Mupo või apelsin ehk südamlik kink kõige paremale sõbrale....

.....ehk siis iseendale. Kui ikka ise ennast armastad, siis võib-olla teevad seda ka teised. Vähemalt ma püüan sinnapoole :)
Anu Saagim ütles möödunud aasta lõpul uue aasta moetrende ja värve kommenteerides, et ärge kandke oranži, siis olete nagu MUPO. Mulle oranž meeldib, küllap sellepärast jäi see  ka kõrvu (tundsin end puudutantuna). Kuid mis MUPO, ikka kordki saan olla apelsin, muidu olen ikka kartul mis kartul. Ja las üks säravamates toonides vest laseb vähemalt välja paista apelsinina :D

Aga vestist endast. Minuga juhtub alatasa nii, et hakkan tegema ühte ja jõuan välja teiseni. Küllap on põhjus ikka minu vähene kavandamisoskus või ka laiskus. Silmuste arvu arvutasin kõik kenasti välja, aga kui ikka jupp maad oli kootud, siis selgus tõsiasi, et vist on kitsas. Kuna harutada ei tahtnud (mõnikord ikka teen ka seda), siis mõte liikus edasi uuele tasandile. Kokkuvõttes sai selline mitme tehnika, erineva materjali ja lisanditega vest.




















Lõngast. Kui koduseid kappe vaatan ja koristan, siis jõuan tõdemuseni, et asju on palju, kuid ka koristamise käigus ma neid millegipärast eriti ei vähenda. Ikka näib, et seda läheb selleks vaja, sellest saab seda teha jne. Nii oli ka minu (isegi mäletan) 2007. aastal kootud kampsikuga. Ma ei ole seda ikka enam mõned aastad kandnud, lihtsalt üks asi tüütab ära ja kuidagi jääb seisma. Aga ta seisis ikka mõttega - harutamise mõttega. Nii et nüüd sai kampsunist hädapärast vest :D
Teate ju küll, kuidas harutatud lõngaga ümberkäia - ikka vihiks ja märjaks ja kuivama ning alles siis keradeks. Mina tegin loomulikult kohe keradeks. Minu arvates on mustrid, mida kannatab teha harutatud lõngast ja mida mitte. Seekord valitud muster kannatas harutatud lõnga ja  ka n.ö otse kampsunist vestiks kudumist. Mina valisin vanast Claire Halliku 1957. aastal väljaantud raamatust "Silmuskudumine" sellise struktuurse mustri. Kuna lõnga võtsin topelt, siis musterile kulus üsna palju lõnga, s.t et keskmisest kampsunist tuli välja vest, või tegelikult ei oleks tulnudki, kui seda musta ei oleks juurde heegeldanud. Kogemata tehtud valearvestus oli ikka täiesti vajalik.

 Nii et kui tahan olla apelsin või ikkagi MUPO, tegelikult hoopis KOPO (kodu politsei), siis panen selga selle südamega vesti ja saavad ka kodused aru, et näägutan või loon korda ikka hea pärast - südamega :D :D :D

P.S Claire Halliku kudumise raamat on üks imetore raamat, seal on nii selgitavad juhendid kui ka mustriskeemid, täpsed õpetused, kuidas mingeid silmuseid võtta. Ja selgitatud on nii, et ka suht võhik saab aru. Igatahes mina hoian seda raamatut kui oma silmatera :)

Kuidas Domincast sai Pühapäev

Mina teadsin, et esitlesin end isetegijate kogukonnas oma koera nimega, aga tuleb välja, et Dominica tähendab ka pühapäeva ehk siis issanda päeva. 

Enamus kristlasi peab pühapäevana nädala esimest päeva, kuna see on Kristuse ülestõusmise päev (vt nt Jh 20:1; Mk 16:1-2 jm), mida mõistetakse kui uue loomise algust (vrd nt 2Kr 5:17), niisiis õigupoolest kui "kaheksandat päeva". Sellele viitavad ka pühapäeva nimetused erinevates keeltes: näiteks ladina keeles on see "Dominica" (Issanda päev), vene keeles aga "voskressenje" (ülestõusmine). 

Allikas: http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=142

 

Vot siis, mitte et ma nüüd rahul ei oleks selle issanda päevaga, aga siit siiski moraal, enne kontrolli ja alles  siis …võid olla päris kindel.  Oma koerale ma ise nime ei andnud,  kui nimepanijagi  selle nime sügavamaid tagamaid teadis? Minu valik oleks kindlasti olnud midagi lihtsamat ja koeralikumat. Aga kuna minu koer on minu vaieldamatu lemmik (teiste lemmikute kõrval), siis olin ikka rõõmuga Dominica… kuni tuli uus mõte... natuke eestistada seda nime, tähendus jääb ju samaks.  Koera ma loomulikult ei hakka Pühapäevaks kutsuma, kuigi iga päev koeraga on justkui pidupäev :)

Dominica

Aga iseenesest on ju pühapäev tore päev. Natuke kauem saab magada ja   pühapäeval on alati pühapäeva tunne ka :D Mõnel muul nädalapäeval on küll mõnikord mõne teise päeva tunne ehk „päevad on  sassis”.  Pannkoogid ja pühapäev on idee poolest nagu kokku laulatatud, aga mina oma laiskusest ei viitsi hommikul enne teisi ärgata ja siis pannide ja pottidega möllama hakata. 
Seni veel. 

Mustripojaga müts pojale

Täna on õues piimvalge ilm - maal ja taeval ei ole suurt vahet - kõik on mattunud ühtlasse uduloori. Visalt edeneb see talv, õigemini soe ju mulle meeldib, aga suusatada tahaks ikka ka. Maal elamises on omad võlud, aga suusarajad tuleb endal ise sisse sõita ja hetkel on seda lumekest nii vähe, et ümberringi on künnipõllud ja kohe kuidagi ei saa nende konarustepeale oma rajakest teha. Peab veel taevastelt kahuritelt abi ootama :D Aga näputööks pole kellegi abi vaja õnneks oodata :)

Kuna enamus eelteismelistest kardavad ka väikest  mustrit kudumil kui tuld, siis juba päristeismelistest  ei maksa rääkidagi. Igatahes olin ma väga rõõmus, kui minu poja minu lahke pakkumise (koon sulle moodu mütsi) vastu võttis. Koos joonistasime kavandi, et nii palju musta ja nii palju neooni. Aga kui kuduma hakkasin, siis ei suutnud kiusatusele, natukene väikest (imepisikest) mustrinatukest teha, vastu panna. Nii et nüüd ei ole mütsil ainult  laiad triibud, vaid mõned väikesed  ka ja värvid ei alga ja ei lõpe nagu noaga lõigatud. Aga imelisel kombel juba siis, kui poja kudumisprotsessi jälgis, ei olnud ta väga selle väikese minupoolse algatuse vastu. Ja nüüd, kui müts juba valmis, arvas ta, et täitsa ok müts :D

Selline lihtne lotumüts, nagu noortel hetkel moes. Lõngaks võtsin kodustest varudest puuvillase ja värvi saab anda vaid akrüül.  Kuna puuvillane must lõng oli üsna peenike, siis võtsin selle topelt ja et veidigi soojapidavust tagada, siis kudusin peenikeste  ehk 1,5 varrastega, nii et müts sai parasjagu tihe ja toekas :)

Kalli kaasa ja kassi klassika

Kui sul on kodus kass või sa armastad kasse või lihtsalt kassid inspireerivad sind, siis on tore lugeda, kuidas on kirjanikud erinevatest sajanditest, kümnenditest kassi kajastanud oma lugudes. Raamatu "Kalli kassi klassika" koostaja Loone Ots on teinud ära selleks ikka põhjaliku töö: kõik need lood välja noppida suurte romaanide pikkadest tekstidest, neid liigitada, süstematiseerida ning otsida ja näidata autorite seotust kassidega, see on ikka aukartust äratav.

Kuidas siis kõlab - kass kui: jumal, üliloom, sõber, kaduja, kasulaps, naise peegel, vabakütt, hiirekeiser, muusik.  Eks igaüks võib omi paralleele luua.

Meie pere kiisu on nagu jumal, üliloom, sõber, muusik ja kasulaps :D
Ka ühe lookese raamatust leidsin nagu  meie  elust enesest. Nimelt Andrus Kivirähk´i romaani „Maailma otsas” ühes episoodis on kassilugu, millele võin paralleele tuua oma kodusest kassiloost. Meil ju ka tegelane Mirri, kes on maailmanaba minu härra silmis :D. Kui tema on päeval kodus ja mina õhtul töölt naasen, siis esimesed lood, mida kuulen, on ikka kassiga seotud. Mida kõike imet ta ära ei ole teinud päeva jooksul: küll hüppas koerale pähe, küll võttis mänguhiire suhu ja siis jooksis sellega mööda tuba ringi, küll teeb käpaga ust lahti….  Minu jaoks on ühe karuse mehe suur kiindumine väiksesse olevusse nii armas ja veidi ka uskumatu. Ettepaneku (ei tea kust see mõtegi tuli) kass võtta tegin ikka mina. Koer oli ju enne ja nüüd ongi nii, et koer peab mind oma jumalaks, mees ja laps jumaldavad kassi või õigemini kass teab, keda ümber oma käpa keerata :D

Kummitav taevasina

Kui miski hakkab kummitama, siis ta vist jääbki. Aga see kummitus on nii ilus, et üsna tihti istun arvutitaha, panen klapid pähe ja kuulan. Kuulan seda ilusat helinat ja kõla, ise aru saamata, millist sõnumit minu kuulatu täpselt kannab. Aga ilmselgelt on see ikka midagi hingele, muidu ju ei kuulaks. Lapski ütleb, kui lähen oma arvutitaha istumise sooviga, et jälle sa tahad kuulata oma Himmelblå-d. Tahan jah :D See norrakeelne laul Anne Marie Almedali (isegi esitaja olen välja nuhkinud) esituses on nii ilus - selline karge ja selge, nagu õhk mägedes või selge taevas. Taevast ja igatusest tegelikult see laul vist kõnelebki. Oma fanaatilisuses  tegin isegi (Google abiga ) sõnade otsingu ja siis  tõlkisin, millist tähendust võivad need sõnad kanda.  Alguse sai kõik tegelikult ikka Taevasina filmist, mida ETV mingi aeg tagasi näitas.
Ma ei ole veel väsinud sellest laulust.

Det er ingenting jeg heller vil
enn å velge en gang til.
Finne drømmen igjen,
et helt annet sted.

Og følelsen vil ikke slippe tak,
det vel en mening bak.
En lengsel så stor
la oss dra.

Jeg ser mot en himmelblå,
du vet hva jeg venter på.
Lover du, lover jeg, tro på deg.
så drar vi av sted.
Det føles litt rart å si,
jeg vil bare du skal bli.
Lover du, lover jeg, tro på meg.
Jeg vil ha deg med.

Det finnes et annet liv et sted,
hvis bare du blir med.
Vi kan reise vår vei
du og jeg.

Jeg ser mot en himmelblå,
du vet hva jeg ønsker nå.
Lover du, lover jeg, tro på deg.
så drar vi av sted.
Kanskje føles det rart å si,
jeg vil bare du skal bli.
Lover du, lover jeg, tro på meg.
Jeg vil ha deg med.

Jeg ønsker å våkne en morgen,
høre lyden av et åpent og stille hav.
Tenk å vere helt fri
og tørre å si
se nå drar jeg.

Na naa na na naaa naaa naa...

Jeg ser mot en himmelblå,
du vet hva jeg venter på.
Lover du, lover jeg, tro på deg.
så drar vi av sted.
Jeg ser mot en himmelblå,
du vet hva jeg ønsker nå.
Lover du, lover jeg, tro på deg.
jeg vil ha deg med.

Kui on ja kui ei ole

On kahtepidi häda, kui sul on ja kui sul ei ole. Minul on  liiga palju kangaid. Ilmselt kui ei oleks, siis oleks häda vastupidi :D Sain oma kalli tädi käest hunniku nõukaaegseid sitsikangaid, kõik nii kirju-mirjud ja igat ühte mingi jupike. Tädil on tõepoolest põhjatud kapid, oli ju aeg, mil oli lausa kohustus igat vähegi kõlbulikku riidejuppi osta. Õmblemine ei ole minu meelisteema, ja ikka  sellepärast, et seda tuleb konkreetselt tegema hakata, niisama ikka kõrvale ei viska ja pooleli ei jäta. 

Aga kuna juba nüüd  kangast ju on, siis üritasin neid ikka kuidagi kokku sobitada ja midagi meisterdada. Tekikott on väga vajalik tarbeese, selle valmimiseks sobitasin kahte erineva mustri ja tekstuuriga  kangast omavahel, veidi pitsi abiks ja tekikott on tütrele abiks ikka :D 

Ma saan tegelikult aru, et lapiteki tegijale oleks kangahunnik lausa õnnistuseks, aga hetkel ei ole  minust lapitajat. Aga kuna ma ei taha öelda, et iial ei hakka, siis mine tea, võib ju olla, et ühel päeval hakkan siiski usinasti lappe sättima ja õmblema. Vähemalt ma loodan, et nii saab olema :D

 

Üksinda kodus...

....sellist võimalust tekib mul küll väga-väga harva. Eile oli see õnnis päev ja kuna juba selline võimalus tuli, siis tuli ikka nautida täiega :D
Aga - ei ole mingit naudingut, kui kodus on tegemata töid. Näiteks korrast ära tuba. Et õndsat olemist tagada, siis kõigepealt möllasin tolmuimeja, -lappide ja harjadega. Siis on ju häiriv, kui pesukorv on täis, egas midagi - pesumasin undama. Ei ole mingit õndsust kui tuba on külm, seega tuli puude ja tuhapotiga tegeleda. Kuna õues tuiskas ja sadas ka veidi lund, siis kippus mõte homsele - vaja vist veidi ka lund lükata, teerajad puhtana hoida.  No ja siis oligi juba peaaegu õhtu :D mil sai ikka oma üksinda olemist  nautida ka.

Tegin tule kaminasse, valmistasin vahuse kakao, lugesin  arvutist toredaid blogisid, kudusin oma juba varem alustatud vesti, jõin pokaali veini ja lugesin Karen Blixeni Talvemuinasjutte. Õhtu pärl oli muidugi Briti telesari Downton Abbey.  Selline õnnis õhtu.

Mitte midagi ei saa nautida, kui on häirivaid asju. Ka mugavolemine eeldab veidigi pingutamist ja panustamist. Ja kokkuvõttes oli selline üksinda olemine täiesti okey, kui tead, et üks sinu pereliige on seal ja teine seal, aga igapäevaselt oleks ikka kurb nii olla - kaua sa ikka naudid - tahad ju peale kassi ja koera  kellegagi rääkida ka. Ei, üksindus ei ole minu jaoks.