neljapäev, 25. veebruar 2021

Teine: neljapäevast neljapäevani

18.02. Kõik ilusad plaanid, minna ja olla, olid paigas ja siis tuli valitsus ja nullis need ära. Siiralt kahju, sest vaim oli valmis ja hing küsib vaheldust. Ning lisaks ka riigi tasandil näisid plaanid paigas, kuid uus minister arvab, et Tallinn-Pärnu mnt ei ole karjuv vajadus, ning siingi on nullimise teema käsil vaatamata sellele, et tegelikult see maantee karjub iga päev. Kõrva-silmaklapid aitaksid luua vähemalt illusiooni. Miks ma neid ei kanna?

19.02 Poodlemine on õnneks lubatud. Oli abiks küll. Tõstsin ja vaatasin iga eset, sest aega oli vaja parajaks teha. Õhtuks olin läbi nagu lätiraha, aga ikka pisut õnnelik ka, sest sall on uus ja pluus on teiseringi uus. Õhtune emotsioon läks filmi „Ben on tagasi“. Need ema ja lapse teemad on päevakorral nii elus, raamatus kui filmis.

20.02 Päeva põnevus tuli suusatamisest. Muidugi MK-etapp ja oma suusaringid ka.

21.02 Proovisin uusi maitseid, Matcha tee maitseb rohuselt, kaya pisut läägelt, kuid õhtuste pannkookidega olid mõlemad ok maitsed.

22.02 Vaatasin jupiterist dokfilmi Anu Rauast. Mida vanemaks, seda enam ma fännan selliseid dokfilme. Anu ütles umbes nii, et ilutäppe puistatakse ellu mõõdukalt, kuid kui sa neist midagi märkad, siis tahaks selle kinni püüda ja endale hoida. On küll nii, et tahaks ilusaid  hetki hoida ja neid mäletada, aga mälu valib ja hetked on üürikesed. Ja mõnikord rikub valu ilu ära. Õhtusöögi pann nägi meil väga kena välja, siis aga võtsin palja käega tulisest pannisabast kinni ja oligi kogu ilul kriips peal, sest valu oli tugevam. Õnneks kasvab meil tuleroos, mis päästis suuremast jamast.

23.02 Kogu Eesti uisutab, sest sadas jäävihma ja kõik teed on nii libedad, et astu kuidas tahad, potentsiaalne oht kukkuda on kogu aeg. Kurvem olen aga sellepärast, et minu suusarada kahaneb iga tunniga. Kartsin et äkki enam ei kannata, aga sain suusatada küll. Tegin oma traditsioonilise ringide arvu. Viimasel ringil kukkusin korralikult ja õnnelikult. Saingi märgilise punkti hooajale, mis oleks ju võinud siiski pikem olla.

24.02 Head vabariigi aastapäeva! Kiluleiba ei söönud, aga muffinid kaunistasin pidupäevaselt ning teler ja telefon tegid päeva pidulikumaks. 



esmaspäev, 22. veebruar 2021

Uued topsid

 

Topside, lillepottide moed tulevad ja lähevad. Ega ma õigupoolest mingi trenditeadlik ei ole ja teen ikka nii nagu mulle meeldib. Seekord meeldis mulle heegeldada selliseid korve. Materjal on ilmselt nõukaaegne ja vist mingi paberisegune nöör. Heegeldasin nr 6 heegelnõelaga. Paras pusimine oli selline jäiga materjali heegeldamine, nõudis pisut pingutust. Kuid tulemus on seda väärt ka. Mulle meeldib selline rustikalane stiil. Üks heegeldis sai lillepotiümbriseks, teine on lihtsalt korv. Lihtsalt korvil on ka põhi. Selleks on üks kandiku moodi punutis, millelt ääred ära lõikasin ja alles jäi kena ümmargune põhi, mille külge oli kerge hakata oma heegeldist aretama.





neljapäev, 18. veebruar 2021

Esimene: neljapäevast neljapäevani

 Ma ei tea, kas mina inspireerin kedagi? Loodan siiralt, et vast veidi ikka. Ise aga saan ma innustust paljudelt, sh ka mõnest blogist. On küll vaid mõned blogid, keda igapäevaselt jälgin, kuid hoogu ja indu enda igapäevastele tegemistele saan neist ikkagi. Hiljuti aga komistasin toredale toidutegu blogile, mida peab väga  inspireeriv naine, kes kirjutab kui kulda. Tema  kuupostituste teema kutsus rõõmsalt jäljendama. Teen seda siiski ummamuudu, neljapäevast neljapäevani. Vaatan, mis välja tuleb. Iga päev üks või mitu tegu-emotsiooni pole ju raske tähele panna. Loodetavasti.

11.02. Eriti karge hommik ja eriti ilus päikesetõus – hea start tegusale päevale. Külm näpistas sääri, aga pidin rannas ära käima ja mõne hetke pildile püüdma.  Kuigi ma teadsin, et mul pole karta midagi, on arstikittel ikkagi ärevust tekitav. Millest see tuleneb?




12.02. Ma ei tea, mis värk mul selle Norraga on, kas ühine põhjamaalaste veregrupp?! Igatahes oli kahju Bo´st ja Dalest, kes napikalt medalist ilma jäid. Kõige nõmedamad kohad. Muidu on minu aeg – oh kui suurepärane nauding on talisport.

13.02.  Tahan uskuda, et need 20 suusaringi võrduvad 8 kilomeetriga, et paljajalu lumes kõndimine on kasulik ja annab mulle toonust juurde, et juhuslikult õhtusöögilauale lennanud hani oli elanud ilusat elu, et pesapoja ponnistused kannavad vilja.

14.02. Sellist õuna, kaneeli ja fariinsuhkru lõhna pole meie kodus ammu tunda olnud. Sõbrapäev, mis muud. Armastajatest saavad kord sõbrad, kui kõik hästi läheb ja lapsed on lapsed, aga alati natuke sõbra eest ka. Oli, kellele küpsetada.  

 


15.02. Piret Kalda intervjuust jäi kõrvu tore mõte: „Jussikese seitse sõpra“ saab tänavu 55. aastaseks ja Piret tõstatas küsimuse, huvitav, millise nädalapäeva juures, tema praegu on? Kolmapäeva juures  on kindlasti käidud, kui endast räägin. Loodan reede juures olla.

16.02. Head vastlapäeva ei saa raisku lasta minna. Kümme liugu ja kaks kuklit panid suure linnukese päevale kirja. Sellist väikest vaheldust oli väga vaja.

17.02. Üks lähedase inimese telefonikõne, mille üle peaksin rõõmus olema, teeb lihtsalt kurvaks. Muidugi oli kõne üle hea meel, aga see pidev ebaadekvaatne olek, see paneb lihtsalt nutma ja mõtlema, et miks sellised valikud. Või mis hetkest kaob enesekontroll ja valikust saab haigus.  
Õhtu smuutitassid tulid ilusad ja head. See lähedane võiks ju ka vaid smuutiga leppida.



esmaspäev, 15. veebruar 2021

Lihtne kudumine ja minevikus sorimine

 

Kerad ja vardad on ikka ja alati teema ja tegu. Hiljuti oli taas kerade hävitamise teema käsil, hävitamisele kuulusid valged eri variatsioonides. Lihtsalt pean midagi tegema õhtu lõpetuseks. Midagi erilist ei suuda välja mõelda ja ausalt öeldes ei taha ka midagi erilist teha. Tahan lihtsalt liigutada käsi, mõlgutada mõtteid ja vahest ka midagi telerist tähele panna. Üht-teist ma sealt märkan ka, näiteks on tore saade Suus sulav Eesti, või mõned Töörööbikud, või Eesti lood, ka Tanel ja kanad oli ehe.

Keradest sai pleed magamistuppa. Kasutasin ära erineva jämeduse ja koostisega lõnga. Peenematele lisasin teise lõnga juurde. Lõngad on kõik taaskasutuses, s.t olen neid kunagi harutanud. Igatahes kerade hulk vähenes küll. Lihtne kudumine, ei midagi erilist, aga ise enda kronoloogia tarvis panen kirja.

Mitte et ma nii väga nüüd sellist arvestust peaksin, et mida ja millal olen teinud. Aga mõnikord on tore vaadata. Üsna paljusid isetehtud asju polegi enam alles, siis vahest oma blogi sirvides saab nostalgitseda. Kahju on mul nagi-fotodest, millest kunagi isetegijasse sai pilte laadida. Nüüd on kõik tühjad pildi-kohad. Ma tegelikult ikka teadsin ka, et see Nagi kinni läheb, aga midagi ette ka ei võtnud. Mõnikord mõtlen selle minevikus sorimise vajaduse peale. Minevikku on juba nii palju, et ei ole võimalik seda kõike kaasas kanda. Nii et võib olla ongi hea, et üks sorimise võimalus vähem. :)



esmaspäev, 8. veebruar 2021

Suusatamisest ja eesmärkidest

 

Nüüd, kui tõeline talv on kohal, on vist kõik õnnelikud. Vähemalt telerist nähtud tänavaküsitlustel pole keegi vastanud, et talv ei meeldiks. Mina võtan iga päev sellest toredusest viimast, sest selline talv tundub praegu nagu suvesoe, s.t kardad, et äkki saab see liiga kiirelt otsa.😊 Sätin endale iga päev oma igivanad suusad alla ja teen kodustel suusaradadel aina rohkem tiire. Alustasin viie ringiga ja eile suuskasin juba neliteist ringi. Päike paistis, lumi sätendas ja kahju oli rajalt ära tulla. Kilometraaži ei ole välja arvutanud, aga ega see ei olegi oluline, peaasi, et võin enda üle rõõmus olla viitsimise pärast ja võhma pärast. Suudan ikka mingit hoogu püsivalt hoida ja pärast on trenniteinud inimese tunne: pea märg ja selg märg.😉

Muidugi ei ole minu rajad valgustatud ja pärast tööpäeva on pime mis pime. Õnneks on meil pealamp ja vabandusi ma veel ei ole otsinud ja nii nädala jagu olen ka peale tööd pimedal põllul suusarada nühkinud. Pealambiga pimedal põllul on suusatada päris naljakas, valgustab niipalju küll, et rajas püsin, kuid eemalt võib sellise liikuva tulukese nägemine tekitada küsimusi: mis täpp see suurel põllul liigub, mingi ufo-laadne tulnukas?😀 Kui kaua minu entusiasm jätkub, eks siis näis. Järjekindlus ei ole minu kõige tugevam külg.

Aga äkki nüüd on!? Mõnikord, või mis siin salata, üsna sageli on mulle vaja välist tõuget - miski või keegi peab motiveerima ja innustama. Siis minu energiatase tõuseb ja ma teen. Sattusin täiesti kogemata Sandra Vabrana instastoryle, kus ta rääkis oma arengutreeneri staatusest ja uue aasta eesmärkidest ning kuidas ta neid eesmärke püstitab. Ta rääkis sellest nii suure õhina ja entusiasmiga, et süstis minusse ka paraja optimismilaengu ja mõtlesin, et proovin ka. Ma ei ole kunagi uueks aastaks mingeid eesmärke seadnud, olen arvanud, et millekski sundimine on paras stressiallikas. Sandra teooria järgi see nii ei ole, eesmärgid ikkagi seavad suuna, mille suunas rühkida, paika. Ja tema eesmärgid olid kõik lihtsad, elulised ning tegelikult oma igapäevases käitumises nagunii püüdled selle poole, et tervis oleks parem, meel rõõmsad, suhted head. Printisin tema koostatud tabelid välja, seadsin aasta eesmärgid paika ja nüüd tuleb vaid iga kuu mõelda ja kirja panna, mida ma teen käesolevas kuus selleks, et need aastaeesmärgid täidetud saavad. Igas kuus väike samm. Ilma igakuiselt eesmärgile mõtlemata võib lihtsalt see aasta lõpp ootamatult saabuda ning siis avastad, et ups, ma ei teinud midagi selle heaks.

Nii lihtne kõik ongi 😃


neljapäev, 28. jaanuar 2021

Mitte-raiskaja geeniga

 

Mõnikord kappe koristades tekib tunne, et viskaks oma vana kraami kõik välja ja ostaks uued asjad. Aga siis topin kappidesse jälle enamus asju tagasi, poodi uusi ostma ei tõtta ja elu läheb vana rada edasi. Viimati tõstsin kangaid, mida ju ka kunagi on kokku ostetud. Mina ise mitte nii väga, aga mu tädi ostis, midagi neist ei teinud ja andis mulle edasi. Nüüd siis need viimased tema-antud jäänukid kapis on ja võtavad ruumi. Omavahel hästi sobituvad olen õmmelnud tekikottideks-padjapüürideks. Alles olid veel karjuvalt punased ja siis mingid imelikud tükid. Ära ka ei raatsi anda. Samas on poes praegu müügil väga ilusat ja kvaliteetset voodipesu. Palju ilusamat, kui ma mis iganes riidejupist ise suudaksin õmmelda. Aga vot see mitteraiskaja geen istub minus tugevalt. Ma enne magan vähem ilusas voodipesus, kui lähen seda poest ostma, endal kangajupid kapis olemas.😀Igatahes nüüd siis on koos neli erinevat punast ja üks veel. Kui ma pesamuna tekil kangajuppe mõõtsin, pistis tema kisama, et mulle seda jama ei tee. Ütlesin, et olgu rahulik, ei tee, teen endale. Õnneks olid need jupikesed kõik nii sobivas pikkuses, et klapitada midagi nagu eriti ei olnudki. Vedas mul. Nüüd jäi vist ühe tekikotijagu kangast kappi veel, siis võin hakata poest ostma peenemat voodipesu. Juhul kui mulle jälle keegi ei päranda oma nõukaaegset kapisisu. Ma ei ole kindel, et ma sellest keelduda suudan.😂



esmaspäev, 25. jaanuar 2021

Väike tegu, mis päästab (minu) maailma

 

Olen täheldanud, et jaanuar on kõikidest teistest kuudest pikem. Aastavahetus oli nii ammu aega tagasi  ja ikka on veel jaanuar.  Võib olla annab sellele pikakuu-tundele suht kodune olemine juurde. Kuna on covid jama, siis peab piisama tööst ja toidupoest küll. Parem ei võta liigseid riske.  Ja kodus on ju hea olla.

Vaatasin järelvaatamisest „Homme saabub paradiis“, s.o dokfilm prügikastis sorijatest. Mulle avaldas see film tõesti muljet. Vaevalt, et ma ise oma nina prügikasti pistaks, aga see äraviskamise kultuur on ikka massiliselt üle-võlli läinud, ja sellest on siiralt kahju. Need prügihunnikud, kus orgaanika on segunenud plastiga on liiga üüratud. Mina rumaluke mõtlen, et tootmine võiks käia vajadusepõhiselt, mitte ületrumpamise või igahinnaeest pakkumise põhiselt. Praegu aga toodetakse pea kilplaslikult.

Seda maailma mina suurt ei muuda paremaks. Suuri tegusid ei tee, aga mõne väikese, nii iseenda pärast, ikka teen. Toitu ma ära ei viska, kui midagi alles jääb, sööb koer. Kilekotte kasutan korduvalt, purgid-pudelid saavad ka uuskasutatud või siis rändavad vastavasse konteinerisse. Kõik kõdunev läheb komposti. Pisikesed teod, aga ehk päästavad maailma kasvõi natukene.

Kodused nädalavahetused on head ka selleks, et olen suutnud selle jaanuariga teha ära mitu sellist asja, mille tegemiseks olen hoogu võtnud pea kümme aastat. Näiteks oli mul päevatekile üks siiluke õmblemata, ja nii ta mul kasutuses oli, ilma ühe ääresatsita. See jupikese puudumine just ei häirinud ka, aga asi näis ikkagi lõpetamata ning kogu aeg tiksus ka kuklas, et peaks selle väikese õmblemise töö ära tegema. No näed, vaid kümme aastat kulus mõtlemisele J Võtsin siis laupäeval käsile ja õmblesin ühe puuduva volangi ära ja sattusin nii suure õmblemise soone peale, et tumbakaas sai ka endale uue kuue. Eks seegi oli selline töö, millele olin pikalt vaadanud, et peaks tegema. Umbes aasta tagasi kudusin tumbale uue kesta ümber ja tegelikult see kaane-mõte, millest ja kuidas teha, vajaski settimist. Ja nüüd sai kokku päris kenake mu meelest.

Küllap see, et meil selline vana tumbotška alles on, on ka kokkuhoiu ja planeedi päästmise poliitika. Lihtsalt ei ole pidanud vajalikuks seda millegi uuema ja kaasaegsemaga asendamist. Ja ka see kootub kuub on uuskasutus, lõng on teisel, võib olla isegi kolmandal ringil. Säästuprojekt missugune. Ja minu maailmas on kuidagi palju parem tunne :)




esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Kasutu vaip ja suusatiir

 

Nädalavahetusel sain ka tõelise talve tulekust teadlikuks. Tööpäevadel nagu ei pane tähelegi, sest on nii kindlad punktid, kus käin, ja mõnikord ei märka tähelegi panna, mis ümberringi toimub. Aga see nädalavahetus oli ilus, natuke valus ka, sest külm näpistab kohe mu sõrmi ja varbaid, kui teda on palju. Ja üle -10ne miinuse on palju. Aga sellegipoolest kasutasin seda aega kasulikult. Suuskadelt eemaldasin ämblikuvõrgud ja paar tiiru ümber maja tegin ära. Pole ju minul seda luksust, et keegi ajab sisse suusarajad. Kui ma seda ise ei tee, siis neid ei ole. Ja kahe jalaga suuskade otsas tammumine ei tekita korralikku rada. Aga käib kah ja abiks on küll. Vähemalt on sellel talvel suusatatud. Oleks vist kauemgi suusatiire teinud, aga minu näpukesed.

Kuna ilm oli krõbe, siis ka minu kutsuke, vaatamata oma paksule kasukale, tõstis käppasid ja isegi lonkas vahepeal. Olin kunagi heegeldanud vaiba, millega mul mitte midagi pole peale hakata. Lihtsalt ei haaku minu elamisega, ei tea isegi, miks mul seda heegeldada vaja oli. Nii ta seal kuuriall siis oli. Igal asjal on oma aeg ja nüüd siis läks vaja. Meie kutsul on nüüd ka oma vaip, et tal valvurina õues külma kivi peal külm magada ei oleks. Olen hea peremees küll ja lasen ta õhtul tuppa, aga päevasel ajal võib ju ikka 
külm hakata.

Ma üsna tihti siunan end mõttetute asjade tegemise pärast, aga mõnikord selgub, et polnud siiski nii mõttetu see tegemine kah.  


esmaspäev, 11. jaanuar 2021

Sõit, sõit suksuke

Kui lapsed väikesed olid, siis oli üks laul, mida neile laulsin Hennust, kes kappas hobusega tädile külla. Sõnu täpselt enam ei mäeta, aga umbes nii see kõlas:

Väike Hennu ratsutab, hobu kaela patsutab.

Sõit-sõit suksuke, lähme külla tädile….

Nüüd on meil üks hobu patsutaja päriselt olemas, nimelt väike sinulapselaps armastab südamest hobuseid, käib ratsutamas ja kogub kõike hobustega seonduvat. Nüüd tuli peale ka kepphobuse maania. Ostes-tellides on hind üsna krõbe. Seega otsustasin aidata täituda lapse ühel unistusel ja õmblesin talle selle hobese. Õnneks on ikka veel alles mingid riideribad, seekord läks käiku üks vana mantli saba. Täpseid lõikeid mul ei olnud ja tegelikult aitas mind enam-vähem just pea suuruse mõttes joonele jõulusokk. Mulle meeldib niimoodi nuputada ja sättida, kuigi ega ma rahul selle peaga ei olnud, sest vaata kust tahad, põder mis põder, ainult sarved puudu. Aga kui pähe sai vanast parukajupist lakk, silmadele nööbid lisaks, hakkas natuke hobuse moodi moonduma ka. Kui lapsuke ise saabus, siis tema teadis valjatest ja päitsetest ja suulistest kõike ning kombineerisime koos ka valjad ning hobeke muutus üha rohkem hobuse nägu. Ma ei tea mis aegadest ja milleks oli mul heegeldatud nuppudega toru moodi asi ja see sobis nüüd hobusele väga kenasti kaela.  Vanaisa roll oli korraldada kepp ka ja sõit-sõit suksuke võis alata. Rõõm lapse silmis oli ehe. Olin küll esialgu kartuses, et äkki ei tule nii välja nagu tema soovib. Piltidel, mis ta mulle saatis, olid kõik nii 100% hobused ja ma kartsin pettumust. Aga ei mingit pettumust, kõik olime rõõmsad.

Mulle meeldivad ka hobused, aga mingi aukartus jääb selle suure looma ees. Ja tegelikult ei ole otsest kokkupuudet olnud - hobused ei ole minu elu trajektoorile sattunud, või kui ongi, siis on alati olnud tahe, aga pealehakkamisest on puudu jäänud. Siiski, ühe korra olen, seda küll koos hobusetaltsutajaga, ratsatiiru teinud. Vähemalt tehtud, saan öelda. 



neljapäev, 7. jaanuar 2021

Täna veel võib

 

Uus aasta on juba seitsme päevane. Täna enam ei või uut aastat soovida, eile veel võis. Siis saigi uusaasta soovidele lõppu lisatud stamplause: täna veel võib. Ja ega ma muidugi ei olnud ainuke, ka poes tuttavaid silmi kohates öeldi mullegi: head uut aastat, täna veel võib. Nii vist öeldakse kogu aeg, kas lihtsalt jutu jätkuks, selleks et midagi öelda, eks ole.

Uus aasta algas mossitades, loodan, et ma nüüd sellist hoiakut terveks aastaks külge ei saa. Lihtsalt naisinimene on kord selline, et  kui midagi öeldaksegi võib olla mitte nii paha mõttega, aga sina kuuled sellest ütlemisest halvemat poolt ja siis on solvumine väga kerge tulema. Sest seda ütlemist tajud sa selge ülekohtuna. Just nii ma end tundsin ja mossitasin mõnuga. Ise sain aru küll, et sellega piinan vaid ise ennast.  Esimesel jaanuaril oli helistamise päev ja enam-vähem kõik olulised kõned said peetud. Üks kõneleja kurtis oma kurba saatust ja siis jõudis mulle kohale, et minu mossitamise põhjus on ikkagi köki-möki ja et tema peakski antud juhul kogu elu mossis olema. Seega jätsin oma paha tuju sinnapaika. Ikka on vaja seda välist peeglit aru saamaks, et kõik on ok.

Loodame ikka paremat.

Ja head seda aastat!