Telo-kindad

Lapsed sünnivad varsti vist telefon peos. Igatahes näib, et suund on sinnapoole. Juba päris väikestel lasteaiapõnnidel on telefonid ja kellel veel ei ole, see laulab kodus emmele-issile "tahan hallo-hallo" :D Mina täheldan küll, et meil käib analoogne võidu vidinastumine ehk siis nutistumine nagu kunagi suure Nõukogude Liidu ajal toimus riikidevaheline võidurelvastumine. Nüüd ka riigid võistlevad, kellel on rohkem E-sid ehk E-lahendusi ja riigisisese poliitka sees toimib perede sisene poliitika, mis näib ka suht sama - kellel on kobedamad vidinad. Mõnes peres on võimalik vabalt soetada, aga teises peres käib see millegi arvelt. Kui laps kodus ikka vahetpidamata räägib, et kõigil on ja minul ei ole, siis see on otsekui lapsevanema "hella" koha peale astumine. Ikka mõtled, et no kõigil on ja kuidas mina siis ei saa, ei või lapsele lubada. Samas see "kõigil" ei ole alati kindel, võib juhtuda, et selleks "kõigiks" saab su enda laps. Ja nii on, et sageli on lapsed pere esimesed nutitelefoni või tahvli omanikud. Pean tunnistama, et meie peres on see küll nii. Aga no, nii mina kui lapse isa oleme suuremeelsed ja ütelme, et pole meile seda nutit vaja, me vajame telefoni helistamiseks ja vahel harva ka SMS-i saatmiseks. Tuleb tuttav ette?

Loomulikult sai ka meie pojakese telefoniarmastus alguse juba paariaastasena. Käis ringi mööda tuba, klots kõrvaääres ja lobises omas pudikeeles. Mingi aeg meisterdasime telefonikataloogist väljalõigatud mobiilimudeli pildist telefoni - pilt + pildialla liimitud papp ja oli juba telefonimoodi riistapuu. Kui aeg edenes, siis sai väljalõigatud klapiga telefone ja neile papp alla liimitud, selline telo oli juba samm edasi, sellega sai veitsa mängida ka -  papitelefoni klappi sai ka avada. Edasi lisandusid assortiikarbi-läpaks ja eks nii ta on läinud (oleme ka ise seda toitnud), et lapse tõeline huvi on ainult elektrooniliste vidinate vastu. Võib ju pidada sellist karmi kodupoliitikat ja piirata (piiran ka), aga ma näen, et see on ainus asi, mis tõeliselt meeldib, teised asjad on rohkem ema-isa rõõmuks.

Kindad kavandasin ja kudusin, olles inspireeritud ikka sellest telo-armastusest. Miks siis ka mitte kududa üks klaviatuur kindale. Kuna käsi ei ole veel suure mehe oma, siis ei mahtunud minu kavandisse kirjatud numbrid (teoreetiliselt oleks võimalik ka kavandada sellised kindad, millel on numbrid ka sisse kootud), seega tikkisin nad vabakäega  peale. Kindad said otseloomulikult sellised, millega saab ikka telo ka näppida :D Võiks ju teha selle telefoninäppimise külmaga raskemaks, aga emade ahviarmastus teeb ikka ka imet :D

Peale kinnaste on kudumisel ka sall samades toonides. Lõng on akrüül, mis ajab täiesti asja ära :D