Suvi hakkab sügisesse jõudma. Nii tore, et ilmakorraldaja
sai aru, et on suvi ja sellepärast peab olema õues ka soe. Mõnusad ilmad on
lasknud rahulikult sinu-minu-meie kartulid üles võtta, peedid hoiule panna, oma
peenart edasi kaevata. Kuidagi kahju on õhtul õuest tuppa minna, sest eesootav
pikk tubane periood võimaldab seda küll ja veel.
Üks töökaaslane kurtis hiljuti, et tema raamatuid ei jõua
lugeda ja luges oma tööd ja tegemised üles, mida peale töist aega kodus kõike
peab jõudma teha. Sinna mahtus hunnik aiatöid, pere eest hoolitsemist ja
telerit. Aga kunagi, aegu tagasi, luges ta ka raamatuid.
Mina loen küll, aga seda vaid õhtuti, enne uinumist. Sellest
on saanud nagu mingi unelemineku rituaal ja minu oma aeg. Selleta ei saa. Aga
eks me olemegi kõik omamoodi omal veidral või vähem veidral moel. On inimesi,
kes pärast koolihariduse omandamist ei pea vajalikuks mitte ühegi raamatu kaane
avamist.
Mina aga nii ei saa. Raamatud kõnetavad mind ja eriti hea
lugemine sunnib ikka pikemalt endale mõtlema. Viimasel ajal olen lugenud
lasteraamatuid. Ei kao ju lapsemeelsus inimesest kusagile. Minus küll ei ole
kadunud. Ikka tahaks mürada ja mängidagi
veel. Kuigi minu pojuke vaatab juba minu mängulustile veidi ah oled imelik või
pilguga, siis ega ma sellest end nii väga häirida ei lase.
Igatahes, suvine soe on lasknud õhtuti õues mõnusalt kiikuda
ja laulu laksutada. Kui muidu ma kurdan selle üle, et naabrid on kaugel, siis
millekski on ikka hea ka, et naabrid on kaugel. Muidu saaksid kompleksid minus
võitu. Praegu aga julgen rõõmsalt täiel rinnal leelotada ja kiikuda, nii nagu
lapsepõlves.
Alustasin suve kiitmisest ja jõudsin välja kiikumise
kiitmiseni :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar