Mõeldes vanaemadele

Pühapäeval oli vanavanemate päev. Mul on siiralt hea meel, et minu lastel on kõigil olnud võimalus kohtuda vanavanematega. Tüdrukud on saanud osa koosolemisest nii vanaemade kui vanaisadega ning vanavanaema oli neile heaks haldjaks  ja hoidjaks  päris paljudel aastatel.

Et seda päeva veidigi tähistada, küpsetasin koogi ja asutasime end külla. Nüüd juba viis aastat on meil minna ainult mamma poole.  Hea on minna sinna, kus sind alati oodatakse naeratus suul.  Teisele vanaemale-vanaisale süütasime aga õhtul küünla ja mõtetes olid nemadki meiega.

Olen mõelnud, et võrreldes oma lastega, olen olulisemalt vaesemate mälestustega, kuna ei ole näinud mitte ühtegi oma vanavanematest. Ma ei tea, millised nad olid, olen vaid kuulnud mõningaid lugusid, kuid see pole see sama, kui ise süles istuda, külas käia, kohal olla. Neist ilma jäin ma ajastu tõttu – minu vanaisa oli kuulutatud rahvavaenlaseks ja suri vanglas, vanaema kui rahvavaenlase naine jäi Siberi mulda. Nii on olemas vaid isa ema haud, temagi suri neli aastat enne minu sündi.  Vanaema aseaineks oli mulle vanatädi. Ta oli meie pere vana inimene. Lapsena ma temalt sellist vanaemalikku hoolt ja õrnust ei tajunud, kuid ometi mingi vanaema puudusest tühja koha ta täitis. Samas olen kindel, et ega ta meid, oma vennapoja lapsi, ka päris lapselastena ei võtnud. 

Ise saan aga kahte väikest põngerjat lapselapseks lugeda. Prill ninal on juba olemas, vaja veel põll ette siduda ja ümarust luudele juurde koguda, siis vast annab mõõdu välja ka:D 

Siinkohal võiks öelda, et kuidas aeg küll lendab.

Mulle tundub, et kaasajal vast vanaemad ei olegi enam stereotüüpsed memmekesed. Kardame ju kõik vanadust, kortse ja mutid välja näha ning pingutame selle nimel, et seda kõike ei juhtuks. On täiesti tavaline see, et vanaemad kepsutavad ringi, kuulavad tümpsu, surfavad netis, käivad resimas ja trennis.  Kas me lapselastele ka moodsatena mõjume, eks see jääb nende teada.