Kalli kaasa ja kassi klassika

Kui sul on kodus kass või sa armastad kasse või lihtsalt kassid inspireerivad sind, siis on tore lugeda, kuidas on kirjanikud erinevatest sajanditest, kümnenditest kassi kajastanud oma lugudes. Raamatu "Kalli kassi klassika" koostaja Loone Ots on teinud ära selleks ikka põhjaliku töö: kõik need lood välja noppida suurte romaanide pikkadest tekstidest, neid liigitada, süstematiseerida ning otsida ja näidata autorite seotust kassidega, see on ikka aukartust äratav.

Kuidas siis kõlab - kass kui: jumal, üliloom, sõber, kaduja, kasulaps, naise peegel, vabakütt, hiirekeiser, muusik.  Eks igaüks võib omi paralleele luua.

Meie pere kiisu on nagu jumal, üliloom, sõber, muusik ja kasulaps :D
Ka ühe lookese raamatust leidsin nagu  meie  elust enesest. Nimelt Andrus Kivirähk´i romaani „Maailma otsas” ühes episoodis on kassilugu, millele võin paralleele tuua oma kodusest kassiloost. Meil ju ka tegelane Mirri, kes on maailmanaba minu härra silmis :D. Kui tema on päeval kodus ja mina õhtul töölt naasen, siis esimesed lood, mida kuulen, on ikka kassiga seotud. Mida kõike imet ta ära ei ole teinud päeva jooksul: küll hüppas koerale pähe, küll võttis mänguhiire suhu ja siis jooksis sellega mööda tuba ringi, küll teeb käpaga ust lahti….  Minu jaoks on ühe karuse mehe suur kiindumine väiksesse olevusse nii armas ja veidi ka uskumatu. Ettepaneku (ei tea kust see mõtegi tuli) kass võtta tegin ikka mina. Koer oli ju enne ja nüüd ongi nii, et koer peab mind oma jumalaks, mees ja laps jumaldavad kassi või õigemini kass teab, keda ümber oma käpa keerata :D