Kolmapäev, 30. mai 2018

Esimene maasikas ja viimased taimed


Esimene maasikas antakse alati lapsele ja meie pesapoeg on selle sellel aastal saanud. Oli küll vaid veidi hapu kuumaasikas  ja kasvuhoonesse jäänud taime küljest, kuid maasikas on maasikas. Üleüldse praegu näib, et ainsad saakitõotavad viljad on maasikad, sõstrad, õunad, sibulad ehk ka, sest mõni neist on isegi nina mullast välja pistnud. Ülejäänud seemned ootavad kõik vihma. Ja prognoos on kehvake. Aga kui nii, siis nii. Need eelnimetatud tõotavad viljad on ka head ja on kindlasti suureks abiks.
Eile käsin jälle lillemajandust taas täiendamas. Plaanis olid küll ainult kõrvitsa taimed, sest minu enda potti pandud seemned otsustasid mitte idaneda. Aga kui müügikohta jõudsin, siis tuli meelde, et astri taimi võiks olla ja salat ei ole veel tärganud, seega neid võiks ka mõni olla ning lõpuks läks nii, et koju vedasin taimi tunduvalt rohkem kui plaanis oli. Olen kergesti mõjutatav ka, kuigi eilne müüja sõnadega otseselt midagi peale ei pressinud. Aga mõnel inimesel on kohe selline olek, et tahad tema käest osta ja talle head teha. Igatahes oli see minu viimane selleaasta taime ost. Vähemalt müüjale ütlesin, et järgmisel aastal näeme.
Õhtul istutasin taimi ja peksin sääski. Selline idüll sellel aastal. Kui võtabki vinguma, et oi ja ai, ei taha ja kole ja paha, siis tuletan endale ikka ja jälle meelde, et tegelikult on tore, et sääsed söövad, see on lihtsalt osa elusast loodusest ja õnneks ei ole sääsed herilased. 

Pühapäev, 27. mai 2018

Elu on ilus



Sirelid lõhnavad hullutavalt. Tulbid on juba langenud koost. Jätkub kevade kaunis aeg. Selles ajas on muruniitmise magus lõhn, sääskede hullutav pirin ja endiselt ohtralt tööd ja suuri plaane. Koduaiatööd on isegi joonepeal, aga need tööd, mis veel plaanidemaal on, vajaksid tegemist. Sest ma suudan ikka ja jälle uusi ideid oma aeda kavandada. Hetkel tundub, et üks peenar lilledele kuluks veel ära. Kuid selle jaoks on vaja maad kaevata, mättaid soputada ning kusagile ära vedada. Õhtul on seda väga raske teha, sest sääski on sellel aastal tõesti vastikult palju. Muudkui tapa ja tapa.  Kodust ärakäimisi on ka palju, ja vastav to do-list on pikk. Mis muidugi kodutööde hoo võtab maha.Aga ega need tööd kodust jalga ei lase, ootavad kõik kenasti.
Muuseumi öö,  emadepäeva kontsert, väikese baleriini kontsert, laager, sõbranje sünnipäev ja ega see lõpupidugi kaugel ei ole. Lisaks vajab meil keegi elu esimest korralikku ülikonda. See mis juba korra olnud on, ei lähe arvesse, sest selle käkerdasin ise kokku. Nüüd aga juba võiks. No ja jaanipäev ja siis juba…  Igatahes ei ole igav. Seda enam, et meil oli taas põhjust end eriliselt sättida.
Sellel aastal juba teist korda. Seekord saime lihtsamalt, väikesema vaevaga. Aga elevus oli sellegipoolest suur. See on kuidagi nii ebareaalne, et lapsed lähevad mehele. Olid ju alles väikesed plikad ja ihkasid endale mängu Keni, aga siis ühtäkki on oma pere, oma elu, oma hool ja vanematekodu jääb teisejärguliseks, sest on uued tuuled, uued soovid ning olemas on päris Kenid. Kõlab veidi nukralt, aga Kenid on toredad ja mida emasüda veel vajab peale oma- ja kärjelaste õnneliku elu.
Elu on ilus!