..

 

*Iroonitseda ma oskan. Nad tulid viiekesi, kahetonnised tähtsad näod peas, meie tonniste, kahte nuga ja kolme kahvlit üle lugema. Kui see raiskamine ja töö mängimine ei ole, siis mis see on?

*Tegin suure potitäie hapukapsa suppi enda lapsepõlve kodu moodi, lootusega mitu päeva hakkama saada. Teen vist kümne aasta peale korra sellist suppi. Olin ära unustanud, et teisest perest pärit härra pole harjunud ja teeb nägusid. Nüüd mine või supikööki tegema :D

*Ja siis on taas aasta möödas, mil ma enam lapse nime ei kanna. On taas ema surma aastapäev. See oli nagu eile, aga samas nii ammu. See kehtib vist igavesti, mida ma temale ütleksin, mida räägiksin. Igatsus kestab igavesti. Panime küünlad ja meenutasime, mis muud ikka.

*Ja siis oli trenni päev. Paus on minust mitteolenevalt olnud mitu nädalat. Häälestatus oli mul 0, olen end ikka kodus ka liigutanud, aga ega see pole võimete piirile ja seega see pole see. Kodus ma ei võistle kellegagi, ise endaga peaks küll, aga millegipärast toimib karjas paremini. Võitlesin mõttega otse koju minna, sest matt unus koju ja see oli juba vabanduseks väga hea. Tahtejõud jäi seekord peale ja olin pärast rõõmus küll.

*Unenäod on kantud igatsusest, miks ma muidu pidevalt näen teatud nüansse neis selgetes unenägudes, mis hommikul ärgates panevad mõtlema ja küsima: what?

*Ma isegi tänan ennast, et ei ole end kusagile planeerinud, et ei kihuta kusagile, et olen kodune. Kunagi ei tea, mis taevast alla sajab ja maanteed teevad hellaks selle mõtlemise. Eilne oli ju katastroof liikluses.

*Enda suuskadel tammumist just suureks suusatamiseks nimetada ei saa, pole mul ju stiili ega midagi, aga tänased 10 põlluringi tegid pea ja selja märjaks, ju siis trenni eest ikka oli. Seevastu stiilset laskesuuska oli rõõm vaadata, põnev ka, seda põnevust tekitavad ikkagi mööda lasud, ehk siis kellegi ebaõnn. Oli täiuslik kodune päev, ei mingit survet kusagile. Miskit sai käsitöökorvist ära tehtud ja see teeb mind alati rõõmsaks.

1.- 2024

 

*Kui lind laseb pähe, on lootust rahale. Aga kui šampusekork, mis lasti lendu teisest saali otsast, mulle pihku kukkus, kas sellele saab ka tähenduse omistada?

*Ega jah, peotunnet kahekesi olles ei teki, kui seda ise ei loo. Võimaluse ikka leiaks, kuid see tähendaks 2.jaanuari väsimust, aga tööpäev. Nii et vabandus kohe aasta algul varnast võtta.

* Aasta viimasel päeval võtsin viimased viljad mullast välja, nendeks olid porrulaugud. Igati korralikud  veel, esimene külmahooaeg oli neid hellalt hoidnud. Uus oodatav külmalaine oleks vast liiast.

*Aasta esimeses päevas oli kõik sama mis mullu, kõnniring, telefoniring, ämma ring, kultusfilmiring, eilse toidu ring.

* No ja siis on taas rohkem tööd kui kodu. Uued mõtted on peas, kas ma kedagi veel veenan, seda näitab elu. Õues on kole kõle tuul, just täpselt selline, mis hüppab näkku kinni. Vabatahtlikke käike sellise ilmaga ei tee.

* Kogu päeva produktiivsus oli väga hea, kõik oluline ja rohkemgi veel sai tehtud. Kiitsin ennast taevani ja maani. Mulle meeldivad tegusad päevad, kus mõte jookseb ning hingest tunned enda vajalikkust.

* Võtsin kätte ja jätkasin ühte ammu alustatud tööd, mis näib natuke nagu vabatahtlik panustamine, ja teisalt nagu oleks tööülesanne. Selleks oli mul vaja end külla pressida ja küsitleda. See päädis muidugi kohvi ja koogiga ning koduperenaise ärakuulamisega enne, kui saime asja kallale asutud. Tegelikult olekski vist vaja sellist üksikute ja üksildaste inimeste professionaalset ärakuualajat, sest ilmselt vanemaks saades see vajadus suureneb ning ega neid kuulajaid ei ole alati varnast võtta. Mina professionaal ei ole, mina lihtsalt juhtusin. See kõik oli nii ja naa, kui inimene tahab rääkida, räägib ta endast, samas minu kell tiksus. Mind küll huvitas väga, aga see armutu kell.

* Koduloomad hoiavad end nüüd tuppa, kõigele elavale on - 27 palju. Päeva peale andis õige veidi järele, seega panin suusad alla ja mingid tiirud tegin, aga lund vähe - määret pole. Kuid see oli midagigi. Tuppa minnes oli nägu kolepunane.

* Kuna külm ja loomad elutoas, siis toas olevatele esemetele nad hästi ei mõju. Koeral teadupärast karvad levitada ning kass, see vahva vallatu, lihtsalt märatseb. Täna läksid hingusele üks vaas ja üks klaasist leevike, mille olin valmis võtnud aknale panemiseks. Kiisu vist ei saanud aru, et see pole päris lind.

* See, mis näoga Lagereid saabus teadet üle andma Oberhofi teatevõistlusel, oli omaette vaatamisväärsus: umbes nii, et kellele ma selle teate nüüd annan, kas pean uuele ringile minema? Sellised hetked võivad ju sportlasele päris hirmsad olla, aga vaatajale toovad need kõneainet. Igatahes taas kord Norra võidutses, ning rõõm on sellega ka minu õues. Kuigi ma prantslaste poolt tavaliselt ei ole, oli mul Jaqualinest siiralt kahju. Aga mis teha, sport pole ju elu, aga samas võib ta siiski olla elu.

Aasta tänu

 Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.

2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. 

2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)

Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.

Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.

Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. 

Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. 

Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.

Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu  kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.

Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. 

Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!