Rõõmu ja moosi

Alustan algusest. Minu pesamuna on sellest ajast, mil ta rääkima õppis ja asjade võlu tajuma hakkas, soovinud endale kas siis telefoni või läpakat või muud elektroonilist vidinat. Koju saabunud reklaamlehed olid sellise soovi toitjad ja aeg-ajalt ikka käidi neid mulle näitamas „tagasihoidlikult“, et äkki saaks endale ka. Mõned infolehed teavitasid ka võimalusest võita endale telefon, siis vastasin poisi „tahan, tahan“ jutule, et kui õnn naeratab, siis saab. Selle peale käidi iga päev küsimas, et kas ta juba on naeratanud :D Mis või kus see õnn asus, mis naeratama pidi, seda ei teadnud me kumbki ja ega ta ei saanudki naeratada - kui ei osale, siis ei anna ju endale ka võimalust.

Nüüd, aegu hiljem, olen ma ikka endale mõned võimalused andnud ja mõned korrad ka võitnud. Mitte suuri võite, aga selliseid väiksemaid, armsaid. Näiteks Aakre moosi või lumelabida, mõnusa dr Irena Eris kreemi, raamatuid, rohelise tee vannipuru. Nüüd naeratas mulle sügisõhtute veetmise komplekt. Olen loomult uudishimulik ja tore oli teada saada, mida sisaldab kellegi teise nägemuses selline komplekt. Tuleb välja, et meie maitsed on sarnased, või ongi naisinimeste mõtte- ja meelelaad ühel pikkusel. Igatahes aitäh väga rikkalikku komplekti eest Ritsik. Kui on midagi magusat; midagi, millest saab teha aromaatset joodavat ja midagi, mis aitab olla hetkes ja unustada kõik ümbritsevad jamad, siis ongi sügisõhtud meeldivalt veedetud. Kusjuures ajastus oli ka päris õige. Eile olingi lihtsalt niisama ja puhkasin eelnenud väsitavat päeva ning käiku läksid kõik komplekt osad. Kusjuures kaerahelbeküpsised on minu lemmikud ja värvipliiatsitega värvida üle paljude aastate oli tõepoolest mõnus. 

-Karlson, kuidas teha inimesed õnnelikuks!
-On vaja anda rõõmu, armastust ja natuke moosi!