Kolm päeva juulist

Nii palju sündmusi on kogu aeg. Üsna vabalt võib tekkida segapudru efekt, s.t eelmistest saadud elamused asenduvad uute sündmuste elamustega ning lõpuks on isegi need elamused nagu üks segapuder. Seega ma siis ikkagi midagi talletan, nii enda mälestuste hoidmiseks.

Käisime Soomes. Läksime eksprompt, kahekesi: mina ja minu keskmine laps, kes oli see peainitsiaator. Pakkisime kaasa igaks juhuks ka telgi ja madratsid, sest mine tea, kuidas selle ööbimisega saab. Mina olen muidugi vana paanik ise, s.t igasugu uued olukorrad kipuvad mind paanitsema ajama. Ma ei ole ju Soomes varem ise sõitnud, samuti ei ole ma suure laeva peale ise sõitnud. Nüüd aga ei olnud varianti, laps sõidab küll, aga tema on harjunud teisesuunalise liiklusega. Nii et uusi asju, mida varem pole teinud, lisandus minu tegude nimekirja kaks. Ja tagantjärgi öeldes, paanikaks polnud põhjust.

Maandunud Helsingis, võtsime suuna ida poole, juhtima asus nüüd noorem põlvkond. Mina olin kaardilugeja. Valisime lõpp-punktiks Savonlinna, kuid käisime enne sinna jõudmist ka Juvas ja Mikkelis. Tagasi tulime juba pea Vene piiri äärest: Hame, Lappinranta, Punkaharju, Kotka, Porvoo… Viimane päev  šoppasime Helsingi äärelinna hiiglaslikus kaubakeskuses, mille nime kahjuks ei mäleta.

Kindluseid, kirikuid vaatasime väljaspoolt, kirikutesse tegelikult lasti ka sisse. Näiteks Kerimäkki kirik oli igavesti ilus ja võimas ning ainulaadne. Savonlinna kindlus oli suurejooneline. Lappinranta liivalinnak imetlusväärne, Kotka Sappoka park lihtsalt ilus ja ahhetama panev, Porvoo väga idülliline linnake kitsaste tänavate ja jõeäärsete paadikuuridega, Imatra jõesäng aukartustäratav, Parikkala skulptuuripark müstiline. Seega nägime ja sõitsime ringi üsna palju. Ühest punktist teise jõudmiseks valisime pigem kõrvalteid ja seega nägime tegelikku elu ja loodust palju rohkem. Soome on imekaunis maa oma järvekeste, kasesalude ja graniidiga. Ida suunal on neid järvekesi kuidagi eriti palju ja need vaatepildid olid tõeliselt maalilised. Kui sõitsime Parikkala poole, saime osa ka mõnusalt kurvilistest teedest ja toredast kuplilisest maastikust.

Need kolm päeva olid tõesti imelised, vaid ilmataat mängis oma +10 kraadiga vingerpussi. Kuna eile oli kodus +24 ja päevitusriided, siis ilmselgelt olime mõlemad pisut liiga alasti selle +10. jaoks. Seega olime sunnitud esimese asjana riideid ostma. Aga ega see väikene n.ö probleem probleem ei olnudki. Riideid on ju igal naisel alati kapis vähe :) Mõnus oli lihtsalt kulgeda, kella ei jälginud nii väga, keerasime ka suvaliste kohtade pealt alla, et vaadata, mis selle ja tolle sildi taga on. Mõnikord sai ka auto ümberkeeratud, kui silm fikseeris möödasõites midagi põnevat, mille võiks pildile püüda. Kamraad oli super, saime rääkida sellest ja tollest – oli ema ja tütre aeg. Ööd veetsime autos, sest kui on öömaja broneering, siis on kohe ka ajagraafik taga ja seda ei me ei soovinud. Kõik vajalikud toimingud sai bensukas teha, ning vee kanister oli ka kodust kaasa varutud. Teine öö oli eriti kena, Kotka linna promenaadil, miljonivaatega merele. Ja ega see auto kahel mitte väga suurel tüdrukul ei olegi kõige halvem magamise koht. Reisilõpuks pani kena punkti šopping Stockmanis - 80% alet, no võttis pea pööritama küll. Õnneks oli mul ikkagi mõistust ja panin palju asju tagasi. Kuigi et jah, täna on mul ikkagi ühest kleidist kahju ka.

Mõned miinused olid ka: näiteks WC-de nappus; väiksemates linnades ei olnud õhtusel ajal Hessburgerist paremat söögikohta; kohalikku rahvuskööki annab tikutulega taga otsida, s.t et sellel maal tahaks selle maa traditsioonilisi sööke süüa, mitte hamburgerit sisse vohmida. Ühe kena karjala piruka ikka leidsime ka ühest kohvikust. Sellest on kahju, et kogu maailm kipub burgeristuma ühesuguseks.

Aga jah, Soome on ihana, sinna läheks tagasi veelgi, sest päris-päris põhjas on käimata, läänerannik avastamata ning vaadata oleks ikka küll ja veel.