Teisipäev, 27. september 2016

Põskedele poetatud pisarad



Viimasel ajal olen Jaan Pehkiloomest lausa sõltuvuses. Tänagi kuulan ja mõtlen selle eelmise loo peale ning ühtlasi tulevad meelde oma nutetud ja nutmata jäänud (jäetud) pisarad. Mina nutunaine ei ole, vähemalt enda arvates. Enim pisaraid poetan põskedele naerdes, mis on üsna ebamugav omadus. Kui naer tuleb südamest ja lihtsalt väga naljakas on, siis on põsed pisaratest märjad ning mul on mõnikord ka piinlik nende märgade põskede pärast.  
Nutmist peetakse tavaliselt negatiivse tundmuse väljenduseks. Mina nutan kas jõuetuse- või kaotustundest ja kellegi kaasatundmisest. Kui tuleb keegi kas otse või kaude öeldes „oh sa vaeseke“, siis ajab ju nutma, sest endalegi hakkab tunduma, et olengi „vaeseke“. 
Härduspisaraid valan mõnikord ka, näiteks on ajanud mind nutma seelaul ja see laul, ehk kõik see, mis lastega seonduv s.h näiteks koolide lõpetamised, esinemised ja kaugele ära minekud. Üks suur nutmine on meeles oma kooli lõpetamisest, kus klassiõed laulsid laval ja see ajas neid nutma, mis ajas omakorda meid, mittelauljaid nutma, nii et lõpuks oli meil suur nutu koor.  Mõnikord tuleb pisar põsenurka ka kellegi võidust, näiteks olümpiamängud või laulupidu loovad sellise meeleolu või miski muu suur ja võimas. Küllap on ka neid pisaraid, mis jäävadki nutmata. Kas ei ole nutmiseks sobiv aeg või koht või ka õige emotsioon. Üks on siiski kindel, pärast nutmist hakkab kergem.

Esmaspäev, 26. september 2016

Diagnoos - nutmata pisarad

Pole ammu midagi nii ilusat, nii mõistatuslikku, nii loogilist ja niii tabavat kuulnud.


Pühapäev, 25. september 2016

Ullallaa



Kui kedagi teist süüdistada ei ole, siis tuleb süüdistada iseennast, ehk juba jälle olin unustamiste lainel. Nuta või naera. Minu kavandatud Pärnu-päev pidi sisaldama nii palju asju, millest sõltus ka järgmise päeva minek, aga kui peas on tont teab mis, siis ei ole mõtet paikapanevaid plaane ka teha. Või siiski, ehk oli seekord süüdi liigne enesekriitiline meel.
Nagu ikka enne minekut, on vaja peast läbi lasta,  mida selga panna. Kuna ilm oli pigem soojapoolne, otsustasin tagi ja teksade kasuks. Pilk peeglisse ütles paraku, et teksad on liiga liibuvad ja tagumine pool ei näe kõige kenam välja.  Viimasel hetkel vahetasin teksad seeliku vastu ja ühtlasi toimus ka kotivahetus sobivama variandi vastu.  Poes hakkasin siis järgmise päeva tarvis valitud kingituse eest tasuma ja mida muidugi ei olnud, see oli rahakott. Ühe hetkega oli plaanidel kriips peal, kõht tühi, joogijanu ka kohe kallal :D Mis siis ikka, jäin last koolist-trennist koju ootama, et minust veidigi kasu oleks. Õnneks oli telefoni aku täis, raamat kotis ja ilm ilus, seega  istusin jõe ääres. Siinkohal ma ei teagi, kas tuli see riietuse vahetusest, ujus mulle külje alla üks noorepoolne meesterahvas ja tundis muret, et mida ma nukrutsen. Eks selja tagant võin ju gümnaasium ka välja paista ;) Õnneks ta siiski mind pikalt pinnima ei jäänud ja nukrutsesin edasi, oodates poissi, kes oli minust vähemalt täna rikkam (olin talle hommikul andnud juuksuri tarvis kümneka ja lootus oli, et võib-olla jäi sealt midagi alles ka).
Olen ikka olnud seda meelt, et kunagi ei tea, mis milleks vajalik on. Täna ma mõtlen, et sünnipäevale oligi tegelikult liiga vara minna. Raha jäi kõik alles, s h ka emotsiooniostud tegemata. Sünnipäevale sõidu asemel sain porgandid üles võetud ning nägin ära kogu presidendi valimiste protseduuri.  Kuigi tulemust ei tulnud, oli  põnev.
Mailis Repsi tütar ütles, et kui ema saab presidendiks oleks ullallaa…., oleks võinud see ullallllaaa ära olla ;)

Neljapäev, 22. september 2016

Veel on aega



Ma ei saa küll aru, et kuidas nad aru ei saa, et mulle ei maksa väga kaugetest sündmustest ette teatada. Minu iseärasus on see, et panen tähele ainult kuupäeva, heal juhul ka kuu, aga kui sündmus on planeeritud ületulevasse aastasse, siis seda ma lihtsalt ei näe. Suures õhinaga hakkasin mõttes juba sõitu korraldama, kingituse tegemiseks materjali valima, asju pakkima.... Minu tuhin pikalt kesta ei saanud, sest tuli sõnum: ema, vara veel, 2018 ikka.