neljapäev, 21. oktoober 2021

36 - neljap neljap

 

*Peaksin nüüd esmaabi teemadel pro olema, sest kuulasin täna kolmandat korda ühte ja sama juttu. Midagi võiks ju külge hakata. Kõneleja oli tõeliselt hea rääkija, seega ei olnud igav kuulata ja mahavisatud ajaks seda loengut ei pea. Pead hakkab taas tõstma see K, mille nimegi ei taha välja öelda. Ümberringi on tutvusringkonnast üks ja teine nakatunud. Õnneks ei midagi hullu. Ehk läheb mööda, tahan nii mõelda.

*Andsin juuksurile peaaegu 50 ja apteekrile teise 50 ja sada nagu niuhti läinud. Kergelt läheb ikka küll, aga juuksed vajasid turgutamist ja keha ka. Täna on kohutav ilm üle pika aja. Sügis on siiani olnud mõnusalt kuldne ja soe. Mõtlesin, et käin linnas kähku ära, aga lõpuks oli ikka 6h läinud. Viimase aja võttis Rimi infoletis kliendikaardi vahetamine. Protseduur oli kiire, aga mina va pimekana ei leidnud kuidagi seda posti, kus ma selle aktiveerida saaksin. Pika otsimise peale lõin käega ja tegin oma ostud ilma kaardita. Välja minnes nägin, et sissepääsu juures. Nina alla ikka ei näe küll :).

*Seekord oli kodukülla sõites teepeal nii palju vaadata, et sõida või kraavi. Ühe künnipõllu oli vallutanud luikede parv. Nad olid nagu valged kivid mustal põllul. Kotkas istus kokku tassitud kännuhunniku otsas. Mahajäetud maju on hakatud renoveerima. Kõike seda oli sõidupealt üsna raske vaadata. Kodukülas on mul armas tädi, kes on suguvõsa vanim ja teraseim. Ta teab vähemalt 30km raadiuses, kes on kelle laps, kes lahutas, abiellus, igavikuteele läks.

*Valimistepäevaks oli ilmataat valinud väga sobivalt kauni ilma. Mina olin e-inimene, seega minul asja ei olnud, aga inimesed ikkagi olid endale lipsud kaela sättinud, ornungisse seadnud kodanikukohustuse täitmise puhul. Mina avastasin hea raamatu ja koerale leidsin ka aega ja sotsiaalmeediale ja Kuldvillakule ja superstaarisaatele.

*Täna oli õhus tunda talve kargust või lume lõhna, igatahes külm oli, mis paneb pea õlgadevahele tõstma ning see omakorda toob kaasa liiga krampis oleku. Päeva põnevus on valimiste tulemus. Aga eks see kosja minek on veel ees ning lõplik tõde selgub millalgi päriselt. Kas see kosjatamine nüüd valijate suhtes aus on?

*Eilne talvekargus päädis korraliku öökülmaga, -4,5 oli hommikul kell 8. Õhtul pidasin peiulillede, kosmoste, tomatite matuseid. Aga hommik oli muidugi ilus, kõik krõbises jalgeall ning iga leht ja rohulible oli saanud uue ilme.

*Õues oli selline maru, et kohe kutsus toas küünlad süütama. Muidugi läks lõpuks ka elekter ära ja seal ma siis uhkes küünlavalguses istusin. Õhtul pool 9 mine magama, kah nadi. Õnneks olid telefoni ja läpaka akud täis ja koristasin-sorteerisin-kustutasin pilte. Kes neid küll nii palju on klõpsutanud?

 

 

 

neljapäev, 14. oktoober 2021

35: neljapäevast neljapäevani

 

·         Kui oled 9.00-21.00 kodust ära, siis on tunne, et mind pole kodus olnudki. Need napid paar tundi kodust ärkvelolekuaega mööduvad nii märkamatult . Aga muidu oli tore, sai mõistust teritatud, mälu mängitud ja tõdetud, kui aeglaselt see aju ikka liigub ja kuidas pärast, siis kui on juba hilja, tuleb vajalik meelde.

·         Natukene sundisin end ja edasi kulges lausa rõõmuga see akende pesemine. Aknale kleepunud mustusemuster ähvardas juba pimedusega.

·         Hommik Anuga külaline oli Eva Kaun, tema antud intervjuu oli kuidagi nii ladus, ilus ja valus samaaegselt, et tema loodud doki tahan küll vaadata. Ei tea küll miks, aga täiesti tavalistes peredes kasvavad lapsed erinevateks: üks on vanematele rõõm, teine mure. Elan sellistele asjadele alati kaasa, mis sellest, et minul on praeguseni küll vaid rõõm olnud. Kuid selline meelde tuletamine pani mind haarama telefoni ja küsima, kuidas läheb.

·         Täna sundisin end peale tööd kõndima minema. Lihtsam olnuks ju diivanil istudes jätkata eile alustatud sokkidega. Aga varsti on samal kellaajal juba pime ja siis ei kõnni enam kusagile, seega tuli veel kasutada seda valgevaruga aega. Tasus end ära küll, sest nägime mingite kulliliste einestamist. Meie lähenedes tõusid nad lendu, maha jäid kellegi jäänused ja sulgi. Edasi liikudes ehmatasime kolme kitsekest ja muidugi mina ehmusin ka, kuts küll mitte, vaid tema sai indu jälitama minemiseks. Kahjuks seda talle ei võimaldata. Looduski on natukese ajaga muutunud juba talve poole, puud on hõredaks jäänud ja ega ausalt öeldes hämaras ja metsavahel kõndimine ei olegi enam ka koos koeraga meelistegevus. Iga häälitsus paneb ringi vaatama, iga kõps on tont kuklataga.

·         On asju, mis teevad tujutuks. Üks neist on , et omast arust mõtled plaani läbi, valmistad ette ja ise oled omast asjast vaimustuses, kuid need, kellele minu plaan on suunatud, ei vaimustu, või no vähemalt mina tundsin mahavisatud vaevana oma tegemist. Võib olla ei peaks ponnistama või peaks vaatenurka muutma.

·         Täna olin laisk ja tujutu. Eesootav loeng tundus tüütu kohustusena. Kuid kui see loeng juba kohale jõudis, siis kadus tüütu tunne ja pigem nautisin igat sekundit. Nautisin ka õhtust ETV2 filmi „Narkomemm“. Mõnikord on need prantsuse filmid nii minu teetass.

neljapäev, 7. oktoober 2021

 

* Mida pimeduse poole, seda raskem on end õhtuti kõndima viia. Täna jäimegi pimeda peale. Natuke kudusin , enne seda tegin tule katlasse. Vaatasin Opi , pisteliselt kuulasin Akd ja tuduaeg. Kuidas päev nii lühike on?

*Praadisin hunniku kotlette, sest üks osa perest oli koju tulemas. Nemad aga tulid hilja õhtul ja kõhud ei olnud ka tühjad. Ega öösel ei peagi sööma, aga mina tundsin end nagu vanaema oma kotlettidega, kes tunneb rõõmu sellest, kui lapsed söövad isuga. Minu kudumine kiideti aga heaks, rõõm seegi J

*Sain asendusliikmena minna Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile. Kontsert oli ilus, pigem nagu tore etendus, sest see ülesehitus, see kooskõla, need vahepalad moodustasid mõnusa terviku. Minu kaaslane, eakam daam, ütles, et tema nuttis ka, sest need laulud tuletasid meelde tema nooruspõlve ja tõid kohale reaalsuse: kõik on nii kiirelt möödunud. Tõsi ta on, see Nooruse maja, Kaunimate Aastate Vennaskond ja hääbuv-vananev ilu, kellest publik enamasti koosnes, kõlas nagu oksüümoron, nagu ilus-valus. Elu, mis teha! Polegi mõtet heietada. Minul tatsus jalg kogu aeg ja oleksin meelsasti kaasagi laulnud täiest kõrist, kuid kes minu kriiskamist ikka kuulata oleks tahtnud.

*Ilus ja värviline on. Täna on ka päike ja piisavalt soe selleks, et iga vaba hetk õues olla. Rõõmustasin koera taas ja tegime traditsioonilise ringi, samal ajal rõõmustasin ka oma eakat tädi, sest telefon on sageli tema päevade ainuke rõõm. Kui ma ütlesin talle, et kõnnin ca 5 km, siis küsis ta, et kas tahan veel saledamaks saada. Muidugi eitasin, sest seda soovi mul ei ole. Sest kui sale siis on sale? Igatahes pidas tema ka minu 5 km kenasti vastu.

*Täna oli tööl kindel plaan, aga segajaid oli rohkem kui muidu ja plaan jäi plaaniks. Õhtul olid Pius ja Kall, mis oli lõõgastavalt naljakas. Sedagi on vaja. Ilmselgelt oli seda ka teistele vaja, publikut oli küllaga.

*Ei toimunud midagi erilist, ei rõõmustanud ekstra millegi üle, hoopis kurvastasin, sest olen ühe ainsa väikese sisulise vea teinud oma üllitises. Maailm sellest ei muutu, miski ei muutu, vaid ise tunnen end halvasti, et ma ilmeksimatu ei ole. Ja tegelikult solvusin sõnumitooja peale, kes serveeris seda nii nagu oleks tegemist põhja paneva, elu muutva veaga. Ma tean, et ta on ülereageerija, aga see mind paremini tundma ei pannud.

*Täna panin, nagu nüüd moes on, kõik plaanid, mis päeva jooksul ära plaanin teha, paberile. Ja patsutan endale ka nüüd õlale, et õunakompott sai valmis (ma ei ole vist 20 aastat õunakompotti teinud), koer jalutatud (nägime oravat essat korda meie kodu lähedal), lahtkapsahautis tehtud (ka essat korda elus) ja natuke koduseid asju säetud. Õhtul jäin ühte vastikut filmi TV6 pealt vaatama. Olin ju seda kunagi ammu näinud, aga miski mind kinni naelutas.



esmaspäev, 4. oktoober 2021

Ootuses

 

Ootusega koos kipub aeg venima. Kannatamatu hing tahaks nüüd ja kohe näha, hoida, puudutada, nuusutada. Aga igal on oma aeg ja see ootuseaeg on ilus. Mina saan vaid aidata ootamist ja vähendan selle ootuseaja aja venimist kududes. Valmis üks väike kombe varsti saabuvale ilmakodanikule. Loen igal õhtul sõnu peale, et kõik kulgeks kenasti. Kudum ootab.



neljapäev, 30. september 2021

33: neljapäevast neljapäevani

 

*Oman kübekest auahnust ja see asjaolu sunnib mind võtma endale ühte ülesannet, mis tekitab minus juba eos ärevust. Kas ma nüüd peaksin üle oma varju hüppama või jääma ikkagi kartuse taha kinni ja hoidma tagasihoidlikku joont. Võitlen siin täna iseendaga.

* Eilne võitlus kandus ka tänasesse, ja võtsin kätte ja panin elus essat korda tõuksile hoo sisse. Laadisin äpi ja olin ise väga happy. Naeratus kõrvuni, tuul juustes tuhisemas – nii ma 3.12 maha kihutasin. Nii väike asi, aga uhkus rinnas pulbitseb.

*Tegelikkuses kulges kõik nii, ärevuseks oli null vajadust. Üritus ei kulgenud päris plaanipäraselt, kuid see teistmoodi kulgemine oligi vist parem. Sobis mulle rohkem. Mis vahe on esineda inimeste ees, kes isutvad ja kuulavad sind ametlikult või inimeste ees, kes on jooksvalt läbi astunud ja kuulavad sind spontaanse tulemise tagajärjel? Ei tohiks ju vahet olla. See viimane variant sobis mulle väga hästi, sest ametlike kuulajate ees oleksin ma kindlasti natukene puterdanud ka.

*Oma lähedastele pean ma alati küpsetama koogi ja tegema kaardi, selle olen ise välja mõelnud ja arvan teadvat, et seda nad minult ootavad ka. Täna sai üks lapsuke aasta vanemaks ja vanana küpsetas ja meisterdas natuke.


Ka ülejäänud päev oli armas. Kõndisime kalmistul nagu Arno ja Teele, ja see oli kuidagi eriliselt rahu toov. Õhtul istutasime viimased maasikataimed, et oleks mida järgmisel aastal oodata ja lastele kaasa pakkida.

*On olnud imeilusad ilmad. Kasutan seda ära ja kaevan pärast tööpäeva nii tunnikese aias. Kui see vananaistesuvi nüüd pikalt kestma jääb, tont teab, kui palju peenraid nii kaevan veel.

* Kuulasin meie valla volikokku pürgijate debatti ja puhastasin viimaseid ebaküdooniaid. Ideid ja seemneid pudenes küll. Üldiselt oli põnev teada saada, mida näevad lugupeetud kandidaadid parandamist vajavat. Kolm seltskonda ajas enam-vähem ühte juttu, neljandat kampa ei võetud.

*Pakiautomaat on tänuväärne leiutis, aga kui jama on, siis mõtlen küll, et inimese käest oleks mul see asi ammu käes olnud. Nüüd käin nagu kass ümber palava pudru, pakk on, aga kätte ei saa. Kirvest ei saa ka appi võtta, sest ei tea, millist ust rammima peaks hakkama. Klienditeenidus lubas tagasi helistada, aga pole seda tehtud. Õnneks ei ole pakis vorstilatt, mis hapuks läheb. Aga no meeli erutab küll.

Õhtul saime kolleegidega kokku ja veetsime lõbusad tunnid mängides tõe küsimise mängu. Selgus tõde, et oleme parajalt patused piigad kõik kordamööda. Ikkagi inimesed! Naersime pisarateni ja seda on vaja. Kuigi et jah, kurb alatoon algatas selle kokkusaamise. Aga nii on, et inimesed tulevad ja lähevad, mõnikord tuleb vana tagasi, aga teinekord tuleb uueks valmis olla.

neljapäev, 23. september 2021

32: neljapäevast neljapäevani

 

·         Üle pika aja (võib olla kuu, võib olla vähema), tegin kutsa taas õnnelikuks. Käisime jalutamas ja kõndisime kokku 5 km, nii ütles Pacer. Nägime lehmi, ebaharilikult palju autosid, üht kalameest ja surnud ussi. Nende kõikide peale läks kutsa aktsiooni ja mina pidin tema taltsutamisel natuke rohkem jõudu kasutama. Nii et jõutrenn ka see koeraga jalutamine.

·         Rääkisin telefonis pere keskmisega, ta ütles, et mõtleb aeg-ajalt sellele, mida vanaema ütleks selle või tolle peale ja mida ta arvaks sellest, kuidas neil elus läinud on. Lapse avaldus vallandas minus pisarate voolu. Ema ei ole enam rohkem kui kümme aastat, aga ta on iga päev meeles ja teatud daatumid toovad mälestused eriti esile. Ma tean, et ta hoiab silma meil peal.

·         Pakkisin pesamunale kaasa palju kodust kraami ja jagasin õpetussõnu umbes sellises stiilis, et värsked kardulad pane keema kuuma ja vanad kardulad külma vette. Ega see lahti laskmine kerge ei ole. Eriti veel siis, kui too ei tea kindlalt: kuhu, millal, miks.

·         Käsitööpäev, kõigepealt vorpisin 100 silti ja siis puhastasin ca neli kilogrammi ebaküdooniaid. Ei saa öelda, et päeva lõpuks tüdimust ei olnud. Oli ikka küll. Lisaks oli köök seemneid täis, minul pöial kange ning üleüldse tekitas see käsitöö omakorda koristamise tööd juurde.

·         Täna villisin eile lõigutud ebaküdooniatest eraldunud mahla purkidesse. Lootsin selle suure töö peale suuremat vedeliku kogust. Aga ega head kraami ei peagi vist palju olema.

·         Tööl sai palju selliseid asju tehtud, mis olid ootel, koduaega seevastu oli ainult AK ja Pulsi jagu, siis heitsin tudile

·         Hommiku TVst kuuldud infokillud tervise heaolu heaks panid mind traditsioonilisele kõnnitiirule minema. See info ei ole ju midagi uut, aga kui keegi kusagil ei korruta, siis vajub minu motivatsioon end korrapäraselt liigutada, kiirelt ära. Õnneks neid meeldetuletajaid meedias on. Kodus ei sunni mind keegi.

neljapäev, 16. september 2021

31: neljapäevast neljapäevani

 

·       Vaatasin dok filmi “Siin me oleme” keskse teemaga vanadus ja üksindus. Ma ei ole väga palju neile teemadel mõelnud. See film tõi aga reaaluse kuidagi väga ehedalt kohale. Lähenen ju ka kohutava kiirusega memme-ea poole. Need saate memmed olid igati vahvad, aga ise ei taha uskuda, et jään ka natuke köötsakaks, muutun valjuhäälseks… :D Polegi vaja elada selleks rohkem kui nii kümme ja peale aastat. Kurb hakkas.

·         Vist eile kurb tunne, või mis? tõi tänase peavalu. Olin sunnitud tabletti neelama. Aitas küll.

·         Igasügisene kartulipidu oli täna. Küürutasime nii mis kole, aga töö sai 2 ja poole tunniga tehtud. Huvitaval kombel võttis hilisem köögitoimetus aega viis tundi, muudkui pesin nõusid, kuivatasin, kokkasin, kusjuures midagi erilist ei valminudki.

·         Panin oma ridiküli kraami täis ja sättisime end Seaways laevale. Läksime punaste majade maale. Omast arust ei tunne ma mingit erutust, aga küllap seda hingesopis on, sest ärkasin juba poolest ööst.

·         Laevasõit möödus rahulikult, kuid suht unetult. Ma ei maga ju mujal, kui omas voodis. Sõitsime mööda graniidiga ääristatud teid läände. Rootsimaa on ilus, argiselt ilus, sest peale graniidi on sealne maastik suht sama kui meil. Veekogusid on muidugi rohkem ja majad väiksemad ja tondilosse vähem. Aeg sealmail oli lühike, enamus kuluski sõitmisele. Öö veetsime ühe toreda noobli onkli juures, kes rääkis hästi inglise keelt, oli väga lahke ning see parandas väikesed öömaja puudused kõik ära.

·         Viimased päevad on tekitanud palju meie oma aega, muidu me seda ju ei võta, aga kui meid ühte puuri (loe laeva) kinni panna, siis selline vabatahtlik-sunniviisiline olemine on päris tore. Mina lugesin raamatut, tema magas, aga koos vaatasime merd ja mööduvaid laevu, jälgisime väikest laevalindu, kes hüppas mööda tekki, otsides miskit hamba alla. See linnuke näis küll priireisija moodi. Nii me siis vaatasime ja vaikisime ja filosofeerisime niisama maast ja ilmast. Tuleb ikka ära käia, et saaks paremini olla.

·         Hommikul ärgates oli maa hallaga kaetud. Algab see külmem aastaaeg. Õhtul vedasin kõrvitsalasti hirmuga varjualla. Kahju oleks külmale jätta.

neljapäev, 9. september 2021

30: neljapäevast neljapäevani

 

·         *Suvi oli nii ägedalt muljeterohke, et nüüd argipäevast seda muljekildu välja rebida ei olegi kerge. Kõik on tavaline, argine. Töö, koer, kass, kodu. Armsalt argine.

·        * Käisin täna võrratus Võiste aiandis. Need inimesed, kes sellise suure asja ette võtavad, on austustäratavad. Ekskursioon aias oli põnev ja tekitas ostmise isu, ja mitme taimega ma koju läksingi. Kodus veetsin mitu tundi istutades, sättides, ümberistutades, sest tahaks ju ka ilusat aeda endale. Mõnikord tunnen, et minu ponnistused on nii mannetud, et ma ei oska lihtsalt. Samas hakkas ikkagi mõte taas tööle ja sealse perenaise õpetussõnad julgustasid kaevama, kärpima. Ilm soosis väga õuetööd ja nii ma istutasin, mõtlesin ja siis istutasin taas ümber.

·         *Veetsin terve päeva olles publikuks väikestele lavastustele. Tore oli kõrvalt vaadata, kuidas inimesed lähenesid neile antud ülesannetele. Elasin niivõrd kaasa, et ühtäkki tajusin, et moonutan ise ka nägu vastavalt võistkonnale antud ülesandele.😂

·         *Tänast päeva iseloomustavad laulusõnad: sõnast ainsast võib tulla riid, kes meist seda siis ei tea, kuid kas kindel, et alati pikka viha kandma peab.

·         *Päev õhtusse veeres kiirelt. Tagantjärgi mõtlen, et mis ma siis tegin, mida mõtlesin, mis korda läks, mille üle kurvastasin, ja nagu ei meenugi midagi. Täiesti tuim päev, vist.

·         *Õhtul oli Pulssi oodata ja enne seda kuulasin Kiige-poisi ära. Jutt jookseb tal väga ladusalt ja ta valdab oma mõtet meisterlikult. Päeval jahmatas üks uudis, mis pani ka pulsi kiiremalt tiksuma.

·         *Tekkis dilemma, milline on hea teatritükk. Kas see, mida jälgid üksisilmi, olles unustanud iseenda või pidevalt mõistatad ja mõtled, et mida nüüd selle või tollega öelda taheti. Käisime küünis Jõge vaatamas. Mulle meeldis, alles algas ja juba lõppes. Aga minu paariline väitis vastupidist. Ega minagi ju igast stseenist täpselt aru ei saanud, aga minu jaoks ta kandis, võttis mind kaasa ja mul ei olnud igav. Eks see stseenide üle mõtlemine jätkus ka kodus ja mõtlen veel tänagi. Kas see ei ole mitte ka üks teatri eesmärk, panna mõtlema, tundma. Õnneks ka arvamuste üle ei kakelda, vähemalt meie ei kakelnud.

neljapäev, 2. september 2021

29: neljapäevast neljapäevani

26. Kõrvarõngaste kaotamise päev. Hommikul kukkus kraanikaussi minu uus ilus rõngake, sain sabast enne suurde kanalisatsiooni maandumist, taguse leidsin vaiba seest. Tööle läksin teiste rõngastega ja üks neist pudenes ka kogu aeg kõrvast, kuid taas suutsin kadunud osad üles leida. Öeldakse, et märka märke. Ma ei tea, mida need kõrvarõngad mulle öelda tahtsid.

27. Pool päeva jaurasin lapsega. Ta oli südamepõhjani solvunud, lubas vormi varna visata ja koju tulla, sest talle oli alusetult peapesu tehtud. Minul emana on meel alati kurb, kui laps on õnnetu. Minu loogika on alati sõimu vastu, sest asju saab alati kenasti rääkida. Aga inimesed käituvad ikka nii nagu nad käituvad. Samas ei saa iga solvumise pärast kotti selga võtta ja tulema tulla. Nahka tuleb kasvatada, paksu nahka, et see maailm sind ära ei õgiks. Veenmistöö kandis küll vilja, kuid südames oleksin ju tahtnud emalõvi olla.

28. Täna oli õige eestlase tunne. Seda ikka töö mõttes. Kaevasin maasikamaad, vedasime talvepuid ja ladusime neid virna. Õhtul said kanged lihased leevendust saunalaval.

29. Mõnikord mõtlen, et kas on vaja selle aiaviljandusega nii palju jaurata. Aga kui täna läksin lapsele külla kotid noosi täis, siis oli hea oma saaki jagada küll. Ja laps oli tänulik, sest meil ei kasva plastmassist tomatid, sinised kartulid, kärbatanud sibulad, keemiaga töödeldud õunad, astlepajumarjad, kapsad, porgandid. Meil on kõik mahe.

30. Kutse jorjeneid vaatama võtsin rõõmuga vastu ja muidugi oli vaatepilt muljetavaldav. Kõik õied nii omanäoliselt kaunid. Tulin koju ja asusin oma peenarde kallale. Sain indu taas juurde sealt aiast. Endale ma daaliaid ilmselt ei ihalda, sest neid tuleb talvel kusagil ka hoiustada.  Aga mingi uue pilgu sain ka endale, et seda oma aias rakendada.



31. Saime uue presidendi. Suur sündmus, vist. Päev oli täiesti tavaline, tööl töine ja koduaega liiga vähe. Siis ongi nii, et sätin natuke siit, natuke sealt ja ongi hämarus käes ja diivan kutsub.

1.Üle väga paljude aastate ei saatnud ma kedagi kooli ja seega ei olnud selle päeva pidulikku tunnet minus kübetki. Tööl on aga üks tore projekt pooleli ja sellega ma kogu päeva tegelesin ja mõttetööd jagus koju ka. 

esmaspäev, 30. august 2021

Tumbakaksikud

 


Olen millegipärast jälle käsitöö näitamise pikalt unarusse jätnud. Tegusid ju teinud olen, sest mulle meeldib ja seda mis meeldib, ei tohi jätta. Meile tekkis juurde üks tumba. Ühele juba heegeldasin ümbrise ja õmblesin mütsi ka pähe. Nüüd siis oli teise tumba kord. Natuke nuppe, ühekordset sammast ja kinnissilmuseid ning kaksik teisele tumbale sai valmis.  Lihtne, monotoonne töö, teleriäärde sobilik. Vaatasin heegeldades enamasti Pulssi ja võib olla mõni Suvereporter sattus ka vahele. 


neljapäev, 26. august 2021

28: neljapäevast neljapäevani

 

19. Vihased vihmavalingud vähendasid täna tunduvalt töö produktiivsust, korjasin astelpajumarju.




20. Heiskasime lipu. Oleme selles suhtes väga laisad, aga täna meenus õigel ajal ja lehvis meil see sinimustvalge. Muus osas nagu pidu polnudki. Olin kokku leppinud juba ammu kohtumise ühe eluetapi kahe sõbrannaga ja nüüd siis istun ja mõtlen, et elu on meid nii palju muutnud, või olen ise kasvanud teises suunas, või ei osanud ma noorena totaalset ebaklappi märgata.  Igatahes on täna küll tunne, et kas peaks sellist suppi soojana hoidma, mis toob kaasa pigem ärrituse kui jällenägemisrõõmu. Minul oli see rõõm olemas ja olen üsna avatud jagama oma elu lähimatega. Sõbrannad eri eluetappidest on minu mõistes lähedased.  Täna saime kokku selleks, et rääkida koroonast, kiruda riiki, sarjata joodikuid, autojuhte, kõiki ja kõike (pisut liialdades) ning iga sõna ees oli mina ütlen. Ma ei tea, kas mul on seda vaja?  Pean veel selle üle mõtlema.

21. Lapsega seenel käik on kindlasti kvaliteetaeg. Nii suurt saaki küll ei olnud, kui me lootsime, aga korvi kukeseeni sai ja telefoni ka hunniku pilte. Mets ise oli väga ürgne, mahakukkunud sammaldunud puud, iidsed kuused, sekka sarapuuvõsa. Tundsime end nagu nõiametsas. Äraeksimist kartsime ka, aga õnneks on telefonid ja äpp aitas. Ülejäänud päev möödus köögis, sest seened, ja laps otsustas hoidistama hakata. Mahtusime kööki kenasti.

22. Maal elades on omad võlud ja omad valud. Neid mõlemaid sisaldab puude ladumine. Ühest küljest tüütu, teisalt on ka tore jälgida, kuidas riit kasvab. Seljalihased said ka korralikult tööd.

23. Astelpajud jätkuvad, neid on puuotsas nii palju, ja patt on korjamata jätta. Aga lisaks mõned kurgid, tomatid said purki. Melissi, rukki- ja saialilli sai kuivama korjatud. Mõned purgid kildudeks kukutatud. Selline asine päev täna.

24. Sain vana rutiini tagasi: kella peale ärkamise, Hommiku TV ja tööpõllu. Õhtul tegin kaminasse tule ja heegeldasin mõnuga.

25. Täna uputas ikka väga korralikult. Sadas päev otsa, vahepeal padukat. Isegi õige riietusega ei tahtnud õue minna.

neljapäev, 19. august 2021

27: neljapäevast neljapäevani

 

12. I am on the road again. Seekord on teema Vana-Ikla maantee. Olen lapsukestega ametis, sest puhkus ja vanaema.  Käisime Kablis, mis on vist toredamaid paiku Eestimaal. Rannailm ei olnud suurem asi, aga seal on lastel turnimise kohti, ilus hooldatud rand, külavahel sõitis jätsiauto, tümm kostis kaugele – seega tegemist oli küllaga. Ja muidugi kohalik pagar, ega sinna poodi sisseastumata ei ole üritus olnud õige. Tagasiteel matkasime Tolkuse rabatiiru. Ning päris koduteel sain politsei käest noomida. Olen väga uje möödasõitja, kui keegi sõidab ees stabiilselt 80ga, ma üldjuhul mööda ei sõida. Seekord sattusin aga sellise uimerdaja taha, kes sõitis 80, siis vajus 70 peale. Rivi seljataha kasvas ja lõpuks kui võimalus avanes, võtsin otsuse mööda sõita vastu. Selgus, et vale otsus J  Ees olevast rekkast sõitsin mööda, kuna vastassuund oli veel vaba, siis sõitsin ka sellest pidurist mööda ja otse hundi suhu. Politsei reid oli, neid oli suisa terve kari ja üks hr  politsei andis peatumise märguande. Olin lõpetanud oma möödasõidu 70ne alas. Juhtus inimlik politsei olema, luges mulle sõnad peale, tekitas väikese häbitunde ja laskis minna.  Ma siiski selgitasin ja vabandasin ka.

13. Ma ei saa öelda, et põhjus on eas, mis kutsub surmakuulutusi lugema. Olen neile ka noorena pilgu peale heitnud. Muidugi on ette tulnud tuttavaid nimesid, aga kõik ei lähe alati nii väga korda, nendid lihtsalt kui fakti, sest vastasel juhul peaksi elama kurvana. Eile panin tähele, et üks tuttav naine, keda teadsin, on lahkunud enne oma 60 sünnipäeva. Tema lahkumine puudutas rohkem ja tekkis küsimus, mis juhtus? Ta oli ilus inimene, alati naeratav ja lahke.  

Täna aga oli üks tütar fb-sse oma emale armsa jäelehüüde kirjutanud ja see läks mulle veelgi rohkem südamesse. Me tutvusime kaks aastat tagasi. Ta oli tõsiselt haige, aga see on nii, et aju blokeerib selle uskumise. Ühelt poolt saad aru ja teisalt oma seisundit ta uskuda ei tahtnud. Vähemalt väliselt. Me rääkisime hästi palju. Tal oli raske elu olnud, muresid juba eelmisest generatsioonist tulenevalt kuhjaga. Ravi ikkagi toimis ja ta unistas tööle tagasi minekust. Esialgu läkski, aga see hea mõte ei olnud ning pikalt ta sealvastu ei pidanud. Aga et ta nii vähe aega vastu pani, see on ka ootamatu. 55 aastat, seda oli liiga vähe.

Õnneks on lapsed eluõied ja nad on minu valve alla ajutiselt antud. Muidugi pabistan kõige pärast, vastutus on suur. Suurem kui oma lastega oli, näib praegu. Ja tahaks koguaeg, et neil ikka tore oleks. Täna läksime pärast padukat ujuma. Vesi oli mõnusalt karge. Enne ujumist oli meil trenn. Ikka selline, mis naha seljas märjaks tegi.

14. Viisin väikesed präänikud koju tagasi. Nad on fantastilised, aga nad armastavad oma kodu rohkem ja eks minulgi on oma rutiin armas. Tagasi koju sõitsin pika ringiga, sest Uku kontsert vajas kuulamist ja augustiunetuse öö ka. Uku oli tore, ta on alati tore, lauluvalik oli mitmekülgselt hea. Unetus aga ei olnud päris see. Puhus väga vinge tuul ja tegi olemise külmaks. Kaua sa siis ikka seal niimoodi jalutad, eriti kui kõht on ka täis. Siis ei olnud põhjust ka kusagile söögikohta maanduda. Ega meil midagi muud teha seal ei olnudki, kui vaid inimvaatlus, ja oli mida vaatata.

15. augustiunetus on kohal, õhtul keeran ja pööran kaua, enne kui uinun. Hommikul seevastu jään uimerdama ja ei saa voodist välja. Kuigi, et peaks harjutama taas end töölainele, viimane puhkusenädal on käes. Tundub, et ka suvi on läbi, täna puhus vinge tuul ja õhtu kostitas padukaga. Laisk päev oli. Eks ma siin tõmmelnud olen, nüüd kulub ka laisklemine ära.

16. Sügiselõhna on õhus ja marjade valmimine on astelpaju käes. Korjasin neid täna. Püüdsin mitte mõelda selle töö tapva igavuse peale ja kuulasin telefonist muusikat. Päev otsa nüri tööd ja ei pooltki korjatud! Kes need ära korjab`? Igatahes pakkus õhtu vähemalt elevust. Mul oli vaja ootamatult ja essat korda elus sõita koos järelkäruga. Ei olnudki midagi hullu. Jälgisin küll kogu tee, kas ikka jookseb kaasa. Jooksis küll.

17. Ilmad on meil äärmusest äärmusesse. Nüüd on siis vihmavalingute kord. Kallas tänagi korralikult. Käisin korraks tööjuures. Väike igatsus isegi pärast pikka pausi on tekkinud. Inimesed on ikka nii armsalt toredad. Sain tagasi oma ämbri, milles viisin sõbrannale oma puuviljasaadusi. Täna ta siis kallas mind üle ülevoolava tänuga ja tundis süümekaid vastutasu puudumise üle. Ma ei tea miks, aga eks ma ise tunnen end samamoodi, kui keegi minu heaks midagi teeb. Kuigi, et minu motiiv ei olnud mingit tänugi saada, sest kraam lihtsalt läheb raisku. Minu vaev oli lihtsalt ämbrisse korjata, ja ega seegi mingi vaev olnud. Aga eks ma olin liigutatud ikka J

18. Astelpajud virvendavad päev läbi silmeees. Hõlpu andsid vaid vihmasagarad ja koeraseiklus. Olen tal vihmase ilmaga lubanud toas ka päeval magada, sest hea peremees ju. Kui taas üks vihmahoog üle läks, ütlesin talle, et lähme marju korjama. Tema aga tõlgendas seda lähme metsa. Kui ma avastasin, et koera kodus pole, hakkasin muidugi hüüdma ja otsima. Sabaots lehvis nii 300 m eemalt, ikka seal, kus me tavaliselt jalutamas käime. Hüüdsin mis ma hüüdsin, väga vali vastutuul kandis hääle tagasi ja võib olla tahtis ta mind ka ignoreerida. Õnneks oli tal vaja jalga tõsta, nuusutada, nii püsis ta mul ikka nägemiseulatuses. Kutsake tegigi täpselt sama ringi, mida me koos käime. Ühel maal me siis kohtusime ja tagasi tee kulges koos. Vahepeal ta kaevas ja püüdis hiire kinni, saagi kandis eeskujulikult koju.

Olen neid kuulutusi nii palju näinud, kus peremees otsib koera või koer peremeest, eks ma sellepärast mures olin ja 100% ei usaldanud. Ei tea ju mida loom mõtleb, ja ma suuda mõeldagi, kui ta kadunud oleks. Igatahes on selline minemise võimalus ajutine, kuid paratamatu. Ja püüan nüüd talle mitte öelda, et lähme.

reede, 13. august 2021

26: neljapäevast neljapäevani

 

5. Tänase päeva hitt oli etendus Jaanihansol „Stseenid ühest abielust“. Milline näitlejate mäng! Avandi ja Evelin Võigemast on võrrratud. Unustasin ennast ära seal istudes, sest see lugu haaras täiega enda sisse. Üks parimaid teatritükke, mida viimasel ajal näinud olen. Ja Jaanihanso on ka tegelikult tore koht, keset eimidagi on tekitatud tootmine ja ka meeleolu.

6. Täna käisin jälle teatris. Ilmselgelt tekib see tunne siis, kui ühte asja saab liiga palju. Seekord Maakas Olustveres. Vau elamust ei tekitanud, sest eilne elamus oli lati kõrgeks seadnud, kuigi too oli ju hoopis teine teema ja teistsugune esitus. Kohe kindlasti on neid vaatamängu emotsioone üksteise järel endasse lasta vale, sest peas tekib tunnete virr-varr ja kui miskit saab palju, siis ei oska enam hinnata ning elamust hoida. Maakas oli ju tegelikult omamoodi tore. Kuid midagi jäi puudu ka. Naljad tundusid lamedad kohati ning mingid seigad olid nagu ülearused. Kuid see koht ja isegi ilmastik mängis etnedusele hästi kaasa ning lavakujundus oli küll kümme kümnest, kombain ja žigull laval. Ka näitlejad mängisid hästi, eriti meeldis mulle nende ümberkehastumise võime.

7. Kodukohvikud avasid ka meie kandis uksed ja ega siis ilma kohvikutetiiruta ei saanud minagi. Kui esimesest sai värsekt hapukurki, siis teine hoov oli kooke täis, üks  kook uhkem kui teine. Kolmandas oli juba süda veisine, õnneks oli menüüs kilupirukas. Neljandas lihtsalt kõhtu enam ei mahtunud midagi ning olin võimeline  vaid kaasa ostma. Tublid inimesed, kes niimoodi viitsivad pingutada ja oma kodu n.ö väljanäitusele panna.

8. Hoidistamise päev. Lihtsalt oma lõbuks peab ju midagi purki panema. Ju vast ikka keegi hoolib ka veel. Keetsin rabarberi ketšupit ja mustasõstra siirupit. Üks poolus enda sees ütleb küll, et mida sa jamad nende purkide ja pudelitega, ostke poest, kuid samas on august ja traditsiooniline hoidistamise kuu. Midagigi tahaks ikka veel harjumuspäraselt purki panna. Harjumus on ka see, et tahan ka külla minnes kaasa ise midagi küpsetada, mitte poekooki viia. Homme on taas kokkulepitud minek ja selle heaks küpsetasin ahjuõuna tordi. Oli paras mässamine, ja tulemust täna veel ei tea, aga väljanägemine tuli küll nagu poest ostetud (see on laste kompliment), neid õunaroose tegin esimest korda ja kartus nässuminekuks oli suur.

Kahe kokkamise vahel käisin ühel kirikumuusika kontserdil, mis tegelikult pidi toimuma esimese koroona ajal. Ega ma enam eriti mäletanudki, mida õigupoolest kuulama lähen. Oma üllatuseks oli vaimulik muusika ja mulle tuli seegi üllatusena, et lasin selle endast läbi voolata ja mulle meeldis see laul, kitarri hääl, igatsuse hääl.

9. Eile küpsetatud tort sai siis kostiks kaasa võetud. Panin oma noorima tädikesega mõni aeg tagasi paika plaani, et üks suguvõssa lisadunud pisike piiga vaja üle vaadata. Kannan ju isegi nüüd tädi tiitlit ja mis tiitlikandja ma olen, kui isegi pole tiitli põhjustajat näinud. Piiga oli muidugi imearmas, tutike peas ja puha. Ja tort oli ka väga hea. Nii hea, et ma sellise mässamist nõudva küpstamise viitsin ette võtta.

Tagasiteel käisin omakorda oma vanimat tädi vaatamas. Tema on hooldekodus ja kisub dementsuse poole. Nii et selline huvitav päev, suguvõsa vanim ja noorim üle vaadatud.

10. Ausalt öeldes olen unistanud ühest 100% kodusest päevast, sest eks see sõit sees olemine väsitab ka. Täna siis oli üle pika aja päev, mil ma ei pidanud kusagile minema. Saan ise aru küll, et olen oma elu liiga ära planeerinud ja vahelduseks oleks vaikus, rahu ja iseendaga olemine parimad. Pideva ringisagimise tulemus on ka see, et kodu on nii ülejala koristatud. Täna siis võtsin ette ja kraamisin oma elamise korda. Isegi puukuuri jõudsin järjega ning sibulad-küüslaugud said ka üles võetud.  Lugemise ja telefoni skrollimise aega jäi samuti.

11. Ma hindan väga seda, mis mul on, sellest on mul hing rahul, meel rõõmus ning ka teatud kindlustunne on olemas. Kunagi ei saa olla kõik absoluutselt ideaalne, kuid ega selle poole ei peagi püüdlema. Olen aru saanud, et leppimine on oluline, enda suhtumise paika seadmine on ka hingerahu alus. Sellepärast ei oska ma aru  saada sellisest kibelemisest ja aina uue otsimisest. Jälgin toredat Britti Prantsusmaalt. Neil näib olevat tore pere, kena allesostetud kodu, kindel tugivõrgustik, rahu ja tasakaal ning nüüd teatas Britt, et mõte on kolida Eestisse. Kas siis on tõepoolest juured need, mis hinge rahutuks teevad. Küllap see ongi välismaalasega abiellumise suur miinus, üks on pool on juurteta. Ükskõik, kuidas asja lahendada, mõlemale kodumaad ei jagu. Kas siis tulebki kolida ja jääda pendeldama või oleks mõlema suhtes aus valida elamiseks kolmas riik ja olla mõlemad võrdsed, juuretud igatsejad.

neljapäev, 5. august 2021

25: neljapäevast neljapäevani

 

Kuninglik

29. Tavaline tööpäev. Tahan olla hästi tubli, aga üks laiskuseuss istub ka sees. Proovin seda ussi eirata, aga ega ei õnnestu hästi. Sõbranna külaskäik vabastas süümepiinad.

30. Täna möllas torm ja maru – kuum suvi on vist otsa saanud. Süütasin küünla oma kadunud venna mälestuseks, täna oleks ta saanud aasta vanemaks. Hetked lapsepõlvest ärkasid korraks ellu.

31. Olen ikka kõvasti arenenud ja lausa uhke enda üle. Waze on mulle julgust juurde andnud ja sõtisin pealinnas nagu miška. Käisime Kurtnas VägaKuut festivalil. Olen palju kordi öelnud, et fännan neid tegusaid inimesi, kes on leidnud selle oma õige asja, millega tegeleda, kes on om asja läbi mõelnud ja suudavad seda vedada. Anna Lutter on teinud vanasse kanalasse käsitöö ja vabaaja n.ö koja, mille on sisustanud lihtsate vahenditega väga stiilselt.  Selged jooned, konkreetne värvigamma, koht on üliäge. Meie osalesime kaartide ja pärmitaigna tegemise töötoas. Kaartide tegemine oli täpselt selline, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Pärmitaigna valmistaja olen ma väga vilets, kuid Ukas kohviku perenaine jagas nippe, ja nüüd tahaks näha, kas veel juhtub nii, et minu tainas nässu läheb 😀. Lisaks töötubadele oli õuealal tore kirbukas. Nii tore päev oli.

1. On tore, et telefoniga saab käed vabad rääkida. Nii sai kasulikult veeta kaks-ühes aeg: mustasõstrapõõsas tühjenes ning eaka tädi suhtlemisvajadus leevenes. Eks minul ka muidugi. Temal juba jutuots otsa ei saa, kõike ta mäletab, naabrimaali lapselapse nimed ja sünnikuupäevadki kõik meeles. Mina sain vaid ja-jah, või seda küll vahele öelda. Aga põõsas sai tühjaks ja mul on alati huvitav teda kuulata.

2. Esimene puhkuse päev kulges sinna, sinna ja sinna ning oligi õhtu käes, suur väsimus kallal. Enne viimast sõitu jõudsin kiirkorras ka kringli küpsetada. S.t katsetasin laupäeval õpitud teadmisi ja päris tõesti oli sellest koolitusest ka kasu – kringel oli väga maitsev. Sellele oli lihtsalt raske vastu panna.

3. Oad, tomatid,mustad sõstrad olid tänase päeva hitid. Valisin lihtsaima tee ja toppisin kõik sügavkülma. Kodus üksiolemise üks võlu on see, et saab ilma igasugu süümepiinadeta keeta juurvilja-piimasuppi.

4. 18 aastat järjest olen teinud mustasõstratorti ja nüüd 19. jäi vahele, sest meretaha asjaosalisele seda ju tuviga ei saada. Tänasel päeval oli siiski kohalik kangelane ka olemas ja selleks oli kährik. Meie koerakesel on jahimehe hing ja nii ta aianurgas sinnatunginud kährikuga võitles. Mina selliseid võitlusi kohe üldse ei armasta ning asusin otsustava kisaga vahele. Korraks isegi aitas, kuid kui selja keerasin, ragistas koer taas looma kallal edasi. Loomal pealuu ragises ja näis surnud, mis surnud. Tirisin koera ära ja panin ta kuuri kinni. Ma jälestan laipasid ja nüüd siis nii suur laip! Aga mis teha, kui oled üksinda kodus ja haisvat ollust oma aianurka ei taha. Varustasin end lumelabida ja hargiga ning läksin otsustava sammuga surnud looma ära koristama. Mida aga polnud, oli loom. Va vana kaval kährik, kavaldas meid üle. Aga pealuu ju ragises!? Ülejäänud päev möödus seiklusteta mustasõstra põõsa all.

neljapäev, 29. juuli 2021

24: neljapäevast neljapäevani

 

22. Vahepeal olid vilud ilmas, no nii pluss 23 kraadi. Ihu harjub ikka väga kiiresti kuumaga ära. Täna tundus veits soojem ja läksin ujuma. Vesi oli karastav ja mõnus nagu ikka. Algas ka mustasõstra korjamise hooaeg, taas kord üks tüütu töö, aga kohusetunne või ma ei teagi, mis tunne ei luba neid põõsale ka jätta.

23. Lugesin ajalehti korralikumalt kui muidu. Silma hakkas LP-st artikkel kliendikultuurist, kuidas mõned inimesed peavad klienditeenindajat kärbsemustast väiksemaks ning leiavad, et klient on nii kõva kuningas, et teenindajat võib täiest vabalt alandada. Miks peaks küll`?

24. Ei taha öelda, et see tänapäeva elu on selline, et kogu aeg on kiire, sugulastega läbikäimine on kasin ning igaüks toimetab pigem omaette. Nii see paraku on, ka meil on perelävimine, aga suguvõsaga kokkusaamised on haruharvad. Õnneks vanem generatsioon on ikka suguvõsausku ja ajasid nooremad ka kodust välja. Ei pea ju kokku saama ainult matustel. Saime täna kaasa suguvõsa ühe poolega kokku. Meil oli meeleolukas päev, nii palju muljeid ja emotsioone korjasime sealt, et ka koduteel oli pikalt veel rääkida.

25. Võib olla on selle nimi rahutus, et kodus ei malda olla. Läksin täna jälle teele. Võtsime koos tütrega suuna Tartumaa poole ja käisime Jaago käsitöötalu avatud päevadel. Nägime võrratult ägedate põllede paraadi, permapeenraid ning maitsesime kodukohviku kooki. Ma lihtsalt imetlen südamest ja imestan sellise ettevõtlikkuse üle. Kui pistsin perenaisele pihku kaasavõetud lilleistikud, siis see rõõm saadu üle oli siiramast siiras. Ja selle emotsiooni üle oli mul väga hea meel.



Tagsiteel astusime sisse Elvasse, kus ma kunagi varem käinud ei olnud, ja Tõrva, mille keskväljakust oli saanud pärast minu viimast käiku väga äge paik. Mingis Läti.... nimelises söögikohas sõime suurepärase lõhe-pokekausi. Teepeale jäid ka Helme koopad, ka oli seni nägemata paik. Igatahes palju kilomeetreid sai maha kihutatud, aga olin päeva üle siiralt õnnelik. Peremees oli sauna kütnud ja mis siis veel puudu peaks olema`?

26. Käisin üle mitme päeva ujumas, vist oli viimane kord sellel aastal selles järves. Vähemalt selle sooja ajal. Mingi imelik ollus ujus vees ja arvasin end äratundvat sinivetikad. Igatahes südamerahus ikka ei uju.

27. Olümpiavõit oli tänase päeva tähendus. Vaatasin õhtul järelvaatamisest. Uhke tunne oli küll. Fänn ma ju otseselt ei ole, sest ma ei saa selle torkimise fenomenist aru, aga võimas oli ikka, kui oma asja tehakse südamega ja nii edukalt. Õhtul hakkas vihma sadama üle pika aja. Ehk saavad mu lillekesed ka kastetud. Praegu krabistab aknataga vihmamuusika.

28. Öösel oli puhunud vist väga vali tuul, terve õu oli hommikul kollaseid lehti täis, nagu sügis oleks. Paralleelselt marjade korjamisega saab siis ka lehti riisuda. Juuli ja oktoobrikuu tööd käsikäes.



neljapäev, 22. juuli 2021

23: neljapäevast neljapäevani

 

15. Lämmi on. Korjasin vaarikaid higimull nina otsas, seda sõna otseses mõttes. Ja sellegipoolest see soe mulle meeldib. Olen vist varasemas elus elanud Aafrikas J

Mõni on aga tige, tige kuuma, koroona ja riigikogu peale. Nagu see tige olemine nüüd neile kolmele midagi loeks J

16. Pidasin aastaid telkimise plaani – oleks ju tore võtta lapsed, minna randa ja magada seal lainete kohinas. Omad lapsed kasvasid kuidagi märkamatult suureks ja nendega jäigi see plaan ellu viimata. Samas mõte jäi alles ja nüüd see soe suvi tõstis uinunud mõtte taas esile. Seekord kaasasin lapselapsed ning RMK alale randa suundusimegi. Meile sattus maailma parim rannailm: üsna vali tuul, kõrge laine ja vesi soe kui supp. Olime vees tunde ja püüdsime laineid. Lõbus oli, tore oli – möllasime täiega, kuni oli tuttu ronimise aeg. Kobisime telki, ja lapsed kustusid hetkega. Ise tahtsin kuulata veel männimetsa kohinat ja laine laksumist, sest sellist õndsust ju sageli ei tule ette. Ega ma kaua vastu ei pidanud, kustusin minagi.

17. Ärkasin suht vara, aga ei suutnud end kuidagi telgist välja vedada. Lapsed jõudsid enne rannatiiru ära teha, kuni mina end virgemaks tegin. Täna oli taas tuuline. Meri oli taandunud ja kuidagi vilu tundus. Vette kohe mitte miski enam ei kutsunud. Külm tundus isegi laste jaoks olevat ja ujuma ei soovinud nemadki minna. Nii me siis pärast liivaga mängimist oma kodinad kokku korjasime ja kodupoole sõitsime. Enne päris koju jõudmist tegin kontrollreidi mustika metsa. Selgus, et marjad on väikesed, neid pole ka palju ja seega võin vist südamerahus mustikametsa plaanidest maha võtta.



Sinika maitse sai ka meelde tuletada

18.Sisendan endale, et süümepiinu pole vaja tunda, kui oled pool päeva kiikunud võrkkiiges vaheldumisi lugedes ja tukkudes. Pühapäev ju. Õhtul tulid meile saunalised. Uued inimesed sisenesid minu tutvuskonda. Meil oli mõnus. Nii ma ütlen tegelikult alati, kui on midagi teistmoodi ja ega ei pea ka teistmoodi olema, ikka on tore J

19. Tänane +23 tekitas vajaduse kampsuni järele. Ihu oli lihtsalt selle leitsakuga ära harjunud. Olin tööl üle pika aja ja see oli tore. Päev läks lennates.

20. Elu on ikka kummaline küll. Ühel hetkel mõtled, sätid, teed kodu heaks, muretsed, et igal oleks oma nurk ja hingamise ruum ning selle tarvis pingutad põhjalikult. Ja siis tuleb aeg, kui hingad neid ruume üksinda, sest lapsed on lennanud kolme ilmakaarde laiali, mees on ajuti neljandas ilmakaares. Õnneks on seltsiks koduloomad. Saatsin täna oma pesamuna teele. Esimesel õhtul ei olnud aega kurb olla, sest oli ammu hangitud teatripileti lunastamise aeg. Samas kas kodused mõtted või mis, aga teatrietendust ma ka ei nautinud. Mulle läks see Võrno kirjutatu suht kaduma. Pootsi mõis on kena koht, kuid minu hinnangul uppus see lugu sellesse tiiki, mille peal oleval sillal seda esitati. Pigem oleks vast meeleolu õige olnud kusagil väikeses saalis, küünis vms. Näitlejad olid head, loo mõte ju ka, aga suvelavastuseks ei olnud parim. Seda arvas vist enamus publikust, sest aplauski oli leige. Samas korralduslik pool oli 10 10st. Eriti meeldis mulle see toidutänav, mis vanasse aita oli loodud. Hea toiduvalik, mõnusad koogid, käsitööjäätis, korralikud lauad-toolid-prügikastid.

21. Ilus kuupäev täna 21.07.21. Kuulasin Ringvaadet sel suvel esimest korda. Üleüldse on sel suvel telekas saanud vähe tähelepanu. Saatejuht Anna pinnib Saaremaa parvlaeva mingi asjapulga käest, et kui hull olukord on, kas keegi on lõksus jne. Kuidagi kõlab nii, et no anna mulle see terake negatiivsust ka siis, kui sul seda anda ei olegi. Hull olukord lihtsalt müüks. Aga võta näpust, mees naeratas ja polnud pakkuda miskit ülihullu draamat.

neljapäev, 15. juuli 2021

22: nljapäevast neljapäevani

 21. nädal jäi vahele. Kirjutamine jäi vahele ja ka kodune elu jäi vahele :)

8. Maandusime Tallinnas, laps oli vastu tulnud ja tulistas kohe oma plaanid ette. See oli meile uus teave. Proovisime rääkida, aga jah, oma arvamust ei tohi isegi lapsele peale suruda. Püüan suhtuda nii, et see on juba tema iseseisev elu ja minu panus on antud. Mina võin ju tahta, aga õppima ja ennast proovile panema peab ta ise. Seega hakatuseks ei hakka muretsema. Sõitsime koju ja tegin isegi päevase uinaku, sest nädalajagu muljeid oli väsitav.

9. Tegelsin rööpasse tagasi saamisega. Hakatuseks läksin hommikul ujuma. Vesi oli väga selge, sest hommikuujujaid meie järves eriti ei ole. Kalad ujusid koos minuga. Pisut kartsin, et näkitsevad varbast. Selles leitsakus suutsin veidi korrastada ka lillepeenraid ja pärast lõunat varjusin tuppa lugema. Lugemine mõjus unerohuna või ole see veel reisiväss, igatahes jäin keset päeva taas magama, mis on minu puhul haruldane. Kuumas ei seganud meid ka saunatamast, ja õhtul vihtlesin piparmündiga nii et lehed lendasid.

10. Päev lihtsalt kadus käest. Puhaksin vist ka, selleks ju puhkus tegelikult ongi.

11. Läksin jälle hommikul ujuma, s.t et läksin, aga ujumiseni ei jõudnud, sest üks palja peega mees oli ees. Nägin kõrkjate varjust, kuidas üks härra endal pükse maha ajab ja prille ette sätib ning vette suundub. Ilmselgelt keerasin otsa ringi ja tänasin õnne, et ma vilksamisi seda valget ihu juhtusin eemalt märkama. Ma ei teagi, kelle piinlikkust ma rohkem kartsin. J Õhtul üritasin uuesti ja siis läks õnneks. Olin ainus hingeline. Sellegipoolest ma näkikostüümis vette minna ei julgeks, kõrkajid on liiga palju ümberringi.

Õhtul olin solidaarne kõigi jalkafännidega. Viva Italy, olin happy nende üle. Põhjust isegi ei ole, aga millegipärast oli Itaalia poolel.

12. Minul soojalembesel ka higi leemendab, kui end natuke liigutan. Siiski on suurepärane suvi ja üldiselt ma seda kuumust talun hästi. Vaarikad on korjeküpsed ning neid ma täna korjasin. Saak on natukene ja piisav meile. Tegin perele korraliku söögi, sest plaan on jälle minna rändama. Seekord mööda kodumaad.

13. Startisime ida poole ja otsustasime, et jälgime jooskvalt. Suplesime järves ja meres ning tsekkasime kõike, mis vähegi pinget pakkus. Õnnelik olin Vasknarva üle ja põhja-ranniku üle. Kui ikka ei pea sõitma mööda suurt magistraali, saab ka oma maast parema ülevaate.

14. Uni sai magatud Kõrkkülas, kus on kena kämpimise ala. Jäime väga rahule. Sujuvalt võtsime suuna kodu poole, aga enne vaatasime Viivikonna kummitusemaju, harrastasime mägironimist ja jahutasime end ristsõna lemmikus, Aa rannas.

neljapäev, 1. juuli 2021

20: neljapäevast neljapäevani

 

24. Päris jaanipäeva märksõna on alati jaanilaupäeva roidumusega hakkama saamine. Võtsime end siiski kokku ja läksime kohalikku karjääri ujuma. Karjäär oli nagu Pärnu rand – vesi inimesi täis, autod tulid ja läksid. Vesi näis aga nii selge ja puhas ning ujuda oli mõnus. Pärast tegime jätsipeatuse ja limpsisime seda poe ukse taga. Päris õige lapsepõlve suve tunne tuli peale.💗

25. Hommikul tundus, et tuleb lebo päev, s.t et võtan rahulikult: loen ja mõtlen. Hakatuseks käisin ujumas oma kohalikus järvekeses. Kodus tundus aga, et sügavkülm tahab sulatamist, maasikad korjamist, dokumendi sahtel sorteerimist. Ja nii see päev läks. Tüütuim töö maapeal on maasikate korjamine ja puhastamine, ainuüksi maasikad said minu päevast 2h tööd, higi ja valu. Parmud närisid usinalt ja ega leitsakus seda tööd kõige parem teha ei olnud. Õhtul tuli ka sahmakas vihma, just täpselt selliselt, kuis soovib iga põllumees: äike jäi veidi kaugemale, pärast padukat säras jälle päike, vikerkaar ehtis taevalaotust ja kõik sai kastetud.

26. Pikad pühad on ajataju ära kaotanud – laupäeva tunnet teps mitte peale ei tulnud. Kuigi ma koristasin tube, nühkisin ja küürisin. Oma õue peal kõndisin kokku ca 5 km, osa kõnnist kandis ka nimetust „unustasin“.

27. Ülepäeviti tuleb maasikakorjamise tööd teha ja täna oli jälle selle jubeda töö tegemise päev. Keetsin seekord tavalist keedumoosi. Kui see ka kaubaks ei lähe, siis jätan moosikeetmise igaveseks maha.

28. Telekat ei vaadanud, ujumas käisin, arbuusi sõin, lilli kastsin, õhtu veetsin õuest – ilus suvi, mis muud.

29. Täna rääkisid kõik eilsest jalgpallist, minul sõnu sekka öelda ei olnud, sest tudusin selle maha. Kuid lõpplahendus huvitas mind sellegipoolest. Kuidas nii kõva jalgpalliriik nagu Prantsusmaa pähe sai? Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, see on ka kindel.

30. Millegipärast ei viitsi ma üldse homsele enam mõelda. Aju töötab viimasel ajal nii hetkes, ja seda, mida oleks vaja homseks ette mõelda, seda ei suuda kuidagi teha. Küllap olen nendest „hetkes elajate“ arvukatest soovitustest õppust võtnud. Täna niipalju siiski süvenesin, et selgitasin välja pagasi raskuse, mineku kellaaja ja veel mõned nõuded, mida peab järgima. Reis ootab.

 

neljapäev, 24. juuni 2021

19: neljapäevast neljapäevani

17. Korontsik liigub noorimööda vist, igatahes tõstsime maakonna statistikat ja üldse haigestunute statistikat. Hoiame distantsi, s.t teen õuetöid ja uksetagust toateenindust. Kahjutunne on suur, sest ees ootab ühe eluetapi pidulik lõpetamine ja sellest ei pruugi me osa saada. Õnneks haigus kulgeb kergelt.

 

18. Täna oleks võimalik peole minna, aga mina kõplan kartuleid. Prioriteedid.

 

19. Kuum suvi on kohal juba mitmendat päeva. Täna sai suvi minu jaoks ka pitseri alla, sest käisin esimest korda ujumas. Vesi oli mõnusalt soe. Ka täna oli peole minemise võimalus, kuid endiselt kõplasin kartuleid. Vist ikka kripeldab ka, et seda mainin.

 

20. Kaasa on mul mõistlikum, kui ma ise. Ise ma ei oleks vist terviseametisse märganud helistadagi. Laps on paar päeva terve olnud ja lootust anti. Otsustasime, et tähtis päev on ju nii ehk naa ja küpsetasin selle heaks tordi. Väljas  on endiselt imeliselt soe ja hilisõhtul õues istudes hullutab magus jasmiinilõhn – ei raatsi tuppa minnagi. Seda vingu, et palav-palav, seda ikka kuuleb ja mõnikord ise ka mainin, aga saunalaval leili võtta ja piparmündi vihaga end vihelda ei seganud see kuumus mind täna mitte sugugi.

 

21. Tänane päev oli nagu mitme päeva eest. Kuidagi õigesse päeva mahtusid kõik need emotsioonid ja tohuvapohu, oli ju täna kõige pikem päev ja kõige lühem öö. Hommikul tuli väljaselgitada, kas laps saab oma suurpäevast osa või mitte. Õnneks anti luba. See aga tähendas, et vahepeal tehtud ümberkorraldused tuli tagasi korraldada. Kõik sujus kenasti, ka aktus. Suure kooli aktused on küll veits konveirilaadsed, kuid ega see pidulikkust hinges ei vähendanud. Olin sama või isegi rõõmsam kui laps ise. Minu viimane gümnaasiumi lõpetamine, rohkem ei ole isiklikke lapsi, kelle selle taseme sündmusest osa võtta.

Pidulik sündmus veeretas päeva kenasti õhtusse. Kuid ilusat õhtut ei tahtnud ka lihtsalt minna lasta. Kaasasin sõbranne ja läksime randa ujuma. Oli ilus, vaikne, saatsime päikese tuttu, ja kui olime mõndaaega kuu peegeldust imetlenud, läksime ise ka. Muidugi enne tuli veits aega koju sõita.

 

22. Poole ööni rannas lebotamine andis täna tunda suurema väsimusega. Kuid sellegipoolest võtsin pärast tööd ratta ja sõitsin ujuma. Täna on eriti lämbe, aga ei virise.😃

 

23. Päris jaanid  on meil alati traditsioonilised, olen sünnipäeval piduline. Aeg möödus aegamisi, lihtsalt olles, mulisedes. Ainult käsi liikus liiga tihti söögikausi poole. Esimest korda elus sussutasin vahukomme ja isegi sain selle tegevuse fenomenist aru.  Vaat millised väikesed asjad võivad ka rõõmu teha. Öö oli supper soe, ei varrukaid, ei pikki pükse, rääkimata tavajaanide jopedest ja kinnastest. Tuli kohe lapsepõlv meelde ja eks sedagi sai meenutatud.

esmaspäev, 21. juuni 2021

UUs padi

 

Selle talve suurtöö oli mul selle padja tikkimine. Ma ei ole teab mis tikkija, kuid kui laps avaldas soovi, et tema padjakatted kulunud ja äkki ma teeks talle uued, siis tuli  meelde tema lambalembus ja otsisin pilte-ideid selle tarvis netist. Välja valis ta just selle pildi, mis nüüd padjale sai. Tegelikult oli tikkida ka üsna tore, ainuke probleem on värve sobitada ja neid õigete värvidega niite koju sebida. Samamoodi keeruline oli ka padja enda õmblemine, sest jälle see värviprobleem: kord oli koroona ja siis ei saanud, siis olin poes ja tikkimistöö kodus ning täpset värvi ju ka ei mäletanud. Lõpuks ikkagi valisin ühe tüki kaalukangast ja tundub, et sobib küll. Vähemalt laps kiitis heaks ja siis seega on kõik viis pluss. 


neljapäev, 17. juuni 2021

18: neljapäevast neljapäevni

 

10. Sõpruse aastaid on meil kokku palju, mingid aastad oli see küll erinevatel põhjustel varjusurmas, kuid nüüd oleme vanemaks saanud ja suudame hoida naha toore. Igatahes oli tore näha ja kõik vahepeal toimunud sündmused, mehed-lapsed-lapselapsed üle rääkida.

No ja täna oli nagu tükike päikese küljest ära hammustatud, nimel varjutas ja õnneks tuli üks krapsakas naine ja juhtis minu tähelepanu päikesele, muidu oleksin vast sellest vaatepildist ilma jäänud.

11. Tööl kukkusin täna asju organiseerima, tuli selline tuhin peale ja silmaga oli näha et läks paremaks. Ka koduaias läks kaunimaks, sest külastasin meie kohalikku istikutekuningannat ja tõin koju lilli rohkem, kui planeerinud olin. Olen kerge saak väga headele müügiinimestele ja minus on liiga palju halastajat-kaasatundjat. Müüjal olid lihtsalt veel viimased taimed müügil ja minu kahjuttunne, et äkki jäävad need talle kätte, andis tunda. Aga eks minu segasummasuvilaaeda mahtusid nad ära ka ja vast saabki uhkem.

12. Laupäev on kodu koristamise päev. Üritan seda ikka järgida. Olen viimasel ajal nii kodune olnud, et nagu ei kipugi kusagile. Küllap oleks täna minna olnud ka, aga kodus on saun, lilled, aiamaa ning kogu energia läheb kodule, selle korras hoidmisele, süsteemi loomisele, neist viimase puhul  ei ole rahulolu tekitavalt kümne aasta jooksul hakkama saanud. Aga ega seda süsteemi luua pole lihtne, sest mõte muutub ja süsteem võib ka muutuda.

13. Vihma kallab ja kallab, hakkasin õmblema. Üks ammu lubatud töö vanimale tütrele oli tegemata ja vihm aitas mul sellega alustada. Õhtuks oli ilm kenaks läinud ja rõõmustasin koera. Käisime kõndimas. Uskumatu, kui palju on loodus selle mõne päevaga , mil me oma tiire pole teinud, muutunud. Rohi oli kõrge, kraavides kollendasid võhumõõgad ning mõni meie teerada oli täis kasvanud.




14. Tegin kiirvisiidi tuttava aeda. Temal seda stiili, maitset, liigirohkust juba on. Kõik taimed on paigutatud teadlikult, mitte midagi juhuslikku siin ei olnud. Koju jõudes hakkasin ka kohe aias tegutsema, sain väikest innustust.

15. Täna õhtu kulges naadivõitluses, nimelt on vaarikaalused naate täis. Üldiselt nad ju vaarikaid ei sega, aga silmailu küll. Kratsisin nad kõik oma käekestega üles. Läks paremaks küll.

16. Arvasin, et korontsikuga on kõik, sest kahanevad üsna jõudsalt need näitajad. Aga ei, ta luusib ikkagi ringi ja koputas uksele. Loodan et ta ei saanud pihta. Igaks juhuks asjatasin õues, et vältida kontakti.

esmaspäev, 14. juuni 2021

Levis´e põll

 


Mul oli palju teksapükse kogutud, sest mõtlesin, et teen neist midagi. Aastad aga läkisid ja kott muudkui kasvas ja minust lihtsalt tegijat ei olnud, vaimu ei tulnud, aega ei olnud, tahtmist ei tekkinud ning ühel päeval tegin selle kotiga lõpparve. Õnneks krahmasin sealt ikka mõned omastarust väärtuslikumad tükid välja. Üks neist oli Levise lõhutud tunked. Kusjuures neist tunkedest on mul täna kahju, milline tänuväärne aiatööriietus oleks olnud, aga mina olin rumala peaga neist tüki välja lõiganud. Nüüd sattusin seda allesjäänut tõstma ja vaatasin, et põll, mis põll. Nii et põlleks ta sai, alla äärde pisut pitsi ja Levise põll :D Taskud on head suured ja nii on hea nendes pisiasju transportida ühest ruumist teise. Ise ikka rahul :D