neljapäev, 26. oktoober 2017

Moosi ka



Mis siis et mõnikord viskab mõne vimka sisse, maailm on ikka endiselt ilus paik. Täna aknast välja vaadates kohe eriti. Lund on täis maa ja ilm ning rõõmus on selles valguses olla. Nii rõõmus, et pannkoogid jäid õhtul kaua ülevalolijat hommikul ootama. Mis on midagi enneolematut, sest mina olen see laisk ema, kes ei viitsi hommikul midagi ei keeta ega küpsetada. Täna sain aga selle energia ilmselgelt lumelt. Kust siis veel.

Moosi ka on musi ka läbi lillede, teisiti enam suurte poistega ei saa :D

esmaspäev, 23. oktoober 2017

Häirivad pisiasjad häirivad



Enamasti elan tavalist - tööle, toidupoodi, koju – elu. Siiski ihkab ka minu hing pisut enamat. Olla veel keegi peale selle, et olen omast arust hea ema, kohusetundlik töötaja, abivalmis ja ustav kaaslane. Nii ma siis olen end sidunud ühe organisatsiooniga, ei midagi erilist, selline väike ja lokaalne, ja mis esmapilgul tundus, et abiks ikka. Saan kasutada seda potentsiaali, mida arvan endas olevat. Nii võiks see ideaalis isegi olla. Paljud asjad siiski ei lähe nii nagu kogu hingest on loodetud ja ideaalset maailma ei ole olemas. Nüüd olen häiritud ja dilemma ees. Sest mulle on antud teha midagi sellist, mis on loogikavastane, seni läbirääkimata ja tegelikult nagu näkku löömine. Ja see pigem ikka paisatigi näkku, viisakalt, aga mõtet see viisakus ei muuda.  Seda enam, et ise ma ei tee selliseid asju mitte kunagi, mitte kellelegi. Vähemalt omast arust. Mida ma siis nüüd teen? Ma ei  armasta riide, tülisid, vihapidamist ja tegelikult ei taha ka sellele n.ö näkku lööjale ka haiget teha. (Ei tea, mis mul küll viga on?)  Solvunud olen küll, solvumine on üldse kerge tulema. Alati on see ego üle teiste. Aga mina ei pea ka olema koguaeg seisangus: jah – just nii. 
Tänaseks on mõned päevad mööda läinud. Aeg on lasknud emotsioonidel selgineda, kuid asja sisu see ei muuda. Pakutut ma täita ei saa. Sest ma ei taha. See on mulle vastukarva. Minu loomuse vastu. Ja mis peamine, puudub point.  Võib olla paistan välja, paistan talle teistsugusem, tegijam. Aga ma ei ole. Pole olnudki. Nii et lahenduseks on leida endast diplomaatilisem pool ja siluda asju läbi lillede. Nii et ikka ja alati need valikud, millisena ja kuidas olukorra lahendad. Või miks ma üldse end lasen häirida. Selliseks ma jäin nagu näin....

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Imelikud lood



Veider maailm. Minu teada on Sahhaara kõrb meist ilmatuma kaugel Aafrikas ja Portugalini on ikka ka väga pikk maa, aga kui kõrbeliiv ja tulekahjutoss oma jõud ühendavad, siis meil on keskpäeval nende koosmõjul tekk peale tõmmatud ja väljas on öö mis öö. Selline oli eilne imelik lugu. Keset päeva oli sama pime kui õhtul.
Tänane on seotud kalendriga, nimelt teeb meie kalender imelikke haake ja täna on tema ajaarvamise järgi 28. oktoober. Ei tea kuhu tal kiiret on. Või on see kalender  ka nagu prohvet, ennustas ilma pimedaksminemist ette – teadupärast keeratakse 28. kella ikka pimedama aja poole. 
Imelik on ka see, et meie mehed söövad kõrvitsat, ise aru saades, et on kõrvits, aga ei kurda. Ilmselt on kokk ilmutanud professionaalsemat poolt. Tänavu on meil neli suurt nunnukest, ja üks neist on juba menetletud. Olen kõrvitsat toppinud igale poole, kuhu tundub seda vähegi mõistlik panna. Lemmikuks osutus mannavaht väga vähese mannaga, s.t keetsin potitäie kõrvitsaid, kuhu panin maitseks ka veidi jõhvikaid ning et asi oleks veidi tummisem, lisasin sortsukese mannat. Kogu kupatuse mikserdasin vahule ja oli tõesti hää. Kõrvits ja jõhvikas on ikka väga hea kooslus.