neljapäev, 29. juuli 2021

24: neljapäevast neljapäevani

 

22. Vahepeal olid vilud ilmas, no nii pluss 23 kraadi. Ihu harjub ikka väga kiiresti kuumaga ära. Täna tundus veits soojem ja läksin ujuma. Vesi oli karastav ja mõnus nagu ikka. Algas ka mustasõstra korjamise hooaeg, taas kord üks tüütu töö, aga kohusetunne või ma ei teagi, mis tunne ei luba neid põõsale ka jätta.

23. Lugesin ajalehti korralikumalt kui muidu. Silma hakkas LP-st artikkel kliendikultuurist, kuidas mõned inimesed peavad klienditeenindajat kärbsemustast väiksemaks ning leiavad, et klient on nii kõva kuningas, et teenindajat võib täiest vabalt alandada. Miks peaks küll`?

24. Ei taha öelda, et see tänapäeva elu on selline, et kogu aeg on kiire, sugulastega läbikäimine on kasin ning igaüks toimetab pigem omaette. Nii see paraku on, ka meil on perelävimine, aga suguvõsaga kokkusaamised on haruharvad. Õnneks vanem generatsioon on ikka suguvõsausku ja ajasid nooremad ka kodust välja. Ei pea ju kokku saama ainult matustel. Saime täna kaasa suguvõsa ühe poolega kokku. Meil oli meeleolukas päev, nii palju muljeid ja emotsioone korjasime sealt, et ka koduteel oli pikalt veel rääkida.

25. Võib olla on selle nimi rahutus, et kodus ei malda olla. Läksin täna jälle teele. Võtsime koos tütrega suuna Tartumaa poole ja käisime Jaago käsitöötalu avatud päevadel. Nägime võrratult ägedate põllede paraadi, permapeenraid ning maitsesime kodukohviku kooki. Ma lihtsalt imetlen südamest ja imestan sellise ettevõtlikkuse üle. Kui pistsin perenaisele pihku kaasavõetud lilleistikud, siis see rõõm saadu üle oli siiramast siiras. Ja selle emotsiooni üle oli mul väga hea meel.



Tagsiteel astusime sisse Elvasse, kus ma kunagi varem käinud ei olnud, ja Tõrva, mille keskväljakust oli saanud pärast minu viimast käiku väga äge paik. Mingis Läti.... nimelises söögikohas sõime suurepärase lõhe-pokekausi. Teepeale jäid ka Helme koopad, ka oli seni nägemata paik. Igatahes palju kilomeetreid sai maha kihutatud, aga olin päeva üle siiralt õnnelik. Peremees oli sauna kütnud ja mis siis veel puudu peaks olema`?

26. Käisin üle mitme päeva ujumas, vist oli viimane kord sellel aastal selles järves. Vähemalt selle sooja ajal. Mingi imelik ollus ujus vees ja arvasin end äratundvat sinivetikad. Igatahes südamerahus ikka ei uju.

27. Olümpiavõit oli tänase päeva tähendus. Vaatasin õhtul järelvaatamisest. Uhke tunne oli küll. Fänn ma ju otseselt ei ole, sest ma ei saa selle torkimise fenomenist aru, aga võimas oli ikka, kui oma asja tehakse südamega ja nii edukalt. Õhtul hakkas vihma sadama üle pika aja. Ehk saavad mu lillekesed ka kastetud. Praegu krabistab aknataga vihmamuusika.

28. Öösel oli puhunud vist väga vali tuul, terve õu oli hommikul kollaseid lehti täis, nagu sügis oleks. Paralleelselt marjade korjamisega saab siis ka lehti riisuda. Juuli ja oktoobrikuu tööd käsikäes.



neljapäev, 22. juuli 2021

23: neljapäevast neljapäevani

 

15. Lämmi on. Korjasin vaarikaid higimull nina otsas, seda sõna otseses mõttes. Ja sellegipoolest see soe mulle meeldib. Olen vist varasemas elus elanud Aafrikas J

Mõni on aga tige, tige kuuma, koroona ja riigikogu peale. Nagu see tige olemine nüüd neile kolmele midagi loeks J

16. Pidasin aastaid telkimise plaani – oleks ju tore võtta lapsed, minna randa ja magada seal lainete kohinas. Omad lapsed kasvasid kuidagi märkamatult suureks ja nendega jäigi see plaan ellu viimata. Samas mõte jäi alles ja nüüd see soe suvi tõstis uinunud mõtte taas esile. Seekord kaasasin lapselapsed ning RMK alale randa suundusimegi. Meile sattus maailma parim rannailm: üsna vali tuul, kõrge laine ja vesi soe kui supp. Olime vees tunde ja püüdsime laineid. Lõbus oli, tore oli – möllasime täiega, kuni oli tuttu ronimise aeg. Kobisime telki, ja lapsed kustusid hetkega. Ise tahtsin kuulata veel männimetsa kohinat ja laine laksumist, sest sellist õndsust ju sageli ei tule ette. Ega ma kaua vastu ei pidanud, kustusin minagi.

17. Ärkasin suht vara, aga ei suutnud end kuidagi telgist välja vedada. Lapsed jõudsid enne rannatiiru ära teha, kuni mina end virgemaks tegin. Täna oli taas tuuline. Meri oli taandunud ja kuidagi vilu tundus. Vette kohe mitte miski enam ei kutsunud. Külm tundus isegi laste jaoks olevat ja ujuma ei soovinud nemadki minna. Nii me siis pärast liivaga mängimist oma kodinad kokku korjasime ja kodupoole sõitsime. Enne päris koju jõudmist tegin kontrollreidi mustika metsa. Selgus, et marjad on väikesed, neid pole ka palju ja seega võin vist südamerahus mustikametsa plaanidest maha võtta.



Sinika maitse sai ka meelde tuletada

18.Sisendan endale, et süümepiinu pole vaja tunda, kui oled pool päeva kiikunud võrkkiiges vaheldumisi lugedes ja tukkudes. Pühapäev ju. Õhtul tulid meile saunalised. Uued inimesed sisenesid minu tutvuskonda. Meil oli mõnus. Nii ma ütlen tegelikult alati, kui on midagi teistmoodi ja ega ei pea ka teistmoodi olema, ikka on tore J

19. Tänane +23 tekitas vajaduse kampsuni järele. Ihu oli lihtsalt selle leitsakuga ära harjunud. Olin tööl üle pika aja ja see oli tore. Päev läks lennates.

20. Elu on ikka kummaline küll. Ühel hetkel mõtled, sätid, teed kodu heaks, muretsed, et igal oleks oma nurk ja hingamise ruum ning selle tarvis pingutad põhjalikult. Ja siis tuleb aeg, kui hingad neid ruume üksinda, sest lapsed on lennanud kolme ilmakaarde laiali, mees on ajuti neljandas ilmakaares. Õnneks on seltsiks koduloomad. Saatsin täna oma pesamuna teele. Esimesel õhtul ei olnud aega kurb olla, sest oli ammu hangitud teatripileti lunastamise aeg. Samas kas kodused mõtted või mis, aga teatrietendust ma ka ei nautinud. Mulle läks see Võrno kirjutatu suht kaduma. Pootsi mõis on kena koht, kuid minu hinnangul uppus see lugu sellesse tiiki, mille peal oleval sillal seda esitati. Pigem oleks vast meeleolu õige olnud kusagil väikeses saalis, küünis vms. Näitlejad olid head, loo mõte ju ka, aga suvelavastuseks ei olnud parim. Seda arvas vist enamus publikust, sest aplauski oli leige. Samas korralduslik pool oli 10 10st. Eriti meeldis mulle see toidutänav, mis vanasse aita oli loodud. Hea toiduvalik, mõnusad koogid, käsitööjäätis, korralikud lauad-toolid-prügikastid.

21. Ilus kuupäev täna 21.07.21. Kuulasin Ringvaadet sel suvel esimest korda. Üleüldse on sel suvel telekas saanud vähe tähelepanu. Saatejuht Anna pinnib Saaremaa parvlaeva mingi asjapulga käest, et kui hull olukord on, kas keegi on lõksus jne. Kuidagi kõlab nii, et no anna mulle see terake negatiivsust ka siis, kui sul seda anda ei olegi. Hull olukord lihtsalt müüks. Aga võta näpust, mees naeratas ja polnud pakkuda miskit ülihullu draamat.

neljapäev, 15. juuli 2021

22: nljapäevast neljapäevani

 21. nädal jäi vahele. Kirjutamine jäi vahele ja ka kodune elu jäi vahele :)

8. Maandusime Tallinnas, laps oli vastu tulnud ja tulistas kohe oma plaanid ette. See oli meile uus teave. Proovisime rääkida, aga jah, oma arvamust ei tohi isegi lapsele peale suruda. Püüan suhtuda nii, et see on juba tema iseseisev elu ja minu panus on antud. Mina võin ju tahta, aga õppima ja ennast proovile panema peab ta ise. Seega hakatuseks ei hakka muretsema. Sõitsime koju ja tegin isegi päevase uinaku, sest nädalajagu muljeid oli väsitav.

9. Tegelsin rööpasse tagasi saamisega. Hakatuseks läksin hommikul ujuma. Vesi oli väga selge, sest hommikuujujaid meie järves eriti ei ole. Kalad ujusid koos minuga. Pisut kartsin, et näkitsevad varbast. Selles leitsakus suutsin veidi korrastada ka lillepeenraid ja pärast lõunat varjusin tuppa lugema. Lugemine mõjus unerohuna või ole see veel reisiväss, igatahes jäin keset päeva taas magama, mis on minu puhul haruldane. Kuumas ei seganud meid ka saunatamast, ja õhtul vihtlesin piparmündiga nii et lehed lendasid.

10. Päev lihtsalt kadus käest. Puhaksin vist ka, selleks ju puhkus tegelikult ongi.

11. Läksin jälle hommikul ujuma, s.t et läksin, aga ujumiseni ei jõudnud, sest üks palja peega mees oli ees. Nägin kõrkjate varjust, kuidas üks härra endal pükse maha ajab ja prille ette sätib ning vette suundub. Ilmselgelt keerasin otsa ringi ja tänasin õnne, et ma vilksamisi seda valget ihu juhtusin eemalt märkama. Ma ei teagi, kelle piinlikkust ma rohkem kartsin. J Õhtul üritasin uuesti ja siis läks õnneks. Olin ainus hingeline. Sellegipoolest ma näkikostüümis vette minna ei julgeks, kõrkajid on liiga palju ümberringi.

Õhtul olin solidaarne kõigi jalkafännidega. Viva Italy, olin happy nende üle. Põhjust isegi ei ole, aga millegipärast oli Itaalia poolel.

12. Minul soojalembesel ka higi leemendab, kui end natuke liigutan. Siiski on suurepärane suvi ja üldiselt ma seda kuumust talun hästi. Vaarikad on korjeküpsed ning neid ma täna korjasin. Saak on natukene ja piisav meile. Tegin perele korraliku söögi, sest plaan on jälle minna rändama. Seekord mööda kodumaad.

13. Startisime ida poole ja otsustasime, et jälgime jooskvalt. Suplesime järves ja meres ning tsekkasime kõike, mis vähegi pinget pakkus. Õnnelik olin Vasknarva üle ja põhja-ranniku üle. Kui ikka ei pea sõitma mööda suurt magistraali, saab ka oma maast parema ülevaate.

14. Uni sai magatud Kõrkkülas, kus on kena kämpimise ala. Jäime väga rahule. Sujuvalt võtsime suuna kodu poole, aga enne vaatasime Viivikonna kummitusemaju, harrastasime mägironimist ja jahutasime end ristsõna lemmikus, Aa rannas.

neljapäev, 1. juuli 2021

20: neljapäevast neljapäevani

 

24. Päris jaanipäeva märksõna on alati jaanilaupäeva roidumusega hakkama saamine. Võtsime end siiski kokku ja läksime kohalikku karjääri ujuma. Karjäär oli nagu Pärnu rand – vesi inimesi täis, autod tulid ja läksid. Vesi näis aga nii selge ja puhas ning ujuda oli mõnus. Pärast tegime jätsipeatuse ja limpsisime seda poe ukse taga. Päris õige lapsepõlve suve tunne tuli peale.💗

25. Hommikul tundus, et tuleb lebo päev, s.t et võtan rahulikult: loen ja mõtlen. Hakatuseks käisin ujumas oma kohalikus järvekeses. Kodus tundus aga, et sügavkülm tahab sulatamist, maasikad korjamist, dokumendi sahtel sorteerimist. Ja nii see päev läks. Tüütuim töö maapeal on maasikate korjamine ja puhastamine, ainuüksi maasikad said minu päevast 2h tööd, higi ja valu. Parmud närisid usinalt ja ega leitsakus seda tööd kõige parem teha ei olnud. Õhtul tuli ka sahmakas vihma, just täpselt selliselt, kuis soovib iga põllumees: äike jäi veidi kaugemale, pärast padukat säras jälle päike, vikerkaar ehtis taevalaotust ja kõik sai kastetud.

26. Pikad pühad on ajataju ära kaotanud – laupäeva tunnet teps mitte peale ei tulnud. Kuigi ma koristasin tube, nühkisin ja küürisin. Oma õue peal kõndisin kokku ca 5 km, osa kõnnist kandis ka nimetust „unustasin“.

27. Ülepäeviti tuleb maasikakorjamise tööd teha ja täna oli jälle selle jubeda töö tegemise päev. Keetsin seekord tavalist keedumoosi. Kui see ka kaubaks ei lähe, siis jätan moosikeetmise igaveseks maha.

28. Telekat ei vaadanud, ujumas käisin, arbuusi sõin, lilli kastsin, õhtu veetsin õuest – ilus suvi, mis muud.

29. Täna rääkisid kõik eilsest jalgpallist, minul sõnu sekka öelda ei olnud, sest tudusin selle maha. Kuid lõpplahendus huvitas mind sellegipoolest. Kuidas nii kõva jalgpalliriik nagu Prantsusmaa pähe sai? Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, see on ka kindel.

30. Millegipärast ei viitsi ma üldse homsele enam mõelda. Aju töötab viimasel ajal nii hetkes, ja seda, mida oleks vaja homseks ette mõelda, seda ei suuda kuidagi teha. Küllap olen nendest „hetkes elajate“ arvukatest soovitustest õppust võtnud. Täna niipalju siiski süvenesin, et selgitasin välja pagasi raskuse, mineku kellaaja ja veel mõned nõuded, mida peab järgima. Reis ootab.

 

neljapäev, 24. juuni 2021

19: neljapäevast neljapäevani

17. Korontsik liigub noorimööda vist, igatahes tõstsime maakonna statistikat ja üldse haigestunute statistikat. Hoiame distantsi, s.t teen õuetöid ja uksetagust toateenindust. Kahjutunne on suur, sest ees ootab ühe eluetapi pidulik lõpetamine ja sellest ei pruugi me osa saada. Õnneks haigus kulgeb kergelt.

 

18. Täna oleks võimalik peole minna, aga mina kõplan kartuleid. Prioriteedid.

 

19. Kuum suvi on kohal juba mitmendat päeva. Täna sai suvi minu jaoks ka pitseri alla, sest käisin esimest korda ujumas. Vesi oli mõnusalt soe. Ka täna oli peole minemise võimalus, kuid endiselt kõplasin kartuleid. Vist ikka kripeldab ka, et seda mainin.

 

20. Kaasa on mul mõistlikum, kui ma ise. Ise ma ei oleks vist terviseametisse märganud helistadagi. Laps on paar päeva terve olnud ja lootust anti. Otsustasime, et tähtis päev on ju nii ehk naa ja küpsetasin selle heaks tordi. Väljas  on endiselt imeliselt soe ja hilisõhtul õues istudes hullutab magus jasmiinilõhn – ei raatsi tuppa minnagi. Seda vingu, et palav-palav, seda ikka kuuleb ja mõnikord ise ka mainin, aga saunalaval leili võtta ja piparmündi vihaga end vihelda ei seganud see kuumus mind täna mitte sugugi.

 

21. Tänane päev oli nagu mitme päeva eest. Kuidagi õigesse päeva mahtusid kõik need emotsioonid ja tohuvapohu, oli ju täna kõige pikem päev ja kõige lühem öö. Hommikul tuli väljaselgitada, kas laps saab oma suurpäevast osa või mitte. Õnneks anti luba. See aga tähendas, et vahepeal tehtud ümberkorraldused tuli tagasi korraldada. Kõik sujus kenasti, ka aktus. Suure kooli aktused on küll veits konveirilaadsed, kuid ega see pidulikkust hinges ei vähendanud. Olin sama või isegi rõõmsam kui laps ise. Minu viimane gümnaasiumi lõpetamine, rohkem ei ole isiklikke lapsi, kelle selle taseme sündmusest osa võtta.

Pidulik sündmus veeretas päeva kenasti õhtusse. Kuid ilusat õhtut ei tahtnud ka lihtsalt minna lasta. Kaasasin sõbranne ja läksime randa ujuma. Oli ilus, vaikne, saatsime päikese tuttu, ja kui olime mõndaaega kuu peegeldust imetlenud, läksime ise ka. Muidugi enne tuli veits aega koju sõita.

 

22. Poole ööni rannas lebotamine andis täna tunda suurema väsimusega. Kuid sellegipoolest võtsin pärast tööd ratta ja sõitsin ujuma. Täna on eriti lämbe, aga ei virise.😃

 

23. Päris jaanid  on meil alati traditsioonilised, olen sünnipäeval piduline. Aeg möödus aegamisi, lihtsalt olles, mulisedes. Ainult käsi liikus liiga tihti söögikausi poole. Esimest korda elus sussutasin vahukomme ja isegi sain selle tegevuse fenomenist aru.  Vaat millised väikesed asjad võivad ka rõõmu teha. Öö oli supper soe, ei varrukaid, ei pikki pükse, rääkimata tavajaanide jopedest ja kinnastest. Tuli kohe lapsepõlv meelde ja eks sedagi sai meenutatud.

esmaspäev, 21. juuni 2021

UUs padi

 

Selle talve suurtöö oli mul selle padja tikkimine. Ma ei ole teab mis tikkija, kuid kui laps avaldas soovi, et tema padjakatted kulunud ja äkki ma teeks talle uued, siis tuli  meelde tema lambalembus ja otsisin pilte-ideid selle tarvis netist. Välja valis ta just selle pildi, mis nüüd padjale sai. Tegelikult oli tikkida ka üsna tore, ainuke probleem on värve sobitada ja neid õigete värvidega niite koju sebida. Samamoodi keeruline oli ka padja enda õmblemine, sest jälle see värviprobleem: kord oli koroona ja siis ei saanud, siis olin poes ja tikkimistöö kodus ning täpset värvi ju ka ei mäletanud. Lõpuks ikkagi valisin ühe tüki kaalukangast ja tundub, et sobib küll. Vähemalt laps kiitis heaks ja siis seega on kõik viis pluss. 


neljapäev, 17. juuni 2021

18: neljapäevast neljapäevni

 

10. Sõpruse aastaid on meil kokku palju, mingid aastad oli see küll erinevatel põhjustel varjusurmas, kuid nüüd oleme vanemaks saanud ja suudame hoida naha toore. Igatahes oli tore näha ja kõik vahepeal toimunud sündmused, mehed-lapsed-lapselapsed üle rääkida.

No ja täna oli nagu tükike päikese küljest ära hammustatud, nimel varjutas ja õnneks tuli üks krapsakas naine ja juhtis minu tähelepanu päikesele, muidu oleksin vast sellest vaatepildist ilma jäänud.

11. Tööl kukkusin täna asju organiseerima, tuli selline tuhin peale ja silmaga oli näha et läks paremaks. Ka koduaias läks kaunimaks, sest külastasin meie kohalikku istikutekuningannat ja tõin koju lilli rohkem, kui planeerinud olin. Olen kerge saak väga headele müügiinimestele ja minus on liiga palju halastajat-kaasatundjat. Müüjal olid lihtsalt veel viimased taimed müügil ja minu kahjuttunne, et äkki jäävad need talle kätte, andis tunda. Aga eks minu segasummasuvilaaeda mahtusid nad ära ka ja vast saabki uhkem.

12. Laupäev on kodu koristamise päev. Üritan seda ikka järgida. Olen viimasel ajal nii kodune olnud, et nagu ei kipugi kusagile. Küllap oleks täna minna olnud ka, aga kodus on saun, lilled, aiamaa ning kogu energia läheb kodule, selle korras hoidmisele, süsteemi loomisele, neist viimase puhul  ei ole rahulolu tekitavalt kümne aasta jooksul hakkama saanud. Aga ega seda süsteemi luua pole lihtne, sest mõte muutub ja süsteem võib ka muutuda.

13. Vihma kallab ja kallab, hakkasin õmblema. Üks ammu lubatud töö vanimale tütrele oli tegemata ja vihm aitas mul sellega alustada. Õhtuks oli ilm kenaks läinud ja rõõmustasin koera. Käisime kõndimas. Uskumatu, kui palju on loodus selle mõne päevaga , mil me oma tiire pole teinud, muutunud. Rohi oli kõrge, kraavides kollendasid võhumõõgad ning mõni meie teerada oli täis kasvanud.




14. Tegin kiirvisiidi tuttava aeda. Temal seda stiili, maitset, liigirohkust juba on. Kõik taimed on paigutatud teadlikult, mitte midagi juhuslikku siin ei olnud. Koju jõudes hakkasin ka kohe aias tegutsema, sain väikest innustust.

15. Täna õhtu kulges naadivõitluses, nimelt on vaarikaalused naate täis. Üldiselt nad ju vaarikaid ei sega, aga silmailu küll. Kratsisin nad kõik oma käekestega üles. Läks paremaks küll.

16. Arvasin, et korontsikuga on kõik, sest kahanevad üsna jõudsalt need näitajad. Aga ei, ta luusib ikkagi ringi ja koputas uksele. Loodan et ta ei saanud pihta. Igaks juhuks asjatasin õues, et vältida kontakti.

esmaspäev, 14. juuni 2021

Levis´e põll

 


Mul oli palju teksapükse kogutud, sest mõtlesin, et teen neist midagi. Aastad aga läkisid ja kott muudkui kasvas ja minust lihtsalt tegijat ei olnud, vaimu ei tulnud, aega ei olnud, tahtmist ei tekkinud ning ühel päeval tegin selle kotiga lõpparve. Õnneks krahmasin sealt ikka mõned omastarust väärtuslikumad tükid välja. Üks neist oli Levise lõhutud tunked. Kusjuures neist tunkedest on mul täna kahju, milline tänuväärne aiatööriietus oleks olnud, aga mina olin rumala peaga neist tüki välja lõiganud. Nüüd sattusin seda allesjäänut tõstma ja vaatasin, et põll, mis põll. Nii et põlleks ta sai, alla äärde pisut pitsi ja Levise põll :D Taskud on head suured ja nii on hea nendes pisiasju transportida ühest ruumist teise. Ise ikka rahul :D

neljapäev, 10. juuni 2021

17: neljapäevast neljapäevani

 

3. Sättisin sügavkülma asju ja avastasin sealt tükikese plombiiri jäätist, hea valge plombiir, minu lemmik. Loomulikult ei suutnud ma seda sinna jätta isegi vaatamata sellele, et kell kukkus õhtuse üheksa. Olin selle ära teeninud ka. Iga päev on mingi rabelemine ja ainult privaatne minu jäätis ei tohiks tekitada üldse süümekaid. Ausalt öeldes natuke ikka tekitas ka.😀

4. Ponnistasin meie gümnasisti kõige viimast tööd teha. Rohkem selle kooli võimalusi mul enam ei ole. Lausa kahju, sest mulle meeldis neid töid mõelda ja kirjutada. Koolis õppis ta muidugi ise, kohal käis ise ja kodutöid tegi ka enamasti ise, väikeste ema-abi eranditega. Isetu abi ema poolt peaks ju olema lubatud või mis :D Siis kohal meenub üks jutuke Kivirähki „Kaka ja kevad“ raamatust, kus vanaema punnitas end lapselapsega kooli pinki, sest laps vajas abi, seejärel oli tal vaja lasteaeda minna. Ega mina ei tea veel, kuhu pinki end järgmiseks pressima pean 😂

5. Kausitäis kartulisalatit, teine rohelist salatit, tort ja kook ning nipet-näpet veel – ootasime kärge koju. Tulid kõik. See aeg on parim, sest seda ju sageli ei saa juhtuda. Sellisel puhul on must be toidud omal kohal, traditsioone lihtsalt ei tohi murda.

6. Sattusin hoogu ja käisin kõik lillepeenrad hoolitseva käe ja pilguga üle. Päike paistis lagipähe, kuid seegi ei kahandanud indu. Üks töö vast mõneks ajaks ühel pool. Uued aga ootavad. On töine aeg aias ja lõpuks on juba mitmendat päeva suvi.

7. Eilne diskussioon ühe kingitud lille pärast päädis uue peenra sünniga. Esialgu sai peenrale rododendron Frederica. Loodan, et ma ikka selle rodoga hakkama saan. Õhtul kuulasin töökaaslase südamepuistamist. Egas tal on dilemma küll ja ega minagi mingi suur nõuandja ei osanud olla. On ju vana tõde, et elu mängib mõnikord kätte halva stsenaariumi ja kui inimene ise oma suhtumisega seda veelgi toonitab, siis ongi halb. Aga kõrvaltvaatajal on alati lihtsam öelda, et tee nii või tee naa.

8. Äike ja vihm, neist esimene hirmutab mind vaid kodus olles. Tööl nagu muret sellega ei teki. Vihm oli väga oodatud. Poisslaps valmistub lõpupeoks, kuupäev on kohe varsti kukkumas, aga meil pole kuube. Tänas otsimistuuriga me ka seda hankida ei suutnud.

9. Pärast tööpäeva tegin veel ühe tööpäeva, sest ootan külalisi. Elamine aga ei säilita mitte kuidagi iseenesest kaubanduslikku välimust.  Mitte et ma nüüd mingi ülisuur puhtusefriik oleksin, ja ma ei taha ka iga hinna eest jätta perfektse kodulooja muljet, aga mingi standard on mul peas ning see paraku kisub veidi sinna friikluse poole. Nii ma siis kokkan ja koristan higimull otsa ees.

pühapäev, 6. juuni 2021

Saagu neid hobuseid palju

 



Väike hobusefänn kappab nagu pöörane, anna ainult hobune. Ja mida rohkem hobuseid, seda ägedam, sest siis on valikuvõimalus ka. Täna kappab Lilliga, homme Manniga ja regulaarsed trennid on päris hobusega. Nii et kepphobustele on tellimused pidevalt sees. Ega ma neid tellimisi nii väga palju täita ei jõua, aga üks Manni on last taas rõõmustamas. Minu arvates tuli natuke pika ninaga, aga muidu ju hobuse nägu :) Pelgasin, et äkki sinine ei ole see õige värv, teadupärast elus ju sinist hobust ei ole, aga pidavat just tore olema, kui ei ole nii elust enesest. 😉

neljapäev, 3. juuni 2021

16: neljapäevast neljapäevani

 

27. Ilm nöögib isegi potipõllumeest.  Olen kraad pottidest kangem ja oman päris põldu. Täna vaatasin, et osad vaod on veega täitunud, samas lubab ka öökülma. Proovi siis midagi kasvatada, kui põllust saab vete- ja liuväli korraga.

28. Kudusin ja kuulasin loengut. Tahan ja pean on varemgi teemaks olnud, kuid mõnikord on seda meeles hoida raske ja siis on hea, kui korratud saab.

Mõnikord mõtlen, et minu puhul võib unustamine olla juba normaalne nähtus, sest ealine lugu, aga täna tõdesin taas, et noorus veel hullem. Isegi korduv unustamine ja sunni hoolsamaks hakkama. Vist ei ole vaja ka, sest abi lendab alati kohale, siis ei olegi vaja pingutada.

29. Kitkusin suure kärutäie võililli jms rohtu ja selle hunniku kärutasin komposti, mis tundus mulle nii toidu äraviskamise moodi. Oleks siis üks jänku või kitsekegi, kellele see sisse sööta J Meedia pasundab palju toidu raiskamise teemadel. Ise ma küll aru ei saa, kuidas saab toitu kaotsi minna? Tänase õhtusöögi kombineerisin eilse ülejääkidest ja sügavkülmast võetud õuntest valmis kook, mis oli tänane.



30. Ilus ja päikeseline ilm lasi isegi õues einestada. Kuigi me selles suhtes väga virgad just ei ole (kõik tuleb õue vedada ja vaeva tuleb topelt näha), siis uus grill vajas katsetamist ja pühapäev ka. Õues söömine on erilisem, see on umbes sama, et võta võileib kaasa ja mine matkama, võileival on ka hoopis teine mekk.

31. Omas mullis olemine mulle mõnikord meeldib. Täna mõtlesin selles mullis olles välja omast arust mitu asja, kuid kas nad ellu ka saavad. Eks näis. Perepojal on nüüd koolimull otsas. Isegi sahtlid võeti ette ja tehti vanast koolipahnast tühjaks. Loodetavasti ikka selle mõttega, et uuele ruumi teha.

1. Tänasesse mahtus nii palju toredat! Ärkasin varem kui muidu ja võtsin suuna pealinna. Korraline visiit kulges kenasti ja mõtlesin, et kuna ma juba siin olen, siis kohe koju tagasi ka ei tõtta. Otsustasin last tööjuures üllatada. Selgus aga, et tal vaba päev. Läksin siis kohvikusse ja Kadriorgu. Kohviku uksest tõmbas sisse hullutav kaneeli lõhn ja saiake oli muidugi ülihea ning väliterrassil istuda üle pika-pika aja ülimalt mõnus. Kadiorus olid pardid võistlusvalmis. Olin nende nägemisest nii elevil, et vau ma nägin parte J . Vahepeal selgus, et laps ei ole siiski minust kaugel ja kõndisime siis kokku ning läksime sööma. Maandusime taas õuealal. Seal aga patseeris-takseeris heas toitumuses kajakas. Nii kui meile toidud toodi, kajakas piloteeris ja tükike peekonit nokas einestama läks. Jälle elevust kui palju. Bussijaamas vaatasin oma sammulugejat ja kõnnitud oli ca 14 km. Jälle elevus, sest vau, nii palju, mööda linnatänavaid astudes ei saa arugi, kui kilomeetrid kogunevad. Õhtul olin vist ikka veidi väsinud ka, aga Anna Lutteri „Pärast kuut“, kutsus kuulama. Jälgin seda noort naist Instagramis ja mulle ta meeldib. Võib olla sellepärast, et  endal  pole kunagi sellist energiat ja julgust olnud, ja siis on selliseid vastandeid vahva vaadata.

Lõhn ei jäänud pildile :)


2. Tänasesse mahtus jälle palju toredat. Esmalt oli ilus-ilus ilm. Tööhommik algas tegusalt ja edasi osalesin ühes meeskonnamängus, ja see oli vahva, sest üle pika aja polegi niimoodi võistelnud ja lustinud. Vahepeal tuli joosta nagu väle põder, kuid laulda ja tantsida sai ka. Mida siis veel tahta J

neljapäev, 27. mai 2021

15. neljapäevast neljapäevani

 

20. Alati ei peagi vist põhjust madalseisuks olema. Või kui on, siis ise ei teadvusta seda. Minu madalseis paistis täna näost ka välja, sain sellekohaseid komplimente. Veeretasin tööpäeva mööda, kuid kohe koju siiski ei läinud. Mul oli kokkulepitud kohtumine taimeaias. See käimine tõstis muidugi toonust ja koju jõudsin hunniku taimedega. Siiski Eurovsiooni jaoks mul enam jaksu ei jagunud, vaatasin Uku ära ja tuttu.

Väike tänu tehtud töö eest teeb 
südame soojaks :)

21. Lausa kardan meie koduuste vastupidavuse pärast. Nimelt meie kass voorib sisse-välja, välja-sisse. Proovin talle küll jõuga vastu hakata, s.t igale njäule ei reageeri, kuid ta on nii veenev, et annan ikka alla. Tal vist närvid läbi J Õues on ju ka pigem külm, mis talle seal meeldima peaks?

22. Sain kätte uued kõrvarõngad, emotsiooni ajel ostetud. Sünnipäeva raha tavaliselt saab nii kulutatud, et ei ole ära fikseerinud: vot see ost on sünnipäeva kingituse eest. Nüüd tegin selle ära, ja kõrvarõngad on sünnipäevakingi eest.

23. „Me tahame olla pärast rasket tööpäeva maratoonarid ja sprinterid“, ütles Marian Võsumets saates Hommik Anuga. „Jumala pärast, sööge pitsat ja jäätist ning vaadake Netflixi“. Eks jah, tahaks olla tõesti kogu aeg energiapomm, aga keha ja vaim ei luba kogu aeg, nad väsivad ja tekivad jõuetuse hetked. Täna oleks see täiest asjakohane olnud, sest kaskedepüha ja siis tööd ei tehta. Mind aga tabas mingi seletamatu õmblemiselaine ja mitu asja sain valmis. Head „lainet“ ei saanud raisku lasta minna ja nii suundusin pärast õmblustöid õue naati likvideerima ja siis nii sujuvalt midagi garaažist tooma minna minnes, sattusin seda koristama. Nii et olin maratoonar ja sprinter ka.

24. Esimesed pääsusilmad ja piibelehed sellel kevadel on nähtud. On ilus aeg, õitsejaid jagub, mets on veel õrnrohleine. Nagu igal kevadel. Ainult meie kodukask on pärast 12 eluaastat ära kuivanud. Ma olen metsa langetamise suhtes salliv ja tervitan seda protsessi mõistusega, sest mets vananeb, tööstus vajab, inimene vajab. Muidugi on mul kahju lindudest ja loomadest, kes raie päras peavad uued elupaigad endale otsima, kuid see oma koju istutatu otsa saamine on kuidagi isiklik. Kuigi et jah, tuvastasime ka põhjuse ja selgub, et ka inimtekkeline põhjus. Millegipärast see koht puude istutamiseks ei sobi, olen selle kase naabrusse istutanud veel kolm puud ja neist ükski pole alles. Peab vist selle maapinna rahule jätma.




25.Ajasin mitu asja korda ühe hoobiga. Enese heaks olid iluprotseduurid ja vaktsiin, neist ebameeldivaim oli juuksuri pesemistoolis istumine. Kõige vastikum asend maapeal on pea tagasikallutatuna toetatud  juuste pesemiserennile. Selle renni äär pressib kuklasse ja tunnen, et kael on krampis ning asend pressib kaelasooned kinni. Isegi peamassaaž, mida juuksur nii hellalt ja õrnalt tegi, oli pigem piin. See aga oligi kogu päeva ainuke piin J

26. Eilne suts vist õige pisut andis tunda, või oli see eilse krampis oleku pärast või hoopis jubeda vihmase ja tuulise ilma süü. Töölt tulles ei teinudki esmalt midagi. Õnneks on laps leplik ja leppis sellega, mis kapis olemas oli. Meie ühine lemmik – müsli- päästis päeva. Meil ei saa sellest kunagi küllalt.

esmaspäev, 24. mai 2021

Õmblesin valel päeval

 


Sellisel pühal, kus muru ka ei kasva, tegin mina pattu ja õmblesin. Üldse ei olnud plaanis, aga hetke tuju ajel võtsin õmblusmasina välja ja mõtlesin, kuna lapselaps tahab endale uut kepphobust ja algus oli juba tehtud, et teen siis edasi.  Vahepeal oli vaja hobuse jaoks kaltsukotis sorida ja sealt tuli välja kunagi alustatud teksapadi ja meenus kohe mõte, miks ma seda tegin ja miks ta toona pooleli jäi. 

Hobuse õmblesin masinaga kokku, ülejäänud on käsitsinokitsemise töö ja panin selle kõrvale ning lõikusin alustatud padja parajasse mõõtu, lõikasin alusriide ning vuristasin kokku. Padja toorik oli ka olemas ning padi meie suvemajja on valmis. Vahel harva, kui võrkkiiges loen, siis olen tundnud puudust millestki, mida on hea pea alla panna. Lapiöö tehnika on crazy-tehnika. See on ainuke, mida mulle meeldib teha, sest ei ole vaja palju mõõta, mõelda, mässata, lihtsalt natuke säti ja õmble. Tulemus on alati omanäoline.

Tegelikult õmblesin ühe hooga midagi veel, aga see jääb teiseks korraks, nagu ka hobune ja lõpupistete ootuses tikkimistöö. 😉

neljapäev, 20. mai 2021

14: neljapäevast neljapäevani

 

13. Vaatasin tagasi ja meenutasin vanu aegu. Oli põhjust, laps sai aasta vanemaks. Tema iga on edasivaatav, mina juba kipun nostalgitsema. Muidu oli täna kiire tööpäev, mil üks „kiire „ kestis 1,5 h, mil pidin digiloo ülekoormatuse tõttu ootama järjekorras, milles olin 11583.

14. Nägin täna elu kauneimat lillekimpu ja sain kuulda midagi sellist, mis pani heldimusest südame põksuma. Minu igaõhtusele tänule lisandub tänulikkust juurde, see on kindel. Can´t wait ja loodan kõike parimat. Ilus päev lastega oli täis ainult rõõmu, puhast, armsat rõõmu.

On ju ilus :)


15. Kas kartul on maas? See on argine maainimeste jutujätkuks küsimus. Nüüd saan öelda, et on maas. Toomingas õitseb, seega vist ka päris õige aeg. Ühe hooga sai mulda ka sibul, herned, punapeet. Veel istutasin lilli ümber ja sättisin õueelu hubasemaks. Rabarberid peavad ka igal kevadel vähemalt kord koogiks saama ja seegi oli täna ära. Kook toorjuustu ja hapukoore kattega oli hetkega pannilt läinud. Õhtul mängisime Aliast. Millal ma viimati oma suurte lastega lauamängu mängisin? Ei tule meeldegi.

16. Panustasin õhtule, sest ilus, vaikne ja soe. Enne õhtut läks mulda veel porgand, mille seemet mul eile ei olnud. Seejärel võtsin telo, raamatu ja heelgeldamise ja istusin suvemajas rahus ja vaikuses. Kägu juba kukkus ja esimesed sääsed asusid ründele. Aga need üksikud pinisejad ei olnud veel häirivad. 

Õunapuuõied on ka alati ilusad.

17. Nagu preemiaks nädalavahetuse töö eest tuli vihm ja kastis. Õhtuks sadu lõppes ja loojangul kerkis piimjas udu ning taevas olid pilved värvunud vahukoorekoogi värvi. Ilus oli. Meil oli täna vestlus: oi, paha-paha, ma ei taha, et võõrad lapsed minu metsas käivad. Mind paneb alati see minu-minu õlgu kehitama. Mida selle minu-minuga ikka lõpuks peale hakata. Lill on lapsele nuusutamiseks ja noppimiseks, vaatamiseks, mis kahju sellest minu maale küll sünniks.

Ilus taevas ja kriipsuke udu on ka näha


18. Pole halba ilma. Panin jope ja pikad kummikud ja kutsa-ringi ka kerges vihmasajus ära ei jätnud. Tavaliselt kuulan metsas kõndides linnulaulu jt looduse hääli, kuid insta Kertu jagas raadio Elmari intervjuud temaga ja essat korda kõndisin ja kuulasin. Koergi esialgu vaatas otsivalt, et kust see hääl tuleb. Kui keegi on nii inspireeriv ja motivatsiooni tõstev, siis seda on lausa kohustuslik kuulata neil, kes aeg-ajalt norutama kipuvad. Koju jõudes vaatasin veel, mida Britt Prantsusmaal teeb ja kui nii edasi läheb, pole telekat enam vajagi – inspireerin end nutiseadmes. Samal ajal ikka heegeldasin ka, sest Eesti naine ei või käed rüpes istuda.

Ülased on mingi kuhja alt end üles upitanud


19. Suvine kalender täitub. Planeerime siin ühte minekut, sest kihk on. Samas ei tea, kui mõistlik see on. Natuke nokk kinni, saba lahti tunne on. Suhtume siis nii, et kui saab on äge, kui ei saa, siis on kurb, aga paratamatu.

 

neljapäev, 13. mai 2021

Kolmeteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

6. Võtsime ette luureaktsiooni ja üllatasime sõbranjet tema päeval hommikuse duetiga. Kõlas nagu kõlas, aga oluline on, et talle meeldis päriselt ja ise olin ka nii elevil ja rõõmus, et idee tuli, et kambajõmm oli võtta ja et sel kambajõmmil oli oidu kõik talletada ja et üllatus ka üllatusena välja tuli.

7. Püüan lähtuda põhimõttest, et ela oma elu, ära teiste oma aruta, aga ikka ütlesin sõna sekka. Keel see va sügelev organ J Ega pärast ju hea tunne ei olnud ja omast arust tundsime kaasa. Vist!

8. Vaatamata külmale tuulele avasime õues söömise hooaja. Lapsed tulid. Meie lapsevanemad olime kohe naksis ja rõõmu otsast otsani täis. Uhkust samuti.



9. Emadepäev. Oma õnnitlused sain juba eile kätte ja tänase kord oli minna kokkusaamisele teiste emade ja ühe sünnipäevalapsega. Päris pikk aeg on mööda läinud, mil külas käinud ei ole. Seega oli tore näha, kostitatud saada ning kõik jutud said ka räägitud.





10. Kusagilt hakkas puhuma vali kuid soe tuul. Tööl oli kahju olla, sest õues olnuks lust tubase zoomi-teatri asemel olla. Seda enam, et  test tuli ka teha. Üldiselt ma tahan , aga täna ei tahtnud. Lisaks ei saanud kõigele pihtagi, õnneks oli laps kodust võtta, kes aitas või õigemini enamuse testist ära tegi. See oli nüüd nagu tasumisetund vanemliku hoole eest :D Ma ise ka ei saa aru, miks ma igast jamast olen nõus osa võtma. Õhtul oli aga ekstreemselt totter saade viharavist, mida vaatama jäime tegelikult ühe tuttava näoga vihkaja pärast. Asjade ilma asjata lõhkumine tekitab alati prr-tunde ja nüüd nad purustasid 2h jutti. Mõne memme puud oleksid võinud selle aja sees lõhutud saada.

11. Soe, nii soe päev. Istutasin tomatid kasvuhoonesse higitilgad ninaotsas. Pärast ei raatsinud tuppa minna, läksime hoopis matkama. Naastes oli ikka veel soe õues, nii et vedasin kõik suvised taimehakatised toast välja, aitab küll tubasest hooldusest ja aknalauaelust.

12. Ikka soe, tuult on ka. Leidsin täna ühe grupi fb-st, millest on reaalselt kasu ka. Kass ja koera ja aiagrupid on lihtsalt vaatamise ja laikimise pärast. Digitarkused kuluvad aga praegusel ajal väga marjaks ära. Kohati olen küll ise-ise, s.t tahan ise hakkama saada, ja selleks siis ongi vaja pisut trikke juurde õppida. Muruniidukile tõmbasin ka täna hääle sisse.

neljapäev, 6. mai 2021

Kaheteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

29. Kevadised kaevetööd toovad nähtavale klaasikillud, roostes naelad ja muud sodi, mille külm on pinnale lähemale kergitanud. Olen seda jama 10 aastat nokkinud, aga jagub ikka ja veel. Lihtne oleks eirata, aga mina ei saa, pean kummardama ja kokku korjama kõik selle, mis looduse juurde ei kuulu. Tahaks, et maa oleks puhtam paik. Seega oli tänagi kaevamise päev. Koer oli väga pettunud, kui õue läksin, temal on oma lootus. Paraku ma kahte sporti ühe õhtuga teha ei jaksa.

30. Täna kerkis küsimus, kui palju on meil elus tahan või pean asju. Kui hoolikalt mõelda, siis nad segunevad mingil viisil ja üks võib muutuda ka teiseks. Üldiselt on pean tunne, kui pesen aknaid, teen argiõhtuks süüa. Teinekord aga tuleb ka tahtmine ja teengi tahtmise pärast, suure õhinaga. Kõik sõltub. Täna oli tahtmist täis päev. Pean pesema aknaid muutus töö käigus tahan pesta aknaid. Lisaks tahtsin veel lillepeenraid korrastada ja üle aastate kisselli keeta. Päikesepaiste, mis muud!

1. mai unustasin ära – läks täiesti meelest, et töörahvapüha ja kevadpüha. Siiski nii poolkogemata küpsetasin ühe rukkijahu-pohlakoogi raamatust „Ahvatluste aastaring“. Tänase päeva tore oli see, et vennad võtsid end lõpuks kokku ja puhusid üle aastate koos saunajuttu.

2. Täna võtsin maasikad ette. Peaaegu igas põõsas istus üks või mitu võilille ja see ajas lausa närvi. Ponnistasin küll neid juuri noaga pooleks lõigata, kuid see kõik on ajutine, juur on ju alles. Ei oska leida lihtsaimat viisi mugavaks maasika kasvatamiseks. Hea meel oli aga Kuldvillaku võitja üle. Ikkagi tšempioni staatusesse jõudis, mis siis et napikalt. Oma tugitoolist hüüdsin talle küll, et Sophokles, onu Vanja. Õnneks need mittemeeldetulemised ei takistanud võitmast. Tugitoolist minu loogika siiski Armstrongini ei küündinud.

3. Mõtlesin, et panen jalga õhukesed sukad, aga tuult tuppa kuuldes otsustasin ikka talviste paksude kasuks. Ja kuna oli väga vilets aiatööde ilm, siis rõõmustasin koera. Nägime haigruid, luiki ja jänestel oli vist jooksuaeg, neid silkas lausa kolm. Kutsa oli neist pöördes ja mul andis teda kinni hoida. Sain jõutrenni pealekauba.

Pilved nagu vahukommid :D

4. Ma ei uskunud, et mõnel õhtul vaatan teleri asemel insta-storysid. Täna jälgin Kertut, kes matkab mööda Eestimaad, nii 30km päevas. Eile oli mul lausa mure, et kas juhtus midagi, kuhu story jääb? Kas on karud Alutaguse metsades teele ette jäänud. Täna oli ta aga olemas ja karu ilmselt ei pidanud kartmagi. Aga lisaks Kertule jagab Britt Prantsusmaal oma pereelu, Sandra tõstab motivatsiooni, Merilin on lihtsalt naljakas, Anna on osavnäpp. Arvan või õigemini loodan nii eluga paremini kursis olla ja loodetavasti pidurdan mingil viisil nende abil aastate sõudu. Igatahes on äge, et selline edevus on olemas.

5. Täna sain minna lumelörtsiga tööle. No on ikka pagoda ja mis mai see on ? Õhtuks läks õnneks kobedamaks ja tegin tavalise tiiru. Seekord kohtusime rebase ja sokupoisiga. Tiir on enamasti üks ja sama, aga kohtumised on erinevad ja ka maastik muutub looduse suve poole edenedes. Toomingalehed on juba pungast palju suuremad, pajuurvad muudavad värvi. Vihm tegi teed kõik sopaseks ja koju viisin kummiku sees kive ja soppa. Ei tea, miks kummikutel selline tagant üles viskamise efekt on?

 

 

Sokupoiss ja rebane pildile jääda ei soovinud, vares oli vähe kannatlikum :)

Sellisteks ilusateks tuttideks muutuvad mõne põõsa tibud. 

esmaspäev, 3. mai 2021

Pepualus


 
 

Minul on selline kiiks, et mulle meeldivad kiiksuga asjad ja eriti meeldib neid välja mõelda. Mõnikord on tunne, et elamine on juba kõik  väljakujunenud, kõik asjad olemas ning sisustatud ja pole nagu kusagile enam midagi meisterdada. Siis tuleb aga ei kusagilt jälle mõte ja üks asi naksti juures. Saunamaja on selline tore koht, kuhu veel saab juurde asju toota. Pepualused on meil kenasti olemas, aga need on poest ostetud, tavaline kräpp. Tegin siis ühe omamoodi-aluse juurde, tekst peal ja puha, et millisele istumisele mõeldud. Meil kvalifitseerujaid just ei ole, või kui, siis mina. Tänaseks on alus ka ära testitud ning peab ütlema, et istuda oli hea. Materjal on villane, kuid kare ei ole. Kuna sauna tooniandev värv on meil roheline, siis see ta sai. Teine peaks ka mõne aja pärast sündima, eks siis paistab, mis sinna kirja saab.

neljapäev, 29. aprill 2021

Üheteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

22. Oli asine päev, toestasin paari projekti, kohtusin oma diagnoosiõega ja kuulasin google loengut. Pigem tegus olemine meeldib mulle alati, kuigi see igapäev ei õnnestu. Õhtul läksin hea hooga koeraringile. Kõik oli kena, samm kiire, vaated ilusad, meel rõõmus ja mõtisklesin niisama päevast, kuni silma nurgast nägin, et miski väike loomake läks üle tee. Meie koerakesel ärkas sellest nägemisest jahiinstinkt ja jahtima ta minna tahtis. Minu jaoks oli see nii ootamatu, ja selg ees pikali ma lendasin, pea kolksuga vastu maad. Istusin veidi ja jõudis taas kohale, et kui kiire on hetk, mis võib muuta kogu su olemist, ning kui suur on koera jõud – olin nagu tuustakas ta käes. Minul siiski vedas, suutsin oma kondid kokku korjata ja koju kõndida. Pea kumises veel mõnda aega. Koer ju ka süüdi ei olnud.

23. Võib olla mõtlen üle, aga pea tuikab eilsest paugust täna ka veel, seega võtsin suht vabalt ja küpsetasin ühe väga maitsva kirsikoogi, kuhu sisse käis ohtralt võid, hapukoort ja muna ning toksisin oma tuhat nööpnõela nõelapatja, et üks topsik oleks kapis vähem.  Vihmane, vastikult kõle ilm soosis jõudeolekut.

Miljon nõela

24. Lund ja kruupe ja muud jama sadas täna vahelduva eduga. Seega toimetasin katuste all. Tegelikult sundisin end toimetama. Mõtteis on hetkel niipalju tuttavate haigusi, lahkumisi ja ma ei oska nendest lahti lasta. Siiski kaevasin kasvuhoones peenrad ümber ja panin rukola mulda. Võib olla see tärkamise ootus on abiks.

Linik sai lauale kena


25. Pühapäev on hingamise päev ja võtsingi seda päeva nii. Helistasin oma tädid läbi, kuna näha saab nagunii harva. Tädid on juba eakad ja eks ka minu missioonitunne kasvab koos vanusega. Eakate päevad on sageli tühjust täis, ja tahan seda tunnet leevendada.

26. Viimasel ajal on välja ilmunud palju neid, kes teavad, kuidas elada õnnelikku elu. Argngutreenerid, kanaldajad, teenäitajad, suunamuudijad, õnne valemi teadjad. Vast aitaks mind see, kui saaksin neist ühe pakkida seljakotti, oleks hea käepärast võtta kui motivatsioon või lihtsalt tuju langeb. Vaatasin Taani dokfilmi „Õnne valem“, kus naised soovivid õnnetablettidest vabaneda. Film on igati aus, aga ma mõtlen, et Taani – hygge maa on tablettide üks suuremaid kasutajaid, kas siis nende hygge tulebki tablettide arvelt?

Meie kiisu on hygge-olemise maailmameister :)


27. Tänase päeva kohta pole midagi erilist öelda, kui vaid et, tööd oli, aga tulemusi nagu näha ei ole, tahet oli, aga sellest tahtest midagi erilist ei sündinud. Täiesti tavaline tööle ja koju päev. Millegiga pead ei vaevanud ning midagi rõõmsamaks ega rõõmutumaks ka ei mõelnud.

28. Olen siin hoogu võtnud ja lõpuks hakkasin lillepeenraid sättima. Vedasin mulda ja möllasin mis kole. Peremees küsis, et kuidas sul õues nii kaua aega läks. Aga plaanid on peas ja vaja on mõelda, et mis ja kuidas ning nii see aeg sinna aeda läheb, sammuke sinnapoole ja teine siiapoole. Igatahes üks peenar on korras ja ootab ilmade soojenemist.

 

esmaspäev, 26. aprill 2021

Igavuse peletamise mäng



Tiitel Vanana on juba sellepärast vahva, et saan teha neid asju, mis kunagi oma lastega tegemata jäid. Õigemini nõuka aeg oli minu arvates nutikaid inimesi täis ja n.ö essust saia tuli kogu aeg teha, kuid mingit pidi oldi ikkagi palju vähem loominguline. Küllap ka materjalide vähesus piiras loomingulisust ja info nappus samuti. Praegu ava raamat, ava internet ja ideed lendavad su juurde. Mäletan, et õmmeldes ja kududes tegin küll alati ummamuudu omamoodi ning see välja mõtlemine meeldis mulle tohutult, kuid mänge, mänguasju me ei teinud. Nüüd siis tuleb need tegemata jäänud tegemised tasa teha J

Meil on pudelikorke lademetes sellepärast, et taaraautomaat ei soovinud korkidega pudeleid vastu võtta. Sellepärast tuli need maha keerata. Ja nii neid kogunes. Minu osa on vast sinised punnid, ülejäänut on tootnud meespere. Seega materjal  nagu maast leitud.😊

Sellise mängu loomiseks on vaja korke, liimi ja penoplastist alust. Lapsed valisid korgid, ladusime alusele kujundi ja hakkasime liimima. Oli tore töö. Samas võib see kujund olla milline tahes, näiteks lill või lind. Mängu tegemine ja ka mäng ise on jõukohane igas vanuses mängijatele.

Et mängima hakata, selleks on vaja viskerelva, milleks võib olla uba, kastanimuna, tammetõru. Meie kasutasime kivi. Kivi sobib ka, aga ta põrkab natuke palju, s.t et tabad küll, kuid kivi kargab sellest tabatud pesast välja.  Igale korgi-ringile andsime punktid, s.t välimine 10 punkti tabamise korral, sellest järgmine 20, 30… Mängu võib teha suuremagi, meil oli piirajaks alus. 

Idee pärineb „Igavusepeletamise raamatust“. Nii peletasime meie igavust, sest ta tuleb väga kergelt kallale küll. Nüüd oli aga mitu tundi tegevust. Uus mäng ikkagi ju. Kordamööda oli üks meist sekretär, kes punkte kirja pani ja kokku arvutas. Ja nii see igavus eemale meist jäi. 😉


neljapäev, 22. aprill 2021

Kümnes: neljapäevast neljapäevani

15. Nagu igal aastal, kestab sünnipäev tavaliselt kauem kui üks päev. See meeldib mulle, sest ma taha suurt pidu ja palju rahvast koos juba sellepärast, et tahaks kõigiga suhelda, olla, rääkida. Kui on suur pidu, siis tekib lõhki-tõmmatu tunne ja kõik see melu on liig. Täna oli aga taas väikene istumine, mis oli tore. Õhtul vaatasin “Kool minu kodus”, mis tõi taas tõdemuse, et kui inimesed on pikalt koos elanud, siis muutuvad nad ühte nägu, või siis hoopis on loogika selles, et sarnane valibki sarnase. Saates oli perekond Kõiv, Krista ja Kalle, nii ühte nägu. 

 16. Olen taas pusserdamiste lainel. Ühel päeval unustasin end tööle. Eile läksin autot teenindusse viima. Õu oli seal nii masinaid täis, et läksin ruumi sisse ja küsisin, et kuhu ma auto jätta võin. Öeldi, et jäta kusagile ning läksin siis tagurdama. Millegipärast avasin tagumise ukse ja istusin tagumise istme peale – ei tea mis ma siis nüüd lootsin, kusjuures tagumise istme peale on mul asja väga harva. Täna unustasin end magama, hea et kella 11sele vaktsiinile jõudsin. Igatahes suurest magamisest kindlustasin juba enne süsti peavalu, süstist vist juurde ei tekkinud midagi. 

 17. Kui ma päriselt vanaks saan, tahaksin olla tema moodi – selline osavõtlik, soe, sõbralik, suurepereema, kellel on lapsi rohkem kui ise on sünnitanud, selline ilmaema. Täna sängitasime ta maamulda. Oli imeilus päev. Pisarad voolasid, ma ei teagi, kas haletsusest siiajääjate kurbuse pärast või selle teekonna pärast, mis ükskord lõppeb meil kõigil. Tema ärasaatmine oli talle vääriline. Ma arvan, et ta pilvepiirilt vaatas ja kostis, et mõtle kui tublid te olete. 

 18. Varsakabjad olid nüüd õitsema hakanud. Ilus kena kolletav pundike vaatas kraavist vastu. Vaja oli neid muidugi pildistada, mis omakorda päädis kraavi kukkumisega. Nii et koer ei olnudki koju jõudes ainuke sopakäkk. Oli ilus kevadine päev taas kord. Kahjuks oli tarvis jälle arvutis istuda ja tarkusi kõrvataha panna ning hiljem ka teada saanut testida. Sain testitud, kuid ikka endamoodi, puterdamise hinnaga, nimelt olin suutnud mõned küsimused mingil kombel vastamata jätta.
19. Kui laps küsis, et kas ma võin, siis ma ütlesin, et muidugi võid, ainult sõida ettevaatlikult ja ära kihuta. Ikkagi tähtis päev, aitab või ei aita edasist elu mõelda ja sättida. Eksami tulemus on ju osaliselt ka tuleviku määraja. Ise sain aga sellise uudise, et minu leivakotist võetakse veel selle aasta sees väikene amps ära, ehk teisisõnu jään vaesemaks. 

 20.Koolivaheaja rõõmud ajavad natuke hulluks ka. Lapsed on nii intensiivsed ja ise ei ole harjunud. Igatahes peale matkamist, meisterdamist, vahvli küpsetamist, kala praadimist, meisterdatud mänguga mängimist, punktide kokku lugemist, pesu nöörile riputamist, tule katlasse tegemist, musta notsu mängimist, lohutamist, kakluse lahutamist, lillede kastmist, lillede istutamist, prügi väljaviimist, pühkimist ja nühkimist oli mul toss väljas.
21. Ei olnud tal ammu külas käinud. Tore oli näha, kuid lõppkokkuvõttes käisin halbu uudiseid kuulamas. Nende uudiste tuules käisin surnuaiad läbi ja tegin kevadised korrastustööd ära. Õhtul telerit vaadates tuli nagu pomm kõigele eelnevale otsa teade Lea Dali lahkumisest. Ebaõiglane on see saatus meist paljude jaoks.

neljapäev, 15. aprill 2021

Üheksas: neljapäevast neljapäevani

8. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vaatasin terve esimese hooaja „Paradiisi“. Ma ei teagi, mis igatsuse kärbes mind hammustas, aga see imeilus armastuslugu  läks südame külge. Mulle meeldis kohe kõik: ilus mehelik mees, kütkestav ajastu, õilsad tunded, väljapeetud käitumismaneerid, see kõik oli midagi hingele. Hingele oli ka hilisõhtune „Ema“ ETV2-st, kus lisaks omapärasele süzeele oli ka deja-vu võttepaik. Reisimise üksvõlu on ka see, et hiljem võib tekkida telerist äratundmist ja siis kilkad rõõmsalt kaasa: ma olen seal käinud :)

9. Tuul ei ole ammu nii hullult puhunud. Katus kolises hirmuäratavalt ja õue ei tahtnudki minna. Sellegipoolest oli ju reede ja nädala suurshoping vajas tegemist. Kätte sain ka oma virutaalreisi medali machu picchule. Ilus medal on. Kas seda nüüd nii väga vaja oli, aga niipalju oli tast tolku küll, et kõndinud olen kordi rohkem varasemast.

10. Täna oli moodne koolitus, aga valel ajal. Hea on ju varakult end kirja panna, aga pärast seda tagasi ka võtta ei taha, tundub nagu lubaduse murdmise moodi. Nii oligi, et  tüdrukud asjatasid teises toas ja mina kuulasin oma toas loengut. Vahepeal sain nina välja ka pista ja natuke neid ka näha. Nagunii tahaks ju rohkem näha, aga hea oli see, et nad said omavahel näha ja olla ning minu söögitegemisemure võeti ka enda kanda.

Focaccia enne ahju minekut

Ahjust tulnud focaccia


11. Minu eilne melu kestis ka täna. Loeng oli positiivne ja meeleolukas. Ilmgi ilus, nii et pauside ajal nokitsesin õues peenra kallal. Tundub, et aiaelu hooaega tuleb hakata tõsiselt võtma.Tomatitaimed on juba parajad pikukesed ja talvepaus on aiatööst nii pika puhkuse andnud küll, et tahaks juba.

12. Ajasin oma kere ja koera üle mõne aja kodust välja. Oli päris mõnus. Varsakabi oli nuppus juba, sinililli üsna palju metsa all, ka üks kitseke kablutas üle tee. Kui viimati käisin, mis  ei olnud ka ammu, oli järv alles jääs.  Nüüd ei olnud jääst enam jälgegi. Muidu oli väga tegus ja mõtlemist täis päev. Oli vaja aegu broneerida ja kokkuleppeid sõlmida ja see meeldis mulle.



13. Ise ma aru küll ei saa, et kahekümne aasta taguse ajaga midagi nii väga palju muutunud. Mina olen ikka mina, minu jõudlus on ok, uudishimu on olemas, vaim on valmis otsima leidma ja katsetama. Aga aasta uus lükkis end jälle aastatekeele juurde ja seega oli minu päev. Mõnikord on hea ka tähelepanu keskpunktis olla, ja seda tähelepanu täna jagus.  Tundsin end vägagi hoituna ja erilisena.




14. Tavaliselt olen liiga detailne läbimõtleja, etteplaneerija, tahan teada, mis ja kes ja kuidas, et siis teada, kuidas kulgema hakkab. Isegi ühe saunaõhtu tarvis on mul tavaliselt plaan. Täna aga kulges hoopis plaaniväliselt ja ei olnud sugugi halb. Pigem olid ootamatud külalised nagu õnnistus, värske veri ja uus vaatenurk. Peaks spontaansusele rohkem ruumi tegema.

esmaspäev, 12. aprill 2021

Mina ja kola

 


Kui keegi lähedane toob, ma ei ei ütle. Nii lihtne ongi taas kola juurde saada. Võiks ju iseloomu kasvatada ja õppida ei ütlema, aga lähedase inimese puhul tekib ka aitamise ja vastutuleku vajadus. Igatahes on nüüd kotitäis mingeid tülliribasid juures. 

Üldiselt mõttepuudust, mida millestki teha, mul ei teki. Mõnikord on vaja ainult aega seedimiseks. Seekord hakkasin tüllist ribasid käristama ja heegeldasin need nuppudeks. Kokku sai selline väike vaibake saunamajja. Kui pesus käidud, ei taha kuidagi külma kivi peal seista. Mingi tükike jalgade all on tervisele hea ja lihtsalt mõnusama olemise jaoks vajalik. Oli mõnus heegeldada.

neljapäev, 8. aprill 2021

Kaheksas: neljapäevast neljapäevani

Üks aprill lõi minu põsed punaseks, pani pea valutama ja tegi olemise teerulliallajäämisega sarnaseks. Kraadides selgus, et paha nali ja olen tõbine. Enne kui põdema sain jääda, oli vaja saata hunnik teateid ja sõita testile. Omast arust olen hoidunud ja vältinud, aga iial ei või teada, päris erakud ei ole meist keegi.

Kui juba rannas olin, ei suutnud kiusatusele vastu panna, kaks sammu kõndida ja mere õhku sisse hingata. 

2.04 K-d ei olnud, aga palavik on endiselt. Vegeteersin une ja ärkveloleku vahel üsna mitmed tunnid päevast. Siiski jõudsin ETVst vaadata „Ristumine peateega“, mis on eriti sürr vaatamine, nostalgilist „Laanetaguse suve“ ja muidugi saateid Ita Everist. Ühes vanas intervjuus ta ütles, et talle meeldib inimesi vaadelda. Olen ka tema pilgu sisse jäänud, kui ta tuli mulle PERHi koridoris vastu ja vaatas mulle sooja, heatahtliku pilguda silma sisse.

3.04 Teerull-teerull, miks sa mulle selle stabiilse 37,7 rullid. Tablett kerib alla, aga kerge peavalu annab teada, et tõuseb taas. Energiat on siiski õnneks rohkem ja suutsin isegi pisukese pikeerimise töö ära teha.

4.04 Ikka veel, aga kannatab olemist. Sain kätte greenestist tellitud pähklid ja muud spontaansed ostud. Kaasa oli kenasti pandud väike üllatusnänn ja käsitsi kirjutatud tänu ostu eest, mis on praegusel ajal armas ja olgem ausad, teeb südame soojemaks küll, kui pakike lihtsalt tellitud toodetega. Õues on krookused õitsema hakanud ja isegi mesilased ründasid õisi.

5.04 Olukord paraneb. Neli mahavisatud päeva, aga ju mul oli seda ka vaja. Ilmselt peabki keegi aitama aega maha võtta, kui ise ei oska.

6.04 Jätkan oma töid ja tegemisi sealt, kus pooleli jäi. Ja pooleli olevaid asju on, nii kodus kui tööl.

7.04 Täna luban endale kriitikat. Ma ei mõista, kui Jüri ütles ei, ei peaks Kaja jt seda otsust maha tegema. Jüri ei pea olema eeskujuks, kui tema tervis seda ei võimalda. Kaja ju ka eeskuju ei ole, mämmerdab ja mämmerdab.  Iga logopeed oskaks teda aidata. Ei tea, miks ta seda ei küsi?