*Sain hambaarsti aja juuli kuusse. Kuidas see võimalik on, ma lihtsalt ei tea. Õnneks on kikud suus ja lihtsalt kontrolli aeg. Aga samas tulevad kliinikust teated, et teil on kontrolliaeg, tulge kontrolli. Vastuoluline vist.

* Kiire aeg jätkub. Igal aastal on see nii. On pimeduse kiire, töökiire ja kodukiire. Mõnikord ajab see mind kettasse, aga siis mõtlen, et ah, las olla. Kodused asjad on need, mis saavad natuke laokile jääda ja  proovin neist mitte probleemi teha.

* Vihma sadas, aga jõulud peavad õuel ka olema.  Sain kraevahe märjaks.

* Nõme on teise inimese eksimusi ilkuda. Võib olla,  et mulle vaid näis see nii, sest olin enda peale pahane pusserdamise pärast.  Aga kui keegi hakkab siis, et oi,  kuidas sina nüüd ja mina küll mitte, siis ei kõla see hästi. 

* Hommikul oli kärss kärnas, sest jälle minek. Eilsest vaba päeva nagu poleks olnudki. No natuke oli, sest selle hooaja esimene laskesuusatamine õnnestus ära vaadata ja uue Joh Bo ehk siis Johanne Thinges Bo esitähtedest lemmiku, Johan Botni, leidsin vist ka endale. Aga ülejäänud aeg kulus lihtsalt kraamimisele. Igatahes startisime Tartusse. Aga koju naastes olin õnnelik küll, sest jõuluehteis Tartu oli ilus, ja ei-öeldes oleks see ilu nägemata jäänud.

* Seekord sain ka head sõnad kaasa, aga tõstatati küsimus, kust ma selle reisigeeni olen saanud. Kahtlustan siiski, et huvi maailma vastu ei pruugi geneetiline olla. Igatahes paar Praha päeva kulus ära.

*Üks väike poiss sai juba üheksa, proovisin teda tähtsa päeva puhul õhku tõsta, aga oli ülejõu käiv. Küll nad kasvavad kiiresti.  Teekonnal kohtasime aga kolme kitsede seltskonda ja viis korda rohkem jahimehi. Vaesed loomakesed olid rahutud põhjusega,  õnneks õnnestus ühele otsasõitu napilt vältida.

* Taas vihmane, väga tüütu, sest pime, kutsa käpad on porised ja nina kipub kiiresti vingu minema :D Täna panid vinguma An Marleni laulusõnad: trügige must mööda, mul pole miskit öelda. Aga millegipärast on need laulusõnadeks saanud, kuigi pole miskit öelda :D

* Kuldvillak on üks minu lemmikutest, kuid täna saabus paks pilv ja pilt ekraanil hakkis nii mis kole. Elame digiriigis, aga ühest pilvekesest jagu ei saa. Õnneks Hendricule saan kaasa elada. Olen selles parteis, kes hoiab targale ja osavale pöialt. Oleks ju tore teada, kuhu maale ta välja jõuab.

* Mõnikord on hea ka viimasel minutil jõuda, saime parimad istekohad. s.t rahvas märkas istuda saali n.ö tavakohtadele, aga meie istusime külje esimesse ritta ja saime personaalse etenduse, s.t näitleja suhtles vaatajatega silmside kaudu ja seda silmsidet tajusime korduvalt, sest nad mängisid palju külgedesse. Oli Musta kasti etendus Jäljed meie vahel. Sel aastal teist korda nii lähedalt näha näitlemist oli hea. Need higipiisad, mis pärlendasid Jani otsaees, need siirad tunded ja ülekeevad emotsioonid olid nii ehedalt ausad. Ainult kiidusõnu jagan. Ja ka etendus oli parajalt pikk, 1,5 h, ilma vaheajata. Mõnikord tundub, et inimesed suruda 3 ja rohkem tundi istuma on teatri puhul liig. Siin oli aga kõike paras annus, nii rõõmu  kui traagikat. Ma isiklikult ei ole puudutatud, aga see lugu oli mõjuv. Pärastine jõuluturg oli ka armas, rahvast argipäeva õhtul vähe, aga tuled, viled ja muusika olid olemas. Kõige keerulisem oligi pimedas ja öösel üksinda koju sõita. Esimest korda elus võitlesin autoroolis unega. Aga raadio Elmar aitas, sealt kostvatele lauludele oskan kaasa laulda enamasti. Laulsin ja sõitsin.

* Võib olla väsimus või mis, aga kõik ajab kettasse, Id kaardi lugeja ei tööta, tarkvara laadis terve tunni, kutsa on loll, kaasa ...., üks laps proovib minu valikuid ümberveenda, jõuluplaane peab muutma, kolmanda lapse unustasin ise. Internet aeglane. Oeh.

* Kui vinguda, siis selle üle, et jõululaua katsime ise. Aga saan sellest üle, sest muu oli tore. Isegi üle ootuste. Kuigi et ega ei oodanud ka midagi. Tundus lihtsalt kohustus osa võtta. Aga olemine oli sundimatu ja tegevused vahvad. Ikka õpin, et ära eelda.

* Nendel kordadel, kui on kutsa käpapesu,  temast rõõmu ei ole. Pigem tüütu kohustus. Aga kui on õhtu ja ta kõik oma 20 kg mulle sülle istutab, on nunnumeeter laes ja kõik need tüütud kohustused meelest.

* Armas jõulukontsert oli kirikus. Lihtsad jõululaulud ja Pr. Samueli helisev hääl. Kuulanuks veelgi.

* On imelik hommikust õhtuni kodus olla, ei läinud tänagi õnneks, sest vabatahtliku õhtu oli. Uus kaaslane ja uus olukord,  aga tore oli. Pärast jalutasin ja imetlesin jõulusäras linna.

* Piparkoogi taigna olin juba nädal tagasi valminud,  nüüd siis rullisin,  vormisin, küpsetasin.  Glasuuriga läks nagu läks, mõne asja võiks poest ka osta. Olen traditsioone järginud ja pere nimed piparkoogitele glasuurinud,  aga läks pekki mul see lugu.  Glasuur vist isegi õnnestus, aga see torbik, sellele ei taha mõeldagi rohkem :D

* Hommikul varakult sättisin end jõululauda appi sättima. Kunagi oli lihtne minna, maha istuda, kõik oli valmis. Aga aeg on edasi läinud ja elu nõuab oma. Oli tore olemine, rahulik, rahumeelne, verivorstide, kapsa-kartuliga ning kinkidevahetamisega.  Õhtupimeduses käisime kalmistul. Tulede särasse süütasime meiegi tulukesi juurde. On ju seegi aasta ühe juurde toonud.

* Magasin kaua ja pool päeva skrollisin telefoni ja helistasin ka.  Kutsale tutvustasime uusi lõhnu,  see oli ainuke toast välja minek. Õhtul oli taas kinkide vahetamise ja seaprae, hapukapsa aeg. Nii see elu päevast päeva läheb, aasta lõpp on käega katsuda.

* Hommik oli teed libedaks teinud, sõitsin kodukanti. Kalmistu, tädi ja külatiir. Külla sattusin veidi valel ajal, ei osanud õigesti ajastada, sest oodati siin ja seal ning kuidas siis kahte kohta korraga saaks. Aga oli tore kuulatada, ja tunda, et olin rõõmuks. Koduteel olin ka kaitstud, natuke kiirem sõit oleks kitsega kokku viinud.

* Enne jõulupausi plaanisin ka koduseid päevi, aga plaane siin elus pole mõtet teha. Igatahes juba hommikul sõitsime Viljandimaale. Kui juba, siis täiega.

* Nüüd siis pealinna kord. Väikene silmatera aasta vanem taas. See rõõm lapse säravatest silmadest on kirjeldamatu. Pealinnast suvepealinna sõitsin peaaegu non-stop, sest vabast tahtest töö ootas. Oli imetore taas. Inimesed on ikka ilusad ja head, seda sain taas kogeda.

*Ja siis selle aasta viimased tööpäevad ja saab taas ühele aastale joone alla tõmmata.

 

 

 

*

 

* Algas pime kuu, mis sunnib tubasem olema, või õigemini ilmneb siis see tõeline laiskus ja vabandus pimeduse näol on lihtne varnast võtta. Käisin koolitumas, sain palju tarkusi etnograafias juurde, seega pime aeg on just kudumise mõttes hea. Äkki siis saan ka mõned rahvuslikud kindad-sokid kootud. Õhtu perega saunaringis oli lihtsalt armas. Ega selliseid õhtuid meil liiga sageli ei ole. Või kas neid saakski liiga sageli olla?

*Hingedepäev algas vihmaselt - need piisad on kadunud hinged, kes maapealsetel pilku peal hoiavad. Kalmistutiir on alati, aga emale, vennale, tädile, kutsudele ja kiisudele süütan küünlad koduaknal, nad on mul alati mõttes.

*Pimedas ja vihmaga autoga sõita pole mingi lust, õnneks oli meespool roolis. X aastat tagasi teadsin, et homme hommikul pannakse ta sündima. Need tunded on kõik meeles nii selgelt. Käisime esiklast tervitamas juba täna, sest homme ei saa.

*Oli rõõm osa saada vahvast vestlusõhtust. Näitleja laval, näitleja telekas ja näitleja päris elu suuruses vahetult vestlemas, on kolm eri asja. Ma ei oskagi öelda, millisel variandil on suurem kaal, aga hea elamus jäi sellest vestlusõhtust küll.

*Kutsa on meil koerusi täis. Keeruline on mõnikord ka rahulikuks jääda, sest igal liigutusel, mille kodus teha tahan, on segaja vahel. Aga ta on nii nunnu, nii nunnuJ

*Ega ei ole pimedas tore ukse taga olla,  kui peas on mitu tegemata kodutööd,  mida saaksin ajal, mil kükitan kalli kaasa eksimise tõttu kuuri all, kaaslaseks kiisu, sest temagi soovinuks tuppa. Õnneks oli kuuris reha ja välituli,  seega sain vähemalt riisuda lehti need 1h, mil võti saabus. No hea ka, et nii kaua aega läks, pahameel oli selleks ajaks lahtunud.

*Ootan alati seda meie grupi kohtumist, sest siis saab kuulatada ja rääkida kõigest. Ei olnud seegi kord erand. Meil oli imearmas olemine taas. Juttudest vaikusehetke ei tekkinud, sest elud on kõigil omamoodi kirjud ja need vajasid ülerääkimist, seda enam, et seda saab juhtuda vaid aastas korra. Nii tänulik selle aja ja selle sõpruskonna eest. Öeldakse ju, et sõbrad on nagu taevatähed, sa tead, et nad olemas ka siis, kui neid pildis ei ole, aga pildis olek on ikkagi etem kui ainult taevatähed.

*Nii palju lahkumisi on viimasel ajal, selliseid puudutavaid, ootamatuid. Autoavarii, bakter, vähk, vanadus. Seda viimast mõistame kõik, aga elamata elu. Seda kurbust ei tohi endasse lasta.

*Vihm, vihm, vihm, pimedus. Kust rõõmu  võtta? Aga tööjuures olid väikesed rõõmud, kodus ei olnud vaja süüa teha, kutsa rõõmustas,  midagi on siiski.

*Tööpäeval vaatan päikest lausa kadedus hinges, nii tahaks ka osa saada päikese paitusest. Õnneks jagus teda ka laupäeva. Hommikul kutsaga õue minnes vaatas vastu esimene lumi, mis oli veel eriti rõõmustav. Nii et tubased toimetused tuli kiiresti toimetada ning õueski oli tegemist küllaga. Olen kuidagi jännis lehtede riisumisega, lillepeenardega ning uued ideed vajavad ka metsast materjali varumist. Esimesed tegemata tööd olid lume all, seega kondasin oksakäärid näpus, mööda võpsikut.  Igatahes õnnestus kutsagi ära väsitada ning põõnas teine õhtupoole päris pikalt. Kümme kümnest päev.

*Kui on mõte, siis tuleb see ära teha. Tegelikult oli mõte, hakata vabatahtlikuks, mul peas juba aastaid tagasi. Aga nüüd jõudsin omadega sinna punkti, et teostasin selle ja esimene n.ö töö on tehtud. Emotsioonid sellest olid nii tugevad, et järgneva teatrietenduse esimene vaatus läks suht kaduma ja öö-unigi sai kannatada. Ei ole ma masin, ikka imen endasse neid erinevaid tundeid ja elusid, mida ei ole jagatud kõigile võrdsetel alustel.

*Öö oli vahet ja ekspromt ütlesin, et tahan ka tulla ja uus hullus on planeeritud. Elagu elu, mis muud. Kuigi see aasta on kuidagi hullumeelne olnud.

*Nädal läheb ikka töötähe all. Aga täna sadas ootamatult sülle üks vaba päev keset nädalat. Kas ma selle üle nüüd nii väga õnnelik olin, on omaette küsimus, sest häälestasin ja sättisin end tööle, läksin ka kohale ja siis selgus, et ups, mingid mitte minust sõltuvad errorid on vahel ja nende nahka kulus vähemalt paar tundi. Aga ei virise :) Kodus tööd ja tegemisi on. Kutsa sai õnnelikumaks, sest asjatasin pikalt õues. Lõpuks ikkagi tüdinesin tema jälgimisest ja saatsin ta tuppa. Oma kurbuse leevendas ta süües, olles kätte saanud söögikoti, millest einestas isuga. Öeldakse, et sööja käsi on pikk, see kehtib ka koerte puhul vist. Õnneks tagajärgi sellele õgimisele rohkem ei järgnenud, kui mitmed õue-wc käigud. Sealt, kus kutsa-story lõppes, algas kiisu oma. Kuna kutsa teda segab, siis otsib ta magamise kohti. Seekord oli valitud meie toa peidukas. Hommikul tuli kiisuke oma urust välja ja näugus küll, aga ega mina unesegasena aru ei saanud, mis näu. Trahviks maandus ta voodisse ja kraapis hoolega tekikotti peale. :D

*Maailma romantiliseim paik on meie saun. Tuleke praksub ahjus, küünal väreleb laual, vaikne muusika tuleb raadiost ning saan õndsas rahus end lavale pikale visati ning oma mõtetega olla. Ka tuppa minek oli vähemalt eile üliarmas: tähed särasid taevas, külmakahutatud rohi krõbises jalgeall ning kodutuli paistis kutsuvalt. Me koduke on tilluke, aga alati armas minule.

*Pärast kõrvitsa tükeldamist on kangelase tunne.

*Külm oli üürike, taas vihm ja sopp platsis. Käisin oma vabatahtliku tööd tegemas, see on hea energia laeng ja tänulikkuse laeng. Saime paljude soojade pilkude osaliseks ja nägime inimkonna paremat poolt. Pärast käisin Jyskis ja Sokisahtlis. Viimases nii vahva teenindus ja natuke soodukat ka. Jyski kassas oldi küll oma tööst tülpinud, aga sellegipoolest jõudsin koju hinges hea tunne.

*Uusi asju pead sa omandama, muidu jääd hätta. Pidin oma mantli koodiga kappi panema, eos oli kartus, äkki ei saa ma hakkama. Mõnikord on ju juhendki selline, et sellest aru saamine vajab omaette juhendeid. Aga sain hakkama hästi. Ka iseteeninduskassas pole ma sularahaga kunagi maksnud. Väikesed asjad, aga elus esimest korda.

*Esimeseks advendiks sain jõulunänni välja otsitud. Ootame…

 

 

 

*Süütud kutsika silmad ja mööda tuba laialitõmmatud kassi kiviklibu kott vaatasid mulle koju saabudes vastu. Nutt ei aita ja asusin koristama. Õhtuks oli muidugi pahameel läinud ja nunnupall sai oma kallistused kätte.

*Üks tööalane error oli hingel, sain mure ära rääkida ja endine „ei“ muutus „jaaks“. Kas ma nüüd hinges ka rahule jäin, vist mitte. Aga me oleme kõik nii erinevad, arusaamad elust ja asjadest on igal omad ning mõnikord need lihtsalt ei klapi kokku. Aga tänulik ikkagi, et niigi läits. Lihtsalt mõnikord tundub, et annan endast enamasti maksimumi ja ei ootagi, et mind nüüd upitatakse kusagile, lihtsalt ootaks vastutulekut, sest mina ju tulen. Lihtne ju!

*Väikene tühjaks saanud moosipurk laual võib ka hulluks ajada, sest koera koerused niigi, ja nüüd siis veel see moosipurk ka tõsta.😉

*Lakkisin küüned, värvitu küll, aga ehk ilusam ikka. Ma tean, et mu naabriks tuleb kena hoolitsetud sugulane ja kuidas siis mina oma maanaise küüntega. Igatahes on kutse sünnipäevale, saab soengut sättida ja pidulikumaks end seada.

*Sünnipäevalast armastatakse, on otsene järeldus, sest pidu oli ilus, täis ilusaid kõnesid, heldimuspisaraid, lustakaid laululugusid. Läks kuidagi väga korda.

*Pakkisin sügavkülma tühjemaks, ruumi küll palju juurde ei tulnud,  aga lapse kott sai täis. Õunakook sai ka valmis õigeaegselt.

* Istusime taas kahekesi, kaks ema, analoogsed mured. Vähemalt jagada saame,  muud ei midagi. Tema kurbus, sest olukord on halvenenud, mõjutas ka mind. Ööuni ja unenäod kinnitas seda.

*Võtsin päeva kodule, s.t porgandid said võetud, korjasin hiliseid põldmarju ja asjatasin veel. Ma ei oska niisama olla.

* Lõpuks on saabunud kuldne sügis. Sel  aastal on kuidagi väga pikalt olnud roheline. Nüüd kui öökülmad üle käinud, on lehed puudel hakanud värve muutma. Lilled kuhtuvad omas tempos ja üleüldse võiks kõik rahulikumas tempos kulgeda. Paraku siiski nii see ei lähe, sest ise ju ka broneerin asju nii palju, et pea iga päev on sõit sees. Aga Urmas Vaino vääris kuulamist, keha joogatunnis pingutamist, lapsed juhendamist, mälu mälumängus unest äratamist, meel tänuüritusel turgutamist, vanad oskused koolitusel kinnitamist. Tegus nädal oli tõepoolest.

*Täna jändasin terve päeva küüslaukudega. Tuhnisin sopast maad ja ega ajavalikut eriti ei olnud, panin küüned mulda.

* Ja siis avastasin instagramis ühe noore naise konto, kes kujundab kaevamisvaba aeda. Väga inspireeriv on selline pühendumine ja hool. Jaa, veebis võib näidata mida iganes, filmida ilusama nurga alt, näidatagi, et kõik on nii iiizi , aga ka enam-vähem asjatundjana ütleks, et need taimed olid lopsakad ja kahjuritevabad ja see on saavutus. Väga inspireeriv. Mitu mõtet hakkas peas tööle.

*Helistasin kauge lapsega, rääkisin meie uudiseid, tema oma elust veidi ja mõtetest-plaanidest. Püüdsin ka omalt poolt nõu anda, ise samal ajal oma riiulit kergitades. Olen 15 aastat seda riiulit kasutanud ja nüüd siis avastasin selle uusi võimalusi ja funktsioone. No jah, inimene ikka õpib ja avastab, kui end liigutab ükskõik, mil viisil.

* Kodukülas oli vist enam vähem vanaviisi. Valimisplakatid olid sinna põldude ja metsade vahelegi jõudnud. Käisin armsas metsatukas mustikavarsi varumas,  rannavaikust vaatamas, kibuvitsamarju korjamas,  surnuaias pere haudu korrastamas,  tädikest tervitamas. Oli tore päev. Pärast viisin kutsu võõraid lõhnu nuusutama.

* Oli veel võimalus aega endale võtta, kasutasin seda Piibu ja Tuudu filmile, seega sõitsin kinno. Saalis oli peale minu veel 9 inimest. Film üldiselt meeldis, eriti sümpaatselt paistis see pilk, millega Toomas oma Haidet vaatas. Tagasiteel tegin elu esimese vastassuunavööndis sõidu, õigemini ootasin foori taga totaalselt vales kohas. Need on need uued teed ja naine roolis. Eks ma üsna varsti ka taipasin,  aga otsustasin manöövri ikkagi sealt sooritada,  sest kaks rida oli, vastutuleja mööda oleks mahtunud. Aga üks härra tuli teavitama, ise muigas ka. Keerutasin end ringi, no piinlik oli, aga pandagu neid nooli igale poole, et ikka oleks näha ja kuulda.😀

*Kiirreageerimine mulle tavaliselt ei istu, aga kui kolleegi oli vaja hädast välja aidata, siis automaatselt lülitusin sellele lainele. Olin küll hommikul nagu puuga pähe saanud, sest kell helises ja jäin uuesti magama ning siis oli see uni kuidagi eri magus. Sahmerdasin kähku hommikused tegemised ära ja egas midagi - kodused tööd lihtsalt ootavad.

* Olen osanud hästi ostelda, poe arved viimasel ajal 36.36 ja 19.19. Ise ei pannudki tähele, aga meil on vahvad müüjad, kes tähelepanu juhtisid. Praegu on väga ilusad hommikud. Olen küll hommikul kutsaga õue minnes väga uimane, aga seda ilu märkan sellegipoolest. Eks seda kiirreageerimist on praegu palju ja väsimus sellest on olemas. Aga üks vaba päev tõstis ikkagi toonust ka, sest väsitasin kutsa ära õuemölluga, ise sain lillepealseid lõigata, lapsukesega tegime laulupidu, tema esines, mina esitasin sooviloo ja plaksutasin. Uue laulu õpetasin ka, lapsuke vaatab kenasti suu sisse, kordab järgi ja selge ta ongi. Ja õhtune filmi- ja kudumismaraton oli kirsiks tordil.

*Valimistega sai vast kõik. Vähemalt see kemplus tõotab vaibuda. Vahvat kemplemise teatritükki käisin Endlas vaatamas, Vanemuine oli külas koos Päikesepoistega. Naerda sai.

*Ühest väikesest tagasihoidlikust teatest kasvas välja märul sotsiaalmeedias ja ärritunud inimene, kes igas asjas tonti ja vandenõuteooriaid näeb, lendas kohale ka. Oli natuke naljakas ja kurb ka, sest ega see võitlus kõigi ja kõigega nüüd küll kusagile heasse kohta ei vii. Seega oli eriti huvitav päev. Argipäevad tavaliselt selliseid situatsioone ei loo. Õhtueel oli väike tööasi ajada ja selle raames oli kokkupuude kolme natuke räsitud härraga, kes mind rõõmsalt tervitasid ning lora juttu ajasid. Vähemalt ei olnud nad maailma peale vihased. Igatahes minugi meeleolu paranes. Ja päris õhtul käisin soola haava peale raputamas. Oli filmiõhtu, mis mind väga puudutas. "Head inimesed" Maria Avdjuško looming. Aga lõpuks asendus härdus tänutundega, sest fondi perenaine oli väga avatud ja tore. Ning lõppude lõpuks elame ikkagi hetkes ja ilusamad hetked peaks ju ööunne kaasa võtma. Aga millegipärast on sellel halval suurem mõju ja see andis ka unepikkuses tunda.

* Mul on ikka imetore töö, mis võimaldab säilitada oma sisemist last.  Liimisin  puulehti, joonistasin neile täppe ja triipe - kõlab ju nagu mäng. Igatahes valmis töö, mis on nagu maal. Ise küll imetlen.

*Täna oli tõsine kodutöine päev, puhtaks said maja 14 akent, kasvuhoone vanadest taimesodidest, ning kirsiks tordil olid õuedekoratsioonide seadmine, mulle meeldib seda teha.

* Vitaalne, elurõõmus, terava mõistusega härra,  oli au olla tema juubelil. Sajast puudu vaid kümme. Meil endil on sünnipäevade pidamine kuidagi vaevaline, ja siis on suurepärane,  et on võimalus kokku saada elu tähistamisel.

* Sõna otseses mõttes on elus kooki liiga palju - tänasel kontserdilgi ei kõndinud pea püsti koogiletist mööda, kuigi oleks ju võinud, sest eilse pidukoogi maitse veel suus. Aga kontsert oli hea, Lauri Saatpalu on alati hea, seda leelotamist võiks kuulma jäädagi 🙂

*Taas argipäev. Korjasin puu alt kokku viimased antonovkad ja tegin neist šokolaadiga koos moosi. Lisaks tükeldasin väikese kõrvitsa ja röstisin. Oleks nagu selle hooaja viimased hoidised.

*Ühe nädalaga kolm pidulikku sündmust, käisin need läbi ühe outfitiga, sest lihtsalt polnud jaksu kapis tuhlata. Arkaadia oli hea, aga kella keeramine tegi karuteene,  oli keeruline silmi lahti hoida ja tihedat teksti jälgida.  Käin enamasti ilma eeltööta kohal, siis sedakorda oli see viga. Samas see 3,5 h möödus kiiresti, kas ma tõesti magasin :D Omast arust küll mitte, kui silm vajus kinni, kõrv kuulas. Aga mine tea.

*Oktoobri viimane päev viis matkale, kus nägime seeni, pohli, ilusat põdrasammalt. Oli tore, nagu ikka kui kodust välja saab. Õhtupoole jõudsin isegi lehti riisuda, ühe väikese tiba to-do listist vähendada.

 

* Olen sääskede lemmik sel suvel, nad ei ole mind päevaks ka rahule jätnud. Kohutavad sitikad. Seeneralli aga jätkub. Koju saabus terve koorem, nii et tööpõld taas suur. Lisaks saab kirja linnuke, et esimest korda elus praen lehterkukeseeni.

* Rutiin on naasnud: hommiku tv, töö, kokkamine, Ak, tudumine ja siis uus ring. Täna tuli sinna vahele ka üle poole aasta jooga. Oli pisut keeruline,  joogast eemal olek andis tunda. Käed olid millegipärast nõrgaks jäänud ja minu lemmik, allavaatav koer, oli katsumus.  Aga tuleb reele hüpata, mis muud.

* Oleme mitmes mõttes ühtekad ja isegi mure on sarnane, seda me jagasime ja nutsime mõlemad. Samas mõni minut hiljem hüppas uksest sisse nii energiline mees oma uute tuulte õhinas ja viis mõtted taas eemale. Meie inimeste loomaaed on nii kirju. Näib, et mõnda ei murra miski ja teine on lihtsalt haavatav. Pean ikka ennast selleks keskmiseks.

* Elu andis võimaluse minna ida-virusse Liimalale ööbima. Läksime varakult,  sest suviselt soe ja rannaäär kutsub.  Üha lähemale jõudes saabusid udupilved, mis siiski märkasid enne õhtut hajuda.  Meisterdasime kunstiteoseid kividest ja rannale uhutud pulkadest, ronisime vaatetorni ja kuulasime vaikust. Kui see ei olnud nüüd paradiisi külastamine,  siis ma ei tea, mis see oli.

* Aidu karjääri festival väga suurt elevust ei tekitanud. Festivali parkla oli autodest tulvil, kuid see rahvas kuidagi hajus platsile ära. Lastele oli vahva mängunurk, Pipi isiklikult lähenes igale lapsele lustiku tervitusega. Samas ülejäänud osaga ei leidnud ühendust. Kujutasin ette midagi muud. Aga nüüd on nähtud ja teada. Vahva söögikoha leidsime Kolga mõisa lähedalt. Lihtsalt laudadest kokku klopsitud varjualune, lihtsad toolid ja lauad, samas kõik oli olemas ja interjöör missugune ning burksid imehead. Rahva hulga järgi võiks arvata, et populaarne koht. Kolga mõis oli suursugune, aga nukras lagunemise astmes. Sel aastal olen kuidagi mõisatega rohkem sinasõprust teinud, kui kunagi varem. Õhtu lõpetas ring Viru rabas ning kojusõit ühe koperdaja sabas. Keegi arvas, et on maanteel üksinda, arendas kiirust 90ni, siis unustas end ja vahepeal langes kiirus 65ni, siis kaldus vasakule teepoolele ja paremale. Pikk saba oli lõpuks taha kogunenud. Mina pimedas üldse möödasõite ei armasta, vaid mõni julgem neid sooritas. Igatahes tunnetest tulvil ja siiralt tänulik nende võimaluste eest.

* Igal õhtul mingi saaduse korje ja menetlemise käib. Oad, ebaküdooniad,  lehtkapsas, ka kõrvitsad veel peenral,  rääkimata juurviljadest. Tomatit tuleb veel korralikult.  Nii et tegemist jagub. Kuigi tüdimus ka kallal.  Suvi näitab nüüd end heast küljest. Niimõnusalt soe.

* Lasin AI-l teha endale päevaplaani. Üldiselt lähenes ta kõikidele minu soovidele väga heatahtlikult. Samas ei ole ma kindel, et ma söögi 1h-ga valmis saan. Ja ega ma enda järjekindluses ka kindel ei ole, kuigi et mõistusega saan aru, et mingi plaan aitaks rohkem puhata ja produktiivsem olla. Aga üritada ikka tasub.

* Reaalsus oli muidugi see, et hommikujooga asendus tubade küürimisega. Meie väike koerasell on öö jooksul veidi laamendanud ning nagu ikka tited ka pissinud, nii et pool tundi ettenähtud joogat asendus kohe mopi galopiga. Ega seda moppigi pole kerge liigutada, kui keegi kogu aeg tast kinni haarab ja kaasa lohiseb. Nahk sai märjaks ja võib vist pidada kehaliseks tegevuseks seda asendust küll.

* Suvi sai pitsatiga löödud Haapsalus. Teadagi on selle linna kohustuslik külastus just suve kuudel. Ilm oli kena, rõõmsat rahvast palju, oli vintage nädalavahetus. Pakkisin minagi oma nooruspõlve kleidi kapist välja,  mehele nahkvest ja nii me oma edevusega sinna üritusele vurasime.  Igatahes tegi meid see rongkäik, need lõbusad ja lehvitavad inimesed nii õnnelikuks. Kas oli see kostüümide võlu või mis, aga inimesed olid argimelust väljas ja rõõmsad.

*Nokkisime talveks herneid, s.t sorteerisime kartuleid.

* Esimene reaktsioon olid pisarad rõõmust. Jaa, vara on hõisata, aga paremuse poole liigub vähemalt. Rääkisin ka oma saatusekaaslasele, sest tema mõistab. Eks selle mõistmisega on nii, et mingi sisemise tundega tunned selle ära, kes. Mina olen see turvaline ühele eakale härrale. Igatahes tuli temagi täna ja kuulasin ta ära. Nõu andma ei peagi alati ja mis nõu ma oskakski anda. Ma võin vaid tänutundest hõisata täna ja loota homselegi.

* Täna oli taevas nii kaunite roosade pilvedega kaetud. On ema sünniaastapäev.

* Pigem tegusad päevad, sest kirjutan mälumärkmikku üles päevatööd ja neid siis püüan ka tehtuna maha kriipsutada. Nii läheb kuidagi libedamalt ja hinges on ikka hea tunne, kui elu edeneb, midagi valmis saan. Tore on ka meie koera-kassi teater. Kiisu on aru saanud, et see koeranässakas ei kao kusagile ja on võtnud omaks nüüd huvitatu positsiooni. Kui kutsa väljas on, sätib tema ka end ja kutsa toas on, tuleb temagi tuppa. Nende omavaheline suhtlus on naljakas ja meile inimestele toovad nad palju rõõmu. Mis selles et piss ja kaka, aga sellejagu on ka kodus põrandad puhtamad. No mõne pahanduse tahaks ju olnud pahanduste listist välja kirjutada, aga olgu nendega kuidas on.

* On imeline omadus osata vajutada mingile sellisele nupule, mis äratab kaastunde ja tunde, et kuidas ma siis ei toeta. Kas see on nüüd imeline või mitte, ei teagi. Igatahes tekkis meil koduski arutelu, et kas lapsed peavad kõike,  mida nad vähegi mainivad, nipsust endale saama. Praegu saan nii aru, et minagi peaksin see nips, kes aitab soovitut saada, olema.

* Sügis saabus ja vedasin kõrvitsad põllult varju alla. Vaid üks taim oli väga saagikas ja kasvatas 6 marja.

* Ilmateateid ma ei jälgi, aga õnneks oli tõesti oidu õigel õhtul kõrvitsaid korjata, tänaseks oleks külm nendega 1:0 teinud. Oli esimene hallaöö sellel sügisel.

* Sõbranna rääkis oma naljakast hajameelsusest, tahan teda ikka üle trumbata. Nimelt olin ma veendunud, et olen kaotanud oma kuldketi. Tuhlasin voodit, tugitooli ja käisin pilk maas mööda õues käidud radu. Kahtlus langes kutsale, tema mind limpsib ja mine tea, äkki sattus minu kuld tema kõhtu. Kuniks hommikul kergitasin ehtekarbi kaant, kust vaatas minu kett vastu. Ajameelsus on mu nimi vist, igatahes ei jäänud sõbranjele lugu võlgu :D

* Kuulasime loengut tööõnnest ja minu õnnetuseks öeldi mulle minu soovi peale „ei“, mis kõlab selle tööõnne loengu raames kuidagi eriti irooniliselt.

* Sahmerdasin kodus oma sahmerdamised ära ja startisime kolmekesi koos spaatama, ette jäi üks kunstinäitus, pitsabaar ja vahva järveke keset Suure-Jaani alevit. Spaas oli tore, saime end korralikult läbihigistatud saunades, ujumiselihaseid pingutatud ning niisamagi mulistatud ja mulisetud, s.h kõik kirumised kirutud ning muud ilma asjad läbi arutatud. Tagasitee viis meid Kahte Pulka. Kuidagi märkasin auto parkida just selle söögikoha ukse ette. Mulle see küpsetatud sushi väga maitseb ja kehakinnitamiseks oli selleks ajaks juba aeg paras. Igatahes valgusshou Düünis oli ka nauditav, nagu ka Estonian Voices. Ebamugavused pikalt püsti seismisega ja külmetavad jalad on juba meelest läinud. Koju jõudsin ajagraafikus planeeritust pisut hiljem, aga ikkagi täna.

* Ega siin aega ju tududa ei ole. Puhkepäev, aga lapsukesel sünnipäev ja sinna oli vaja vara jõuda, sest lapsel omad plaanid. Nii küpsetasin juba kell 7 hommikul vahvleid. Lapsuke on vahvaks neiuks kasvanud ning silmsilde on meil ühel kõrgusel. Oli taas vahva aeg koos selle perepoolega. Kodus ootas peenramaa, ootamatu otsusena viinamarjamahla tegu ning ebaküdooniate töötlemine. Tegemist jätkub ja see mulle jätkuvalt meeldib.

* Elu ja üllatused. Mind on märgatud. Mille eest, kerib mul peas, kuid tänutunne on siiski ka südames. No ei asjata siin tühja järelikult :D

 

*Viisin kunagised kooliõed-sõbrannad kontserdile. Aastas korra võtame koos midagi ette, et üksteist ikka mäletaksime. Kontsert oli mõtlik, koogid head, aga nagu igal aastal,  meil jututeemasid ei ole, mis sellest,  etkoosonkunagimitupuudasoolaärasöödud. Jäi küll kokkulepe,  et kohtume ikka jutuajamiseks ka,  sest kontsert seda ju ei eriti ei võimalda ka. Kuid selleks tuleb siis eelnevalt teemasid võluda.

*Fb-s ringles kiri hr Presidendile, milles oli ju iva, kuid väita,  et elu Eestis hullem kui sõja ajal, see on ikka liig mis liig. Teksti autorile kaasa kommenteerijaid oli palju. Paraku ükski sinna kommentaari kirjutanud inimene pole elanud sõja ajal, aga kujutlusvõime peaks ju ikkagi töötama. Kohutav virisemine. Valitsus on kogu aeg vale ja ahne ja seda mitte ainult Eestis. Kui on tervis korras, käed otsas ja pealehakkamist ka veidi, ei tohiks ju kõige hullem olla. Keeruliseks muutub kindlasti siis, kui miski neist kolmest on kannatada saanud. Igatahes häiris see virin.

*Taas mustika metsas, sest on, kellega saaki jagada. See korjamise töö on üsna meeldiv, mis sellest, et selg ütleb ai ja jalg kipub metsas mätta taha kinni jääma. Kodus see puhastamine enam nii meeldiv ei ole, tehtud ta siiski sai. Lisaks veel mustsõstraid põõsalt koos herilastega nopitud. Nad peavad seda põõsast nüüd enda omaks, sest üks sutsas mind hoiatuseks. Jonn on aga jumalast loodud ja ei loovuta ma neidki marju.

*Paar päeva ilma vihmata, sain lillepeenardesse lõpuks. Visuaal kaugelt on ilus, aga lähivaatlust enam ei kannatanud nad tükk aega välja. Natuke sain kenamaks, aga tööd on veel. Õhtul korraks rannas jalgupidi vees sulistades tundsin igatsust seal lebotamise ja raamatulugemise järele. Kodus on ainult mõtted peas, et see töö ja teine töö, aga rannas neid töid pole. Igatahes töövahaaja võtsin ja kirikukontsert oli imearmas. Ilusad inimesed, kaunid kokkukõlavad hääled ja nostalgilised laulud. Hele ja Kristjan.

*Sõbranna tiris teatrisse. Mõnikord lähen ka nagu kohusetundest,  et talle meelehead teha, sest minu elu tundub mõnikord ise nagu teater olevat ja kiire on nagunii kogu aeg ja kui siis pärast tööd kusagile minna,  tundub see mõnikord too much.  Samas olen talle alati tänulik,  sest kui on algatus, olen alati rahul. Häärber oli täiesti ok etendus, mille iva oligi ju see, et rügad ja rügad,  aga ega nautimise aega ikka ei tule, sest valmis ei saa see kodune idüll mitte kunagi. Ühest otsast ehitad, teisest laguneb, mõtted muutuvad,  moed muutuvad. Nii et see rügamise vaba aeg kulus ära.

*Täna aga oli kodust toimetamist palju. Toad ja lilled ja peenrad. Ega ma eilsest teatrist ikka suurt midagi ei õppinud küll.

*Kolm põlve seiklesime Raplamaal.  Käisime Toosikannul, sest ilus koht, palju kutsuvat reklaami, ka teeääres plakatid kohviku teatega. Kohvik oli küll, aga teenindamas polnud kedagi. Vaatasime tagatoa topised ära ja lasime jalga. Raplamaa maapiirkond oli väga vaene söögikohtade poolest. Järvakandi päästis päeva. Aga olime sealgi ainsad sööjad. Egas maal on keeruline ettevõtjal end elatada. Lõpuks leidsime vahva järvekese ujumiseks ning sõitsime kontserti ootama. Rag'n'Bone Man oli elamus.

*Koristasin keldrit, peas kumisemas  Maybe I'm foolish, maybe I'm blind.  Alanud on puhkus, see oodatud hetk aastast.

*Üleeilne sõit on ülehomse väsimus. Olin omadega üsna audis. Isegi lõunatudu tuli peale. Aga asjatama sundisin end ka, sest saabuv ilmakodanik ootab pesa. Ja kiisu pesa vajas ka kohendamist.

*Kui üks päev vahelt uimerdatud, on energia taas laes. Võtsin kodused teed ja rajad hooldamiseks ette. Mul see visadusegeen töötab hästi.

*Viisin sõbranjed valgusparki.  Ilus sume suveõhtu, ritsikad laulsid ja kuulasime pargis tarka juttu pargist.  Oli ilus olemine.

*Psühholoogile ma mindud ei saa, kuigi võiks mõnikord, õnneks täidab ihujuuksur ka seda rolli. Tõusin lühemate juuste ja kergema südamega.

*Vihma pausi on vist nädalakene olnud ja täna siis jälle, lage vihm ja pauguga.  Ei armasta neid pauke. Aga kui küljeluu on kodus, on kuidagi turvalisem olla.

*Lottemaale lubati elama jääda, sest seal oli päriselt vahva.  Sai igasugu hoobasid keerutada, trumme põlistada, pesu pesta,  pannkooke püüda, Lottet kallistada,  mänge mängida, liugu lasta.  Need Lottemaa tegelased olid hästi nunnud. Kui meie lapsukesel juba väsimus võimust võttis ja ta staadionile pikali viskas, siis olid Roosi jt solidaarsed, ning tegid seda sama. Üks armas päev taas mälus juures.

*Kodu ilma koerata on kõle. Kaks: üks eit ja üks taat, nii me siin konutame,  aga üks koeratitt on palju elevust toonud.

*Puhkus on mind juba ribadeks tõmmanud  aga pisut tuleb endast veel pigistada, sest lapselapsed vajavad ka meelelahutust ja mina ühist aega. Mida suuremaks, seda keerulisem. Õnneks veekeskus sobis ja sushi sobis.

*Ämbritäis seeni potsatas koju. Nendega toimetamine võttis kahel perenaisel terve õhtu ja egas purke just nii väga palju ei tekkinud sellest tööst.

*Käes on põldmarjade kord, neid on palju. Kõigi sääskede ja puukide ja väänete sees turnimise kiuste korjasin arvestava koguse. Õhtul läksime veel tagasi, sest head kraami ei tahtnud niisama jätta, aga siis olid sääsed veel vihasemad ja loobusime.

*Elu koeraga vajab harjumist, sest see aasta ja peale on mugavustsooni suurendanud. Koer ju vähemalt esialgu mugavust ei soosi, küll aga nunnutamist. No ta on imearmas olevus, hommikul peseb silmad suurest jällenägemise õnnest puhtaks ning ülejäänud päeva hoiab silma peal.

*Kui noorpere läinud, läksin taas põldmarjule, kuid kohale jõudes tabas vihmavaling ja koju jõudes olin märg kui rääbis.  Olin eelnevalt terve hunniku väikseid purke pesnud ja unistus oli need täita põldmarja moosiga. Vanaema staatus nõuab minu arvates moosi tegu. See unistus lükkus nüüd homsesse.

*Aga jonn on jumalast loodud, võtsin ämbri, panin jalga kummikud ja läksin uuele põldmarja korjamise katsele. Läks päris hästi,  enne kui sadu tabas.  Koju naastes viisin kutsika jalutama. Nuuskis mis ta nuuskis ja leidis ühe hiire raipe. Igatahes lõppes me kemplus sellega, et kuts kugistas selle raipe alla. Järgmine ehmatav episood oli, kui peeglist vaatas vastu minu ilma kõrvarõngata kõrv. Olin üsna kindel, et seegi kutsa kõhus, näksis mu kõrvakesi õhtul teine lustiga. Õnneks olid kõrvarõngad tugitoolis.

*Hakatuseks katsetasime niisama, et kuidas kartulivagude lahtiajamine õnnestub ja lõppes see terve põllu kartulite jagu küürutamise,  korvide tassimine  mugulate noppimisega. Tegelikult korjasime suht herne teri,  aga sel aastal niimoodi ja üks töö taas purgis. Mulle jagus jõudu veel rohimiseks,  sibulate puhastamiseks ja marjade nokkimiseks. Veel tuleb mustikaid ja vaarikamaasikas on saagikas. Lisaks kasvatan esimest aastat kummelit ja saialille õisi korjan ka alati. Puhkamine kestab.

*Mees andis akusae, näitas kuidas akut vahetada, aga ohutustehnika suhtes ei instrueerinud. Hakkasin hooga jasmiini põõsast harvendama ja tabasin sõrmeotsi ka. Õnneks veidike, verd voolas küll, aga ega see ei takistanud mind ka ammu maha võtmist ootava mustasõstrapõõsa kallale minemast.  Oli tore selle aparaadiga põristada.

*Nüüd kui peres on taas koer ja kass, on elu palju värvikam. Need kaks alles harjuvad üksteisega. Üks on noorusest totu ja teine lihtsalt solvunud, et mingi nässakas toodi temaga konkureerima. Vaikselt hakkavad harjuma.  Kiisu juba katsus pehme käpaga koera ja susisemise otsustas ka lõpetada.

*Olin martsipani õunapuu omast arust ammu tühjaks söönud.  Vähe neid ubinaid oli ja tegelikult lõin hambad sisse enne päris õiget aega.  Täna aga õunapuu alt vaatas mulle vastu ilus suur punapõskne martsipan. Kuidas ma seda puuotsas ei märganud.  Maitses oivaliselt.

*Plaan oli asjatada toas ja õues,  aga minu seenelembene laps saabus ja nii saigi päev seentega sisustatud. Seeni oli palju, ja süle ja seljaga sai neid koju tassitud hulgi. Esimene kodune töö oli sorteerimine:  kukekad,  kuuseriisikad, võiseened. Puhastamine oli juba aeganõudvaim ja õhtuks oli neist kopp ees. Õhtusöögiks said kuuseriisikad pannil sibula ja hapukoorega, mille eest sain üle pika aja küljeluu poolt kiidetud. Tasus see vaev ära küll.

*Augusti reis viis põhja poole. Päeva valida ei saanud ja nii langes see kõige vihmasemale.  Aga sel suvel näibki kohati bingona, kui vihma pole.  Igatahes põhja-eesti on ilus oma uhkete mõisatega,  kogunevate kureparvedega. Selline kiirvisiit istutab pikemalt ja pühendunumat käiku. Mõtisklen selle üle.

*Kuu viimasel päeval oli sammude saak lausa hiiglaslik. Tammusin enamasti mööda tuba, sest ootamatu hoidistamise tuhin tuli. August sobib selleks ideaalselt. Kõik nostalgilised hoidistamisehetked pärinevad sellest kuust. Uskumatu, aga ka sellise tegevusest, kus oled üksinda oma kraamiga ja neid kuumutad,  purki sätid, võivad jääda armsad mälestused J

 

 

*Esimene poolaasta on läinud küll üle kivide ja kändude. Õigemini need kivid ja kännud on minu ümber, mulle nii lähedal. Ennast tuleb tugevamaks teha, aga kuidas, ma ei teagi? Küsisin ChatGPTlt nõu, korraks nagu aitas. Aga siis tuleb taas error, mingi märk, et ole valvel, ole valmis.

*Mõne inimesega on nii hea lobajuttu ajada. Üks 80+ proua on selline, tal silm särab, meel on rõõmus ja mõte ergas. Kilde tuleb nagu Vändrast saelaudu J Jätkuks seda elujõudu selliselt igal ühel.

*Sain kauaoodatud lapse kätte. Sõitsime selleks Riiga. Praegu on nii, et ülepäeva on sinna asja olnud. Koos teiste ootajatega oodata oli vahva. Ühel hetkel hakkas saabunud lendude väravast inimesi tulema, kes otsivalt vaatasid ringi lähedaste nägemise lootuses ning siis see jällenägemise rõõm, seda oli ilus vaadata. Ka pesamuna vaatas ringi ning esmapilgul mind ei märganudki. Igatahes oleme kõik rõõmsad. Mõnes suhtes on kolm aastat lühike aeg, aga samas siiski pikk. Kui hakkasime mõtlema, et mis selle ajaga muutunud on, siis tõdesime, et palju. On ehitatud uusi teid, hooneid, ümberkorraldatud liiklust. Koduski oli palju muutunud nii sisustuses kui ka meie välimustes. Isegi kass oli uus, kuigi temalgi juba nooruse vallatused juba tehtud. Igatahes ootame ilusat olemist. Ilmgi on ilusaks läinud. Suvi.

*Mõnikord ma mõtlen, et kas on vaja n.ö ette rääkida, mida keegi sinu kohta rääkis. On ju nii, et me kõik omame mingit arvamust kellegi kohta ja kas on see arvamine sellele arvatule vajalik teada on. Antud juhul oli see n.n ettekandmine õigustatud. Me ei pea suhtlema toksiliste inimestega, kui see meile haiget teeb. Antud juhul ma päris vältida ei saa, aga distantsi võin küll hoida. Võin ju õigustada vanadusega, raske eluperioodiga, iseloomu keerukusega vms. Aga minu hinges on suur pettumus. Ja selle vastu ma nüüd hetkel ei saa. Loodan aja leevendava mõju peale.

*Söötsin sääski, sest aiamaal vajasid taimed umbrohust väljapääsemist. Kõik kasvab mis mühiseb, sest vihmakest on meil olnud ning korraks oli soe ka.

* Kaugelt tulnud laps tellis rabarberikooki ja lisaks ootasin teisigi kaugeid külalisi. Ettevalmistused kulusid marjaks, on ju oluline, et minu kaasämmale jääks hea tunne meie olemisest.  Ja seda mitte vaid näimise pärast. Esindame ju ikkagi arvamust Eestist. Tõdesime, et traditsiooniline grill toimib alati. Igatahes oli taas tore laiendatud perekondlik istumine.

*Lapsukesele lugesin kolm korda seda kuu peale ja tagasi muinasjuttu. Olin kunagi lugenud seda oma pesapojale ja sellest tekkis meil väike armas õhtune rituaal pikaks ajaks. Tahaks, et see kanduks edasi. Algus on tehtud.

*Laulupidu vaatasin telerist. Ülev ja ilus. Kui aga hakati tagasihüüdma Neeme Järvi juhatatud laulu, tundus mulle kohe,  et see on halb mõte. Eakas mees, raske pärg kaelas. Igatahes olid need paar minutit päris kohutavad.

*Juuli on, aga ega ei ole ka. Täna oli vihmane ja külm ka. Võib olla olingi pikalt järjepanu rassinud,  igatahes täna olen lihtsalt palju telos passinud,  telkut vahtinud, s.t asjalikkusest asi kaugel.

*Olen endale korduvalt öelnud, et ära eelda, ära keri stsenaariumi ette, elu ei pruugi selle järgi end seada. Seekord vedas taas minu peas keritu alt ja kõik oli hoopis parem, ilusam,  südamlikum. Oeh, oh seda inimloomust!

*Õueolud lubavad laiselda, tuhlasime kaasaga mõlemad internetis mööda kuulutusi, sest tuli mõte. Aga pojengid pudenevad,  vaarikad hakkavad küpsema, mustsõstrad ja mustikad mustama.

*Sain pesapoja üheks päevaks endale. Kui on lühikeseks ajaks tuldud, siis on arusaadav, et tal palju käia, kohtuda,  kogeda. Suundusime ekskodukandi radadele, et ka tema mäletaks. Käisime rannas ja restoranis, kodutares ja kalmistul ning lõpuks metsas mustikavaatlusel. Mustikaid oli ja metsmaasikaid ka ning vihmal end segada ei lasknud.  Otsast otsani tänulik!

*Esimene laps viis teatrisse. Õhtuks oli ilm end ilusaks kerinud,  eks siis oli natuke kahju toas istuda, aga see lillemüüjate lugu oli päris hea. Esimene vaatus ei kerinud end väga kaasa, aga kui need lood ja laulud tulid, siis see päästis kogu etenduse minu jaoks.

*Kivid ja kännud kestavad. See on elu. Millegipärast ei ole see sirgjooneliselt ainult rõõmu pakkuv. Täna käisime ammuse tuttava mälestuskontserdil. Ilus, südamlik ja ka imetlusväärne, sest ka see suguvõsa osa kasvatas suurepärased järeltulijad suurde dünastiasse. Ja siis taas üks lahkumine, mis oli küll oodata, aga ikka ootamatu, kui see aeg on käes. Tahan olla tugev ja toimeks, enamasti ju olen, aga hetkel tunnen küll, et vaim on väsinud. Kui mees helistas, et juust ja vorst on otsas, võttis see  päris ohkama, sest mis vorst-juust, tühisuse sümbolid ajal, mil lein majas ja kohustuste koorem näib ülepea kasvavat.

*Aga elu läheb neile, kes saavad, edasi. Püüan aidata ja toeks olla ning muidugi meenutan. Ja egas koduski on toimetamist, kui vaid vihm lubaks. Igapäev tuleb üks sabin vähemalt. Viimane aeg oleks toalilled õue dušši alla viia. Täna tegi valju pauku ka, mida ma veidi kardan. Ja siis korraldan juba järgmisi sündmusi, sest elu on siin, täna ja praegu. Loodan, et sai parasjagu.

*Korjan siin musti sõstraid,  sest kohusetunne ei luba neid põõsale jätta. Proovin kuivatada neid ja mahla ka teha. Ei ole just lemmik töö, aga päike kuumab veel ja oskan end sundida küll. Enne äikest sain oma poti täis. Iga päev kerib äikesepilvi. Välk ja pauk on hirmutavad.

*Suvi on saanud i-le oma õige täpi peale, sest sain käia kodurannas ujumas ja kodukülametsas marjul. On vaja midagi, mis on erilise tähenduse ja tunde loojad ning seda see nostalgia on. Koos lapsega avastasime ja tuletasime meelde käidud ja käimata radu ning üks lägaburks kohalikuks kohvikust oli kirsiks tordil.

*Eilne ringitraavimine on tänane väsimus. Ilmselgelt see mitu tundi küürutamist jättis oma jälje ning lisaks veel terve pikk päev ringituulamist tegi ka oma.

*Olen see kahe tule vahel olija, üks kurdab oma kurba saatust, sest teise pärast see juhtus. Pooli ei vali ja hinnanguid ei anna. Kuigi et jaa, teine vist ei ole patust puhas, aga otsustaja esimese üle tema ei olnud. Keerulised olukorrad. Ja mina kuulan.

*Korjan herilastega võidu vaarikaid ja musti sõstraid. Nad on aplad ja üks oli vihane ka, sain omal kintsul tunda. Iga päev on saagi koristamine esimene kodune töö pärast riigitööd. Oleme korilane rahvas. Ei taha miskit raisku lasta. Aga olen ju rõõmus, et saan seda kõike teha.

*Täna üritasin taas sõstra sõber olla, aga üks sabin vihma ja tuhat sääske platsis ning pea võimatu selle pirina keskel olla.  Lisaks avastasin, et herilased sujuvalt võtavad saaki üle, maasikad on pintslisse pandud, vaarikad on käsil, ja nüüd on ka mustikad ja mustad sõstrad leitud. Eriline vingumise kuu see juuli J

 *Ootasin lapsi külla. Ühel hetkel ei ole nad iseenesest mõistetavad  igapäevased ja seega teen ikka ettevalmistusi:  toad korda ja toit lauale. Ja siis on varsti nad läinud ja tunnen, et olen jalad lauale puhkuse ära teeninud.

*Kassi pärast sai kunagi tumba ostetud, aga nüüdseks on vallutatud minu tugitool ja tumbast pole tal ei sooja, ei külma. Mina pean end lihtsalt kusagile mahutama. Niipalju siis tema minuga arvestab 

*Loom lasti lauluväljakul lahti.  Olin kohal nagu oleksin tõeline fänn, olen ju teist korda seda imelist draakonit kuulamas. Väga palju furoori igatahes see kontsert tekitas ja palju elevust ka. Kokku oli üks imetore mix: kõik see rahvamass ja lauluväljakult ära minek ja muidugi laulja ise oma hurmava naeratuse ja energiaga. Siiski oli tunne seekord selline, et mulle oli Riias nähtu suurema vauga. Võib olla oli asi vihmasajus, mis lisas ekstreemsust.  Siiski ei kahetse ka Tallinnas nähtut, selline suurkontsert on elamus, midagi muud ei olegi lisada.

*Aga mind saadab vari, mis on iga päev minuga kaasas. Mõnel hetkel vahest unustan, kui olen ekstra keskendunud mingile tegemisele.  Siis aga mõtlen, et selline vari saadab tuhandeid. Kui imesid maapeal sünniks või kui oleks kuldkalakegi olemas, siis vast saaks seda muuta. 

*Oleksin võinud kaotada oma dokumendid,  sest need rippusid sõna otseses mõttes niidiga kaelas, aga sain viimsel hetkel sabast kinni. Äkki on siis ikkagi ime olemas, keegi kusagil kes hoiab ja kaitseb. Eile rääkis üks naine oma poja lugu ja ütles, et esialgu elas eituse faasis, et meie peresse ei saa sellist asja tulla. Aga maailm ei ole roosamannana paik, kellegi peres on alati mure.

*Sõitsin külla ja käisime Pepat lilleliseks ehtimas, kuigi Pepale on tekkinud konkurent Ükssarviku näol. Igatahes jalutuskäigul me teda ei kohanud. Aga oli armas aeg, minu süda natuke rahunes. 

*Pole vist suuremat armastust ühe kassi armastusest.  Ootab mind vannitoa ukse taga, tuleb magab minu külje all, lakub mind,  ronib sülle.  Ta tunnetab mind väga hästi. Kui nüüd selle tugitooli asja ka saaks lahendatud.

*Eile valas oavarrest, tänagi on põld sopane, kuid rohida kannatas küll. Samal ajal helistasin ühele kaugele sugulasele. See tõi mu hinge veidi rahu. On inimesi, kes oskavad öelda õigeid sõnu ja keda on lihtne usaldada.

*Kergitasin katteloori ja mida oli tärganud vaid 3, need olid kurgid. Ma armastan kurke süüa, seega külvasin juurde. 

*Oli teatriõhtu vanas vallamajas, metsavenna lugu. Tulin nuttes, nii väga puudutas teema ja mäng oli ilus.

*Aastas korra või paar püüame kokku saada.  Seekord võtsime terve päeva kõndida rabas ja randadel ning pidada pikk lõunatund kohvikus. Ilus aeg oli. Oleme muutunud väliselt,  aga sisemine ilu on ikka sama mis kunagi.

*Minu kodutalus olevat võõrliigi karuputke pesa olnud, mis tänaseks on hävitatud, aga siiski paluti silm peal hoida. Mnjaa, kus nad siis asusid, keegi pole näpuga näitama tulnud, et vaat, siin nad on ja nüüd nad hävitame. Kaart on küll olemas, aga eks see kaardi lugeminegi on nagu on. Igatahes peab siis meeles hoidma, et lisaks õue ja aiamaa tuurile otsin ka seda putke.

*Kottide pakkimise jätsin viimasele minutile, sest hinges oli ärevus ja teadmatus mineku suhtes ka. Aga siin me siis nüüd oleme taas, seljakott seljas ja ootame lendu.

*Selline ära käimine pühib peast kõik mõtted ja oledki nagu teises dimensioonis. Ilus aeg oli ja see tegi mulle palju rõõmu, tõi kustumatuid mälestusi. Kodusesse ja töörutiini üleminek lihtsalt on, sest aklimatiseerumise aega ei ole. Kusjuures pooleli oleva raamatu sisu vajab uuesti meelde tuletamist, kampsuni kudumise järg üle vaatamist ning kodustest töödest, mis mind ootama jäid, ei maksa rääkidagi – need tuletavad end meelde igal sammul.