Mustripojaga müts pojale

Täna on õues piimvalge ilm - maal ja taeval ei ole suurt vahet - kõik on mattunud ühtlasse uduloori. Visalt edeneb see talv, õigemini soe ju mulle meeldib, aga suusatada tahaks ikka ka. Maal elamises on omad võlud, aga suusarajad tuleb endal ise sisse sõita ja hetkel on seda lumekest nii vähe, et ümberringi on künnipõllud ja kohe kuidagi ei saa nende konarustepeale oma rajakest teha. Peab veel taevastelt kahuritelt abi ootama :D Aga näputööks pole kellegi abi vaja õnneks oodata :)

Kuna enamus eelteismelistest kardavad ka väikest  mustrit kudumil kui tuld, siis juba päristeismelistest  ei maksa rääkidagi. Igatahes olin ma väga rõõmus, kui minu poja minu lahke pakkumise (koon sulle moodu mütsi) vastu võttis. Koos joonistasime kavandi, et nii palju musta ja nii palju neooni. Aga kui kuduma hakkasin, siis ei suutnud kiusatusele, natukene väikest (imepisikest) mustrinatukest teha, vastu panna. Nii et nüüd ei ole mütsil ainult  laiad triibud, vaid mõned väikesed  ka ja värvid ei alga ja ei lõpe nagu noaga lõigatud. Aga imelisel kombel juba siis, kui poja kudumisprotsessi jälgis, ei olnud ta väga selle väikese minupoolse algatuse vastu. Ja nüüd, kui müts juba valmis, arvas ta, et täitsa ok müts :D

Selline lihtne lotumüts, nagu noortel hetkel moes. Lõngaks võtsin kodustest varudest puuvillase ja värvi saab anda vaid akrüül.  Kuna puuvillane must lõng oli üsna peenike, siis võtsin selle topelt ja et veidigi soojapidavust tagada, siis kudusin peenikeste  ehk 1,5 varrastega, nii et müts sai parasjagu tihe ja toekas :)