on  minu probleem. Ugalaga mul tegelikult suhet ei olegi, sest remondieelsel ajal olen seal käinud vaid korra. Seega ei oska ma võrrelda interjööri, kooki ja kohvi enne ja pärast remonti. See praegune oli küll kena, kook maitsev ja kohvi jätsin pigem joomata. Üllatama pani teatrialgus kell 17, olen nii harjunud 19.00ga, aga koju pisut varem oli küll hea saada. Ja näha-kogeda oli ikka hea.

19.00 algas kontserdimajas Canzoniere Grecanico Salentino, Itaalia pärimusmuusika kontsert, mis eristus tugevalt tavapärasest ja harjumuspärasest popist-rockist. Minu lemmik häält kandis Giancarlo Paglialunga, kes mängis ka tamburrieddhut. Keerulise nimega mehed-naised ja sama keerulised pillid, kuid see meloodia, mida nad kambapeale tekitasid, oli võimas. Lisaks temperament, mis ei jätnud meid tuimi eestlaseid vaikselt vaatama. Poole etenduse pealt paluti püsti tõusta ja kaasa tantsida. Esialgu vaadati ja piiluti saalis ringi, kuidas ülejäänud inimesed käituvad. Enamus vihtus tantsida, mina ka.

Õnneks on nii, et ka maal toimub mõnikord midagi, alati ei pea toredast sündmusest osasaamiseks linnapoole sõitma. Seekord sõitsime Paadremaa külla, kus sealses rahvamajas esines Daniel Levi. Väike rahvamaja, mis saab ilmselt väga harva kasutatud, oli soojaks köetud, väikene müügilett tee-kohvi ja miskit põskepistmisega oli kohale korraldatud ja pidu missugune. Selline ehe, armas ja soe, mis kiirgas muidugi Danielist ja eks ikka toimumispaigast ka.  Sõin ja jõin seal minagi ning oma häälegi sain kõlama panna koos teistega. Jõulutunne saabub ka jõululauludest. Keeruliseks osutus pilkases pimeduses õige koha ülesleidmine. Aga pärast pisukest pusimist leidsime.

Jõululõunaid on ka sissevohmitud juba enne jõule mitu. Söögid kuuluvad kunstiliigi – toidud – juurde. Enamasti pakuti traditsioonilist jõulutoitu: kapsad, vorstid, seapraed, kuid ühel olengul sai ka kaunilt kujundatud (teate neid kastmetriipe ja tunnet, et taldrikul nagu ei olegi peale kaunistuse midagi) rooga maitsta. Pole vist väga veider, et  maguskartulit sain esimest korda elus maitsta. Mulle igatahes maitses ja võiks õppida ise ka mittetraditsioonilisi toiduaineid kasutama.

Ei ole ju vähe

Nädal sai mööda ka seekord sama kiiresti kui eelmised, tundus tegelt, et veelgi kiiremini. Ilma poolepealt olid märksõnadeks lumi, sula, jäide, libe, lumesobru ja lörts. Aga muidu sain maitsta pidusööki ja-jooki, palju plaksutada, naerda, heldimuspisaraid valada, poseerida, kaasa laulda ning ohtralt suhelda.  Lahendasin enamuse jõulukingituste muredest (oli kerge mure küll) ning veendusin, et emasid on ikka kerge tögada ja ega nad ju veel lapseealiste laste arvates ka väga targad inimesed alati ei ole. „Sinu arust on probleem põlvedes kui pea valutab,“ pandi mind paika. Muidugi võib probleem põlvedes olla. Probleemi algus võib olla jumal teab kus, ka sootuks kaugel probleemist enesest.

Probleem võib olla ka painama jäänud ebameeldivas unenäos, mis seekord tulenes küll ilmselt raseda naise nägemisest, aga selle unenäo tõlgendus jäi ometi häirima, vaatamata sellele, et olen skeptik ja ei usu igasugu hookus-pookustesse.

Lahenes aga suuresti kodutööde probleem, sest mu kõrval on jälle ajutiselt eemal olnud kõige suurem tugisammas. „Kas sa minust puudust ka tundsid“, sai jaatava vastuse. Siis on ju hästi. Hästi on ka see, et koju minnes on tuba soe ja ise ei pea lillegi selleheaks liigutama. Saan piimalonksu tema tassist võtta ja on teise targa inimesega asju arutada. Seda kõike ei ole üldse vähe.

Lihtsalt niisama teraapia

See nädal viis meilt selle kena talve ära, mis meil mõned päevad oli ja ühel päeval oli ka  kevadet kergelt tunda õhus, hetkeks. Siis kallas vihma, sadas veelkord lund ja jälle vihma. Ühe nädala ilmataadi sada nägu. Isiklikus elus läks aga nii, et kodus diivanil sain peputada ka vaid hetkeks, sest käimisi, suhtlemist ja erinevaid muljeid oli  rohkem kui möödunud nädalatel ja minu päevadki olid eripalgelised. Aga oma kultuurikava võtan kokku mõni teine päev.

Ühel päeval võtsin siiski aega korralikult koristada. Sest kui kodus vaid tuulamas käia, siis on teadagi millised tagajärjed. Riided siin ja seal, asjad lihtsalt käest ära pandud kusagile kapiäärele, jalanõud esikus pilla-palla. Selliseks muudan ma oma elamise ise, suuremas jaos. Poiss müttab oma toas ja ei tee seda ka just korda armastavalt. Ei taha öelda et geenid. Mina armastan tegelikult korda väga ja kui üks nädal koristamist vahele jääb, siis ei meeldi see mulle sugugi.

Seekord olin isegi ekstra tubli: tegin ära pisiasjad, mis tavaliselt jäävad määramatusse aega tegemata. Alati ei tule meelde ja kui meelde tuleb, ei ole tahtmist vms. Nii olen mitu pimedat hooaega plaaninud lisada helkureid teeäärsele postile, et pimedas oleks parem koju sõita. Telefoninumbreid mitmeks-setmeks elutarbeks olen kogunud ühte topsi, nüüd on nad kõik telefonis ja märkmikus. Poisi kapp on väikeseks jäänud ja mitteeakohaselisest nännist tühjem ning mitu sellist asjade käest ärapanemise kohta korras. Koristamine on teraapia, minu jaoks küll. Vähemalt sellel hetkel mõtled vaid koristamisele: kuhu ma selle või tolle panen, kuidas ma sean asju, milline on tulemus jne. Kiire elutempo juures on sellist teraapiat väga vaja.

Mina olen üks tüüpiline kuju, kes kipub hädaldama kui tegemist on palju ja kipun ka hädaldama kui tegemist ei ole. Meelest läheb, et on õnn kui see kõik on olemas – palju töid-tegemisi ja vähe töid-tegemisi, halb ilm ja hea ilm.