Pisikene kriitika

Sünnipäev on alati teiste päevade keskel pidulikum ja kahtlemata on kodumaa sünnipäev pidudest pidulikum ja meelestab vähemalt selleks päevaks patriootlikumaks. Kui lipp lehvib vardas, on ülevam tunne küll. Õhtune etendus oli südamlik ja ühe väikese osaleja tõttu tavalisest ootusärevam. Väikene osaleja sai imekenasti hakkama.  Ka presidendi kõne oli lihtne ja rahvalik. Kätlemisetseremoonia muutus küll lõpuks kiirustavaks, küllap aeg tiksus peale, kuid kleidid olid kenad, härrased ja prouased näisid õnnelikud ja rahul.

On väga tore, et märgatakse meie eestvedajad, neid, kes on midagi suurt korda saatnud, au ja kuulust meie maale toonud, midagi paremaks teinud, esile toonud. Samas on see paraad kuidagi üheplaaniline, osade inimeste osalust võib pimesi ennustada. Minus tekib küsimus: aga see rohujuuretasand, see alustala, kes on eestvedajate tublid ja andunud käsutäitjad? Kes neid märkab?! Meie tublid postiljonid, kes uisutavad mööda ülilibedaid kõrvalteid, särasilmsed ja lahked kassapidajad, kelle tere ja head päeva muudavad tuhandete päeva paremaks, meie hooldajad, piletimüüjad, kraavihallid jne. Mõni neist oleks ju võinud ikka märgatud saada. Või ei ole siis see ikka see koht, kuhu lihtrahvast kutsuda? Pisikene kriitika ikkagi minu sees istub.

Täna hommikul kritiseeritakse ja kiidetakse härraste ja prouaste riietust. Hommiku TV-ssegi oli kutsutud üks rätsep, kes kiitis ja laitis. Tõi mõned konkreetsed näited ka, mis olid kindlasti õigustatud. Samas tulid tema suust sõnad: sihuksed ja nihuksed, s.t eesti keel longas kõnes pisut küll. Meenus kohe eestlaste pinnu ja palgi vanasõna. Et ma siis ka rohkem ei kritiseeri.

Lipu langetamine oli jäänud minu tööks. Kutsusin pesapoja appi, ikka taaskord tähtis tseremoonia ja mine tea, äkki ei saa ma ise hakkama. Kartus oli suurem, kõik oli loogiline.

Lihvisin okkakest

Ärevaid aegu saab pisut leevendada, kui anda kätele ja ajule pisut teistsugust tegevust. Mõttetöö läheb hoopis selle asja juurde millega tegeled.😉 Mina valisin stressimaandajaks kaartide tegemise.

Selline väikene kaartide nokitsemine on väga hea mõttetöö ohjaja. Elus on nii, et mõned asjad on ajutised, mõne asja puhul soovid ise, et see oleks ajutine ja mõnikord tahad lennata ise kõrgemalt, aga keegi teine lendab kiiremini, kõrgemale ja kaugemale ning sinu tiivad on lühikesed selleks, et oleksid võistlemiseks suuteline. Elu paradoksid ja selliselt seda võtangi. Samas väikene okkakene hinge ikka jäi küll, pole ju see hingeke ei kivist ega terasest. Aga lõpuks läheb ikka kõik nii kuis peab, see on ka kindel. 

Seda väikest okast lihvisingi kahe kaardi meisterdamisega. Neist üks ei ole kanna isegi meisterdamise nime, sest kokku liimisin mõned väljalõigatud kujundid ja silmad said ka ühele tondile külge liimitud. Meie pere vanimal lapselapsel täitub varsti uus eluaasta ja eks temagi on jõudnud nutiarmastajate vanusesse.

Teise kaardi heaks heegeldasin lillekesi, liimisin need kartongile ja lisasin jupikesed läikivat nööri ning paar pudinat ka. Armsal ämmal täitub üks eluring. 

 

Ikka naks ja naks

Kui on hea õpetaja, siis võib teha ka neid asju, mis otseselt näib olevat tegevusampluaast väljas. Minul oli imeline õpetaja, lausa personaalne. Kahekesi punusime kasevitstest korvi. Üks pani oksi ja teine keris traati. Lihtne. Algus on muidugi raske. Iga algus on. Eriti alustamine, s.t ise enda meelestamine, et nüüd hakkan tegema, ja muidugi materjali koju varumine. See ikkagi ei ole nii, et tuleb mõte ja punun. Kui tuleb mõte, siis tuleb hoopis metsa minna.

 Esialgu mul otsest sihti ei olnudki, et mille jaoks. Aga mulle ei meeldi eriti need plastmassist amplipotid ja siis mõtlesin, et teen siis amplipoti ümbrise. Tegelikult kasvas see pisut liiga suureks ning sobis väga hästi minu võra-sõrmlehiku poti ümber. Kuna juba hoog oli sees ja vitsu ka oli, siis teise korvi tegin veel, ja seda juba iseseivalt. Äkki siis oskus kinnistus ja teen mõne veel. Oma õues ruumi jagub ja küllap neid korvegi kuluks omajagu, kui tegijat on.

See punumine oli väga mõnus tegevus. Aega kulus ainult punumisele ca 2,5h. Eriti meeldis mulle oksakääridega neid vitsu hekseldada väiksemaks. Ikka naks ja naks.