pühapäev, 21. september 2014

Suvest kiikumiseni

Suvi hakkab sügisesse jõudma. Nii tore, et ilmakorraldaja sai aru, et on suvi ja sellepärast peab olema õues ka soe. Mõnusad ilmad on lasknud rahulikult sinu-minu-meie kartulid üles võtta, peedid hoiule panna, oma peenart edasi kaevata. Kuidagi kahju on õhtul õuest tuppa minna, sest eesootav pikk tubane periood võimaldab seda küll ja veel.

Üks töökaaslane kurtis hiljuti, et tema raamatuid ei jõua lugeda ja luges oma tööd ja tegemised üles, mida peale töist aega kodus kõike peab jõudma teha. Sinna mahtus hunnik aiatöid, pere eest hoolitsemist ja telerit. Aga kunagi, aegu tagasi, luges ta ka raamatuid.
Mina loen küll, aga seda vaid õhtuti, enne uinumist. Sellest on saanud nagu mingi unelemineku rituaal ja minu oma aeg. Selleta ei saa. Aga eks me olemegi kõik omamoodi omal veidral või vähem veidral moel. On inimesi, kes pärast koolihariduse omandamist ei pea vajalikuks mitte ühegi raamatu kaane avamist.

Mina aga nii ei saa. Raamatud kõnetavad mind ja eriti hea lugemine sunnib ikka pikemalt endale mõtlema. Viimasel ajal olen lugenud lasteraamatuid. Ei kao ju lapsemeelsus inimesest kusagile. Minus küll ei ole kadunud.  Ikka tahaks mürada ja mängidagi veel. Kuigi minu pojuke vaatab juba minu mängulustile veidi ah oled imelik või pilguga, siis ega ma sellest end nii väga häirida ei lase.
Igatahes, suvine soe on lasknud õhtuti õues mõnusalt kiikuda ja laulu laksutada. Kui muidu ma kurdan selle üle, et naabrid on kaugel, siis millekski on ikka hea ka, et naabrid on kaugel. Muidu saaksid kompleksid minus võitu. Praegu aga julgen rõõmsalt täiel rinnal leelotada ja kiikuda, nii nagu lapsepõlves.


Alustasin suve kiitmisest ja jõudsin välja kiikumise kiitmiseni :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar