Neljapäev, 27. juuni 2019

Munad võiks sagedamini kanadel käeulatuses olla.


Jaanipäev on läbi ja jõuludeni aega küll. On olnud ilus aeg, tegelikult ka. Ilmad olid rõõmsad, kõik on tärganud ja kasvavad/õitsevad rõõmsasti. Olen käinud ja näinud ning mu kauge laps on jälle käeulatuses. Mis sellest et korraks vaid. Iidolist õde mõjub hästi ka pesapojale, kes oli nõus jooksma minema, peenraid rohima jm nipet näpet veel tegema ilma sundimata.  Seda mõjujõudu oleks meile igapäevaselt tarvis. Ka mulle endale, sest kui keegi on energiline, täis tegutsemistahet, kes ei noruta ja võtab asju huumori ja elujaatusega, siis annab see pauerit juurde hästi. Ta juhtus koju nii õigel ajal, sest hetkel on mulle seda powerit väga vaja. Lisaks saame süüa jänesetoitu ja keegi ei nurise. Täna valmib oblika supp. Eks see ütlemine, mida kaugemal, seda armsam, peab natuke paika küll. Kes on igapäevane, see on nagu iseenesest loomulikult olemas. Mitte et keegi nüüd sellepärast vähem armsam on. Lastega on üldse nii, et mingi hetkeni ju ikkagi kasvatad, selgitad, püüad mõjutada ja peale suruda oma nägemust, arvamust, aga mingil ajahetkel hakkavad nad vastu puksima ja oma ajama ning oma teed rajama. Ja see „oma“ saab tugevamaks ema „omast“ ning siis ongi see aeg, et enam ei sekku, ei selgita, ei mõjuta, vaid lased neil ise otsustada, ise valida ja olla, kuid õlg on alati valmis toetama ja kaitsma. Ja eks pöördub ka seegi, et kui kunagi riietasin mina oma väikseid nukusid, siis nüüd riietavad nemad mõnikord mind. Täna hommikune kostüüm kiideti heaks koos väikeste näpunäidetega. Ise ma poleks selle pealegi tulnud, et jakil alt äärest narmad ära lõigatuna on ta täiesti kantav. Munad võiks sagedamini kanadel käeulatuses olla. Ka siis, kui nad on tiivaalt vabaks lastud.  

Esmaspäev, 3. juuni 2019

Edeneb aeg ja aed


Eelmises elus olevat ma olnud teadjanaine ja elanud Ameerika soojema kliimaga aladel. Kui ma eriti muidu hookus-pookustesse ei usu, siis see tundub üsna tõesena, sest olen üsna tundlik natuur ja külma ma kardan väga. Sellepärast need vilu tuulega ilmad ei sobi mulle eriti. Jope ja sall muidugi teevad ilma ka parajaks, mis muud. Ja tegelikult on see kevad olnud ju super. Teadjanaisega on suhted antud ajahetkel siiski katkenud. Või ei ole ma seda soont endas veel avastanud.
Olen olnud üsna tubli aiahoolik sel aastal. Nagu igal teisel tegelikult. Istutan ja kastan ning sätin siit ja sealt, see on minu meditatsioon ja teraapia. Kui ikka juba umbrohtu näppida, siis üleliigsed mõtted on peast pühitud. Ja õnneks umbrohtu jagub ka. Kui hetkeks saabki otsa, kasvab uus. Olen seda umbrohtu isegi purki sättinud. Nimelt tegin võilille moosi. Korjasin õienutsakuid, kitkusin kollase osa rohelise küljest ära, valsin veega üle ja hoidsin seda üleöö. Järgmisel päeval lisasin paar rabarberivart ja suhkru ikka ka. Maitses rabarberiselt, aga võililled on ka nähtaval. Võilille maitset otseselt ei jää, sest rabarber on tugevam.
Mis siis veel. Kuidagi igakevadiselt sarnaselt lähevad need kevaded. Näiteks laste kontserdid on igal kevadel, kusjuures oma laste omad on läbi, nüüd on lapselaste ja muidu laste kord. Siis saab tutvuda mingi osaga Eestimaast, seekord sai tuuritatud Lääne-Eestis. Vaimustun taimemüüjate töökusest ja innukusest. Aitan lapse koolilõpule kaasa, eile pusisin „Ivanhoe“ kallal. Sõbrannal ja  armsal küljeluul aitasin aasta vanemaks saada. Uudistasin T-malli või mis selle uue suure keskuse nimi oligi. Ja nii see aeg läheb. Edeneb aed ja aeg ning ka päevapoliitika.
Mis sellest, et ma tollest päevapoliitikast ei vaimustu, kuid minu arvates teeb meedia praegu vastupidise triki oma saasta kaevamisega. Nii võib juhtuda küll, et kes seni EKREt ei armastanud, võivad neid sallima hakata. Minus on küll väike nihe toimunud. Eriti veel nüüd, mil ka president, kes peaks olema absoluutselt neutraalne, on oma meelsust näidanud.