Lootusrikkalt

Mõned mälestused aegade tagant elavad sinus täiesti eredalt kogu aeg, tuhmumata, teised aga kustuvad ja ka kellegi meeldetuletamine ei too neid mälusoppidest välja. Mõnikord mõtlen, et mis jätab mõne ka täiesti tühisena tunduva seiga igavesti meelde. Kas on nii, et mõni asi läheb ja on läinud rohkem korda, kui teine? Lapsepõlvest on meeles soe suvepäev, kui ronisin üle okastraadi ja jäin sabapidi kinni ning tõmbasin tüki kleidist välja. Täiesti tühine asi, aga mul on meeles ka kleidi muster. Ilmselt oli mul sellest kleidist nii kahju. Samas palju hilisemat aega, mida tuletab meelde mulle üks klassiõde, ma nii hästi ei mäleta. Ehk ongi nii, et mida pead ebaoluliseks, juba sel toimumise hetkel pidasid,  see kaob, aga kahjutunne on vast püsivam tunne, mis jääb.

Aasta 2014 hakkab mälestusteks saama. Ka sellest aastast on mälestusi, mis kaovad ja mis jäävad. Aga eelkõige on see aasta mind mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ja endine ei ole enam miski. Kõik need asjad, mida inimene tavaliselt arvab, et minuga ei juhtu, said mulle osaks. Nietzschel oli õigus - mis ei tapa teeb tugevaks. Vähemalt ma usun, et olen tugev. Ja pealegi, peale raskuste on  ka positiivset siiski palju olnud. Eelkõige on mul hea meel, et ma ei jäänud oma mõtetesse kinni, ei pugenud teki alla ja oskasin ennast valitseda ning ka õigeaegselt abi küsida. Väga suur  rõõm on teada, et minu lähedastel on kõik hästi ja on olemas tõeline hoolimine. Et meie kodu on soe ja hubane. Et oleme saanud endale lubada vaadata koduteeotsast kaugemale. Et toidulaud on mitmekesine. Et ma võin lõputult kududa, heegeldada, kasvõi niisama. Et ma saan algatada uusi projekte…. Ja et ma võin mäletada: suvist reisi, sügisest matka, haiglas olemist, arstil käike, külaskäike, kokkusaamisi, naljakaid seiku, äpardusi, häid lõhnu ja mõnusaid maitseid …..  Me keegi ei näe õnneks homse taha ja nii saavadki olla ja jääda vaid usk, lootus ja armastus. Minul on need kõik olemas.