Möödunud nädalal võtsin
endale vabaduse lugeda ohjeldamatult, igal oma vabal sekundil. Ilmselt sattusid
kokku sobiv meeleseisund (lugemistuhin) ja head raamatud. Lugesin Paula Simonsi
„Vaskratsanik“ kaks osa ja selle järje esimese raamatu „Tatjana ja Aleksander“.
Tegemist on ilusa ja meeliköitva armastusromaaniga Suure Isamaasõja Leningradi
blokaadi taustal, mis on otsast lõpuni nii põnev ja nii ilus, et veel mitmeid
päevi pärast selle lugemist olin selle lummuses.
Olin, oleksin ehk veelgi, kui
ma ise ei oleks ära rikkunud ühe tühise murdosasekundis vale arvestusega. Nüüd
rikub see valearvestus minu lummust, aga neid sekundeid tagasi ei keera ja hea,
et niigi läks. Küll ma sellest ka üle saan. Pean saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar