Seitsmeteistkümnes

 *Väike terviseprobleem tuli kallale ja mõtlen siin, et kas on asi doktori manu minemise vääriline. Tegelikult on see igivana dilemma: kas minna või mitte, äkki ma tundun polkovniku lesena ja reageerin üle ning raiskan lihtsalt aega. Hetkel kaldun sinna ajaraiskaja poole vist. Nii raske on ju otsustada, ükskõik, mida on vaja otsustada.

*Novembrihallus on täiega kohal. Ühe uduse päeva tegin rõõmsamaks oma tuttaval kõnniringil, kus märkasin veel päris palju värve. Kukerpuu marju, lodjapuu marju, mõned kesalille õied ja looduse muud pooltoonid. Vedasin kimbugi koju kaasa ja õuevaasid said uue näo.

* Kapist vaatab mulle juba pikemat aega vastu üks kleit näoga, et tee mind seelikus, siis saan ka sagedamini tuulutatud.  Võtsin siis jupi maha ja õmblesin värvli.  Garderoobi oleks nagu uus ese saabunud.
*Töörindel on nii palju teadmatust, et ma ei teagi, kas peaksin end murelikult tundma. Masendav olukord igatahes. Üritan hoida muretut meelt,  aga oh seda elu ebakindlust...

* Tänane telefonikõne oli nii halenaljakas, ajas ühteaegu nutma ja ka naerma - nii lolli ideed võib välja öelda vaid hoolimatu inimene. Samas ei taha mässama hakata, ikka tahaks heaga. Ja kuna ei ole otsustajate ringis, siis on alati kartus, et üks liigne sõna võib valusasti kättemaksta.  See alandliku joone hoidmine ei ole õige, aga ma ei ole ka see inimene, kes läheb rind ees ja nõuab, ning alati on ka kartus, et mässamine on minu kahjuks.

Päev ühe lolliga ei lõppenud, selgus, et tütrelgi ukse taga üks selline käinud. Tema kuulis lihtsalt luulusid ja see oligi pretensioon. Mida aga vastata inimesele, kes kuuleb olematuid hääli sinu korterist.

* Mingil moel laheneb alati iga probleem ja seegi lollus hakkab lahenema. Pole küll päris selles suunas, mis minul mõttes,  aga oleme paindlikud, leplikud, kokkuhoidlikud ja ärgem virisegem.   Saabki viimasel ajal palju vinguda tegelikult ju olematute hädade üle.  Aga sellised me kord oleme.

* Imelik on see, et vaatamata vaid kodu ja töö trajektooril liikudes, aega on ikka vähe. Aiatöid ei ole, hoidistamist ei ole, aga ometi näib, et teha on nii palju ning ei jõua kuidagi. Ilmselt saab selle vähese valge aja süüks panna, mis omakorda hoiab ka energia ja aktiivsuse taseme madalal.

*Lahkus minu naabritädi. Tema oli eelviimane sellest generatsioonist. Seda elu, mis kunagi selles külas oli, ilmselt enam mitte kunagi ei tule. Sest kes sinna kolkakülla ikka tulla tahab. Nii see elu maal kord on. Kui kümne lahkuja asemele üks tuleb, on hästi. Meil seal üheksa sellist majakest ja vaid üks on uue elu ühte tallu loonud. Ülejäänud ootavad kedagi või midagi. Kas ajahamba puremist, et siis järgneda oma viimasele peremehele loojakarja või siis ikkagi uut hingamist.

*Taas jõudis kätte see aeg, mil oleme kokku leppinud meie ajahambale vastupidanud kursakate kokkusaamise. Pakkisin rõõmuga oma kaks asja kotti ja kihutasime erinevatest ilmalaartest kohale. Nii vabastav on kord aastas oma elu üle rääkida. Saime naerda ja hambaid teritada. Igatahes kirumise kohtades olime kõik solidaarsed ja kellel siis keda kiruda oli, aitasime kaasa. Kas sellest nüüd elu kergemaks läheb, aga niimoodi oma elusid üle rääkides jõudis taas kohale, et mul polegi midagi vinguda, või õigemini minu proleemo on tühine.  Aga millegipärast peab käima kusagilt kinnitust otsimas. Igatahes 10 10st aeg.

* Käitu minu sõnade, mitte tegude järgi, võiks öelda. Igatahes seda, mida ta teistele laulab, ise mitte ei täida igal seitsmel juhul. Aga loodan lihtsalt, et nakkused nii ülikiiresti ka külge ei hakka. Enne koroonat nagu ei mõelnudki, et oled nohune, ära kodust välja mine, sest võid oma pisikuid levitada. Nüüd selle hirmutamise foonil käib ikka väike jõnks läbi, et mine tea, kas pääsen või hakkab mulle ka. 

*Esimene lumi, õigemini lörts ja vali tuul, mis teevad kokku väga nõmeda ilma.  Aga mul oli vaja minna kuulama loengut üsna kaugele. Õnneks võttis reisikaaslane teeolud oma vastutusele ja oli roolis. Meil kahel oli tore teekond, kõik jutud said räägitud. Kartsin et meil teemasid pole, aga teekond jäi isegi lühikeseks.

* Veel palju lund. Ilus on, puudel ka kindlasti valus. Probleeme kohe ka palju, eriti liikluses. Ainuüksi ühel väikesel teejupil kahel päeval 3 avariid. Tahan olla see tasa ja targu,  aga ka täna suures sajus ja pimedas tulles jäin oma 80ga jalgu. Ehitaks oma tee, kui saaks.

* Nädal tagasi nuusutasin veel roose. Täna on paks lumevaip vast ka selle roosipõõsa peal. Sõitsin kodukülla, et oma naabrinaisele viimast austust avaldada.  Kodukülas võinuks veel roose paitada, kui neid olnuks. Seal oli lund väga vähe.  Lumemöldrid olid nii erinevalt oma tööd teinud. Igatahes lasin natuke ka  rannatuulel oma mõtteid puhastada ning sõitsin tasakesi koju tagasi. Teed olid libedad, aga õnneks teisi liiklejaid vähe. Ka neli valge sabatutiga kitsekest märkasid distantsi hoida ja teed ületada minu sõitu segamata.