Esmaspäev, 30. detsember 2019

Aasta 2019 tänu


See aasta  hakkab vaikselt oma uksi sulgema. On aeg vaadata tagasi. Kas kiita või laita seda aastat, selles on küsimus J Optimist ikkagi kiidab, kuigi ilma halvata ju ka ei saanud. Kui kõik oleks ainult hea, muutuks ka liiga läägeks ning pealegi,  tänapäeval nimetatakse halba õppetunniks. Ma ei tea, kas see õppetund nüüd hindele viis vastatud sai, kuid olen arvamisel: kui oled kogenud halba, siis oskad paremini hinnata head. Seda ma omast arust ikkagi oskan, seda enam, et head jagus päris palju.

Sain supelda esimest korda Musta mere vahustes lainetes, kõndida mööda Varna linna tänavaid, näha delfiinide etteastet ja kõige õnnelikum olin väikese susliku pildile saamise pärast.
Sain veeta kvaliteetaega pere keskmisega, rännates rahulikult mööda Soomemaad, pildistada kirikuid ja loodust ning ööbida Kotka linna promenaadil. Saime arutada neid asju, mida muidu vast arutanud ei olekski.

Kogesin esimest korda kanuu-matka võlu, mis oli üliäge, kusjuures ma ei kartnud üleüldse, et kanuu kukub ümber, et vesi on sügav, et ma ei saa ja ei oska. Tegelikult ei osanudki, kuid paadikaaslane-pesapoeg oli äge kambajõmm ning pidin taas kord tõdema, et pesamuna hakkab pesast välja lendama. No vähmealt aerutamine on selge, see on ju ka üks eluks vajalik oskus :)

Käisin palju teatris, kontserditel ja veidi vähem kinos. Avastasin Linnateatri võlud, millest enim meeldis „Kirsiaed“. Olin lummatud Koit Toome andekusest ja 2 Quick Stardi shoust . Mõistsin, et olen võimeline ka täiesti üksinda minema, olema ja kogema. Nii kõndisin Kadriorus valgusefestivalil täiesti üksi,  külastasin Vabaõhumuuseumi endiselt üksinda ning Lennusadam oli üksikulegi äge. Küllap ma ei ole mitte kunagi ühe aasta jooksul nii palju kultuuri n.ö tarbinud ja nii palju Tallinna vanalinna uudistanud. Omast arust on kõik kangialused läbiuuritud :)

Lugesin 60 raamatut, mis on täiesti paras ports. Sügavama mulje jättis Laetitia Colombani „Palmik“, Nancy Hustoni „Murrangujooned“ ja  Jean-Philippe Blondeli „Pariis 6.41“. Endiselt kõnetavad mind lood, milles on sügavust ja hoogu. 

Sõitsin esimest korda autoga iseseisvalt pealinnas, see oli küll poolkogemata, aga siiski. Esimest korda sõitsin ka autoga suure praami peale, mis oli ka minu jaoks vau-elamus.

Sain üsna palju tegeleda oma väikeste mudilastega, käisime Lottemaal, Rõõmsate laste festivalil, rannas, muidu matkamas, meisterdasime ja kokkasime ning meil oli vahva.

Meie kodu areneb ja kasvab ning olemas on juba kolm suitsevat korstnat.  Olen saanud sättida ja kujundada, kaevata ja istutata. Oli ilus suvi, hea marjasaak, ohtralt ploome, juurikaid ja tigusid, mida kõike tuli menetleda.

Minu töö on omandanud veidi teise näo ja saanud uue iseloomu ning hingamise, mis on üliäge.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest ajajärkudest, seega oleme palju muljetanud, nostalgitsenud ja lihtsalt naernud, kõhud kõveras. Olen tutvunud uute inimestega, kellega veedetud aeg oli samuti meeldiv.

Olen ääretult tänulik oma küljeluule, et ta on just täpselt selline nagu ta on. Olen tänulik oma lastele , et nad on kasvanud mõistlikeks, arukateks, iseloomuga inimesteks. Olen tänulik selle eest, et mind usaldatakse ja et mina saan usaldada. Olen tänulik oma kalli kutsu sabaliputuste, muside ja rõõmusööstude pärast ning tänulik oma kiisu hellusenorimise ja süllepugemise eest.

Ja kui mõnikord tundubki, et maa on must, ilm on külm ja kõik on paha, siis tuletan endale ikka ja jälle meelde, et mul ei ole mingit põhjust nurisemiseks, õigemini patt on nuriseda selliste võimaluste ja tingimuste juures.

Mida uuelt aastalt ootan?!  Ootan eelkõige stabiilsust, et oleks tervis korras, et oleks rõõmu ja lusti, küllap siis läheb ka kogu aasta hästi.

Seda soovin teilegi! Ja head vana-aasta lõppu!!!



Reede, 27. detsember 2019

Jõulud


Jõulud jõudsid nagu viimasel ajal kombeks, musta põllu ja rohelise muruga. Isegi üks pisike võõrasema õitseb õues visalt ja ei taha kuidagi talvele luba anda.  Muidugi see õieke oli väga ahtake, aga ikkagi õis.


Jõulud olid aga ausad. Väikeseid ettevalmistusi olin teinud juba ammu, sest minul peavad olema lisaks kuusele ka muud dekoratsioonid paigas, kuulid, päkapikumütsid, küünlad. Kapist saavad väljaotsitud jõulunännid, mida proovin igal aastal uues kuues või teistmoodi sättida ning  teen tavaliselt midagi uut ka juurde.   Selle aasta looming oli pitsiline küünal, valmistatud jäätükkide meetodil.  

Totaalselt teistmoodi oli aga meie jõuluistumine. Kui igal aastal marssisime kodust ära, teise pere  laua taha sööma, siis seekord kogunesime kõik meile. Kokku sai meid nii palju, et toolidega tekkis probleeme. Kui esialgu pelgasin küll, et kas ja kuidas selle söögiga saab, aga sai küll ja päris hästi. Kuigi ma kokkamist tavaliselt nii väga ei fänna, siis tegelikkuses oli toredam, kui eelnevalt mõtetes. Järgisin vanu traditsioone ja mõned kaasaegsemad salatid said ka kokku segatud. Parim osa oli porgadikook, mis sisaldas ohtralt porgandeid ja pähkleid.

Ilus tuledemeri oli surnuaias, tulesid oli kollaseid ja punaseid. Surnuaial käimine on alati traditsioon. Mulle meeldiks ka kirik, aga kurb küll, isegi jõuluõhtul oli nii usinalt tegemist, et oma aega kuidagi ei saanud klapitada ja tegelikult oleks raske olnud ka kompanjoni leida. Lapsed lihtsalt ei arva, et tahaksid minna. Veel.

Väga ilus on meil jõulukuusk, jupike suure kuuse latva, millel olid ehted ehtsate käbide näol juba eelnevalt küljes. Lisasin kuusele heegeldatud südameid, tuled ja kokku sai imekena jõulupuu.
Pildil jääb see ilu siiski nägemata. 
Päris jõuluvana meil ei käinud, aga ta vähemalt koputas uksele ja jättis kotid kinkidega uksetaha. Paki saamiseks tuli nagu igal aastal lugeda luuletus või esineda mingi muu originaalsusega. Šlikerdajaid oli ka, see-eest lapsed olid tublid ja lõpuks sai iga üks lunastada  oma. Mina sain kena seebipumba ja võin ühe kokkamise õhtu veel ette võtta, sest sushi valmistamise komplekt ootab tegemist.
Tore oli see jõuluaeg, olen endiselt raudselt jõuluusku. Nii tore on aastas korra mõelda, sättida, olla loominguline.    
                                                                                                                                                                                 

Neljapäev, 19. detsember 2019

Ilma homse varnata


Veel pool kuud ja see aasta annab oma otsad järgmisele. Aastatänuga veel ma ei alusta, sest enne õhtut pole mõtet hõisata.  Aga mis siis muidu`? Pole ammu midagi kirjutanud. Kuidagi ei tule vaimu peale ja kiire on ka, nagu alati. Mõtlengi siin, et minuealisel ongi koguaeg kiire, sest teadagi: töö, kodu, sõbrad, vanemad, lapsed, lapselapsed ja mõni hobi või enesest sündinud tahtmine ka. Mis sest rääkidagi. Aga vaatasin eile dokfilmi Marju Lepajõest, mis läks kohe hinge. Tegelikult oli Marjut nii hea kuulata ja vaadata, kuidagi nii õige lõõgastav elufilosoofia, maailmavaade. Muidugi omajagu nukkergi, sest teda ei ole meie hulgas enam. Kõrvu jäi mõtted, et mis elu see on, kui sa tahad lugeda ja pead selleks, et nautida seda, mis su mõtteid ja meeli tõeliselt toidab, ärkama enne kukke ja koitu. Vastasel juhul sa seda teha ei saa, sest ongi töö ja need teised asjad. Eks tema lugemislaud erines peavoolu lugemislauast, aga mõte jääb samaks. Samas oli kuidagi kahju, kuidas ta silitas neid Erasmuse teoseid, otsis neile kohta ja pani nad laagerduma ning teiste raamatutega seltsima, et neid siis kunagi hiljem lugeda, Kaldun arvama, et neid lugema ta selles ilmas ei jõudnudki. Aga see oli nii ilus ja liigutav, et pisargi tuli silma.

Selleks, et mitte jõuda teha asju, mis minu mõtteid ja meeli täidavad, proovin ikka tänaseid toimetusi mitte vista homse varna. Laps soovis sokke, kudusin nad täna, mitte ei pannud homsete tegemiste ootele. Nägin mõnusa joogi retsepti, valmis samaks õhtuks ja oli hää. Plaanisin lapselastega meisterdada ja tegime jõuluks kuused ja midagi kevadesse ka. Olen mõelnud kaua samblatuttidega aiapäkapike tegemisest ja valmis nad said. Ning mõnel õhtul ole lihtsalt tahtnud logeleda ja seda olen ma ka teinud. Nii need päevad lähevad, pisut mõtlikult ja tegusalt. Aga jah, ütlen nagu Marjugi, raamatute jaoks tuleb ka ärgata enne kukke, mida ma siiski üritan vältida. Mitte raamatute, vaid iseenda pärast.   
Sokid said lapse palvel lühikese sääreosaga.


Papikuused on juba toas, päris kuused tulevad veel
imeline jook koosneb porgandimahlast, kohvist ja vahukoorest



Teisipäev, 10. detsember 2019

Südamelt ära


Mõni päev kohe läheb pekki! Nii pekki, et tunne on sellest mõnda aega halb. Kõigepealt tuli kokatädi, kes tahtis minuga üht, teist ja komandat arutada ning ühtlasi sisaldadas see arutamine ka klatši kellegi isiku suunal. Kollekiivides kipub nii mõnikord olema, et kes selja keerab, seda taga räägitakse. Omast arust tahaks sellest ikkagi hoiduda, aga sügeleb see keel ja kui on mida kaasa arutada, eks siis muidugi aitasin ka. Siis tuli postitädi, kellel oli ka pretensioone meie tagaräägitava suunal. Aitasin tedagi, kuigi mul endal ei olnud põhjust mitte vähematki teda toetada. Aga ometi ma seda tegin. Lõpuks helistas natuke ülemuse moodi isik, kellega vestlus muutus eneseupitamiseks teise inimese tagarääkimise arvelt. Kusjuures see viimane närib veel tänagi. Mis mul viga on?!? Mul ei ole ju tegelikult selle tagaräägitu vastu midagi, aga ometi ma ise alustasin. Igatahes oli halb päev suhtlemiseks, kõik keeras kuidagi ühes suunas. Piinlik on, ma ei ole ju selline! Või siiski olen?
Eks kõik räägivad kõigist, kui ei räägiks, oleks ka midagi viga. Aga kui tunne endas hea ei ole, siis ikka asi õige ei olnud.

Neljapäev, 21. november 2019

Ta ju alles noor


Kui ma külastan oma eakat tädi, siis ta alati kamandab mind, et istu sinna ja võta siit ning pane tänna. Olen üsna veendunud, et ta arvab, et mina lapsukene ei tea ja ei oska  midagi, seega tema peab kõik ette näitama. Mõnikord mõtlen, et need on vist ka geenide jõud, aga olen isegi mõelnud, et appi, ta ju nii nooruke, kas ta ikka teab ja oskab. 
Mul oli selline arst, kes paistis nii noor välja, et lausa kartsin, kas tema teadmistepagas ikka on minu abistamiseks piisavalt suur.  Tegelikult oli ikka küll, lisaks suhtumine ja suhtlemine, kõik olid ülivõrdes hästi. Hiljuti sõitsin bussiga, mille juht paistis noorem kui meie pesamuna. Tekkis samuti kartus, et ega ta nüüd ometi uljaks ei lähe ja kihutama ei hakka. Ei hakanud, täiesti turvaliselt sõidutas koju. Peatustes vaatas telefoni ja tšättis ka, aga sõidu ajal tegeles ainult sõitmisega.😃 Siis käisin juuksuris, kellele vaatasin ka esialgu umbusuga otsa, sest noor ju. Tegelikkuses olen lõikusega nii rahul, mida ma ammu ei ole olnud. Kõike sai parasjagu, nii pikkust kui värvi. Oma lastelegi vaatan mõnikord otsa, et kas nad ikka teavad ja oskavad. Tegelikkuses teavad ja oskavad vast isegi rohkem kui mina nende vanuses. Tänagi küsisin vanima lapse käest nõu, kelle arvamus kaalus kindlasti ühe eaka proua arvamuse kuhjaga üle. 
Niipalju siis eelarvamustest.  

Kolmapäev, 30. oktoober 2019

Onju


Jube vihm, mis kallas alla. Maa ümber maja on muutunud tõeliseks mudamülkaks. Ise saab veel kuidagi hüpata mööda kõrgemaid kohti, et tuppa pääseks ikka puhtama jalaga, kuid meie koerake on õhtul nagu sopakäkerdis, varbavahed paksult soppa täis, kõhualune sopapritsmeid täis ja kasukas vihmast märg. Kasski oma rahutu loomusega ei ole veel tubaseks jäänud. Ikka saalib sisse-välja, kusjuures sissetulek tähendab ka väikseid poriseid käpajälgi. Nii et seoses koduloomadega tööd meil jätkub. Siiski ei ole kass meil muiduleivasööja, ühel päeval oli õues maas ka suur saak, ehk teisisõnu kassi püütud roti laip. Kiisu oli kaks ööd järjest õues veetnud, hommikul tuppa tulles oli laip mis laip, magas nagu kott, silmagi minu liikumise peale liigutamata. Kui roti laiba leidsin, siis sain aru küll, et meie tubli kiisu oli tõsist öötööd teinud.

Tööd teevad meil teisedki. Isa ehitab, laps võib olla ka, kuid see on rohkem virtuaalne. Mina hoian korda, kassi, koera, isa ja poja järelt. Klassika, onju. Selleks emad ongi. Aga õnneks vähemalt üks neist sokke laiali ei loobi, lauale puru ei aja, liiga palju taldrikuid ei määri. Asi see siis kahe neljajalgse ja ühe kahejalgse järelt koristada on. Kõik on ju omal tahtel endale soovitud.

Üleüldse tundub, et argipäevased tegemised ajavad liiga sageli virisema. Küll on ilm halb, maa külmund, kärss kärnas.... Optimistina saab ju võtta igast positiivset, kuid eks minagi olen lihast ja luust ning aeg-ajalt kipub ikkagi võimalus virinaks moonduma. Võib olla on ka asi selles, et tahan liiga palju. No et kodu läigiks; tööl oleksin eriti tubli; et päevakavva mahuks kino, teatrit, kunsti, raamatuid; et meisterdamisemõtted jõuaksid tegudeni; et osaleksin igal pool kuhu kutsutakse; jõuaks eri ajajärkudest sõpradega kokku saada; ja mis peamine: oleksin hea kaasa, ema ja vanana oma perele. Lihtsad soovid, eksju. Aga aegajalt saab jaks otsa ja eks siis keha annab ka märku: mida sa rabeled, võta rahulikult. Usun, et seda mu vesiselt tilkuv nina tähendas. Igatahes tühitasin mõned käigud ja võtan kätte ning lihtsat olen. Kujutage ette, see on keeruline! Tahaks olla nagu meie kiisu, kui pingutus on pingutatud, siis järgneb korralik lõõgastus, ning mitte miski ei katkesta seda lõõgastust. Kui siis ehk vast hea kalapala.

Pühapäev, 13. oktoober 2019

Sundpuhkuse positiivsed küljed



Oktoober tuli vihma ja tuulega, sügise loogiline käik. Samas on õues imeliselt ilus, nagu muinasjutus, puud on kollased ja tegelikult see värvigamma on üsna lai. Nagu igal sügisel vist. Võib olla mõnel aastal ei ole aega olnud märgata. Sel sügisel läks aga teisiti, sest olin sundpuhkusel. Igatahes ma ei teagi, kas see nähtamatu teedejuhataja märkas, et põllutööd ma enam ei viitsi teha ja komandeeris kodust ära.  Või oli see sellepärast, et ma suvel korralikult puhata ei osanud või miks. Igatahes oli paus nimega „aeg maha“. See aeg võimaldas mul lugeda, heegeldada, kuulata lugusid, linnapeal luusida, kohtuda, seega teha kõike seda, mida töö-kodu trajektooril eriti ei jõua, ei saa.

Lugusid olen kuulnud nüüd tõesti palju. Kohati läheb juba sassi, kas kuuldu pärines loetud raamatust või oli ikka reaalne. Olen hea kuulaja, aga kui kuulan neid teiste lugusid, siis mõtlen küll, et miks mõnele on antud kannatamisi ridamisi ja teine liugleb läbi elu muretult, kõik laabub alati valatult ning miski ei tule pealtnäha raskelt kätte.

Praegune sundpuhkus on aga sedavõrd tore, et võtan olukorrast, mis võtta annab. Viimane elamus oli Lennusadamast. Muidugi need sõjariistad tekitavad ka kõhedust, aga niipalju interaktiivsust, kus palju saab käega katsuda, pildi sisse minna, kostüümi proovi teha, on ülimalt lahe, s.t lihtsalt äge.  Kõige rohkem imestasin allveelaevas nende lavatsite üle, kus vaesed meremehed magama pidid, sellisel kitsal laual ei mahuks laps ka külge keerama. Kolm tundi muuseumis kadus nagu imeväel.

Enne seda vaatasin Downon Abbey film kinos. Mulle meeldis väga, see ajastu, ilusad tualetid, naljakad näoilmed, natuke vanamoodsat kitsarinnalisust, kuid ka elevusega uute kommete vastuvõtmist ja homsesse vaatamist, seda kõike oli mulle väga vaja. See oli pesuehtne meelelahutus, ilus ja armas.

Enne seda oli elamus filmimuuseumist, kus sain isegi koos Aadu Käguga seenele minna ja punasele vaibale astuda, hr Lenininit jt kommuniste tervitada ning lisaks nentida nukralt, et ka minu vanavanaemate nimed on kommunismiohvrite mälestusmärgil. Maarjamäe muuseumikompleks oli üldse kena, vaikne ja rahulik koht.

Veel enne seda aga käisin tutvumas Balti jaama turuga ja Telliskivi loomelinnakuga. Mõlemad ägedad kohad. Turule võib minna juba nostalgia mõttes uudistama vanavara. Loomelinnak aga on lihtsalt omanäolise hingeeluga, kus saab süüa, juua ning mööda väikesi butiike vaadata. Sõime Lendavates Taldrikutes, mis on pealtnäha kokku klopsitud euroalustest, vanadest laudadest jms kolast, aga koht nägi väga cool välja ja toit oli ka maitsev. Balti jaamas hüüdis Marii Karell bananaanile, kuid paraku polnud meil sularaha ja nii jäi ka televiisori sisse sattuata. Selgus, et seda odavbananaanide müüki ka filmiti.

Veel enne seda aga käisin Vabaõhu muuseumis, sest pole aastakümneid käinud ja mälust puha läinud, mis seal täpselt oli. Muidugi oli kogu territooriumi nende aastakümnete jooksul ka edasi arendatud. Ilus ilm oli ja väga mõnus oli jalutada selle 10 euro eest. Igasse talusse just sisse ei astunud, kuid ühes Põhja-Eesti talus oli väga tore naine tutvustamas sealset kompleksi ja sain ka kompadega kõndimist proovida.

Ja kõige enne käisin vanalinnale korraliku tiiru peale, astusin sisse neisse sisehoovidesse, kuhu lubati ja kus ma varem käinud ei olnud. Vaatasin uksi ja aknaid ning pildistasin siit ja sealt, nagu tõeline turist. Jalutasin ka mööda Nõmmet ning imetlesin seda mõnusat linnamilööd, kus on vaikne ja rahulik. Nõmmel on mõnusalt suured krundid ning tekkis küll tunne, et ela või ise.






Niiet kui on valida, kas noruta või võta mis võtta annab, siis mina valisin esimese. Vähemalt seekord :)


Teisipäev, 1. oktoober 2019

Ükskord on esimene kord


Olen ammu aru saanud, et kui teed konkreetseid plaane, siis jumal naerab kusagil su plaanid välja ja sätib need nii, et sul ikka oleks väljakutset ja elevust ka. No igatahes hiljaaegu arvas ta küll, et minu plaan vajab pisut ümbermängimist, õnneks mitte untsukeeramist. Nimelt olen sohver juba aastaid, aga mul on mingi sisemine hirm meie päälinna liikluse vastu. Lisaks suure liikluse kartusele ei tunne ma hästi päälinna ja lase siis selline linnavahele autoga rallima, selge see, et potensiaalne jalgujääja, seega ohtlik. Samas Pärnu ei kujuta mulle mingit hirmu. 
Igatahes tuli ette olukord, mil mul oli vaja auto päälinnast koju tuua. Mõtlesin, et mis hirmsat seal ikka siis olla saab, vaja ainult sõita mööda Pärnu maanteed ja sealt viib ju ainult pikk sirge linnast välja. Paraku aga see kangialune, kust ma pidin Pärnu maanteele keerama, oli suletud. Kõndisin siis mööda majadevahet ja uurisin, et kuidas ma välja saan. Omast arust vaatasin, et jaa, Pärnu mnt paistab, istusin rooli ja hakkasin sõitma. Paraku aga kohe, kui ära keerasin, sain aru, et see ei ole Pärnu mnt, silma nurgast märkasin Suur-Ameerika silti. Nii et varsti olin juba Mustamäel ja ikka sõitsin edasi, pea palavikuliselt töötamas, kuidas ma siit linnast välja saan. Muuhulgas ajas ikka naerma ka, et no miks minuga juhtub J Hoidsin end keskmisele reale, et ma mitte maha ei peaks keerama ja tont-teab-kuhu sattuma. Õnneks jõudsin ühe foori all ka GPSi sisse seada ja siis juba märkasin ka teeviita: Pärnu. Jõudsin kenasti Järvele ja siis oli juba tee tuttav. Vaatamata minu mittetahtmisele olin sunnitud linnas pisut seiklema. Igaks asjaks on ükskord esimene kord, nii et mine tea, võib olla võtan teinegi kord reisi ette. Äkki sai nüüd hirm ületatud. Niipoolkogemata. Ja põhiline on ju see, et ma sain hakkama!

Hiljuti käisin Ugalas vaatamas „Once“i. Ma nii fännan Priit Võigemasti ja kui ta kitarri saatel ka laulis, olin ma pisarateni müüdud. Ka seal oli teemaks oma hirmude ületamine, et ära lase end hirmul halvata, nii jääb elu elamata. Lihtsam on muidugi öelda, kui teha, aga eks ta õige on, igasugu kahtluste ja kahtlemiste taha jääb niipalju toredat, ilusat ja head. Igatahes, etenduse lõpus rahvas vilistas ja plaksutas tohutult. Oleksin tahtnud kuulata seda „Falling slowly“ lugu veel ja veel.
Seega ei jää nüüd muud üle, kui kuulata youtubes „Falling slowly“ Glen Hansardi esituses, kusjuures Võigemasti esitus ei jäänud sugugi alla Glen Hansardile. No ja me saame hakkama, igas olukorras.

Kolmapäev, 25. september 2019

Üksikud, ühinege!


Kusagilt lugesin, et inimene saab õnnelik olla ainult siis, kui ta üksinda ise endaga olles end hästi tunneb, s.t et oled ise enda kõige parem sõber. Oskus üksinda olla on võib olla omandatav. Mina seda hästi ei oska. Tahan ikka, et minu ümber on inimesed, et mul on võimalusel kellegagi koos rääkida, naerda, nutta. Alati aga ei ole seda kambajõmmi võtta. Mees on, lapsed on, sõbrad on, aga sellegipoolest on olukordi, kus kaaslast võtta pole kusagilt. Nii läksin näiteks valgusfestivalile Kadriorgu jummala üksinda. Sest hullem variant oleks ju minemata jätta ja ühe kogemuse võrra vaesem olla. Nii et lausa siiralt ma üldse ei kahetse, et sellise käigu ette võtsin. Melu oli seal korralik. Kui purskkaevud Queeni laulu saatel purskama hakkasid, siis tulid hardusest pisarad silma. Mulle Queen tohutult meeldib, ja Is this the real life? Is this just fantasy?..oli nii ilus ja kasvava-areneva võimsusega, et vaatepilt tõi pisaragi silma. Sattusin ka esiritta, nii et minu nina all oli kogu see ilu ja ka rahu. Imekena oli ka Johan Randvere klaveripala rütmis plinkiv Kadrioru loss.

Kuna olin üksinda, siis hakkasid silma ka teised üksikud, kellest enamus olid naised, osad minu ealised, osad vanemad, mõni noorem ka sekka. Kas ilmselt on see nii, et näed seda, mis sul endal päevakorral või südames on. Igatahes kange tahtmine oli mõnele endasugusele üksikule juurde hüpata ja öelda, et ühineme. Seda ma muidugi ei teinud, sest julgusest, pealehakkamisest jäi puudu ning ka eelarvamused kollitavad. Sageli on ka oma tuttavatega nii, et jääb küsimata, kaasa kutsumata mingite enda sisemiste kartuste pärast. Minu kartus on see, et äkki ta ütleb ära ja siis jääb see mulle meelde ning väike solvun jääb ka hinge. Nii on lihtsam mitte kutsuda. Aga sellegipoolest, kõik maailma üksikud võiksid ühineda, siis oleks päevad kindlasti palju rõõmsamad. Ma ei usu, et kõik need üksikud kurvad olid, mina küll ei olnud. Kui, siis õige pisut, sest oleksin hea meelega tahtnud kellelegi hõisata: vaata kui ilus!

Laupäev, 21. september 2019

Täpp sügisele


Seekord läks nii, et esimeseks septembriks sain pruuniks.  Olin ükspäev terve päeva õues ja kõrvetasin turja ära. Selline septembri algus siis – soe, vaikne ja vähese tuulega. Tänaseks on see soe taandunud ja sügisvihmad, tegelikult isegi rajud, on kohal. Nii et loodus näitab oma eripagelisust ja see on vist tore. Sest sügiseks kipuvad aiatööisud otsa saama ja siis ongi tubasem olek vahelduseks ja vihmased ilmad õigustuseks.

Suutsin enne suurt vihma oma kurgid-tomatid kokku korjata ning ühel eriti vesisel vihmapühal konserveerisin neid seitsmel erineval moel. Seitse on küll liialdus, aga terve päeva võttis see tegemine aega sellegipoolest. Kõik see tükeldamine, siis sibulal ja küüslaugul kuuriall järgi käimine, purkide tuppa toomine ja pesemine on niivõrd ajamahukas tegevus, ja päev möödus nagu lennates.

 Valmis said kurgi-küüslaugu-sibula  ja tomati-küüslaugu-sibula toorsalat, mis säilib külmkapis; marineeritud tšillikurgid; kabatšoki-tomati-porgandi-õuna purgisalat ja tomati-sibula salat. Kahte viimast tuli kuumutada ja need vean keldrisse.
See oli minu selleaasta esimene hoidistamine. Kõik marjad olen suutnud sügavkülma toppida ja kipun end vabandama ka sellega, et pole sööjaid ja harjumused on muutunud. Ega nüüdki ju olukord ei ole muutunud, aga küll ma need siis ikka perele sisse pressin. See hoidistamine on sama õige sügise osa nagu suvel ujumine. Ei ole aastaaeg seda õiget täppi külge saanud kui neid tegevusi pole teinud. Seega tundsin, et õige hoog on sees ja nuga tükeldas erilise innuga nii sibulat kui kurki. Kõige lõpuks mässasin veel kringliga, mis sai ka kogemata kombel ahvatluste kringliks, s.t tuli välja nii hea, et raske on piiri pidada. Kringil vahele rändasid õunad, rosinad, kaneel ja suhkur. Nii et taevalik nuhtlus minu enda käeläbi J.



Esmaspäev, 26. august 2019

Käimised käimise otsa


Kuigi on veel soe, näitab suvi kahanemise märke. On olnud imeliselt tore suvi ja hästi intensiivne aeg. Nädalavahetused on koguaeg bookitud ja mõne päeva ajagraafik ehk liigagi tihedalt täis. Olen palju kilomeetreid autoga maha kihutanud, sest tahan ikka minna ja koju kätte iseenesest ei tule miski. Kui kodust on kambajõmmidki võtta, siis on ka minekuplaane lihtsam teha. 

Ühel pärastlõunal läksime lihtsalt rappa. Võtsime ka koera kaasa, sest meie koerake saab koduterritooriumilt väga harva välja. Seega oli temalgi hea päev. Ingatsi raba oli seekord valikus. On küll veidi imelik, et selleks, et lihtsalt kõndida, sõidad maha pea 70 km. Lihtsam oleks ju kodu juures üks kõnnitiir teha. Aga raba on igal aastaajal kutsuv ja siis ei jäägi muud üle, kui tuleb sõita. Pohlad ja mustikad metsa-all kutsusid samuti korjama. Muidugi ei olnud mingit anumat kaasa võetud. Õnneks oli mul kilekott, kuhu rändur korjas mustikaid, tema oli neid valmis isegi fliisi taskusse korjama :) Minul oli seljas väike seljakott, kuhu poetasin pohli ja jõhvikaid. Mättad juba punetasid jõhvikatest, kuidas sa siis nad metsa jätad. Kutsu sai rabalaukast juua ja oli üllatunud, et maapind teda sugugi ei kandnud. Igatahes oli tore vaheldus.

Väga tore vaheldus oli ka Valge Daami etendus. Suvi ei ole päris hästi kulgenud siis, kui Haapsalus ei ole käinud. Jälle olid kamraadid kodust võtta ning läksime kohe varem, sest ürituste-sari oli Haapsalus üsna pikk. Lossipargis oli vahva miniloomaaed, iseendalgi oli tore kalkunit ja kitsekest jälgida. Lossiplatsil tantsutas 2Quick Start. Fännasime neid täiega, sest need laulud äratasid nostalgilisema poole, see shou oli lihtsalt äge, väga sujuv, läbi mõeldud ja tasemel. Kusjuures pluss-miinus 50. aastased mehed laval olid nii vahetud ja ägedad, seega usun siiralt, et ka noored tüdrukud vaatasid neid armunult. Päikeseloojangut vaatasime Väikese viigi ääres. Oli vaikne ja rahulik, luiged ujusid taamal. Kui ma elaksin Haapsalus, istuksin igal õhtul seal promenaadil ja vaatasin päikese loojangut. Ilus unistus ju ;)  Lossihoovi etendusele sättisime end vist pisut liiga hilja, sest istekohad olid võetud. Paraku ei osanud me valida õiget tekile-istumise poolt, seega läks suur osa etendusest nii, et häält kuulsime, aga pilti ei näinud. Sellegipoolest ei olnud ka lavastusele ühtegi halba sõna öelda.  Valge Daamgi ilmus aknasse, mis sellest tehislik, sest poole etenduse pealt hakkas vihma tibama.  

Täna algas pesapojal juba kool, vist tuleb end nüüd kodusemaks, kodutöisemaks sättida.

Esmaspäev, 19. august 2019

Kolm päeva juulist


Nii palju sündmusi on kogu aeg. Üsna vabalt võib tekkida segapudru efekt, s.t eelmistest saadud elamused asenduvad uute sündmuste elamustega ning lõpuks on isegi need elamused nagu üks segapuder. Seega ma siis ikkagi midagi talletan, nii enda mälestuste hoidmiseks.

Käisime Soomes. Läksime eksprompt, kahekesi: mina ja minu keskmine laps, kes oli see peainitsiaator. Pakkisime kaasa igaks juhuks ka telgi ja madratsid, sest mine tea, kuidas selle ööbimisega saab. Mina olen muidugi vana paanik ise, s.t igasugu uued olukorrad kipuvad mind paanitsema ajama. Ma ei ole ju Soomes varem ise sõitnud, samuti ei ole ma suure laeva peale ise sõitnud. Nüüd aga ei olnud varianti, laps sõidab küll, aga tema on harjunud teisesuunalise liiklusega. Nii et uusi asju, mida varem pole teinud, lisandus minu tegude nimekirja kaks. Ja tagantjärgi öeldes, paanikaks polnud põhjust.

Maandunud Helsingis, võtsime suuna ida poole, juhtima asus nüüd noorem põlvkond. Mina olin kaardilugeja. Valisime lõpp-punktiks Savonlinna, kuid käisime enne sinna jõudmist ka Juvas ja Mikkelis. Tagasi tulime juba pea Vene piiri äärest: Hame, Lappinranta, Punkaharju, Kotka, Porvoo… Viimane päev  šoppasime Helsingi äärelinna hiiglaslikus kaubakeskuses, mille nime kahjuks ei mäleta.

Kindluseid, kirikuid vaatasime väljaspoolt, kirikutesse tegelikult lasti ka sisse. Näiteks Kerimäkki kirik oli igavesti ilus ja võimas ning ainulaadne. Savonlinna kindlus oli suurejooneline. Lappinranta liivalinnak imetlusväärne, Kotka Sappoka park lihtsalt ilus ja ahhetama panev, Porvoo väga idülliline linnake kitsaste tänavate ja jõeäärsete paadikuuridega, Imatra jõesäng aukartustäratav, Parikkala skulptuuripark müstiline. Seega nägime ja sõitsime ringi üsna palju. Ühest punktist teise jõudmiseks valisime pigem kõrvalteid ja seega nägime tegelikku elu ja loodust palju rohkem. Soome on imekaunis maa oma järvekeste, kasesalude ja graniidiga. Ida suunal on neid järvekesi kuidagi eriti palju ja need vaatepildid olid tõeliselt maalilised. Kui sõitsime Parikkala poole, saime osa ka mõnusalt kurvilistest teedest ja toredast kuplilisest maastikust.

Need kolm päeva olid tõesti imelised, vaid ilmataat mängis oma +10 kraadiga vingerpussi. Kuna eile oli kodus +24 ja päevitusriided, siis ilmselgelt olime mõlemad pisut liiga alasti selle +10. jaoks. Seega olime sunnitud esimese asjana riideid ostma. Aga ega see väikene n.ö probleem probleem ei olnudki. Riideid on ju igal naisel alati kapis vähe :) Mõnus oli lihtsalt kulgeda, kella ei jälginud nii väga, keerasime ka suvaliste kohtade pealt alla, et vaadata, mis selle ja tolle sildi taga on. Mõnikord sai ka auto ümberkeeratud, kui silm fikseeris möödasõites midagi põnevat, mille võiks pildile püüda. Kamraad oli super, saime rääkida sellest ja tollest – oli ema ja tütre aeg. Ööd veetsime autos, sest kui on öömaja broneering, siis on kohe ka ajagraafik taga ja seda ei me ei soovinud. Kõik vajalikud toimingud sai bensukas teha, ning vee kanister oli ka kodust kaasa varutud. Teine öö oli eriti kena, Kotka linna promenaadil, miljonivaatega merele. Ja ega see auto kahel mitte väga suurel tüdrukul ei olegi kõige halvem magamise koht. Reisilõpuks pani kena punkti šopping Stockmanis - 80% alet, no võttis pea pööritama küll. Õnneks oli mul ikkagi mõistust ja panin palju asju tagasi. Kuigi et jah, täna on mul ikkagi ühest kleidist kahju ka.

Mõned miinused olid ka: näiteks WC-de nappus; väiksemates linnades ei olnud õhtusel ajal Hessburgerist paremat söögikohta; kohalikku rahvuskööki annab tikutulega taga otsida, s.t et sellel maal tahaks selle maa traditsioonilisi sööke süüa, mitte hamburgerit sisse vohmida. Ühe kena karjala piruka ikka leidsime ka ühest kohvikust. Sellest on kahju, et kogu maailm kipub burgeristuma ühesuguseks.

Aga jah, Soome on ihana, sinna läheks tagasi veelgi, sest päris-päris põhjas on käimata, läänerannik avastamata ning vaadata oleks ikka küll ja veel.

Neljapäev, 15. august 2019

Aja konkurents


Täna hommikul mõtlesin, et kas ma olen vanaks jäänud?!  Nimelt läksin varahommikul aiamaale kurke korjama, sest korjamist nad vajasid ja olin varakult ärkvel ka. Kurgid korjatud vaatas ka hark rõõmsalt peenrapealt vastu ja kutsus kaevama. Nii ma siis varahommikul, enne tööle minekut kaevasin öösärgi ja hommikumantliga. Oli mõnusalt soe juba ja päris paras jupp peenart sai üles kaevatud. Minu teada kasutavad eakad varast aega töötegemiseks sellepärast, et und ei jagu kauaks, palav ei ole ja nii saab varem õhtule. Mina lihtsat juhtusin ja tegelikult oli mõnus. Vaim sai virgeks ja teotahe tõusis tugevalt. Pean vist teinegi hommik ärkama varem ja aiatööd vihtuma teha.

Praegu ongi kodutööde kõrghooaeg. Herneid vajavad poetamist, oad korjamist, tomatid on punaseks läinud, ploomipuudel on uputus, suvikõrvitsad kasvavad liiga suureks. Tahaks metsa seeneluurele minna ja põldmarjad on ka ühed hiiglama head marjad, mida korjaks. Tegelikult ei ole ka mustikale jõudnud. Nii et kõik vajavad panust või õigemini, kõigesse sellesse tahaks oma aega meelsasti panustada. Ajal on aga konkurents, pidustuste näol. Õhtul kõlab kutsuvalt muulikontsert, valgedaamipäevad on seni nägemata ja neid üritusi on veel, kus ma mitte kunagi varem ei ole käinud (mis on ju raudne põhjus, miks tuleb minna). Seega vara üles, hilja voodi, siis vast mahuvad kõik tahtmised aja sisse ära.


Teisipäev, 13. august 2019

Sorteerisin asju


Õige eestlane sorteerib asju. Selleks, et midagi sorteerida oleks, tuleb neid enne koguda muidugi. Meie kümme aastat on võimaldanud neid kokku tassida küll. Nimelt on meil aastapäev, kodu aastapäev. Oleme elanud oma majakeses kümme aastat. Tegelikult on nende aastate jooksul hooneidki juurde tekkinud, meil on nagu oma väike linnake, mis vast kunagi valmis ei saa. Sest ideid tärkab juurde alalõpmata.

Asju saab aga igasse ruumi koguda. Kuuri alla käestärakola, garaaži mehe staff, aiamajakesse aiandusega seotud kraam, tubadesse muidugi tubane kraam, seega sorteerimist oli üksjagu. Aga nagu ikka, kipub olema nii, et kuurialune on see puhverpaik enne lõplikku ära viskamist, seega tassisin toast mõned nõud, riided, jalanõud kuurialla. Mis sellest, et elu on näidanud, kui juba kuuriall, siis on prügi. Haruharva on küll ka nii läinud, et tassin tuppa tagasi, sest tarvis läks. Seekord tegin korrastusi ka kuuriall. Tunne jäi igatahes hea ja loodan, et ma midagi igavikku saadetut taga igatsema ei hakka.

Hoopis põnevam koristamine oli aga ostutšekkide karbi koristamine. Olen kõik tšekkid, millel on garantii vms alles hoidnud. Nüüd oli neid tšekke tore üle vaadata. Oi kui palju raha on 10 aastaga ära kulutatud, oi kui palju asju ostetud. Mõnda neist polnud ammu enam reaalseltki olemas, aga vot tšekk oli alles. Mälu värskendas hästi selline koristamine. Uuemad ostutõendid jäid seemneks, et järgmise kümne täitumisel taas sorteerimispäev teha.

Neljapäev, 8. august 2019

Lapsed


Suvi on sellepoolest ka mõnus aeg, et suvel lihtsalt võtan jõuga rohkem aega lastele. Mis sellest, et nad on juba suured.  Vaatan neid ja pean tõdema, et muutused on toimunud. Kui veel mõned aastad tagasi ei olnud me paljudes asjades ühel nõul, siis nüüd on see tasand oluliselt lähenenud ning aina sagedamini nad kinnitavad, et olen sinuga nõus. Mitte et meil nii väga kogu aeg vaielda oleks, kuid teadagi, see põlvkondade vaheline erinevus oli on ja jääb. Sinna lihtsalt ei ole midagi parata. Kuid pubekaaeg on möödas ja mõistus on kodus tagasi :D 

Pesapoeg veel puksib mõnikord oma, aga on muutused temaski toimunud. Igatahes küpsetasin jälle torti, sest üks aastaring sai tal täis. Tema sõnul küll kõige mõttetum vanus, s.t laps enam ei ole ja päris täiskasvanu ka mitte. Aga ehk ta kannatab selle 17nda ikka ära. Sünnipäevatort sai armsalt suvine. On privileeg sündida augustis, mil on marjade ja lilleõite kõrghooaeg. Vähemalt perenaise jaoks :D

Üleüldse on tore neid kõiki jälgida, kuidas leitakse oma ühisosa ning ühistegemised, kuidas sured õed hoiavad oma väikevenda, kes on pikkuselt järele ja üle kasvanud. Kuigi kui sünnipäevahommikul seinaäärde ta panime, saime kasvutempoks vaid 1cm ühe aasta jooksul. Ta lootis rohkemat ;) Aga ju on tempokas kasvamine juba möödas ja nüüd jääb veel väike venimise osa.

Igatahes kaasatakse mindki rohkem kui muidu oma tegemistesse. Eile õhtul käisime sportlikul ringil, mina rattaga, laps silkas joosta. Mõtlesin, et kust ta selle jaksu küll võtab, mina pole kunagi viitsinud end jooksma sundida, kuigi et jah, pikamaavõhma on minulgi olnud. Ca 5 km ringil nägime nastikut, jänes tegi vahepeal jänest ja silkas jooksjal teepeal ees ning pardid sulistasid järvel. Teepeale jäi ka kenasti kollendav rapsipõld. Mina proovisin pildistada üht ja teist. Nastikul ei jõudnud ma sabajuppigi pildile saada, kuid põld eest ära ei jooksnud, seega sain selle pildile. Pärast andis küll rattaga lapsele järele kimada, sest jooksutempo oli tal üsna kiire.  :)



Reede, 26. juuli 2019

Festival, kontsert, festival.


Imelik küll, kuid puhkuse aegu käib kell kiiremini, aeg lausa lendab käes. Nii palju on käia ja vaadata ning kahju on end millestki ilma jätta. Valikuid tuleb muidugi teha, sest üritused kattuvad, igale poole ei ole mõistlik tahta, mõnesse kohta ei kutsu süda ja teise rahakott. Nii kattusid näiteks Mihkli laat ja Rõõmsate laste festival. Valisin festivali, sest olin taas vanana rollis ja tahtsin lastele rõõmu valmistada. Igal juhul oli valik äärmiselt õige, sest see melu oli hoogsalt äge, oleks ka ilma lasteta tegelikult tore olnud ja meie lapsed olid igal juhul rõõmsad. Tegelikult seal virilaid lapsi ei kohanudki. Tegevusi oli palju, kõik pakutav kenasti sektsioonidesse jaotatud, õpetlikkuse momnedid ka juures. Näiteks prügi sorteerimine, mõtestatud töötoad, mängud. Meie meisterdasime pille, sõlmisime pilliroogu, ning valmistasime pop-up raamatu.

 Lottemaa oli ka tore. Aja- ja rahakotivaenulik küll, aga sinna on ikkagi nii palju ägedaid hooneid ehitatud, kõik oli kompaktne ja lustimist kui palju.  Lottemaale minekuks tuleb vähemalt pool päeva varuda, sest etendused ja jututoad on, paljusid asju saab käega katsuda ja katsetada. Toredad tegelased jalutavad ringi, on väga sõbralikud. Lottesid oleks võinud muidugi rohkem olla, sest lapsed tahaksid kõik just temaga pilti teha, teda kallistada, kuid üks Lotte lihtsalt ei jaksanud igale poole jõuda. Nii ootasime ka meie päris kaua, et meie lapsuke saaks Lottele kalli teha. Poekesi ja kohvikuid on ka iga nurga peal, aga kuidagi suutsime nii seal ära olla, et sööma läksime hiljem Pärnamäed kohvikusse, kus mekkis kõik kenasti. Muidugi tuli sooja leiva poe poole pealgi ära käia, kust tirisin koju pekileiva ja lihtsa rukkileiva, mis mõlemad viivad keele alla. 

Avatud talude päev viis suurfarmi. Maalapsed käisid maaelulõhnade ja tegelike piimategijatega tutvumas. Kui ma minnes oli skeptiline, et mida sealt ühest suurest farmist ikka vaadata on, siis tegelikult oli väga äge kogu see organiseeritus, natuke mängulisust juurde lisatud toredate siltide ja piltide näol. Omanik tutvustas kogu seda kremplit ja tegelikult oli väga äge päev. 

Mõnikord on aga nii, et mõte toimuvast on eos ilusam, kui asi lõpuks ise. Käisime Victori ja Stigi kontserdil. Millegipärast tundus see kooslus nii kutsuvalt, et tegelikult ka üsna kallid piletid said Ammende villa aeda ostetud. Storm oli muidugi ilus ja Stigi lauludud Good bye to yesterday ka. Aga laulda neid Taukari laule, mida Taukar ilmselt ise tuleb sinna samasse aeda laulma, tundus valena, kuigi Stig on selle loomingu üks loojatest. Minu jaoks oli sellises kontserdis pointi väga vähe. Ka need naljalaadsed vahejutud jäid lahjaks. Ei leidnud neist head kildu.  Asja rikkus veel seegi, et istekohti oli vähe ja kuna ei olnud varem seal käinud, siis ei teadnud ka pleedi vms millele end kasvõi kord toetada, kaasa võtta. Moraal on muidugi see, et uuri ja siis mine. Ja võib olla ei ole ma nii väga kontserdi inimene.

Teler on suvel enamasti nurgas vaid tolmukoguja. Siiski nostalgia pärast vaatasin ma ei tea, mitmendat korda "Kramer Krameri vastu", sest mulle meeldib Dustin Hoffmann ja Meryl Steep ning see lugu on kurb, kuid õpetlik. 
„Pikk tee düünides“ on nõukaajal nähtud, kas üks või mitu korda, et teagi. Midagi oli meeles ja miskit meelest läinud. Muidugi oli meeles see tunne, et oli hea film. Mõne nõukaajal nähtud filmiga on nii, et täna see enam pinget üldse ei paku, kuid see Marta ja Artursi lugu meeldis ka täna ning pani üsna imestama, et kuidas tsensuur sellist filmi nõukaaja inimesele näitas. 

Igatahes, nüüd, mil üks festival ajab teist taga ja üks kontserd jookseb teisega võidu, tuleb vist sellelt rongilt maha hüpata ja jätta see viimane puhkuse saba kodule. Nii see aeg meil veerebki.

Esmaspäev, 15. juuli 2019

Erinevad oleme


Tundub, et suurem soe on seekord ära olnud juunis, juuli kostitab vihma ja viluga. Tööl olles ei ole vist väga vahet, ainult vaene kutsa on mõnel õhtul nii kole ja must ja märg. Aga ta on harjunud oma õhtuse pesemisrutiiniga, nii et temapoolest pole see pesemine raske, kui vaid ise ennast suudaks korrale kutsuda.

Ikka ja jälle saan ma aru, kui erinevad oleme siia ilma loodud. Üks kena proua otsustas, et ta enam meie kandis ei ela ja kolis ära, kuid oma kolleegidele jättis ta enne äraminekut toredate sõnumitega kaardid. Mina tol päeval tööl ei olnud ja  sain oma kaardi teise inimese kaudu. See teine inimene ütles, viidates kaardile, et kasutatav on sealt vaid see konks, mis on pandud iluasjaks. Mõtlesin, et kas kõik peab siis olema kasutatav?! Minu jaoks oli see sõnum ja see mõte, et hoian oma kaaslasi meeles ning pühendan igale midagi personaalset, palju armsam igast kasutatavast konksust. See konks oli muidugi ka tore, aga sõnum on armsam. Nii et vaatamata sellele, et sõnumit ju kasutada ei saa, hoiab minu süda sõnumi (autori) poole.

Ise käisin end aga tuulutamas. Lihtsalt läksin randa, võtsin papud jalast ja kõndisin mööda vett nii et saba sai ka märjaks. Vesi oli vaatamata vilule tuulele soe. Rahvast rannal vähe, vaid mõned julged suplesid vees ja mõni karastatum ka päevitas. Mõnikord on vaja sellist oma aega võtta. Tunnen nii puudust mere lähedusest ja imestan, et neil, kellel on see võimalus olla, katsuda, näha ja tunda, seda sugugi ei kasuta. Ilmselt on see ka minu ilus unelm vaid, et mina küll istuksin veepiiril, loeksin raamatut, kuulaksin lainete loksumist, ehitaksin liivalossi. Kui see kõik mul käeulatuses oleks, küllap ka siis argielu neelaks ning pärast tööd ja olmet selliseks unelemiseks aega ei jääks.
Unistada ikka ju võib :)

Teisipäev, 9. juuli 2019

Laulupeol


Olen mina tantsukingi kandnud ja nendes ka aastaid kepsutanud ning olen mina lauluhäält valla päästnud ja lõõritanud laulda, kuid laulu- ja tantsupeole ma neid kingi ja oma häält ei ole varem viinud. Seekord oli esimene kord, mis siis, et publikus, aga vähemalt on käidud, lauldud, nähtud. Oma esimeseks ürituseks valisin laulupeo lõppkontserdi. Millised siis on minu muljed. Lasin neid meelega pisut settida ja lugedes arvukaid kommentaare, laon ka oma mõned mõtted ritta.

Esimene ehmatus oli küll suur. Kui oled telekast seda rahvamassi näinud, siis ei kujuta ikkagi tegelikkuses ette, et inimesi nii palju on. Algas see mass juba väravataguse pika lookleva järjekorraga, kes kõik lootsid pileteid veel saada. Meie olime õnneks varustatud ning sisse pääsemine kulges lihtsalt. Sealt edasi aga astumise kohta oli raske leida. Plaan oli ka otsida endale selline koht, kust midagi näeks ka. Muidugi oli kõikidel teistel ka see plaan. Nii me tigusammul kõrgemale astusime. Kannatlik meel viis sihile ja nii me peatusime laulukaare vastas asfaldi äärepeal, kus ainult üks rida inimesi ees. Kogu see nõlv oli inimesi nii täis, et sellist kohta, kuhu end toetada, polnud. Kui kaks tundi oli seistud, siis annab selg märku, et vaheta asendit. Potsatasime sinna asfaldiäärele maha, selleks ajaks olime saanud juba esiseisjateks. See istumine oli selles mõttes viga, et sain kohvi kaela ja uue pluusi rikutud. Aga eks tore pidu nõua ka väikeseid ohvreid. Õnneks märkasime nõlvakul väikest rohelist lapikest ja sinna me suundusime ning enda maha istutasime. Mis oli ikkagi suur vedamine, sest kindlasti pidid sajad ja sajad inimesed püstijalu hakkama saama.

Igatahes, pidu mulle meeldis, oli kena olla. Kui tulid lavale ühendkoorid, tõusis kogu nõlv püsti ja  laulis kaasa. Siis said ka aru, et see on rahvapidu ja tundsin sellist hardust ja ühtehoidmist. Üle ja ümber ei saa laulust „Ta lendab mesipuu poole“, võimas, ilus ja harras ühteaegu.

Minu nurinakohad nüüd. Pidu oli ilmselgelt ülerahvastatud, ilmselt ikka oleks pidanud piletite müügiarvuga seda kõike pisut piirama. Ma ei kujuta ettegi, kui oleks kiirabi vaja olnud, kuidas see oleks jõudnud abivajajani. Palju nurinat oli ka titekärude kohta. Eks need muidugi ruumi võtsid ja nendega oli sama võimatu trügida kui kõigil teistel. Küllap ei kujutanud paljud lapsevanemadki sellist mäsu ette. Meie ees istusid kaks väikest põnni oma vanematega. Lapsed olid vahvad ja pidasid väga hästi vastu. Meie ei saanud ka kohati naeru pidama, sest ikka näed ja märkad, kuidas nad omavahel toimetasid. See oli nende esimene laulupidu. Natuke paremal aga üks väike tüdruk nuttis nii lohutamatult, sest tahtis vist magama jääda ja ükski asend polnud sobiv ning ükski abinõu ei näinud sobivat. Siis oli küll kahju, sest vanemad ei tundud end hästi ja laps ka. Selline oli tema esimene laulupidu, täis nuttu ja häiritud olekut. Minu arvates peab vanem oma last tundma, ja nii lihtne see ongi.

Teine nurinakoht on need mõned laulud (käega ei tee kärbsepesagi, suuga teeb suure linna), mis meelde ei jäänud või õigemini, mida ei suutnud tähele panna, sest kuulama ei kutsunud ei meloodia ega sõnadki. Osad laulud on ikka liiga kitsale ringile (arusaamale) mõeldud. Need ei ole rahvale. Olen kuulnud ka lauljate samasisulist nurinat.

Kodutee kulges meeleolukalt ja ühtses autokolonnis. Kõik sõitsid nagu üks mees sama kiirusega, möödakihutada ei olnud vaja. Ka nagu rongkäigu jätk. Taamal sähvis küll välku, kuid kuiva autoga jõudsin koju ning pidugi oli ilmataadi kaitsva tiiva all. Ikkagi on meie hoidja olemas, kes teab, mis meile parim on.

Neljapäev, 27. juuni 2019

Munad võiks sagedamini kanadel käeulatuses olla.


Jaanipäev on läbi ja jõuludeni aega küll. On olnud ilus aeg, tegelikult ka. Ilmad olid rõõmsad, kõik on tärganud ja kasvavad/õitsevad rõõmsasti. Olen käinud ja näinud ning mu kauge laps on jälle käeulatuses. Mis sellest et korraks vaid. Iidolist õde mõjub hästi ka pesapojale, kes oli nõus jooksma minema, peenraid rohima jm nipet näpet veel tegema ilma sundimata.  Seda mõjujõudu oleks meile igapäevaselt tarvis. Ka mulle endale, sest kui keegi on energiline, täis tegutsemistahet, kes ei noruta ja võtab asju huumori ja elujaatusega, siis annab see pauerit juurde hästi. Ta juhtus koju nii õigel ajal, sest hetkel on mulle seda powerit väga vaja. Lisaks saame süüa jänesetoitu ja keegi ei nurise. Täna valmib oblika supp. Eks see ütlemine, mida kaugemal, seda armsam, peab natuke paika küll. Kes on igapäevane, see on nagu iseenesest loomulikult olemas. Mitte et keegi nüüd sellepärast vähem armsam on. Lastega on üldse nii, et mingi hetkeni ju ikkagi kasvatad, selgitad, püüad mõjutada ja peale suruda oma nägemust, arvamust, aga mingil ajahetkel hakkavad nad vastu puksima ja oma ajama ning oma teed rajama. Ja see „oma“ saab tugevamaks ema „omast“ ning siis ongi see aeg, et enam ei sekku, ei selgita, ei mõjuta, vaid lased neil ise otsustada, ise valida ja olla, kuid õlg on alati valmis toetama ja kaitsma. Ja eks pöördub ka seegi, et kui kunagi riietasin mina oma väikseid nukusid, siis nüüd riietavad nemad mõnikord mind. Täna hommikune kostüüm kiideti heaks koos väikeste näpunäidetega. Ise ma poleks selle pealegi tulnud, et jakil alt äärest narmad ära lõigatuna on ta täiesti kantav. Munad võiks sagedamini kanadel käeulatuses olla. Ka siis, kui nad on tiivaalt vabaks lastud.  

Esmaspäev, 3. juuni 2019

Edeneb aeg ja aed


Eelmises elus olevat ma olnud teadjanaine ja elanud Ameerika soojema kliimaga aladel. Kui ma eriti muidu hookus-pookustesse ei usu, siis see tundub üsna tõesena, sest olen üsna tundlik natuur ja külma ma kardan väga. Sellepärast need vilu tuulega ilmad ei sobi mulle eriti. Jope ja sall muidugi teevad ilma ka parajaks, mis muud. Ja tegelikult on see kevad olnud ju super. Teadjanaisega on suhted antud ajahetkel siiski katkenud. Või ei ole ma seda soont endas veel avastanud.
Olen olnud üsna tubli aiahoolik sel aastal. Nagu igal teisel tegelikult. Istutan ja kastan ning sätin siit ja sealt, see on minu meditatsioon ja teraapia. Kui ikka juba umbrohtu näppida, siis üleliigsed mõtted on peast pühitud. Ja õnneks umbrohtu jagub ka. Kui hetkeks saabki otsa, kasvab uus. Olen seda umbrohtu isegi purki sättinud. Nimelt tegin võilille moosi. Korjasin õienutsakuid, kitkusin kollase osa rohelise küljest ära, valsin veega üle ja hoidsin seda üleöö. Järgmisel päeval lisasin paar rabarberivart ja suhkru ikka ka. Maitses rabarberiselt, aga võililled on ka nähtaval. Võilille maitset otseselt ei jää, sest rabarber on tugevam.
Mis siis veel. Kuidagi igakevadiselt sarnaselt lähevad need kevaded. Näiteks laste kontserdid on igal kevadel, kusjuures oma laste omad on läbi, nüüd on lapselaste ja muidu laste kord. Siis saab tutvuda mingi osaga Eestimaast, seekord sai tuuritatud Lääne-Eestis. Vaimustun taimemüüjate töökusest ja innukusest. Aitan lapse koolilõpule kaasa, eile pusisin „Ivanhoe“ kallal. Sõbrannal ja  armsal küljeluul aitasin aasta vanemaks saada. Uudistasin T-malli või mis selle uue suure keskuse nimi oligi. Ja nii see aeg läheb. Edeneb aed ja aeg ning ka päevapoliitika.
Mis sellest, et ma tollest päevapoliitikast ei vaimustu, kuid minu arvates teeb meedia praegu vastupidise triki oma saasta kaevamisega. Nii võib juhtuda küll, et kes seni EKREt ei armastanud, võivad neid sallima hakata. Minus on küll väike nihe toimunud. Eriti veel nüüd, mil ka president, kes peaks olema absoluutselt neutraalne, on oma meelsust näidanud.

Esmaspäev, 20. mai 2019

Asendeid vahetades


Kõik käib kiiresti: puud roheliseks, tulpide õitsemine ja ka laste kasvamine. Kujutage ette, rändur rändab juba kolmekümnendat aastat. Vahepeal oli emadepäev, võilillefestival, kellegi sünnipäev, üks klubiõhtu, laste ballett, palju aiandust ja istutamist. Varbad panin ka korraks vette, küll vaid kummikutega koos, aga ikkagi vette. Pesapojal on aga eksamiaeg. Käib nagu rahutu vaim ringi ja otsib kohta, kus kõik iseenesest pähe hüppaks. Mul on meeles see tunne, seega üritan mitte sõna võtta. Käisin minagi otsimas neid kohti, kus õppimine paremini edeneb ehk siis teisisõnu venitasin õppimisekummi pikemaks lootuses, et ehk pääseb millestki kergemalt, kui asendeid ja kohti vahetan. Kord istusin kodumetsas ja naabrite väimees pidi mind surnuks ehmatama, küllap minagi ehmatasin teda, sest ega üksildases metsas, eriti veel siis, kui pole seene-marja hooaeg, inimest kohata ei looda. Ilmad olid ilusad ja oli vaevaline see õppimine küll. Mõte kippus ikka kogu aeg mujale. Nüüd on see mõtteliikumine kordi raskem, sest ahvatlus on käe ulatuses. Sellepärast hüüti ühel õhtul: emps, tule võta telefon. Võtsin hea meelega hoiule.

Esmaspäev, 6. mai 2019

Horoskoop ja minu üritus

Varbad vette :)

Horoskoop teab ikka üsna täpselt minu tegemistest. Täna tegin ühe mind häiriva teema postituse ja horoskoop ütleb: kahe nädala jooksul on Merkuur sinu tähemärgis. Oled seepärast avatum ja valmis oma vaateid teistele tutvustama. Teine horoskoop arvab: Merkuur jõuab jäära tähemärki, suurendades veelgi sulle niigi omast suhtlusvajadust. Kui hakkad oma ideid lahti seletama, räägid teised lausa surnuks. No vot, horoskoobid on vist ikka uskumist väärt. 
Usun üldiselt ka seda, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt suurem osa meist, kes ei valeta, ei varasta, ei ole vägivaldsed ja kes ei lagasta maad ja ilma. Kui need teised võivad jääda silmale märkamatuks, siis see ümbruse lagastamine riivab silma, mõtteid ja meeli ka. Mulle meeldib kui maailm on korras. Unistasin sellest juba lapsena. Mäletan, et sõitsin bussiga ja mõttes korrastasin neid möödaliikuvaid kaadreid, mis olid silmnähtavalt korratud ja vajasid pisut paremat peremehe kätt. Küllap oleme heaperemehelikumaks muututnud küll, sest talud on Eestimaal kenasti korda tehtud, enamasti. Minu lapsepõlves tekkisid prügimäed maja kõrvale, polnud mitte mingit prügi sorteerimist. Kuid loomulikult oli siis ka pakendeid tunduvalt vähem ja looduses plasti peaaegu ei olnudki. Täna on seda sodi, mis auto akendest välja lendab või lihtsalt kusagile maha poetatakse,  küllaga. Ja selle kohapealt on minu sotsiaalne närv väga tundlik.
Seega „Teeme ära“ talgud on igal aastal ka minu üritus. Seekord osalesin kauni järveümbruse korrastamisel. Rahuldav ilm ja hea seltskond muutsid ürituse meeldivaks, mis muidugi ei vähenda kurbust, sest autokummid ja mingid muud kummid, kilepakendid, plastpudelid, salvokelgud, autojupid, riideesemed, lillepotid ei peaks loodusesse visatud olema. Saaki jagus, ja see oli vaid nähtav osa. Aga plats sai puhtamaks, vähemalt selleks korraks. Abiks ikka J

Neljapäev, 2. mai 2019

Nõudmiste keskpunktis


Päevad  on väga intensiivsed olnud, tööd ja hoolt on jagunud ning n.ö seljasirutusaega ei ole olnudki.  Keegi ütles mulle, et sa oled hea inimene, sest kuna pea enamus ei võtaks hoida lapsi, kes pole lihast ja verest omad. Ise ma ennast tunnen ikka tavalise minana, ei ole selles mitte mingit kangelastegu, kui on võimalus aidata. Oma või võõras, on ka suhtumise küsimus. Küllap me näemegi teisi teise pilguga ja iseennast nii palju analüüsida ei oska ja võib olla pole vaja ka kogu aeg juurelda, milline ma olen, paistan või näin. Mulle lapsed meeldivad ja meeldib asju ja tegemisi, mis lastele võiks meeldida, välja mõelda. Eriti nüüd, kui oma lapsed on kõik sellest east väljas. Kuigi et jah, võib olla proovin kompenseerida seda, mis ikkagi oma lastega tegemata jäi. Emadel jäävad millegipärast need asjad, mida vanaemad lastega teevad, tegemata. Samas ükski iga ei ole liiga hilja või liiga vara selleks, et koos emaga midagi teha. Aga nii lihtsalt kujuneb, lastel tekivad omad elud ja lumememme nad koos emaga enam eriti veeretama ei kipu, mune värvivad oma kodudes ja muidu meisterdama nad ka koju ei tule. Samas oleks ju vaatepilt: kepiga ema ja keskeas tütar koos lumepalli veeretamas, väga äge (see siin on nüüd lihtsalt mõttemäng, sest mina ei oma veel keskeas tütart ja kepp ehk ootab mind ka aastakümneid). Lihtsalt mingid stambid on mõtteis meil kinni ja mäng kaob elust nii tasahilju, et nagu ei märkagi selle kadumist. Ühtäkki saad aru, et seda pole elus ollagi. Sellepärast ongi lapselapsed need, kellega koos leiad selle lusti jälle üles ja siis ei ole piinlik ka lumememme veeretada, jalkat mängida, batuudil hüpata, pallikooli meenutada või muidu mürada. Igatahes seda kõike sai tehtud lustiga, mis võttis mul mingit moodi ka tossu välja, sest pole harjunud jooksma ringi ja olema koguaeg nõudmiste keskpunktis.

Esmaspäev, 22. aprill 2019

Okste realiseerimine


Kõik sai alguse õunapuu võsude lõikamisest. Kamandasin perepoja puu otsa, sest tema on kõige õigem seda tööd tegema. Turnimise värk talle sobib ja  töö sai tehtud kindlasti kiiremini, kui meie vanakesed sellega hakkama oleks saanud. Õunapuudelt langes oksaraage nagu murdu. Ilusad sirged ja dekoratiivsed, kahju oli neid ära visata. Mõtlesin siis neid kasutada dekoreerimise eesmärgil, ikka tahaks ju pisut mingeid muudatusi tubases elamises. Esimene mõte oli neid lihtsalt vaasi sättida. Kõik suured vaasid on mul aga klaasist ja seega mittesobivad neid oksakesi hoidma. Igaks seitsmeks juhuks olen panipaika hoiule pannud suuri 5. liitriseid plastikust veepudeleid. Pärast mõningast juurdlemist tuli mõte, et just sellest pudelist saab lillevaas. Lõikasin pudelikaela ära, panin kivi pudelisse ja n.ö toorik oli valmis. Kivi toob kohe silme-ette seitsme kitsetalle muinasjutu, kuid mina seda pudelit siiski uputama ei läinud ja pudel pole hunt ka. Kivi sellepärast, et mu vaasike lihtsalt ümber ei kukuks. Ümbrise otsustasin kududa takunöörist. Kodustes varudes oli  kaks eri tooni kera olemas, silmaga ei osanud üldse arvestada, kui palju seda kuluda võiks. Kudusin siis kahte triipu, s.t ühest kerast kaks rida ja teisest kerast kaks rida, jäi kenasti triibuline. Aegajalt mõõtsin ja kusagilt maalt selgus, et nööri jääb puudu. Seega tuli appi võtta seljapesemise nuustik. Olin kunagi heegeldanud seljaküürimiseks takunöörist nuustiku. Nüüd läks seegi loosi. Harutasin ja kudusin ning kudum sai uued teistvärvi triibud. Mis ongi minu arvates äge. Kõnniringid viivad mind järveäärde, kus kasvab pilliroog. Neid pillroo-tutsakaid nähes kangastus kujutluspildis just täpselt selline ikebana nagu tarvis. Läksin siis väikese pilliroovihaga koju ja seade sai selline. Mitte küll kevadine, aga tore ikka.
Kuna aga neid õunapuudelt saadud võsusid tekkis hunnik, siis tuli veel üks mõte. No näed, materjalid toovad mõtteid sagedamini, kui miski muu. Iga-aastane probleem on jumikas. Mulle meeldivad need sinised rukkilillelaadsed õied, aga see põõsas ei hoia vihma ja tuule käes oma vormi ning kipub lamanduma, mis on üsna näotu vaatepilt. Punumise mõte on tegelikult mul ammu olemas olnud, aga see õunapuuvõsude hunnik tõi punumise taas meelele ning sai teoks ka. Mees tõi metsast postid, mis on minu hinnangul pisut liiga jämedad, aga vinguma ma ikkagi ei hakanud. Ja eks sellel jämedusel on ka oma loogika, miski peab seda kremplit ka koos hoidma. Visuaalselt oleks muidugi vähe peenemad puujupid kobedamad. Igatahes esimese sellise punumise kohta käib kah. Kui lilled rohkem pikkust viskavad, siis muutub kõik kenamaks. Ja ega sel punumisel praegu ka suurt viga ei ole.

Päevad on praegu väga mõnusad: päike, soe, linnud laulavad, mesilased sumisevad, liblikad lendavad,  pikad pühad olid. Ja muidugi munad ja kevadised kaunistused toas. Mune värvisime koos lapsukestega, said sellised kenad, sibulakoorelised. Kuid üks kevadine kaunistus tekkis ka tuppa, sest kõik tallel olnud tibud tuli välja õngitseda ning lasta neil aastal korra tuulduda. Pärja aluse olin varem valmis meisterdanud.
Palju oksi on sellel kevadel ära reliseeritud :)

Kolmapäev, 17. aprill 2019

Muuhulgas ka Ott


Mis uudist või mis põnevat on, saab küsida külla minnes või kellegagi kokku saades. Januneme enamasti millegi uue ja erakordse järele. Mis siis meiepool uudist? Ei midagi erilist, aga suur põder kõndis põllul, harakapaar on tagasi, kass ei ööbi enam toas, kask lõpetas oma neste andmise, põllud kultiveeriti, lilleseemned on mullast tõusnud, pellargoon on juured alla ajanud, isa käis kalal, pesamuna käis proovipäeval, mälumängisin üsna edukalt, osalesin klubitöös, kus ei kokutanud ja seltsitöös, kus suutsin end kehtestada, küpsetasin ja keetsin ning võõrustasin, sain aastakese vanemaks. Uudiseid kui palju. 
Lisaks käisime Oti filmi vaatamas. Mulle meeldis, kuigi ju rallifänn ma ei ole, aga nii kauge ma sellest teemast ka ei ole, et ei tea, kes on Ogier, Loeb. Film oli hästi intensiivne, kaadrid vahetusid, võttepaigad vahetusid kiiresti, kuid oma südamlikkus ja Oti selline põhimõttekindlus ja ehedus, tulid sellest filmist hästi esile. Ka mehed nutavad, kui kõik ei lähe alati soovimööda, ja pisaraid filmis oli, nii härdus- kui kaotus ja vihapisaraid. Ilmselt võiksid kõik noored seda vaadata, sest motivatsiooniks on selline ühe mehe arengusiht ja -pilt, väga hea. Ott on iidoliks sobiv isik, tema olek ja üldine look toetavad seda. Igatahes meeldis ka see, et minu pinginaaber naeris ja elas üldse väga häälekalt kaasa, mida ta muidu elus ei tee. Naerma ajas muukeelsete Järveoja hääldus, muidugi muuhulgas.

Esmaspäev, 8. aprill 2019

Kevadest ja ilmadest, lastest ka


Ilmad on olnud sel kevadel nii ilusad, et liblikad, mesimummud ja lepatriinudki on end peidukohtadest nähtavale toonud. Sookured juba huikavad ja linnud laulavad kevade laulu. Ei mäletagi, kas kunagi nii vara on meil  kodus kõik korralikult riisutud olnud, vist mitte. Seekord olen kõik platsid jõudnud üle rehitseda, õunapuuoksad on saetud ja praht põletatud. Virkust soosivad need ilmad.
Muidu on tegemisi üsna mitmel rindel. Kask jookseb mahla, seega rändan kaks korda päevas metsa ja varud rändavad omakorda sügavkülma.   Õuegrilli hooaeg on avatud. Tütreke algatas. Testisime mitmeid erinevaid valmisgrilli maitseid, põllult sai lisandiks juba murulauku ja kraaviäärest naati. Kõik maitsesid head, ka minu tehtud peedisalat ja õnnestunud kurgipurgi valik keldrist (kõik kurgid ei ole head, huvitav, miks küll?). Samuti oli tema algatus osaleda restoranipäeval. Valik jäi Umberto restoranile.  Polegi ammu sellist kunstipäraselt seatud roogi maitsnud. Igatahes mereannid maitsesid hästi ja üleüldse oli kõik suurepärane, ka küüslaugujäätis. Kohvide maailmast oli mul teadmata, mis on macchiato, seega sain ühe n.ö sõrmkübaratäie mõrudamaitselist kohvi. Nüüd siis tean, et see macchiato ei ole minu jook. Aga restoran oli muidugi tore, vaade õhtusele Pärnule ilus ning ega me väga sageli sellist oma aega ka eriti ei ole võtnud. Seega läks kõik täie ette.
Täna on aga pesamunal esimene tööintervjuu. Eks muidugi närv on sees, sest need esimesed on ikka hirmutavad. „Kui küsitakse, mis on sinu halvim iseloomujoon, siis ma küll ei oska vastata“, arvas ta hommikul. Ütlesin, et mõtlen sellele ja annan talle teada. Kõike ei taha ju tööpakkujale öelda ja ennast on üldse väga raske analüüsida või õigemini, endale on raske neid vigu tunnistada. Ja kui oma vead kõik ridamisi letti laduda, võib ju juhtuda, et nii vigadega mind ei tahetagi tööle. Iga algus on raske. Aga kui ikka tõepoolest alguseks läheb, siis on ju see ka omamoel algus mullegi, ja seegi on raske.