Lumiselt ilus

Läheb lumiselt. Väljas on vapustavalt ilus, seda pitsi, millesse puud on mähitud, ei jõua ära imetleda ja pildistada. Esimese suusasõidugi olen ära teinud, nii et see talv läheb ikka tõelise talvena kirja. Ega ma mingi suur suusataja ei ole, aga ka sellisel tammumisel on oma võlu, väikese koormuse annab ka ja lumiselt ilusat loodust on alati meeldiv vaadata.

Laupäeval sattus pere noorim ilma minu sundimata (üllatus, üllatus) oma sahtleid ja asju revideerima, s.t korda looma. Minu pikaajalised soovitused ei kõlanud siiski kurtidele kõrvadele, võttis aega mis ta võttis, aga korda sai ja tore oli ka. Hüppasin minagi kampa ja üheskoos sai läbiharutatud kõik pliiatsid, kõik topsid, sahtlid, külalismängijate mänguasjad. Ära viskamiseks saime ka midagi ja usun, et temalgi on olemine teine. Minul küll on. Võib-olla selle koos koristamise pärast. Või siiski Musta notsu ja Aliase pärast, mida sai koristamise jätkuna mängitud.