esmaspäev, 24. aprill 2017

Kokku leppimata rutiin



Üldiselt on läinud nii nagu eelmistel aastatel – külm on. Nii et kurtmised on viimastel aastatel küll ühesugused olnud: lumesegune ollus, tuuline, vihmane, vilu, kõle, prrr. Ainult talvesaapad olen kapikaugustesse peitnud, muidu on käibel kõik mütsid-sallid, paksust mantlist rääkimata. Aga kevad on. Selles pole kahtlustki. Linnud siristavad kevadelaulu, metsaalune sinetab sinililledest ja peenardel tärkab ka miskit. Eilsel vaatlusel tuvastasin, et olin sügisel mulda pannud püvilille. Kusjuures ma tean, et tellisin netist kolme sorti lilli, aga mis lilli??? Ei mäleta. Nii et ühe osas on selgus majas.
Muidu veerevad päevad rahulikult. Kui ongi päevi, kus mõtlen, et polegi midagi eriti teha, siis tegelikkuses tatsan ringi peaaegu õhtuni. Küll meenub, et lilled vajavad kastmist, siis koerakauss pesemist, siis uksetagune pühkimist, mõni nööp etteõmblemist, ja nii ta läheb, kuni ongi ootamatult õhtu käes. Ja õhtudki veerevad vaikselt. Iga pereliige istub oma kohal. Mina klõbistan vardaid oma tugitoolis, mees pikutab diivanil ning poisslaps on distantseerinud end oma tooli oma toas. Koer põõnutab koridoris, vaid kassil pole kindlat kohta, tema tahab uusi kohti ja uusi pindu avastada. Kui kaminauks oleks praokil, küllap ta poeks sinna ka.
See oma kohtade kujunemine kodudes on tegelikult väga huvitav. Mina tunnen end diivanil istudes kuidagi kentsakalt, ei ole minu istumine, vaade on vale ja ebamugav on. Samamoodi söögilaua ääres. Kui istun poisi kohal, on vaade täiesti vale, toit ka ei maitse. Voodil on oma pool, nagis oma koht mantli jaoks. Elu peabki vist veerema omas rutiinis ja need rutiinid kujunevad välja kuidagi iseenesest, kokku leppimata. 
Sinetab-sinetab
 

neljapäev, 20. aprill 2017

Hingepungev laul



Nad panid selle „Naistevangla“ nii öisele ajale, et ma lihtsalt ei tohi end nii hilise ülevalolemisega piinata. Pealegi on seriaal nii põnev, et tõstab adrenaliini taseme kõrgele ja ega und sellise laksu järel nagunii ei tuleks. Õnneks näeb päevasel ajal kordusest.
Tavaliselt ei vaata ma sellist tapmist ja tagaajamist, kuid see seriaal on siiski teistsugune ning lisaks see muusika, mis on mulle nahavahele pugenud. Peale igat vaatamiskorda kummitab see lugu tükk aega. Pärast mõningaid internetiotsinguid jõudsin ka selle muusikapala jälile. See on CECILIA KRULLi esituses - AGNUS DEI - VIS A VIS, Seega on lugu Jumala tallest (ld. Agnus Dei), kes sümboliseerib Kristust, kui lepitusohvrit inimkonna pattude eest. 
 
 

kolmapäev, 19. aprill 2017

Ajatiib aasta ära viis



Tuhises ajatiib, aasta mult ära viis, nii et kollaste lillede aegu, sain mina pampabaraa-kaks. Tagurpidi käiku elurattal ei ole, seega edasi, ei sammukestki tagasi. Kindlasti on mõni korts juures, kuigi ise nagu ei märka. Pigem märkan mõnda endaealist tuttavat kohates, keda pole ammu näinud, et ta ei näe üldse enam noor välja. Siis mõtlen küll, et ei tea, kas mina ka nii vana välja näen. Omast arust ei näe ja ei ole ka, hing on ju kõige rohkem kolmkümmendkaks.
Nii et see praegune „kolmkümmendkaks“ tahab haarata kinni uutest asjadest, ja seda kindlasti julgemini kui tõelise kolmekümnekahe aegadel. Ämbriga näpuotsas ei ole mark enam ringi käia, suhtlema ja asju ajama olen kindlasti julgem. Aastad lisavad enesekindlust. Küllap midagi ka võtavad, aga hetkel see nii väga veel tunda ei anna. Õnneks.
Sünnipäev möödus otseselt pidamata kuid siiski pidulikult. Lilled olid valdavalt kollased ning kingitused ka kõik pigem söödavad või vähemalt ära tarbimiseks. Mille üle on mul ka hea meel. Üks ealine iseärasus on ilmselt ka see, et ei ihka enam endale mingeid erilisi asju. Kapid ja sahtlid, sahvrid ja panipaigad on piisavalt täis ning uued asjad, mida juurde soetada, on ikka enamasti läbimõeldud. Rõhk sõnal enamasti ;)