Asendeid vahetades

Kõik käib kiiresti: puud roheliseks, tulpide õitsemine ja ka laste kasvamine. Kujutage ette, rändur rändab juba kolmekümnendat aastat. Vahepeal oli emadepäev, võilillefestival, kellegi sünnipäev, üks klubiõhtu, laste ballett, palju aiandust ja istutamist. Varbad panin ka korraks vette, küll vaid kummikutega koos, aga ikkagi vette. Pesapojal on aga eksamiaeg. Käib nagu rahutu vaim ringi ja otsib kohta, kus kõik iseenesest pähe hüppaks. Mul on meeles see tunne, seega üritan mitte sõna võtta. Käisin minagi otsimas neid kohti, kus õppimine paremini edeneb ehk siis teisisõnu venitasin õppimisekummi pikemaks lootuses, et ehk pääseb millestki kergemalt, kui asendeid ja kohti vahetan. Kord istusin kodumetsas ja naabrite väimees pidi mind surnuks ehmatama, küllap minagi ehmatasin teda, sest ega üksildases metsas, eriti veel siis, kui pole seene-marja hooaeg, inimest kohata ei looda. Ilmad olid ilusad ja oli vaevaline see õppimine küll. Mõte kippus ikka kogu aeg mujale. Nüüd on see mõtteliikumine kordi raskem, sest ahvatlus on käe ulatuses. Sellepärast hüüti ühel õhtul: emps, tule võta telefon. Võtsin hea meelega hoiule.

Horoskoop ja minu üritus

Varbad vette :)

Horoskoop teab ikka üsna täpselt minu tegemistest. Täna tegin ühe mind häiriva teema postituse ja horoskoop ütleb: kahe nädala jooksul on Merkuur sinu tähemärgis. Oled seepärast avatum ja valmis oma vaateid teistele tutvustama. Teine horoskoop arvab: Merkuur jõuab jäära tähemärki, suurendades veelgi sulle niigi omast suhtlusvajadust. Kui hakkad oma ideid lahti seletama, räägid teised lausa surnuks. No vot, horoskoobid on vist ikka uskumist väärt. 

Usun üldiselt ka seda, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt suurem osa meist, kes ei valeta, ei varasta, ei ole vägivaldsed ja kes ei lagasta maad ja ilma. Kui need teised võivad jääda silmale märkamatuks, siis see ümbruse lagastamine riivab silma, mõtteid ja meeli ka. Mulle meeldib kui maailm on korras. Unistasin sellest juba lapsena. Mäletan, et sõitsin bussiga ja mõttes korrastasin neid möödaliikuvaid kaadreid, mis olid silmnähtavalt korratud ja vajasid pisut paremat peremehe kätt. Küllap oleme heaperemehelikumaks muututnud küll, sest talud on Eestimaal kenasti korda tehtud, enamasti. Minu lapsepõlves tekkisid prügimäed maja kõrvale, polnud mitte mingit prügi sorteerimist. Kuid loomulikult oli siis ka pakendeid tunduvalt vähem ja looduses plasti peaaegu ei olnudki. Täna on seda sodi, mis auto akendest välja lendab või lihtsalt kusagile maha poetatakse,  küllaga. Ja selle kohapealt on minu sotsiaalne närv väga tundlik.

Seega „Teeme ära“ talgud on igal aastal ka minu üritus. Seekord osalesin kauni järveümbruse korrastamisel. Rahuldav ilm ja hea seltskond muutsid ürituse meeldivaks, mis muidugi ei vähenda kurbust, sest autokummid ja mingid muud kummid, kilepakendid, plastpudelid, salvokelgud, autojupid, riideesemed, lillepotid ei peaks loodusesse visatud olema. Saaki jagus, ja see oli vaid nähtav osa. Aga plats sai puhtamaks, vähemalt selleks korraks. Abiks ikka J

Nõudmiste keskpunktis

Päevad  on väga intensiivsed olnud, tööd ja hoolt on jagunud ning n.ö seljasirutusaega ei ole olnudki.  Keegi ütles mulle, et sa oled hea inimene, sest kuna pea enamus ei võtaks hoida lapsi, kes pole lihast ja verest omad. Ise ma ennast tunnen ikka tavalise minana, ei ole selles mitte mingit kangelastegu, kui on võimalus aidata. Oma või võõras, on ka suhtumise küsimus. Küllap me näemegi teisi teise pilguga ja iseennast nii palju analüüsida ei oska ja võib olla pole vaja ka kogu aeg juurelda, milline ma olen, paistan või näin. Mulle lapsed meeldivad ja meeldib asju ja tegemisi, mis lastele võiks meeldida, välja mõelda. Eriti nüüd, kui oma lapsed on kõik sellest east väljas. Kuigi et jah, võib olla proovin kompenseerida seda, mis ikkagi oma lastega tegemata jäi. Emadel jäävad millegipärast need asjad, mida vanaemad lastega teevad, tegemata. Samas ükski iga ei ole liiga hilja või liiga vara selleks, et koos emaga midagi teha. Aga nii lihtsalt kujuneb, lastel tekivad omad elud ja lumememme nad koos emaga enam eriti veeretama ei kipu, mune värvivad oma kodudes ja muidu meisterdama nad ka koju ei tule. Samas oleks ju vaatepilt: kepiga ema ja keskeas tütar koos lumepalli veeretamas, väga äge (see siin on nüüd lihtsalt mõttemäng, sest mina ei oma veel keskeas tütart ja kepp ehk ootab mind ka aastakümneid). Lihtsalt mingid stambid on mõtteis meil kinni ja mäng kaob elust nii tasahilju, et nagu ei märkagi selle kadumist. Ühtäkki saad aru, et seda pole elus ollagi. Sellepärast ongi lapselapsed need, kellega koos leiad selle lusti jälle üles ja siis ei ole piinlik ka lumememme veeretada, jalkat mängida, batuudil hüpata, pallikooli meenutada või muidu mürada. Igatahes seda kõike sai tehtud lustiga, mis võttis mul mingit moodi ka tossu välja, sest pole harjunud jooksma ringi ja olema koguaeg nõudmiste keskpunktis.