Kontsert, kirik ja papad-mammad

Käisime kirikus laste kontserdil. Laste esinemisi on alati tore vaadata ja kui kiriku akustika juurde arvata, siis võis oodata meeldivat elamust. Mees pidas küll imelikuks laste jõulupeoks valitud paika, kuid minu arvates on see lausa õppeeesmärgil vajalik, et lapsed tunnetaksid ka kiriku hardust ja õpiksid käituma.

Mehele ütlesingi, et on nii kahju, et me ei käi igal pühapäeval kirikus, nii nagu vanasti. Tema oli seda meelt: jumal tänatud, et ei pea käima. Minu arvates aga tegi meie inimestega see nõukogude aeg 1: 0 ära. Toonane pähetambitud propaganda ja kirikuinimeste naeruvääristamine ning selleaegne kodune kasvatus nullis ära meie kirikus käimised. Kui seda aega poleks olnud, paneksime igal pühapäevahommikul raudruunale hääled sisse ja seaksime suuna kiriku poole. Ka mehele ütlesin seda sama. Tema arvas küll, et ei, tema ikka ei käiks. Aga kui seda vahepealset aega poleks olnud, siis oleks ka tema nii kasvanud, et teisipidi mõtlemist ei oleks olemaski.

Kontsert iseenesest oli ilus, palju ilusaid südamlikke laule ja lõppu ka puhkpilli lood. Olen vist väga vanamoodne, aga mind jäi küll häirima see melu, mis seal oli. Tegelikult ma ei räägi üldse lastest, lapsed jah sehkendasid ringi, rääkisid ja nihelesid. Isegi minu kirikukauge mees kutsus kedagi korrale. Hullem osa olid ikkagi emad-isad, kellest osad ei mallanud kontserdi lõppugi ära oodata, haarasid lapsed ja kõndisid laulude ajal otsjoones läbi kiriku väljapääsu poole. Keegi minu seljataga püüdis filmida ja kui sai aru, et sellest midagi välja ei tule, siis hakati paarilisega lobisema. Oleks nii väga tahtnud öelda, et halloo – me oleme kirikus. Minu mõtlemise järgi on kirik harras ja püha koht, kusjuures sellises klassikalises mõistes ma ei ole usklik. Usun pigem, et igal on oma jumal, ükskõik siis kes mida (keda) jumalaks peab. Aga, mingi austus peab ikka ka olema: kiriku ees, esinejate ees, õpetajate ees, kes selle kõik on lastele selgeks õpetanud. Isegi siis, kui on kiire-kiire.