Üldiselt on läinud nii nagu
eelmistel aastatel – külm on. Nii et kurtmised on viimastel aastatel küll
ühesugused olnud: lumesegune ollus, tuuline, vihmane, vilu, kõle, prrr. Ainult
talvesaapad olen kapikaugustesse peitnud, muidu on käibel kõik mütsid-sallid,
paksust mantlist rääkimata. Aga kevad on. Selles pole kahtlustki. Linnud
siristavad kevadelaulu, metsaalune sinetab sinililledest ja peenardel tärkab ka
miskit. Eilsel vaatlusel tuvastasin, et olin sügisel mulda pannud püvilille.
Kusjuures ma tean, et tellisin netist kolme sorti lilli, aga mis lilli??? Ei mäleta.
Nii et ühe osas on selgus majas.
Muidu veerevad päevad rahulikult.
Kui ongi päevi, kus mõtlen, et polegi midagi eriti teha, siis tegelikkuses
tatsan ringi peaaegu õhtuni. Küll meenub, et lilled vajavad kastmist, siis
koerakauss pesemist, siis uksetagune pühkimist, mõni nööp etteõmblemist, ja nii
ta läheb, kuni ongi ootamatult õhtu käes. Ja õhtudki veerevad vaikselt. Iga pereliige
istub oma kohal. Mina klõbistan vardaid oma tugitoolis, mees pikutab diivanil
ning poisslaps on distantseerinud end oma tooli oma toas. Koer põõnutab
koridoris, vaid kassil pole kindlat kohta, tema tahab uusi kohti ja uusi pindu
avastada. Kui kaminauks oleks praokil, küllap ta poeks sinna ka.
See oma kohtade kujunemine
kodudes on tegelikult väga huvitav. Mina tunnen end diivanil istudes kuidagi
kentsakalt, ei ole minu istumine, vaade on vale ja ebamugav on. Samamoodi
söögilaua ääres. Kui istun poisi kohal, on vaade täiesti vale, toit ka ei
maitse. Voodil on oma pool, nagis oma koht mantli jaoks. Elu peabki vist
veerema omas rutiinis ja need rutiinid kujunevad välja kuidagi iseenesest, kokku
leppimata.
Nad panid selle „Naistevangla“
nii öisele ajale, et ma lihtsalt ei tohi end nii hilise ülevalolemisega
piinata. Pealegi on seriaal nii põnev, et tõstab adrenaliini taseme kõrgele ja
ega und sellise laksu järel nagunii ei tuleks. Õnneks näeb päevasel ajal
kordusest.
Tavaliselt ei vaata ma sellist
tapmist ja tagaajamist, kuid see seriaal on siiski teistsugune ning lisaks see
muusika, mis on mulle nahavahele pugenud. Peale igat vaatamiskorda kummitab see
lugu tükk aega. Pärast mõningaid internetiotsinguid jõudsin ka selle
muusikapala jälile. See on CECILIA KRULLi esituses - AGNUS DEI - VIS A VIS, Seega
on lugu Jumala tallest (ld. Agnus Dei), kes sümboliseerib Kristust, kui
lepitusohvrit inimkonna pattude eest.
Tuhises ajatiib, aasta mult ära
viis, nii et kollaste lillede aegu, sain mina pampabaraa-kaks. Tagurpidi käiku
elurattal ei ole, seega edasi, ei sammukestki tagasi. Kindlasti on mõni korts
juures, kuigi ise nagu ei märka. Pigem märkan mõnda endaealist tuttavat
kohates, keda pole ammu näinud, et ta ei näe üldse enam noor välja. Siis mõtlen
küll, et ei tea, kas mina ka nii vana välja näen. Omast arust ei näe ja ei ole
ka, hing on ju kõige rohkem kolmkümmendkaks.
Nii et see praegune „kolmkümmendkaks“
tahab haarata kinni uutest asjadest, ja seda kindlasti julgemini kui tõelise
kolmekümnekahe aegadel. Ämbriga näpuotsas ei ole mark enam ringi käia, suhtlema
ja asju ajama olen kindlasti julgem. Aastad lisavad enesekindlust. Küllap
midagi ka võtavad, aga hetkel see nii väga veel tunda ei anna. Õnneks.
Sünnipäev möödus otseselt pidamata
kuid siiski pidulikult. Lilled olid valdavalt kollased ning kingitused ka kõik
pigem söödavad või vähemalt ära tarbimiseks. Mille üle on mul ka hea meel. Üks
ealine iseärasus on ilmselt ka see, et ei ihka enam endale mingeid erilisi
asju. Kapid ja sahtlid, sahvrid ja panipaigad on piisavalt täis ning uued
asjad, mida juurde soetada, on ikka enamasti läbimõeldud. Rõhk sõnal enamasti
;)
