Miks minust ei saanud õmblejat

Ema unistas, et minust saaks rätsep. Aga ei saanud. Kui ühte mõtet maast madalast leelotama hakata, siis puberteetik kohe kindlasti peab tegema risti vastupidi. Mina õppisin hoopis põllumeheks. Mitte küll nagu Kiir omal ajal, aga mõte jääb suht samaks – ega õigelt põllumeest minust ka ei tulnud. Küll aga oleks ehk õige rätsep tulnud, kui ema nõuandeid kuulda oleks võtnud. See, et kunagi pole hilja, on vast küll õige, aga…. Võib-olla ongi minu järgmine õpiprojekt – õmblemiskursused, mine tea.

Igatahes, esmalt valmistasin õmblusmasinat ette, et tal oma uues ümbrises oleks nurgas ilusam konutada või siis enam mitte-konutada. Seni on ta saanud minu juures nii harva tööd, kuid võimalus, et hakkab paremini minema, on alati olemas.
Õmblusmasina katte õmblemiseks läks käiku üks vana veidi-kortsuriidest seelik ja kunagi heegeldatud ovaalne motiividest linik, mille jagasin kaheks pooleks.

Igatahes, ehk hakkab ka nüüd mulle endale õmblusmasin rohkem silma ja leian tarvidust teda rohkem kasutada.

Kaevatud õnn

Minu käsitööks on viimasel ajal kaevamine. Ja kaevan ma uut lillepeenart. Terve suve jooksul on peas küpsenud otsus, et pean oma lillemajandust laiendama ja ka aiakujunduse seisukohalt oleks see minu silmis vajalik. Nii ma siis kaevan, ja põnev on ka. Vana maja ümbruse maapõu annab igasugu huvitavaid leide välja. Muidugi klaasikilde ja pudelipunne ka, aga parim leid oli vana õunapuu alt hunnik hobuseraudu. See pidavat hea märk olema. Nii et ikka kaevan ja kaevan ja saputan mättaid, ise veidi põnevil ka kui labidas millegi vastus klõbiseb.

Eile õhtul klõbises kaks korda, esimene leid oli roostes näpitsad ja teine taas hobuseraud. Kui hästi läheb, siis leian ehk aardelaeka ka :D 

Kingitus mitte millegi eest

Kingitusi saada on tore. Mäletan, et kui olin väike ja ootasin linnas käigult ema, oli ootusärevus alati suur, sest midagi tõi ta alati mulle ka kaasa. Olen püüdnud seda ka oma laste puhul järgida, kuigi linnaskäik pole ammu enam mingi harv ja haruldane sündmus ja tavaliselt võtan ikka lapse ka oma käikudele kaasa. Aga ootuse-elevus jääb ja see on magus.

Hiljuti sain niisama, mitte millegi eest kingituseks potikese paprikaga. Kurb on see, et ise ei ole ma vist mitte kunagi selle peale tulnud, et ka näiteks kolleegile võib midagi lihtsalt niisama viia. Kasvõi sellepärast, et ta on olemas ja on tore päev ja mul on mida jagada. Ja see oleks ju nii armas. Seega arenemisruumi on veel küllaga ;)

Et pott koduga kenasti harmoneeruks, sättisin potiümber kardinakangast ja killukesest pitisist ümbrise. Nüüd jääb oodata veel saagi valmimist ehk siis uut kingitust saagi näol. 

Materjalid ikka taaskasutus.

Lahti lastud või siiski mitte

Kauaoodatud ilmarändurit nägin vaid hetke. Kui oma vaimusilmas ikka kujutasin ette, et ta tuleb koju ja meil on pikad toredad õhtud, siis tegelikult ma ju teadsin, et kodu on tema jaoks avaram mõiste ehk siis Eestimaa ja minu kontakt temaga saab olla vaid lühike. Esiteks ei anna keegi vaba päeva siis, kui su tütar on kaugelt maalt kodus käimas ja teiseks on sellel kaugelt maalt tulnul ka sõbrannad keda ka tahaks näha. Ega ma ei kurdagi. On lihtsalt teadmine, et ta on seal kusagil olemas ja kontaktivõimalused on ka alati olemas. 

Eks mingil ajal tuleb iga lapse kasvatamisel see lahti laskmise hetk. Tüdrukutega toimus see küllalt vara ja sujuvalt, nii et mingeid kurbusehetki ma ei mäleta. Ilmselt oli oma osa selles ka pesamuna olemasolul ja sellel, et nad on omad sellised valikud, millega ka emasüda nõustub,  osanud teha. Või on ka mingi roll selles, et ma ei pea end kanaemaks. Ma ei helista, ei kontrolli koguaeg, kus oled ja mis teed. Suudan  kodust eemal olles lülitada ka enda mõtted kodust välja. Ei teagi, kas see on hea või halb. Aga mõnikord siiski taban end mõttelt, et on asju, mille eest tahaks hoiatada ja on sõnu, mida tahaks peale lugeda. Küllap siis ikka ivake kanaemadust minus on. 

Hiljaaegu lugesin Mari Metsalliku „Metshaldja päevikut“. Mulle meeldis. Mari mõtted mõjusid inspireerivalt ja vaatamata sellele, et mõningad mõtted näisid küll hullumeelsed, oli neis siiski oma loogika olemas. Kogu selle lugemise aja jooksul mõtlesin, et seda peaksid ka minu tüdrukud lugema. Raamat on kuidagi hea ja neutraalne viis enda ütlemata jäänud sõnade peale lugemiseks. Ja selles raamatus on n.ö pealelugevaid sõnu, muuhulgas ka naiseks olemisest, loodusega kooskasvamisest ja muidu olemisest. Mulle näib, et kui mina lihtsalt hakkan vatrama neile sellest kõigest, siis reaktsioon selle võiks olla: ah, mis sa nüüd ajad :D

Veel otsin variante, kuidas seda lugemist neile serveerida.

Koduküla rannas

Esimene koolinädal on siu-vipsti tegusalt mööda läinud. Isegi esimesed õppimised on õpitud. Seekord sain teada, mis on huumus. Lapsega on hea koos õppida, saab kaks kärbest ühe hoobiga - mina targemaks ja laps ka.

Kalendrisuvi kestab veel ja minu jaoks ei ole suvi korda läinud kui ma ei ole koduküla rannas ära käinud. Sellel aastal kujunes sedamoodi, et terve suve jooksul ma millegipärast ei jõudnud sinna. Küll aga oli see tore päev eile. Isegi  paljajalu kõndimiseks oli vesi parajalt soe. Nii ma siis kõndisin inimtühjal rannal ja mind kummitas ja jääbki kummitama vist "Curly Stringi" lugu Kaugel külas. Minul sellist lugu nagu laulus,  ei ole, sest mina elasin selles külas, kus oli pidu ja teised noored. Aga koduküla rannas sai käidud üsna sageli. Kuigi olid mul pidevalt täita kodused ülesanded: jänesed, sead sööta, peenrad rohida, sai sageli  neile söök veidi varem ette vistatud, peenrad rohimata jäetud ja ikka mindud, sest seal olid teised noored ja lõbus. 
Mõnikord näib, et see oli nagu eile...

 Kauges külas, vanaema juures,
elasin kord, kogu suve.
Vanaema ja mu armas vanaisa,
aga noorel neiul, neist ei piisa.

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid
Rannas on vaid üks võrku paikav papi.

Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Siis on pidu, teise küla pidu
Seal on noored, teised noored

Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee (2x)

Köögitarvikute tops

Indu, teha midagi näpuvahel, mul jätkub. Aga kahjuks on  aeg see, mis pitsitab ja päevast niipalju, kui ise tahaks, nokitseda ei lase. Sellepärast ka sellised väiksesed asjad õhtutundidel valmivad (näib küll vabandusena :D). Õhtud hakkavad küll järjest pimedamaks minema ja teler on aasta pimedama poole programmidega alustanud. Millegipärast suvel ei tule meeldegi, et toa nurgas on ka televiisor. Sügisel saab esimese asjana peale äratust teler käivitatud. Ja nii ta siis ka sageli taustaks muliseb ja laseb minu väikeseid nokitsusi teha.

Viimane väikene tegemine on topsi heegeldamine. Aasta tagasi oli mul ka topsi vaimustus. Seekord sai heegeldatud šaslõkiämbri ümber ja väike heegelpits lisab veidi armsat olemist juurde. Pudi-padi mida topsidesse poetada mul jätkub :D See tops nagu näha, hoiab köögitarvikuid, mida on alati topsi seest lihtsam kätte saada, kui mööda sahtleid taga otsida.

Pesamuna kasvatamise sündroom

Esimene september toob alati kaasa uued tuuled, seda enam, et side kooliga pole kusagile kadunud. Oma pojukest saadan endiselt kooliteele ja minu koolitee on küll lõpusirgel, aga see täpp on i-lt veel puudu. Seega pidulikult ülev meeleolu oli eilsel päeval täiesti olemas. Ka laps oli elevil oma suure õpikute-töövihikute hunnikuga. Nagu tuhandetest teistes peredes, nii kulges ka meil eilne õhtu neile pabereid ümber monteerides. Kuulun nende emade hulka, kes teeb liiga palju lapse eest ära ja sellest ise ka aru saab, aga millegipärast jätkab ikka samas vaimus. Või on see ka pesamuna kasvatamise sündroom :D Minu mäletamise järgi said tüdrukud juba õige varakult sellega ise hakkama. Pesamunaga on kõik teisiti, ikka kipun rohkem kontrollima, et ikka kõik hästi oleks ja aegajalt teen ka mõnest väiksest probleemist ehk sääsest elevandi.
Igatahes, mina panin paberied ja poja siis lisas vajalikud märkemed paberile. Kusjuures pidin peaaegu kõik ülejäänud õhtuks plaanitud tegevused tühistama, sest see kõik võttis kokkuvõttes õhtust pea paar tunnikest. 

Aga kuna oli ikkagi pidulik päev ja seda tuleb kohe kohustuslikus korras millegi maitsvaga ülendada, siis vaid ühe kerge õunadesserdi suutsin valmistada. Maitses imehea ja kuna on normaalne õunaasta, siis on põhjust seda sagedamini tegema hakata. Tükeldasin pool panni õunu (ei koorinud), millele panin ohtralt rosinaid. Katteks peale segasin täisterakaerahelbed vähekese oliiviõli ja suhkruga. Suhrkut panin ehk 1 supilusikatäie, sest lootsin rosinate magususele. Ja õigesti tegin, rosinad on piisavalt magusad ja suhkruga tõepoolest polnud vaja priisata. Külm piim kõrvale ja maitses imehea:)

Ilusat uut algust kõigile!!!