Esmaspäev, 29. september 2014

Triikimine hajameelsuseta

Minu rändurist laps ütleb ikka, kui tal miskit halenaljakat juhtub oma käimistel, et selle on ta pärinud minult. Ei taha küll tunnistada, aga tuleb tõdeda, et tal on õigus. Minul juhtub ka. Küll lähen meeste vetsu, kõnnin kilesussides õue, panen tühja poti pliidile keema, jätan pangakaardi makseterminali. Eile Selveris sisseoste tehes hakkasin oma valitud toiduaineid kellegi võõrasse kärusse toppima. Õnneks oli laps kaasas, kes märkas. Muidu oleksin küll võõrast käru lükates kassasse kõndinud. Hajameelsus on vist selle nimi. Aga ma püüan end ikka parandada.

Tegelikult olen kunagi ka triikraua terveks päevaks vooluvõrku unustanud. Kooliajal olin millegipärast usin kaelaräti triikija. Tegin seda igal hommikul. Ühel õhtul magama minnes üks tuluke koguaeg süttis ja kustus – otseloomulikult oli see triikraud. Sellest sai õppetund kogu eluks, ka siis, kui vaid korraks on vaja selg keerata ja triikimine pooleli jätta, tõmban stepsli seinast ja hajameelsust endale  ligi ei lase.

Triikimine aga on päris tore töö, mõtted rändavad omasoodu ja käed tegutsevad ka omasoodu. Kuna meil on avar vannituba, siis kolisin oma triikimisemajanduse sinna. Vannituba ise on heledates toonides ja senine rohe-roosatriibuline triikimislaua kate ei passinud enam sellesse keskkonda. Tuli teha uus ümbris. Kangaks valisin linase ja heegeldasin valge pitsi ümber. Sai selline armsake J


Pühapäev, 28. september 2014

Mööda romantilist teed

See on nüüd midagi uut, kaks päeva ei käinud ma mitte kordagi, mitte sekunditki arvutis. Käisin hoopis autoga sõitmas. Ja sõitsin esimesel päeval sõpradega kohtuma ja teisel päeval meie ehk sinu lapselapse sünnipäevale. Kusjuures sellest olid kõik pooled – nii sõit kui kokkusaamine ja pidu- imetoredad.  
Minekuks valisin võimalikest variantidest pikema ja loogelisema tee. Ma ei ole ammu sõitnud mööda romantilist rannateed, kuigi seda teed on läbitud kunagi kordi sadades kui mitte tuhandetes. Lapsena ei tajunud selles mingit romantikat. Pigem oli see teinekord selline tüütu bussis püstiseismine ja istekoha ootamine. Isegi mitte väga palju aastaid tagasi autoga sõites näis, et liiga palju hoo mahavõtjaid ehk kurve ja liiga tihti tuleb pidurdada.  Nüüd aga on selles teekonnas nostalgia segunenud looduse iluga. Tee väärib igati oma nimetust. Metsasalud vahelduvad alleedega, sügis on juba loonud ilusaid värve ja teeääred olid ääristatud kollaste lehtede randiga. Päikese varjud lisasid oma nüansi ja mina nautisin igat meetrit oma sõidust. Õnneks oli ka liiklus väike ja ma ei jäänud liiga aeglase sõidukiiruse valiku tõttu kellelegi jalgu.

Kokkusaamisele minekuks tuli aga läbida ka päris kõrvalisi külateid, kuhu lihtsalt niisama ei satu. Pilt Eestimaa kõrvalistest paikadest on tegelikult nukker: mahajäetud majad, kasutuna seisvad vanad farmihooned ja kauplused. Nii et kui sa seal elada tahad, siis auto on tarbeese ja ilma selleta seal elu ette ei kujutakski. Aga sõpru oli tore näha ja vähemalt lubasime üksteisele, et see ei jää viimaseks korraks.


Sünnipäev oli samuti tore. Meie ehk sinu laps on saanud tõelise itaalia-perekonna liikmeks, seega oli meid palju. Rahvast jagus nii õue kui tuppa. Olen siiralt õnnelik, et neil kõik on hästi. Õiged valikud, armsad lapsed ja hoolimine. 

Kolmapäev, 24. september 2014

Sügis

Ilmataat sättis sügise alguse kenasti pööripäeva, küll ta teab mida teeb. Täna hommikune -3 oli päris krõbe nädalataguse +15 vastu. Eile õhtul üritasin päästa oma jorjeneid külma käest ja katsin neid hoolega kattelooriga, aga külmataat oli minu ponnistustest kõvem ja hommikune pilt lillepeenras oli nukker. Juba mitmeid aastaid on nii, et kui selle ühe külma öö üle saaks, siis jaguks õiteilu veel oktoobrissegi.
Sügise algus toob alati veidi nukrust kaasa. Midagi on lõppenud ja miskit on algamas. Sügise saabudes tahaks ka alati leida kas uut tegevusala või hobi või osaleda kusagil ringis või õppida midagi. Hetkel vaatan sellise pilguga ringi, et äkki hakkab midagi sellist silma, mis võiks sobituda minu päevaplaani.

Selline meeleolu siis….

Pühapäev, 21. september 2014

Suvest kiikumiseni

Suvi hakkab sügisesse jõudma. Nii tore, et ilmakorraldaja sai aru, et on suvi ja sellepärast peab olema õues ka soe. Mõnusad ilmad on lasknud rahulikult sinu-minu-meie kartulid üles võtta, peedid hoiule panna, oma peenart edasi kaevata. Kuidagi kahju on õhtul õuest tuppa minna, sest eesootav pikk tubane periood võimaldab seda küll ja veel.

Üks töökaaslane kurtis hiljuti, et tema raamatuid ei jõua lugeda ja luges oma tööd ja tegemised üles, mida peale töist aega kodus kõike peab jõudma teha. Sinna mahtus hunnik aiatöid, pere eest hoolitsemist ja telerit. Aga kunagi, aegu tagasi, luges ta ka raamatuid.
Mina loen küll, aga seda vaid õhtuti, enne uinumist. Sellest on saanud nagu mingi unelemineku rituaal ja minu oma aeg. Selleta ei saa. Aga eks me olemegi kõik omamoodi omal veidral või vähem veidral moel. On inimesi, kes pärast koolihariduse omandamist ei pea vajalikuks mitte ühegi raamatu kaane avamist.

Mina aga nii ei saa. Raamatud kõnetavad mind ja eriti hea lugemine sunnib ikka pikemalt endale mõtlema. Viimasel ajal olen lugenud lasteraamatuid. Ei kao ju lapsemeelsus inimesest kusagile. Minus küll ei ole kadunud.  Ikka tahaks mürada ja mängidagi veel. Kuigi minu pojuke vaatab juba minu mängulustile veidi ah oled imelik või pilguga, siis ega ma sellest end nii väga häirida ei lase.
Igatahes, suvine soe on lasknud õhtuti õues mõnusalt kiikuda ja laulu laksutada. Kui muidu ma kurdan selle üle, et naabrid on kaugel, siis millekski on ikka hea ka, et naabrid on kaugel. Muidu saaksid kompleksid minus võitu. Praegu aga julgen rõõmsalt täiel rinnal leelotada ja kiikuda, nii nagu lapsepõlves.


Alustasin suve kiitmisest ja jõudsin välja kiikumise kiitmiseni :D

Käärid sisse

Mulle meeldivad väga diivanid oma originaalses rüüs, aga asjaolu, et peres on kass ja koer, sunnib neid siiski millegagi katma. Mõistlik oleks ju õpetada koeral diivanile mitte ronima, aga mina ja minu nunnutamise vajadus on teinud  oma töö. Ja küll see koer teab ka, kus hea on. Seega, ise päevatööl olles, oleks  tal iga kell võimalus sinna hüpata ja loomulikult ta hüppab ka. Sellest tingituna argipäeviti on  diivanil alati mingi kate ka peal. Viimati oli katteks üks ajutine kunagi kardina funktsiooni täitnud riidetükk. Isegi ei tea, miks, aga võtsin kätte ja kukkusin seda lõikuma, pikkadeks ribadeks, ise täpselt teadmata, mis sellest sündida võiks :D Otsustasin, et  proovin neid ribasid heegeldada ja siis üle-heegeldamis tehnikas midagi meisterdada. Kuid kuna heegeldatud kett tuli ise üsna jäme, siis hakkasin neid lihtsalt nõelaga kokku õmblema, ise veel täpselt teadmata, mis sellest sündida võiks.  Pärast veidikest pusimist tuli äratundmine -  see on ju vaip, mis võiks olla köögipoolel just sellel kohal, kus ma kõige sagedamini seisan ehk siis kraanikausi juures. Köögis on meil kivipõrand ja vaip tasandaks seda põrandast tulevat külmust.
Diivanile võtan katteks järgmise palaka :D
Läbimõõt ca 70 cm.




Kirju nagu tort


Kolmapäev, 17. september 2014

Mõistlikud loomad

Kui sul on majapidamises lemmikloomad, siis puhtusefriik sinus jääb tahaplaanile ja igat kübekest maas ei pane enam tähelegi. Minuga on  nii juhtunud. Mõnikord ajavad küll porised käpad ja karvarullid toas närvi mustaks. Siis aga võtad jälle kõike rahulikult. Omad loomad, ise enda valikul valitud, seega tuleb kõige sellega kaasnevaga leppida. Enamasti see õnnestub.

Juba aegu tagasi juhtusin telerist nägema lemmikloomana peetavat oravat ja selle perenaine ütles, et emotsioonid on tähtsamad purustatud diivanitest. Ma ei kujuta ette, kui minu lemmikloomad oleksid ära hävitanud minu mööbli ja närinud ära kingad-saapad. Minu emotsioonid oleksid rõõmust küll kaugel. Inimesed on erinevad omal veidral kombel. Seega olen tänulik, et mul on nii mõistlikud lemmikloomad. Koer näris kutsikana ainult talle toodud asju, kusjuures teadis täpselt, et lapse mänguasjahunnikus olev notsu on tema oma. Kass on aru saanud, et ronimis- ja kraapimispuu toa nurgas on talle mõeldud ja liivakast samuti.
Hommikuti lähevad nad koos õue, kass jääb õueelu uudistama, kuid  koer teeb oma tiiru ja tuleb tuppa tagasi. Kassil on omad käigud ja toas ei saaks ta ju hiiri püüda. Igal õhtul käib meil aga kassi tuppa hüüdmine. Minu heleda häälega hõiked kostuvad küll vist kaugele, aga reageerib sellele ikka oma kiisu. Oleks tore küll, kui kassikari kohale jookseks :D


Aga jagatud on nad küll nii, et koer peab mind jumalaks ja minu meespere jumaldab kassi. Kass meeldib mulle ka, aga temal ei ole kannatust süles istuda ja nurruda. Koer kõnnib minu kannul ja kui ei kõnnigi, siis üks silm jälgib alati, kuhu ma lähen, mida ma teen. Hellusehoogudel otsib ta õrnust ikka minu juurest ja mul ei ole kahju talle seda pakkuda. Olen küll mõelnud, et järgmist koera ma toas enam pidada ei taha ja seda just koerapidamisega kaasnevaga: pori, karvad, mustus. Aga ma ei kujuta ettegi, kui mul on koer ja mina olen toas ja tema õues. Siis nagu puuduks ka lemmiklooma pidamisel mõte. 
Igatahes olen ma õnnelik, et meil on meie kutsu ja kiisu olemas.

Teisipäev, 16. september 2014

Küll on hea

Mõnikord ma mõtlen, et küll on hea, et maailmas on olemas internet. Kuidas muidu ma saaksin oma igatsust kaugel ja veel kaugemal elavate laste vastu leevendada. Hetkel aitab isegi Google oma maps-iga. Otsin asukoha ja sõidan street view´ga neil tänavail ja vaatan maja akendesse, kus nad elavad. Isegi Norras käisin ja vaatasin tütre hostelitoa aknasse. Aken oli avatud :D

Pühapäev, 14. september 2014

Miks minust ei saanud õmblejat

Ema unistas, et minust saaks rätsep. Aga ei saanud. Kui ühte mõtet maast madalast leelotama hakata, siis puberteetik kohe kindlasti peab tegema risti vastupidi. Mina õppisin hoopis põllumeheks. Mitte küll nagu Kiir omal ajal, aga mõte jääb suht samaks – ega õigelt põllumeest minust ka ei tulnud. Küll aga oleks ehk õige rätsep tulnud, kui ema nõuandeid kuulda oleks võtnud. See, et kunagi pole hilja, on vast küll õige, aga…. Võib-olla ongi minu järgmine õpiprojekt – õmblemiskursused, mine tea.

Igatahes, esmalt valmistasin õmblusmasinat ette, et tal oma uues ümbrises oleks nurgas ilusam konutada või siis enam mitte-konutada. Seni on ta saanud minu juures nii harva tööd, kuid võimalus, et hakkab paremini minema, on alati olemas.
Õmblusmasina katte õmblemiseks läks käiku üks vana veidi-kortsuriidest seelik ja kunagi heegeldatud ovaalne motiividest linik, mille jagasin kaheks pooleks.

Igatahes, ehk hakkab ka nüüd mulle endale õmblusmasin rohkem silma ja leian tarvidust teda rohkem kasutada.

Neljapäev, 11. september 2014

Kaevatud õnn

Minu käsitööks on viimasel ajal kaevamine. Ja kaevan ma uut lillepeenart. Terve suve jooksul on peas küpsenud otsus, et pean oma lillemajandust laiendama ja ka aiakujunduse seisukohalt oleks see minu silmis vajalik. Nii ma siis kaevan, ja põnev on ka. Vana maja ümbruse maapõu annab igasugu huvitavaid leide välja. Muidugi klaasikilde ja pudelipunne ka, aga parim leid oli vana õunapuu alt hunnik hobuseraudu. See pidavat hea märk olema. Nii et ikka kaevan ja kaevan ja saputan mättaid, ise veidi põnevil ka kui labidas millegi vastus klõbiseb.
Eile õhtul klõbises kaks korda, esimene leid oli roostes näpitsad ja teine taas hobuseraud. Kui hästi läheb, siis leian ehk aardelaeka ka :D 

Teisipäev, 9. september 2014

Kingitus mitte millegi eest



Kingitusi saada on tore. Mäletan, et kui olin väike ja ootasin linnas käigult ema, oli ootusärevus alati suur, sest midagi tõi ta alati mulle ka kaasa. Olen püüdnud seda ka oma laste puhul järgida, kuigi linnaskäik pole ammu enam mingi harv ja haruldane sündmus ja tavaliselt võtan ikka lapse ka oma käikudele kaasa. Aga ootuse-elevus jääb ja see on magus.

Hiljuti sain niisama, mitte millegi eest kingituseks potikese paprikaga. Kurb on see, et ise ei ole ma vist mitte kunagi selle peale tulnud, et ka näiteks kolleegile võib midagi lihtsalt niisama viia. Kasvõi sellepärast, et ta on olemas ja on tore päev ja mul on mida jagada. Ja see oleks ju nii armas. Seega arenemisruumi on veel küllaga ;)

Et pott koduga kenasti harmoneeruks, sättisin potiümber kardinakangast ja killukesest pitisist ümbrise. Nüüd jääb oodata veel saagi valmimist ehk siis uut kingitust saagi näol. 
Materjalid ikka taaskasutus.






Pühapäev, 7. september 2014

Lahti lastud või siiski mitte



Kauaoodatud ilmarändurit nägin vaid hetke. Kui oma vaimusilmas ikka kujutasin ette, et ta tuleb koju ja meil on pikad toredad õhtud, siis tegelikult ma ju teadsin, et kodu on tema jaoks avaram mõiste ehk siis Eestimaa ja minu kontakt temaga saab olla vaid lühike. Esiteks ei anna keegi vaba päeva siis, kui su tütar on kaugelt maalt kodus käimas ja teiseks on sellel kaugelt maalt tulnul ka sõbrannad keda ka tahaks näha. Ega ma ei kurdagi. On lihtsalt teadmine, et ta on seal kusagil olemas ja kontaktivõimalused on ka alati olemas. 

Eks mingil ajal tuleb iga lapse kasvatamisel see lahti laskmise hetk. Tüdrukutega toimus see küllalt vara ja sujuvalt, nii et mingeid kurbusehetki ma ei mäleta. Ilmselt oli oma osa selles ka pesamuna olemasolul ja sellel, et nad on omad sellised valikud, millega ka emasüda nõustub,  osanud teha. Või on ka mingi roll selles, et ma ei pea end kanaemaks. Ma ei helista, ei kontrolli koguaeg, kus oled ja mis teed. Suudan  kodust eemal olles lülitada ka enda mõtted kodust välja. Ei teagi, kas see on hea või halb. Aga mõnikord siiski taban end mõttelt, et on asju, mille eest tahaks hoiatada ja on sõnu, mida tahaks peale lugeda. Küllap siis ikka ivake kanaemadust minus on. 

Hiljaaegu lugesin Mari Metsalliku „Metshaldja päevikut“. Mulle meeldis. Mari mõtted mõjusid inspireerivalt ja vaatamata sellele, et mõningad mõtted näisid küll hullumeelsed, oli neis siiski oma loogika olemas. Kogu selle lugemise aja jooksul mõtlesin, et seda peaksid ka minu tüdrukud lugema. Raamat on kuidagi hea ja neutraalne viis enda ütlemata jäänud sõnade peale lugemiseks. Ja selles raamatus on n.ö pealelugevaid sõnu, muuhulgas ka naiseks olemisest, loodusega kooskasvamisest ja muidu olemisest. Mulle näib, et kui mina lihtsalt hakkan vatrama neile sellest kõigest, siis reaktsioon selle võiks olla: ah, mis sa nüüd ajad :D
Veel otsin variante, kuidas seda lugemist neile serveerida.

Koduküla rannas

Esimene koolinädal on siu-vipsti tegusalt mööda läinud. Isegi esimesed õppimised on õpitud. Seekord sain teada, mis on huumus. Lapsega on hea koos õppida, saab kaks kärbest ühe hoobiga - mina targemaks ja laps ka.

Kalendrisuvi kestab veel ja minu jaoks ei ole suvi korda läinud kui ma ei ole koduküla rannas ära käinud. Sellel aastal kujunes sedamoodi, et terve suve jooksul ma millegipärast ei jõudnud sinna. Küll aga oli see tore päev eile. Isegi  paljajalu kõndimiseks oli vesi parajalt soe. Nii ma siis kõndisin inimtühjal rannal ja mind kummitas ja jääbki kummitama vist "Curly Stringi" lugu Kaugel külas. Minul sellist lugu nagu laulus,  ei ole, sest mina elasin selles külas, kus oli pidu ja teised noored. Aga koduküla rannas sai käidud üsna sageli. Kuigi olid mul pidevalt täita kodused ülesanded: jänesed, sead sööta, peenrad rohida, sai sageli  neile söök veidi varem ette vistatud, peenrad rohimata jäetud ja ikka mindud, sest seal olid teised noored ja lõbus. 
Mõnikord näib, et see oli nagu eile...



 Kauges külas, vanaema juures,
elasin kord, kogu suve.
Vanaema ja mu armas vanaisa,
aga noorel neiul, neist ei piisa.

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid
Rannas on vaid üks võrku paikav papi.

Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Siis on pidu, teise küla pidu
Seal on noored, teised noored

Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee (2x)

Teisipäev, 2. september 2014

Köögitarvikute tops

Indu, teha midagi näpuvahel, mul jätkub. Aga kahjuks on  aeg see, mis pitsitab ja päevast niipalju, kui ise tahaks, nokitseda ei lase. Sellepärast ka sellised väiksesed asjad õhtutundidel valmivad (näib küll vabandusena :D). Õhtud hakkavad küll järjest pimedamaks minema ja teler on aasta pimedama poole programmidega alustanud. Millegipärast suvel ei tule meeldegi, et toa nurgas on ka televiisor. Sügisel saab esimese asjana peale äratust teler käivitatud. Ja nii ta siis ka sageli taustaks muliseb ja laseb minu väikeseid nokitsusi teha.

Viimane väikene tegemine on topsi heegeldamine. Aasta tagasi oli mul ka topsi vaimustus. Seekord sai heegeldatud šaslõkiämbri ümber ja väike heegelpits lisab veidi armsat olemist juurde. Pudi-padi mida topsidesse poetada mul jätkub :D See tops nagu näha, hoiab köögitarvikuid, mida on alati topsi seest lihtsam kätte saada, kui mööda sahtleid taga otsida.


Esmaspäev, 1. september 2014

Pesamuna kasvatamise sündroom

Esimene september toob alati kaasa uued tuuled, seda enam, et side kooliga pole kusagile kadunud. Oma pojukest saadan endiselt kooliteele ja minu koolitee on küll lõpusirgel, aga see täpp on i-lt veel puudu. Seega pidulikult ülev meeleolu oli eilsel päeval täiesti olemas. Ka laps oli elevil oma suure õpikute-töövihikute hunnikuga. Nagu tuhandetest teistes peredes, nii kulges ka meil eilne õhtu neile pabereid ümber monteerides. Kuulun nende emade hulka, kes teeb liiga palju lapse eest ära ja sellest ise ka aru saab, aga millegipärast jätkab ikka samas vaimus. Või on see ka pesamuna kasvatamise sündroom :D Minu mäletamise järgi said tüdrukud juba õige varakult sellega ise hakkama. Pesamunaga on kõik teisiti, ikka kipun rohkem kontrollima, et ikka kõik hästi oleks ja aegajalt teen ka mõnest väiksest probleemist ehk sääsest elevandi.
Igatahes, mina panin paberied ja poja siis lisas vajalikud märkemed paberile. Kusjuures pidin peaaegu kõik ülejäänud õhtuks plaanitud tegevused tühistama, sest see kõik võttis kokkuvõttes õhtust pea paar tunnikest. 

Aga kuna oli ikkagi pidulik päev ja seda tuleb kohe kohustuslikus korras millegi maitsvaga ülendada, siis vaid ühe kerge õunadesserdi suutsin valmistada. Maitses imehea ja kuna on normaalne õunaasta, siis on põhjust seda sagedamini tegema hakata. Tükeldasin pool panni õunu (ei koorinud), millele panin ohtralt rosinaid. Katteks peale segasin täisterakaerahelbed vähekese oliiviõli ja suhkruga. Suhrkut panin ehk 1 supilusikatäie, sest lootsin rosinate magususele. Ja õigesti tegin, rosinad on piisavalt magusad ja suhkruga tõepoolest polnud vaja priisata. Külm piim kõrvale ja maitses imehea:)

Ilusat uut algust kõigile!!!