37: neljapäev ja jälle neljapäev

 

*Vestlesin puruvana naisega. Ta ise ütleb, et lapslapsed hüüavad teda nii. Oma kõrges, 96 aastases eas, on ta väga vitaalne, elurõõmus, tõeline eeskuju. Rääkisime koertest, kassidest, kalapüügist, oravates, hooldekodust, söögi tegemisest. Huumorisoon on tal nii minuga ühel lainel, et naersime oma naljade üle südamest mõlemad. Antagu talle seda elujõudu veel pikalt! Õhtul hakkas jälle vast akent vihma krabistam ja tuul möllama. Ühel  hetkel kadus taas elekter ja lugesin nagu lapsepõlves taskulambivalgel salaja teki all. Sügise rõõmud!

*Hommikul pimedus jätkus. Läksin lihtsalt varem tööle usus, et seal on valgus olemas. Oligi. Sain oma kohvi juua. Pesemist vajav pea pidi kannatama ja ega muud olnudki häda. Häda tuli päeva jooksul, kui selgus, et homsed plaanid on ka torm tuksi keeranud. Liialdades öeldes muidugi häda. Ega ühe kokkusaamise ärajäämine ju suur häda ei ole, lihtsalt kurb on.

*Koristasin tube ja lillepeenraid ja kasvuhoonet, sest tänane plaan läks vett vedama, kuid ega kodus kasulik-olemise puudust ju ei ole. Küll aga õhtul, kui päike end korraks näitas, tuli kahjutunne: küll oleks ilus olnud läbi klaasseina päikeseloojangut ja tuulist merd vaadata.

*Lehed on juba pruunid ja paras aeg neid riisuda. Seda enam, et hea kaasa tegi meile peenrakastid ja mina sain nad lehti täis vedada.

*Päev jagunes kaheks, üks osa läks lörri, sest rääkisime üksteisest mööda; samas teine osa oodatus toredam. Meil käisid väikesed külalised, kellega meisterdasime koos kaarte. Mulle endale meeldib asju välja mõelda ja teha ning minu arvates on nii oluline ka anda lastele uusi kogemusi ja võimalusi. Ma ei tea, kas ma olen suuremasi juhendaja, aga ma vähemalt soovin ja proovin.

*Roaldi saates kõnelesid kõnelesid noored kliimaaktivistid. Olen oma tarkusega mõelnud, et mis teadmisi on nii noortel kliimast, maast ja ilmast, et oma meelt avaldada. Kuid täna tulihingelist 15 aastast kuulates tekkis küll vastupidine tunne ja selline meelekindlus mulle pigem meeldis. Olgu siis nende teadmistega, kuidas on. Inimene tarbib ikka tohutult, raiskab palju, aga kohati ei ole ka tavatarbija selles süüdi, et pakend on pakendatud omakorda pakendisse ja kui sul muud võimalust ei ole, siis ostadki n.ö pakendatud pakendis ning prügikastisisu aina kerkib. Ise olin täna küll väga säästlik, ostsin räime, millest pead sõi kass ja kilekotti kasutasin kassikalajaoks sügavkülma panemiseks.

*Mõnel päeval võiks ka ilma K-jututa läbi saada, aga ei seda juhtu, tuleb sisse uksest ja aknast ning kuidagi märkamatult võtan ise ka selleteemalisest vestlusest osa.

36 - neljap neljap

 

*Peaksin nüüd esmaabi teemadel pro olema, sest kuulasin täna kolmandat korda ühte ja sama juttu. Midagi võiks ju külge hakata. Kõneleja oli tõeliselt hea rääkija, seega ei olnud igav kuulata ja mahavisatud ajaks seda loengut ei pea. Pead hakkab taas tõstma see K, mille nimegi ei taha välja öelda. Ümberringi on tutvusringkonnast üks ja teine nakatunud. Õnneks ei midagi hullu. Ehk läheb mööda, tahan nii mõelda.

*Andsin juuksurile peaaegu 50 ja apteekrile teise 50 ja sada nagu niuhti läinud. Kergelt läheb ikka küll, aga juuksed vajasid turgutamist ja keha ka. Täna on kohutav ilm üle pika aja. Sügis on siiani olnud mõnusalt kuldne ja soe. Mõtlesin, et käin linnas kähku ära, aga lõpuks oli ikka 6h läinud. Viimase aja võttis Rimi infoletis kliendikaardi vahetamine. Protseduur oli kiire, aga mina va pimekana ei leidnud kuidagi seda posti, kus ma selle aktiveerida saaksin. Pika otsimise peale lõin käega ja tegin oma ostud ilma kaardita. Välja minnes nägin, et sissepääsu juures. Nina alla ikka ei näe küll :).

*Seekord oli kodukülla sõites teepeal nii palju vaadata, et sõida või kraavi. Ühe künnipõllu oli vallutanud luikede parv. Nad olid nagu valged kivid mustal põllul. Kotkas istus kokku tassitud kännuhunniku otsas. Mahajäetud maju on hakatud renoveerima. Kõike seda oli sõidupealt üsna raske vaadata. Kodukülas on mul armas tädi, kes on suguvõsa vanim ja teraseim. Ta teab vähemalt 30km raadiuses, kes on kelle laps, kes lahutas, abiellus, igavikuteele läks.

*Valimistepäevaks oli ilmataat valinud väga sobivalt kauni ilma. Mina olin e-inimene, seega minul asja ei olnud, aga inimesed ikkagi olid endale lipsud kaela sättinud, ornungisse seadnud kodanikukohustuse täitmise puhul. Mina avastasin hea raamatu ja koerale leidsin ka aega ja sotsiaalmeediale ja Kuldvillakule ja superstaarisaatele.

*Täna oli õhus tunda talve kargust või lume lõhna, igatahes külm oli, mis paneb pea õlgadevahele tõstma ning see omakorda toob kaasa liiga krampis oleku. Päeva põnevus on valimiste tulemus. Aga eks see kosja minek on veel ees ning lõplik tõde selgub millalgi päriselt. Kas see kosjatamine nüüd valijate suhtes aus on?

*Eilne talvekargus päädis korraliku öökülmaga, -4,5 oli hommikul kell 8. Õhtul pidasin peiulillede, kosmoste, tomatite matuseid. Aga hommik oli muidugi ilus, kõik krõbises jalgeall ning iga leht ja rohulible oli saanud uue ilme.

*Õues oli selline maru, et kohe kutsus toas küünlad süütama. Muidugi läks lõpuks ka elekter ära ja seal ma siis uhkes küünlavalguses istusin. Õhtul pool 9 mine magama, kah nadi. Õnneks olid telefoni ja läpaka akud täis ja koristasin-sorteerisin-kustutasin pilte. Kes neid küll nii palju on klõpsutanud?

 

 

 

35: neljapäevast neljapäevani

 

·         Kui oled 9.00-21.00 kodust ära, siis on tunne, et mind pole kodus olnudki. Need napid paar tundi kodust ärkvelolekuaega mööduvad nii märkamatult . Aga muidu oli tore, sai mõistust teritatud, mälu mängitud ja tõdetud, kui aeglaselt see aju ikka liigub ja kuidas pärast, siis kui on juba hilja, tuleb vajalik meelde.

·         Natukene sundisin end ja edasi kulges lausa rõõmuga see akende pesemine. Aknale kleepunud mustusemuster ähvardas juba pimedusega.

·         Hommik Anuga külaline oli Eva Kaun, tema antud intervjuu oli kuidagi nii ladus, ilus ja valus samaaegselt, et tema loodud doki tahan küll vaadata. Ei tea küll miks, aga täiesti tavalistes peredes kasvavad lapsed erinevateks: üks on vanematele rõõm, teine mure. Elan sellistele asjadele alati kaasa, mis sellest, et minul on praeguseni küll vaid rõõm olnud. Kuid selline meelde tuletamine pani mind haarama telefoni ja küsima, kuidas läheb.

·         Täna sundisin end peale tööd kõndima minema. Lihtsam olnuks ju diivanil istudes jätkata eile alustatud sokkidega. Aga varsti on samal kellaajal juba pime ja siis ei kõnni enam kusagile, seega tuli veel kasutada seda valgevaruga aega. Tasus end ära küll, sest nägime mingite kulliliste einestamist. Meie lähenedes tõusid nad lendu, maha jäid kellegi jäänused ja sulgi. Edasi liikudes ehmatasime kolme kitsekest ja muidugi mina ehmusin ka, kuts küll mitte, vaid tema sai indu jälitama minemiseks. Kahjuks seda talle ei võimaldata. Looduski on natukese ajaga muutunud juba talve poole, puud on hõredaks jäänud ja ega ausalt öeldes hämaras ja metsavahel kõndimine ei olegi enam ka koos koeraga meelistegevus. Iga häälitsus paneb ringi vaatama, iga kõps on tont kuklataga.

·         On asju, mis teevad tujutuks. Üks neist on , et omast arust mõtled plaani läbi, valmistad ette ja ise oled omast asjast vaimustuses, kuid need, kellele minu plaan on suunatud, ei vaimustu, või no vähemalt mina tundsin mahavisatud vaevana oma tegemist. Võib olla ei peaks ponnistama või peaks vaatenurka muutma.

·         Täna olin laisk ja tujutu. Eesootav loeng tundus tüütu kohustusena. Kuid kui see loeng juba kohale jõudis, siis kadus tüütu tunne ja pigem nautisin igat sekundit. Nautisin ka õhtust ETV2 filmi „Narkomemm“. Mõnikord on need prantsuse filmid nii minu teetass.

 

* Mida pimeduse poole, seda raskem on end õhtuti kõndima viia. Täna jäimegi pimeda peale. Natuke kudusin , enne seda tegin tule katlasse. Vaatasin Opi , pisteliselt kuulasin Akd ja tuduaeg. Kuidas päev nii lühike on?

*Praadisin hunniku kotlette, sest üks osa perest oli koju tulemas. Nemad aga tulid hilja õhtul ja kõhud ei olnud ka tühjad. Ega öösel ei peagi sööma, aga mina tundsin end nagu vanaema oma kotlettidega, kes tunneb rõõmu sellest, kui lapsed söövad isuga. Minu kudumine kiideti aga heaks, rõõm seegi J

*Sain asendusliikmena minna Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile. Kontsert oli ilus, pigem nagu tore etendus, sest see ülesehitus, see kooskõla, need vahepalad moodustasid mõnusa terviku. Minu kaaslane, eakam daam, ütles, et tema nuttis ka, sest need laulud tuletasid meelde tema nooruspõlve ja tõid kohale reaalsuse: kõik on nii kiirelt möödunud. Tõsi ta on, see Nooruse maja, Kaunimate Aastate Vennaskond ja hääbuv-vananev ilu, kellest publik enamasti koosnes, kõlas nagu oksüümoron, nagu ilus-valus. Elu, mis teha! Polegi mõtet heietada. Minul tatsus jalg kogu aeg ja oleksin meelsasti kaasagi laulnud täiest kõrist, kuid kes minu kriiskamist ikka kuulata oleks tahtnud.

*Ilus ja värviline on. Täna on ka päike ja piisavalt soe selleks, et iga vaba hetk õues olla. Rõõmustasin koera taas ja tegime traditsioonilise ringi, samal ajal rõõmustasin ka oma eakat tädi, sest telefon on sageli tema päevade ainuke rõõm. Kui ma ütlesin talle, et kõnnin ca 5 km, siis küsis ta, et kas tahan veel saledamaks saada. Muidugi eitasin, sest seda soovi mul ei ole. Sest kui sale siis on sale? Igatahes pidas tema ka minu 5 km kenasti vastu.

*Täna oli tööl kindel plaan, aga segajaid oli rohkem kui muidu ja plaan jäi plaaniks. Õhtul olid Pius ja Kall, mis oli lõõgastavalt naljakas. Sedagi on vaja. Ilmselgelt oli seda ka teistele vaja, publikut oli küllaga.

*Ei toimunud midagi erilist, ei rõõmustanud ekstra millegi üle, hoopis kurvastasin, sest olen ühe ainsa väikese sisulise vea teinud oma üllitises. Maailm sellest ei muutu, miski ei muutu, vaid ise tunnen end halvasti, et ma ilmeksimatu ei ole. Ja tegelikult solvusin sõnumitooja peale, kes serveeris seda nii nagu oleks tegemist põhja paneva, elu muutva veaga. Ma tean, et ta on ülereageerija, aga see mind paremini tundma ei pannud.

*Täna panin, nagu nüüd moes on, kõik plaanid, mis päeva jooksul ära plaanin teha, paberile. Ja patsutan endale ka nüüd õlale, et õunakompott sai valmis (ma ei ole vist 20 aastat õunakompotti teinud), koer jalutatud (nägime oravat essat korda meie kodu lähedal), lahtkapsahautis tehtud (ka essat korda elus) ja natuke koduseid asju säetud. Õhtul jäin ühte vastikut filmi TV6 pealt vaatama. Olin ju seda kunagi ammu näinud, aga miski mind kinni naelutas.

Ootuses

 

Ootusega koos kipub aeg venima. Kannatamatu hing tahaks nüüd ja kohe näha, hoida, puudutada, nuusutada. Aga igal on oma aeg ja see ootuseaeg on ilus. Mina saan vaid aidata ootamist ja vähendan selle ootuseaja aja venimist kududes. Valmis üks väike kombe varsti saabuvale ilmakodanikule. Loen igal õhtul sõnu peale, et kõik kulgeks kenasti. Kudum ootab.