Reede, 31. detsember 2021

46: neljapäevast neljapäevani

 


´´Jõulueelne päev. Pere koguneb tasapisi. Küpsetasin kringli ja piparkooke. Glasuurisime ka, see osutus seekord siiski suht tüütuks, ei tulnud head tunnet tegemiseks. Õhtul mängisime Holli Capsi mängu. Minul kiirusega hästi ei ole, ja olen rõõmuga nõus kaotama.

´´Sahmimise päev, oli vaja jõuda palju. Nii käisime minu kodukandis surnuaial ja eakat tädikest vaatamas. Õhtuks oli vaja jõululauake katta. Midagi keerulist ette ei võnud, kuid kõike oli parasjagu. Oli kodune istumine, lihtne ja hubane mu meelest. Kuusealune oli kinke täis ja pidime üksteisele ütlema, mida tuleb teha kingi lunastamiseks. Üks kord aastas võib kingikülluses olla küll. Me kalleid kinke ei tee, aga midagi põnevat söödavat, kõrvataha jäetud soove täidame küll. Ja see on armas.

´´Avasime ka täna kingitusi, sõime vorsti ja seapraadi, aga jalad olid teise pere laua all. Õhtul vaatasin neid õnnetuid vähihaigete lugusid ja mõtlesin, et olen masohist küll, ma ei peaks neid lugusid endast läbi laskma. Aidata saan vaid oma väikese toetusega, mida ma nagunii teen ilma neid lugusid teadmata. Aga loomulikul on vaja rahva südames vaja kaastunnet äratada, sest mis veel olulisem on, kui anda inimesele lootust.

Õhtul hiljem Anneli Peebo lugu oli sinna otsa nii mõnusalt positiivne ja särav, et tuju tõusis endalgi.

´´Läbi lume sahiseva sõitsime pealinna, sest ühel lapsel meil ei olnud võimalik koju sõita, kuid jõuluvana oli kodus käinud ja pakke jätnud. Siiski me lapsukest ei näinud, vaid saime häid ja ootusärevaid sõnumeid. Jätsime kingid tema kuuse alla ja tulime koju ootama. Seda ootust aitasid pisut leevendada õhtused saunalised, kuid aeg ikkagi venis. Edasi skrollisin tuimalt telefoni ja kontrollisin iga kahe sekundi tagant, kas juba tulevad teated ja äkki minu telefon ei anna iseenesest märku. Sõnum tuli ja sain magama minna keset ööd.

´´Uus tiitel toob kaasa mingil viisil uue elu, nii rõõmus olen.

´´Pähad läbi ja viimane selle aasta tööpäev ka otsas. Elan nüüd omas uues mullis ja kannatamatu meel tahaks rohkem kui mul võimalik on. Õhtul mõtlesin vara magama minna ja sellele aitas kaasa pime tuba, sest ootamatult kadus elekter ja mis sa pimedas ikka teed.

´´Peavaluga päev. Lihtsalt migreen, mis häiris olekut. Võib olla vabanev pinge`?

´Jälle totaalselt teistsugune päev. Käisime matkamas ja jõuluaknaid vaatamas. Lumi on nüüd puudele mõnusad mütid pähe sadanud ja loodus on fantastiliselt ilus. Ilus oli ka Väätsa. Läksin sinna aasta algul antud lubaduse – kogeda midagi uut- pärast. Nii palju teotahet, loomingulisust, ideid oli nendel akendel. Olin nii rahul iseendaga, et selle mõtte ellu viisin.

Neljapäev, 23. detsember 2021

45: neljapäevast neljapäevani

 

*Hea on vajalik olla, ja täna olin seda täiega. Töökaaslastele, klientidele ja klubikaaslastele. Oli väga tore päev, natuke jõuluselt armas.

*Hommikupoole oli vaja palju ideid genereerida, ja ühtlasi olin sellest väga elevil, sest mulle meeldib jätkuvalt asju välja mõelda. Õhtul tundsin väsimust. Eks see mõttetöö on ka nagu maratonijooks, vist.

*Valmismõeldud plaani mängisin ümber, sest selgus, et üks kambajõmm kontserdile tulla ei saa. Õnneks oli teine jõmm varnast võtta. Saime kokku poes. Tunnistasin teda tükk aega kõrvalt: soeng nagu tema oma, aga mantel teine, mask ka ees – ei tunne ära . Siiski lähenesin õigele inimesele.

*Üle pika aja sain päikesepaistest osa. Mõnel päeval on teda veel olnud, aga siis olen tööl olnud. Täna sain aga kutsaga jalutama minna, männioksi õue- ja pajutibusid toavaasi tuua. Mõni paju oksake oli end juba kevadeks ehtinud. Tegelikult oli täna absoluutselt selline päev, mille üle ma südamest rahul olen. Sest sain kaua magada, õmblesin auto pagasnikusse uue kaitsva katte, sain liikuda, laskesuuska vaadata, sain poolelioleva raamatu lõpuni lugeda, pesu pesta, süüa teha ja niisama netis surfata.

*Proovisin munakarpidest paberit teha. Praegu küll kahtlen selles, kas ikka tuleb õige asi välja. Õpetus ütles, et laota kilele 1,5 cm paksuselt paberimöksi. Minu loogika ütleb, et nii paks ei ole mingi paber. Igatahes kuivab nüüd.

*Oli kena, vähese lumega talvepäev. Üldse oli taas tore päev, sest tundsin enda vajalikkust teravamalt kui muidu. Paber kuivab veel.

*Viimsepäeva laupäev on vist käes. Käisin ka sellest hullumajapuhvetist osa saamas. Nii saab ju kirjeldada ainult pühadeaegset kaubandust. Rahvas rallis oma kärudega mööda saali ja raske oli ilma põrkumisteta hakkama saada. Ju need teised olid ka minusugused, et ikka viimastel minutitel. Mul oli tegelikult ainult see üks ostmata ja selle järel käisingi. Pabermass kuivas ära, õhuke ta igatahes ei ole ja plaanitud kaardid ei tule välja kohe kindlasti sellised, millised nad mu vaimusilmas on.

Neljapäev, 16. detsember 2021

44: nädal uus

 

*Seda päeva ei oska kiita ega ka laita. Kodune aur läheb sooja tegemisele. Küllap on see praegu kõikide majaomanike rõõm. Mingi võlu on selles kindlasti olemas. Kui minu tugitooli kõrval köeb kamin, siis on istumine soojem ja õdusam küll.

*Tõin koju kõige kallima pereliikme. Ta on uus ja ilus, nurrub kenasti, ei tee ülearust müra ja sõita temaga on mõnus. Ma ei ole omast arust üldse asjade kui staatuse sümboli väärtustaja, aga olgem ausad, kindlasti on olla õnnetu uhkes Mersus parem kui vanas roostes Opelis. Mina hetkel õnnetu ei ole, aga rõõm on uue asja üle olemas igal juhul. Ka õhtune mälutrenn tõstis suunurgad ülespoole.

*Tegin hunniku kotlette, sest perepoega oli oodata. Emad võtavad ikka poegi vastu kodukootud kotlettidega. Minu kotlettide sisse rändas palju porgandit ja sama palju hakkliha. Tulid väga magusalt maitsvad. Poega nägin vaid vilksamisi, sest poolest päevast hakkasin end teatrisse sättima. Isegi huuled värvisin ära. Hiljem meenus, et mask ju, kes mu huuli näeb :D Aga öö oli sume, selline etendus oli Ugalas. Üldmulje jäi hea, ütleme nii. Ajastutruu ja ten points tantsulistele etteastetele.

*Õues on suur sula. Muidu on vist tavaline elu. Aga ei, superstaari saade ja Kuldvillak olid ju. Need kaks tõstavad alati toonust. Kole kahju oli Viljarist, kes läbipaistvale küsimusele äkki vastata ei osanud. Isegi mina, diivanimälumängur, kilkasin: kiivi. Superstaarid olid aga mõlemad nunnud ja laulsid väga hästi. Alika muidugi eristus kõigist. Wanda oli ka väga hea. Mul oli kahju, et see saate statuut näeb lõppvoorus kahte võistlejat. Väga ilus oleks olnud, kui oleks kolme hulgast üks valitud, siis ei peaks see teine tundma end üksinda ilmajäetuna. Oleks sõbralikum see valimine välja näinud.

*Uus riiul tõi uut energiat. Kohe mõnuga täitsin tühje riiuleid kraamiga. Seda meil ikka jätkub. Meil on nüüd abiruum ka sisustatud. Muidu oli nii, et koduke on valmis, aga see viimane täpike tegemata.

*Olen kudunud kolm paari sokke, peapaelu ja nüüd on käes hetk, mil olen nagu peata kana. Ringvaates üks naine täna ütles, et ta ei oska kudumata olla. Ütlen, et sama siin, imelik on olla jõude. Pean mingi asendustegevuse välja mõtlema.

*Lund on veel kübeke alles, need viimaste päevade vihmased ilmad ei ole mõjunud lumele üldse hästi. Proovisin täna alustada iseseisvalt uue kursusega, et uusi n.ö trikke juurde õppida. Aga selleks on vaja ühte programmi ja see on tasuta vaid ainult 7 päeva ja ma ei taha maksta, sest odav see ei ole. Samas võiks ju käppelt õppida, seitse päeva jutti järjekindlalt tegutseda, aga ma ei ole kindel, et nii kiiresti toime tulen. Probleem, vist?

 

Neljapäev, 9. detsember 2021

43 neljapäev neljapäev

 

*Ärevus poeb jälle hinge. Tegelikult ei taha ma olla nõrk, aga üsna sageli haigutab hirm täiesti tühiste asjade ees. Ei peaks ju olema mitte mingi hirm kolmas koroona sutsakas; ei peaks olema ärevus järgmise päeva logistika paika seadmine. Homme on minu kõige vanema tädi juubel hooldekodus ja tahaksin kõik käigud kuidagi loogiliselt ritta sättida nii, et ajaliselt klapiks. Ja siis ma sisemiselt praen siin, et kuidas oleks mõistlik teha. Mõttetu praadimine ju.

*Karantiin lahendas sünnipäeva, mis on tädile mõeldes küll kurb, sest oleksin tahtnud talle ka oma külaskäiguga heameelt valmistada. Aga kingituse sain ikkagi töötaja kaudu saata. Ka kolmas suts on käes. Enesetunne sellega pisut muutus halvema poole. Ei tea, kas ette genereeritud hirmu mõju? Õhtuks haistsin palavikku, aga kraadides oli hoopis temperatuuri vähe.

*Hommik tõi kaasa ka peavalu, valutasin peaaegu õhtuni. Ka tabletike ei leevendanud seda. Pisut aitas kutsaring, sumpasime lumes nii 4 km. Oli imeilus talveilm. Laskesuusatamise vaatasin peavalu kiuste, sest vähemalt üks tugitoolispordiala pakub mulle pinget nii, et nui neljaks-pean vaatama. Õhtuks valu kadus nagu imeväel.

*Magasin halvasti ja hommikuste vannitoaprotseduuridel avastasin turse käel. Dr Google ütles, et see võib ka vaktsiini mõju olla. Muidu olemine on juba tagasi. Isegi õmblusmasin oli sõber, ja ühe plaanivälise koogi küpsetasin ka. Päeva rosin oli muidugi laskesuusatamine.

* Täna vaatas õuest vastu krõbe külm – 21, kui oma silmad 7 paiku lahti lõin. Vastik-vastik on sukapükse teksadele alla toppida. See tähendab muidugi seda, et pole õiget varustust suutnud hankida. Õhtul kodus toppisin puid kaminasse ja katlasse. Temperatuur toas oli +14 ja õues -14.  Üsna varsti hakkasid mõlemad muutuma, õues liikus tasapisi -20ni ja toas +20ni. Lõpuks õu võitis -23ga. Mina kobisin +20 juures teki alla.

*Oli asja pealinna. Tore on, et see „asi“ just jõuluajal on, muidu vaevalt ma ekstra jõuluturgu vaatama sõidaksin. Nüüd kõndisin päeval sealt läbi ja tee viis mööda ka õhtutuledes. Jõuluaeg on ilus, praegune lumerohke aeg oleks vist jõulutagi ilus olnud, sest puudel olid peal mõnusalt suured lumemütsid ja seda lumepitsi jagus igale poole. Käisin oma pealinna lastega söömas. Mis tegi omakorda selle linnaskäigu veelgi toredamaks. Ja omakorda tore oli see, et olin päevajooksul kõndinud 14 km. See on nüüd nagu natuke tagantjärgi liikumisvaeguse leevendamine ja võib olla ette ka kõndimine. Kodus lihtsalt pole kusagile pimedas enam kõndida. Metsa ma ju pimedas ei lähe, hundid, karud, tondid…

Neljapäev, 2. detsember 2021

42: uus nädal

 

*Iga päev üks heategu, peaks või võiks, oleks ideaalne. Täna tegin mina mitu heategu. Vähemalt mulle endale jäi selline tunne. Aitasin vanainimest internetis, lühendasin kellegi tööpäeva, võttes tema viimase kohustuse enda peale. Äkki siis kajab see heategu mõnikord ka vastu.

*Viimasel ajal on neid unustamisi ridamisi. Täna jäi rahakott koju. Plaan oli jõulukinke osta ajal, mil auto on hoolduses. Õnneks avastasin enne poodi, et raha pole. Omakorda õnneks elas tädi läheduses, kellelt tegin siis laenu. Veel kord õnneks olin aktiveerinud kunagi mobiiliga maksmise, mida nüüd autoteeninduses esimest korda kasutasin. Kõik toimis kenasti. See telo on ikka elu, sellest ei saa üle ega ümber.

*Talv võib tulla, tegin täna veel viimased toimetused õues, korjasin ripakil olnud tööriistad kokku, panin hoiule. Õhtul jäin ühte tobedat filmi ETVst vaatama ja sain magama alles südaööl. Film kõneles eakast abielupaarist, kes avastasid endas hilises eas hoopis uued tahud, s.h seksuaalsuse uue suuna. Vaatamata tobedusele ikkagi naelutas.

*Üks advent ja minul jäi jõulunänn välja toomata. Käsime hoopis spaas, termides. Ma ei ole seal varem käinud ja muljed on head. Meeldis see, et rahvast oli vähe, meeldisid saunad, masseerivad joad, suur bassein, kus sai rahulikult ujuda ning meeldis kaaslane, kindel, hea ja turvaline isiklik kaasa. Teed olid talviselt libedad, sadas peeneid lumehelbeid ja minul oli hea kindel tunne, kui istusin reisija kohale ning sain jälgida jõulutuledes linna ning vastutulevaid autosid.

*Hommikuks oli tali veelgi tuure tõstnud ja lund juurde kallanud. Hommikul selgus ka, et üks projekt, millele olin juba ammu kaane nii praktiliselt kui ka vaimselt peale tõmmanud, vajab ikkagi veel ponnistamist. See pani tegelikult nördima. Aga pidin tegelema. Õhtuks olid lapsed koju tulnud, õhtusöögi ahju pannud ja oli armas olemine.

*Selle projektiga tegelemine osutus põnevaks väljakutseks, oli huvitav ja pani enda üle uhkust tundma. Pean end üsna digipädevaks, aga ilmselgelt on see maailm nii lai ja minu oskused siiski väike murdosa neist. Täna aga anti mulle õngenöör ja mina õngitsesin kala välja. Uurisin ja puurisin seni nägemata programmi ja ära uurisin, pihta sain. See tegi meele rõõmsaks ja nina tõusis püsti kohe. Selline visalt tulnud rõõm on ikka magus küll.

*Külm on, pakane õues -8. Talun miinuseid üldiselt halvasti, siis mul huuled kipitavad, nina on punane, jalad külmetavad, varbad sügelevad. Muidu oli argiselt hea päev. Töö sujus, kõik mis plaani võtsin, tehtud sai. Kodus on puude vedu põhiline töö ja muidugi nende katlasse toppimine. Natuke nagu trenn ka. Seda on ju ka vaja teha, ehk hoiab toonuses. Vaatasin Pealtnägijast Tiina Pargi lugu, 80 aastane vitaalne proua, elusees ei pakuks talle niipalju. Iluopid oppideks, aga see olek, keha, kergus, kõne – ei mingit vanaeite. Kuidas seda järgi teha?

Neljapäev, 25. november 2021

41: nädal

 

*Hommikul oli väga raske tõusta. Täiskuu mõju vist.  Telefoni unustasin ka koju, isegi selles võib kuu süüdi olla. Üks tundmatu ja kaks teada kõnet oli õhtuks. Traditsioonilisel klubiüritusel oli tore, nagu ikka, olime lõbusal lainel ja naerda sai, mida ongi ju tarvis.

*Terve päev kulges hästi, aga õhtul helistas keegi, kes rikkus tuju, tegi meele mõruks ja pani päris nördima, sest meil oli plaan tehtud, aga tema oma vindise peaga palus loobuda. Ise endale sisse kallatud haigus on raske haigus, mis sellest, et 100% ise tekitatud ja kole kahju on, et see nii on. Äkki hommik on õhtust targem.

*Hommikul selgus, et oleme ikkagi oodatud vaatama päevakangelase probleemidele. Sõitsime kohale ja pidasime selle istumise isekeskis. Muidu oli ju kõik hästi, aga südamesse jäi suur kahjutunne. Kahju on temast endast, tema lähedastest ka, sest oi kui palju mõjutab ikka alkohoolikust perepea kõigi lähikondsete elu.

Kodune õhtu oli aga eriti tore. Taipasin võtta välja fotod ja neid me vaatasime. Naersime minu soenguid ja riidemoodi. Kentsakal kombel tundub kaasaeg alati parem. Aga nende piltide tegemise hetkel oli ka kaasaeg ja siis tundusid need soengud ja valitud rõivad igati ägedad.

*Hommikupoolik kulges lastele kraami kaasa pakkides ja pärides: kas marju tahad, aga kartuleid, porgandeid, sibulaid? Kas te kõrvitsat sööte? Õnneks taheti. Ilmataat lubab ka külmemat poolt näidata ja mul olid porgandid alles maas. Neid ma siis õhtupoole üles kraapisin. Ilm oli nii ilus, kui üks novembrikuu päev olla saab ning õues oli mõnus toimetada. Tegelikult ei ole ma mitte kunagi nii hilja porgandeid võtnud.

*Koju tulles oli uksematil hiirelaip, meie tubli kiisu oli oma ülesannete kõrgusel. Ise teen küll suht mõttetuid asju. Hakkasin ühte kotti heegeldama ja jõudsin sellesse staadiumisse, et mul vist ikka seda vaja ei ole, kuhu ma sellega lähen, mul ei pea niipalju kodukootud asju olema. Praeguse seisuga jätsin katki selle heegeldamise. Aga mida ma siis teen?

*Esimene lumi, selline väike kirmeke, aga ikkagi lumi. Üleüldse oli vahva päev. Tegelesin  lastega ja neile meeldis see, mis ma olin välja mõelnud. Seda enam olin õnnelik, et ma ei pea end ju tugevaks juhendajaks, õpetajaks, meelelahutajaks, aga lastega tegelemiseks on neid kõiki omadusi vaja.

*Olen õhinas oma meisterdustest. Selline sättimine ja väljamõtlemine pakub mulle tõesti palju meelerahu ja rõõmu. Hommikusöögi saiast leidsin ka südame, ja rohkem polegi vist rõõmusolemiseks vaja.

Neljapäev, 18. november 2021

40: nädalakiri

 

*Ma ei ole üldsegi mitte katteta lubaduste andja, aga kui minu poole pöördus äärmiselt sümpaatne aktsendiga eesti keelt kõnelev välismaalane ja soovis ühte teenet, siis andsin talle mitte küll 100% kindla, kuid ikkagi midagi lubaduse moodi, sest selline sümpaatia sulatas südame. Naasnud koju sain aru, et see ikka ei saa nii minna. Need ilusad sinised silmad… Ei oleks pidanud silma vaatama, tema viisakus oleks võinud tuimaks jätta…😃 Igatahes kirjutasin täna vabandava meili äraütleva vastusega, sest minus ei ole lihtsalt niipalju stahhaanovlast, et hakkaksin ületunde tegema.

*Auto sai talvekummid ja kutsa uut jalutusringi märgistada sel ajal, mil kumme vahetati. Koer oli elevil ja ega tal seda märgistamisekraami pikalt ei jagunud 😀. Pärast tegin kodus õuetöid ja siis tulid lapsed ja aeg oli nende päralt. Kondasime metsas, kaunistasime õuevaase uute metsast pärit kompositsioonidega, tassisime lauajuppe valest kohast õigesse kohta. Tegime ahjukartuleid ja praadisime kala. Meisterdasime issile isadepäeva üllatust, mängisime lauamänge, lugesime õhtujuttu. Mõni päev tundub kuidagi teistest pikem, sest sinna mahub lihtsalt topelt kogus rohkem tegevusi.

*Unustasin pesu ujulasse kaasa võtta, lähenesin ujulale rumala peaga kõnnitee kaudu, panin pärmitaignasse 1 kilo jahu asemel kogemata 2 kilo. Minus on tärganud taas udupea. Seega pidin retuusid palja pee peale panema, taignakogust suurendama ja häbi tundma liiklusmärgi eiramise pärast.😂 Aga muidu oli ju tore. Kuigi, et jah, ma ei ole harjunud enam nii suure pere ema olema ja see melu ning kõik kokku, võttis mu lausa võhmale. Peale ujumist koristasin, kokkasin, küürisin ja siis jälle samas järjekorras otsast peale, sest iga natukese aja pärast näis, nagu poleks ma midagi teinudki: mustad nõud tekkisid nagu lohe, kellel ühe pea asemel kerkib kiiresti juurde mitu; kohtadele pandud asjad muundusid imeväel laiali ja laua tagant hüüdsid pidevalt kolm nukitsameest mämm-mämm.

* Ma vist ei peaks laste instasid vaatama, targem oleks pista pea jaanalinnukombel põõsasse, siis oleks minu meelerahu ka paigas. Ma ei ole seda lahtilaskmist enda jaoks veel sada protsenti läbi mõelnud ja ma ei ole ka seda vist päris selgeks saanud, milliseid valikuid ma suudan aktsepteerida, milliseid mitte. Või kas üldse on võimalik oma laste elude suhtes ükskõikset nägu teeselda. Vist ei ole. Puudutab ikka ja igavesti. Nii et miski mind hommikul häiris, aga see läheb mööda, ma usun, sest ma ikkagi usun lastesse ka.

*Oli taas karge ja kaunilt härmas hommiku kord. Seda härmatist jagus terveks päevaks. Muidu oli kõik argine, ei midagi eristuvat, erutavat, ergutavat, kui välja arvata see, et tellisin suht ebapraktilisi, vaid ilu jaoks mõeldud asju. Aga tahtsin ja tellisin. Ning lisaks sain uudishimu rahuldatud ühe kõne abil. Telefon on üldse viimasel ajal minu truu kaaslane.

*Lisaks loetud raamatutest rääkisime ka elusügise teemadel, et mis vanuses see õige elusügis siis on, kas siis kui kõik juba hääbub, või ikkagi siis, kui nopid vilju, mõtled elus olnu üle. Siis vaatasin Roaldi saadet ühest suurperest. Super vahva emme oli selles peres, kuid raske oli aru saada, kuidas sellises möllus suudetakse õppida, õpetada, rahulikuks jääda. Lausa müstika. Ilmselt kohaneb inimene sellega, mis talle antud on. Minul on argipäeviti vaid kass ja koer ja tunnen ka et tegemist küll. Mugavustsoon muutub ilmselt laiemaks ka sellise võimaluse avanedes. Ütlevad ja pensionäridki, kes koju jäävad, et enam ei viitsi tööle minnagi.

*Kust küll tulevad unenäod. Täna nägin lausa filmi unes, oli teine ilus ja põnev ühteaegu. Päeval vaatasin päris filmi, mille vaatamist plaanisid pikalt. Mulle meeldis väga Endla küünis vaadatud „Must lind“ ja selgus, et selle David Harroweri näidendi „Blackbird” järgi on ka film “Una”. Õhtul vaatasin pigem telefoni ja küünlatuld. Täna ei läinudki valgeks.

Esmaspäev, 15. november 2021

Kaks kaarti

 Väike kaarditegu oli taas päevakorral. Lapse heaks ja ühe tuttava heaks. Selline väike lihtne tegu, nagu ikka minu mõtted on minu nägu. Nii on ja talletan need ennekõige iseendale mälus hoidmiseks. 


Tuttava kaardi sisse poetasin ka veidi seemneid, et tal oleks isu ikka ja jälle oma sõrmi mulla sisse pista. 


Neljapäev, 11. november 2021

39 neljapäev ja neljapäev

 

*Teen oma igapäevast tööd mõnikord kirega, teinekord pisut tuimemalt. Enamjaolt olen rahul, sest minu töö sisu meeldib mulle, mulle ei meeldi vaid see, kui vähestele see päriselt korda läheb. Mõnikord tunnen nii. Üldiselt siiski ma ei oota ei kiitust, ei tunnustust, ei tänu, piisab vaid, kui on huvitunuid. Aga kui siis ka kiitus või tänu tuleb, on see seda magusam. Võttis isegi kohmetuks.

*Täna on põhjust mõelda taas sellele päevale, mis oli täis teadmatust, valu, ootusärevust, suurt valu ja lõpuks rõõmu – sain emaks. Otsisin talle ilusat mõtet, mis annaks sõnumi, tõstaks toonust, oleks armas. Olen siiralt rõõmus, et ta mul olemas on, sest ta on mind nii palju õpetanud nii otseselt kui kaudselt. Ma õppisin tema kaudu olema ema.

*Hommik algas koogi küpsetamisega, sest ülejäänud lastega mõtlesime minna eilse sünnipäevalapse päeva tähistama. Kutsusin kohale ka üllatuse, keda me polnud silmast-silma aastaid näinud. Ma ei küsitlenud oma last eelnevalt, mõtlesin, et üllatused on ju toredad ja seepärast ta ei teadnud arvatagi. Kuid tegelikult päris valutult ei läinud, tema oleks soovinud valmistuda ja ta tundis eht eestlaslikku oi süüa vähe, põrand pole nii puhas jne. tegelikult oli ikkagi kõik ülimalt armas ja tore. Ühe pere nii lähedased sugulased üle aastate koos, seda võimalust pole meil olnud ammu ja ei tule ka varsti, sest üllatus sõidab oma koju tagasi.

*Mõtlesin, et võtan vabalt. Ilm oli ka kehvake ja võib ju vihmapüha pidada. Siis aga märkasin, et pliidi praeahjul on plekid, pesukorv on täis, korjatud õunad hakkavad mädanema ja nendega peaks midagi ette võtma. Ja nii see päev läks.

*Hommikused vestlused kiisu ja kutsuga on tavalised. Kutsuga on alati konkreetne jutt, et nüüd lähed õue ja ole hea poiss, valva hoolega. Kiisuga on keerulisem, tema tahab minna küll, kuid uksepealt vaadates talle mõnikord miski ei meeldi ja siis ta seisab seal otsustusvõimetult. Täna otsustas ta siiski minna, aga vaid selleks, et teisest uksest tuppa tagasi tahta. 

Õhtul koju tulles selgus aga, et koer oma valvamise ülesannet korralikult täitnud ei olnud, sest trepil ootas mind üks pakk. Kuidas tooja trepini jõudis? Mina küll kardaks võõrast suurt koera. Oli vist mingi koeralausuja.

*Hommik oli tõesti ilus ja külmakrõbe, -8 kraadi näitas termomeeter. Eks oli ka aeg külmemaks minna, kaua seda vihma siis ikka peab taluma. Muidu oli tavaline tööpäev ja tavaline kodune õhtune telo ja telkuga.



*Tänane hommik võttis vastu hoopis peene uduvihma ja valju tuulega. Niipalju siis sellest talumisest. Tuleb taluda! Aga päevane aeg on nagunii tubane, siis olgu seal õues nagu on. Hakkasin meisterdama midagi, mis ootamatult sütitas mind. Aga muidu muljeid vist ei olegi, telekauudiseid ei hakka ümber jutustama.

Neljapäev, 4. november 2021

38: neljapäev ja uus neljapäev

 

*Saatsin lapsepõlve sõbrannadele ühe naljaka patsidega piiga pildi, et veidi ergutada meie sõprust. Tahab ju sõpruski sooja, tähelepanu,  meelel hoidmist. Pärast oli üks teine seltskond ja reisimuljete minutid. Paraku on nii, et mõni inimene osutub tüütuks, no ei ole ühel lainel ja on pisut liig mulle, sest lihtsalt ei jaksa kuulata neid pikki, mööda tühja-tähja jooksvaid heietusi. Kuid täna oli mul siiralt hea meel, et ta sai kodust välja, et ta sai jagada oma rõõmu. Sest ka selle hinges pesitseva rõõmuga on nii, et see võib jagamata jätmise korral muutuda kurbuseks.

*Pidasime aasta tagasi Hedon spaa vaikse spaa paketi plaani, aga tuli k ja rikkus plaani ära. Täna läks see õnneks. Üldiselt läksime tundmatusse, sest pole seda asutust varem külastanud. Pelgasin pisut ka oma kannatamatust, sest ma tean, kuidas ma spaas käies ühest saunast teise hüppan, üheski neist pikemalt peatumata. Natuke higistan ja juba go. Hedon spaas oli aga tõepoolest vaikne rahulik olemine, rahvast vähe, kõik protseduurid olid hajutatud, mängis vaikne muusika ja see rahu ja vaikus iseendasse tuli ka kuidagi iseenesest kohale. Käisime läbi kõik …aariumid, mis pakuti. Minu lemmik oli soolabassein, hetkeks tuli tunne nagu loksuksin Vaiksel ookeanil, pea mõtetest tühi, ainult mina ja ookean. Tegelikult oli kõik seal tore, ka need hooldustooted, tee-aeg ja teenindus.

Kuna juba kodust välja olime, siis olime päeva planeerinud mitu tegevust, meil oli ka pilet küüni, etendus „Must lind“. Sedagi valikut ei pea kahetsema. Sügav sisu, lihtne ja loogiline, väga heas esituses lugu, sain tõesti elamuse ja pikalt mõtteainet. See on küll minu selle-aasta top 1 nähtud etendus.

*Ootasin lapsi koju, kaks neist saabusid oma rännuteedelt ja rändasid lõpuks edasi oma koju, õnneks jäi üks ikka mulle ka. Tegime koos kutsu õnnelikuks ja jalutasime pikema ringi, kui mina tavaliselt teen.

*Läksime kinno „Tulilindu“ vaatama, sest pühapäev ja pole oma suurte lastega midagi ka ammu koos teinud ja mulle selle filmi promo mõjus küll kutsuvalt. Film mulle meeldis, kuid nagu ka minu kaasa arvas, et inglise keel venelaste suus oli võõras. Vene keel oleks kindlasti kõlanud usutavamalt, kuid see film liigutas sellegipoolest. Mitte et ma ei mõistaks omasooarmastust. Aga koju sõitsime küll vaikides. Sõnu nagu polnudki, kumbki mõtles omi mõtteid.

*Selle aasta tsükkel on taas jõudnud pimedamale poolele. Hommikul tööle minnes on hämar ja õhtul koju tulle sama lugu. See pimedus pigistab mind igal aastal tugitooli üha varasemal kellaajal. Pimedas ei taha kappe koristada, põrandat pesta. Isegi nõude pesemine on pimedas kuidagi tülikam kui valguseajal.

*Kalmistu oli õhtul küünlaleegikirju, panin ka küünlad maja vanaperenaise ja äia hauale. Kodus kaminasimsil süütasin oma lahkunud perele kolm küünalt.



*Eilne UV-faktor rääkis pandeemiast ja sotsiaalmeedia tähendustest. Sotsiaalmeedial on oma võlujõud küll, ta kutsub vaatama kasvõi korraks, ühesilmagagi piiluma sekundiks – ühesõnaga sõltuvus. Lisaks satud sõltuvusse ka kellegi elust, kes jagab oma päevategemisi, mingeid muid nüansse mingil teemal. Jaa nii piiludki youtube, instagrammi, blogi, et kas ta juba on kirjutanud, filminud. Kui üks päev ei ole, olen pettunud, aga kui nädal aega ei ole märkigi, olen juba mures, kas miskit on juhtunud. Vot täiesti minueluväline mure ju, mis võib ka mureks saada. Kes seda oleks kümme aastat tagasi osanud ette näha.

Esmaspäev, 1. november 2021

Üks suur kaarditegu

 Olen rebinud vanade kalendrite ümbriseid, pakendite kartonge jms ning neid säilitanud mõttega: teen neist midagi. Kas siis kaarte või silte või muud midagi sellist. Viimased kaartid olidki otsa saanud ja proovisin midagi ummamuudu luua. Et siis oleks hea käepärast võtta ja eks mulle ikka meeldib ka erinevaid kujundeid sättida ja mõelda. Ise olen rahul ja ega muu polegi oluline.










Neljapäev, 28. oktoober 2021

37: neljapäev ja jälle neljapäev

 

*Vestlesin puruvana naisega. Ta ise ütleb, et lapslapsed hüüavad teda nii. Oma kõrges, 96 aastases eas, on ta väga vitaalne, elurõõmus, tõeline eeskuju. Rääkisime koertest, kassidest, kalapüügist, oravates, hooldekodust, söögi tegemisest. Huumorisoon on tal nii minuga ühel lainel, et naersime oma naljade üle südamest mõlemad. Antagu talle seda elujõudu veel pikalt! Õhtul hakkas jälle vast akent vihma krabistam ja tuul möllama. Ühel  hetkel kadus taas elekter ja lugesin nagu lapsepõlves taskulambivalgel salaja teki all. Sügise rõõmud!

*Hommikul pimedus jätkus. Läksin lihtsalt varem tööle usus, et seal on valgus olemas. Oligi. Sain oma kohvi juua. Pesemist vajav pea pidi kannatama ja ega muud olnudki häda. Häda tuli päeva jooksul, kui selgus, et homsed plaanid on ka torm tuksi keeranud. Liialdades öeldes muidugi häda. Ega ühe kokkusaamise ärajäämine ju suur häda ei ole, lihtsalt kurb on.

*Koristasin tube ja lillepeenraid ja kasvuhoonet, sest tänane plaan läks vett vedama, kuid ega kodus kasulik-olemise puudust ju ei ole. Küll aga õhtul, kui päike end korraks näitas, tuli kahjutunne: küll oleks ilus olnud läbi klaasseina päikeseloojangut ja tuulist merd vaadata.

*Lehed on juba pruunid ja paras aeg neid riisuda. Seda enam, et hea kaasa tegi meile peenrakastid ja mina sain nad lehti täis vedada.

*Päev jagunes kaheks, üks osa läks lörri, sest rääkisime üksteisest mööda; samas teine osa oodatus toredam. Meil käisid väikesed külalised, kellega meisterdasime koos kaarte. Mulle endale meeldib asju välja mõelda ja teha ning minu arvates on nii oluline ka anda lastele uusi kogemusi ja võimalusi. Ma ei tea, kas ma olen suuremasi juhendaja, aga ma vähemalt soovin ja proovin.

*Roaldi saates kõnelesid kõnelesid noored kliimaaktivistid. Olen oma tarkusega mõelnud, et mis teadmisi on nii noortel kliimast, maast ja ilmast, et oma meelt avaldada. Kuid täna tulihingelist 15 aastast kuulates tekkis küll vastupidine tunne ja selline meelekindlus mulle pigem meeldis. Olgu siis nende teadmistega, kuidas on. Inimene tarbib ikka tohutult, raiskab palju, aga kohati ei ole ka tavatarbija selles süüdi, et pakend on pakendatud omakorda pakendisse ja kui sul muud võimalust ei ole, siis ostadki n.ö pakendatud pakendis ning prügikastisisu aina kerkib. Ise olin täna küll väga säästlik, ostsin räime, millest pead sõi kass ja kilekotti kasutasin kassikalajaoks sügavkülma panemiseks.

*Mõnel päeval võiks ka ilma K-jututa läbi saada, aga ei seda juhtu, tuleb sisse uksest ja aknast ning kuidagi märkamatult võtan ise ka selleteemalisest vestlusest osa.

Neljapäev, 21. oktoober 2021

36 - neljap neljap

 

*Peaksin nüüd esmaabi teemadel pro olema, sest kuulasin täna kolmandat korda ühte ja sama juttu. Midagi võiks ju külge hakata. Kõneleja oli tõeliselt hea rääkija, seega ei olnud igav kuulata ja mahavisatud ajaks seda loengut ei pea. Pead hakkab taas tõstma see K, mille nimegi ei taha välja öelda. Ümberringi on tutvusringkonnast üks ja teine nakatunud. Õnneks ei midagi hullu. Ehk läheb mööda, tahan nii mõelda.

*Andsin juuksurile peaaegu 50 ja apteekrile teise 50 ja sada nagu niuhti läinud. Kergelt läheb ikka küll, aga juuksed vajasid turgutamist ja keha ka. Täna on kohutav ilm üle pika aja. Sügis on siiani olnud mõnusalt kuldne ja soe. Mõtlesin, et käin linnas kähku ära, aga lõpuks oli ikka 6h läinud. Viimase aja võttis Rimi infoletis kliendikaardi vahetamine. Protseduur oli kiire, aga mina va pimekana ei leidnud kuidagi seda posti, kus ma selle aktiveerida saaksin. Pika otsimise peale lõin käega ja tegin oma ostud ilma kaardita. Välja minnes nägin, et sissepääsu juures. Nina alla ikka ei näe küll :).

*Seekord oli kodukülla sõites teepeal nii palju vaadata, et sõida või kraavi. Ühe künnipõllu oli vallutanud luikede parv. Nad olid nagu valged kivid mustal põllul. Kotkas istus kokku tassitud kännuhunniku otsas. Mahajäetud maju on hakatud renoveerima. Kõike seda oli sõidupealt üsna raske vaadata. Kodukülas on mul armas tädi, kes on suguvõsa vanim ja teraseim. Ta teab vähemalt 30km raadiuses, kes on kelle laps, kes lahutas, abiellus, igavikuteele läks.

*Valimistepäevaks oli ilmataat valinud väga sobivalt kauni ilma. Mina olin e-inimene, seega minul asja ei olnud, aga inimesed ikkagi olid endale lipsud kaela sättinud, ornungisse seadnud kodanikukohustuse täitmise puhul. Mina avastasin hea raamatu ja koerale leidsin ka aega ja sotsiaalmeediale ja Kuldvillakule ja superstaarisaatele.

*Täna oli õhus tunda talve kargust või lume lõhna, igatahes külm oli, mis paneb pea õlgadevahele tõstma ning see omakorda toob kaasa liiga krampis oleku. Päeva põnevus on valimiste tulemus. Aga eks see kosja minek on veel ees ning lõplik tõde selgub millalgi päriselt. Kas see kosjatamine nüüd valijate suhtes aus on?

*Eilne talvekargus päädis korraliku öökülmaga, -4,5 oli hommikul kell 8. Õhtul pidasin peiulillede, kosmoste, tomatite matuseid. Aga hommik oli muidugi ilus, kõik krõbises jalgeall ning iga leht ja rohulible oli saanud uue ilme.

*Õues oli selline maru, et kohe kutsus toas küünlad süütama. Muidugi läks lõpuks ka elekter ära ja seal ma siis uhkes küünlavalguses istusin. Õhtul pool 9 mine magama, kah nadi. Õnneks olid telefoni ja läpaka akud täis ja koristasin-sorteerisin-kustutasin pilte. Kes neid küll nii palju on klõpsutanud?

 

 

 

Neljapäev, 14. oktoober 2021

35: neljapäevast neljapäevani

 

·         Kui oled 9.00-21.00 kodust ära, siis on tunne, et mind pole kodus olnudki. Need napid paar tundi kodust ärkvelolekuaega mööduvad nii märkamatult . Aga muidu oli tore, sai mõistust teritatud, mälu mängitud ja tõdetud, kui aeglaselt see aju ikka liigub ja kuidas pärast, siis kui on juba hilja, tuleb vajalik meelde.

·         Natukene sundisin end ja edasi kulges lausa rõõmuga see akende pesemine. Aknale kleepunud mustusemuster ähvardas juba pimedusega.

·         Hommik Anuga külaline oli Eva Kaun, tema antud intervjuu oli kuidagi nii ladus, ilus ja valus samaaegselt, et tema loodud doki tahan küll vaadata. Ei tea küll miks, aga täiesti tavalistes peredes kasvavad lapsed erinevateks: üks on vanematele rõõm, teine mure. Elan sellistele asjadele alati kaasa, mis sellest, et minul on praeguseni küll vaid rõõm olnud. Kuid selline meelde tuletamine pani mind haarama telefoni ja küsima, kuidas läheb.

·         Täna sundisin end peale tööd kõndima minema. Lihtsam olnuks ju diivanil istudes jätkata eile alustatud sokkidega. Aga varsti on samal kellaajal juba pime ja siis ei kõnni enam kusagile, seega tuli veel kasutada seda valgevaruga aega. Tasus end ära küll, sest nägime mingite kulliliste einestamist. Meie lähenedes tõusid nad lendu, maha jäid kellegi jäänused ja sulgi. Edasi liikudes ehmatasime kolme kitsekest ja muidugi mina ehmusin ka, kuts küll mitte, vaid tema sai indu jälitama minemiseks. Kahjuks seda talle ei võimaldata. Looduski on natukese ajaga muutunud juba talve poole, puud on hõredaks jäänud ja ega ausalt öeldes hämaras ja metsavahel kõndimine ei olegi enam ka koos koeraga meelistegevus. Iga häälitsus paneb ringi vaatama, iga kõps on tont kuklataga.

·         On asju, mis teevad tujutuks. Üks neist on , et omast arust mõtled plaani läbi, valmistad ette ja ise oled omast asjast vaimustuses, kuid need, kellele minu plaan on suunatud, ei vaimustu, või no vähemalt mina tundsin mahavisatud vaevana oma tegemist. Võib olla ei peaks ponnistama või peaks vaatenurka muutma.

·         Täna olin laisk ja tujutu. Eesootav loeng tundus tüütu kohustusena. Kuid kui see loeng juba kohale jõudis, siis kadus tüütu tunne ja pigem nautisin igat sekundit. Nautisin ka õhtust ETV2 filmi „Narkomemm“. Mõnikord on need prantsuse filmid nii minu teetass.

Neljapäev, 7. oktoober 2021

 

* Mida pimeduse poole, seda raskem on end õhtuti kõndima viia. Täna jäimegi pimeda peale. Natuke kudusin , enne seda tegin tule katlasse. Vaatasin Opi , pisteliselt kuulasin Akd ja tuduaeg. Kuidas päev nii lühike on?

*Praadisin hunniku kotlette, sest üks osa perest oli koju tulemas. Nemad aga tulid hilja õhtul ja kõhud ei olnud ka tühjad. Ega öösel ei peagi sööma, aga mina tundsin end nagu vanaema oma kotlettidega, kes tunneb rõõmu sellest, kui lapsed söövad isuga. Minu kudumine kiideti aga heaks, rõõm seegi J

*Sain asendusliikmena minna Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile. Kontsert oli ilus, pigem nagu tore etendus, sest see ülesehitus, see kooskõla, need vahepalad moodustasid mõnusa terviku. Minu kaaslane, eakam daam, ütles, et tema nuttis ka, sest need laulud tuletasid meelde tema nooruspõlve ja tõid kohale reaalsuse: kõik on nii kiirelt möödunud. Tõsi ta on, see Nooruse maja, Kaunimate Aastate Vennaskond ja hääbuv-vananev ilu, kellest publik enamasti koosnes, kõlas nagu oksüümoron, nagu ilus-valus. Elu, mis teha! Polegi mõtet heietada. Minul tatsus jalg kogu aeg ja oleksin meelsasti kaasagi laulnud täiest kõrist, kuid kes minu kriiskamist ikka kuulata oleks tahtnud.

*Ilus ja värviline on. Täna on ka päike ja piisavalt soe selleks, et iga vaba hetk õues olla. Rõõmustasin koera taas ja tegime traditsioonilise ringi, samal ajal rõõmustasin ka oma eakat tädi, sest telefon on sageli tema päevade ainuke rõõm. Kui ma ütlesin talle, et kõnnin ca 5 km, siis küsis ta, et kas tahan veel saledamaks saada. Muidugi eitasin, sest seda soovi mul ei ole. Sest kui sale siis on sale? Igatahes pidas tema ka minu 5 km kenasti vastu.

*Täna oli tööl kindel plaan, aga segajaid oli rohkem kui muidu ja plaan jäi plaaniks. Õhtul olid Pius ja Kall, mis oli lõõgastavalt naljakas. Sedagi on vaja. Ilmselgelt oli seda ka teistele vaja, publikut oli küllaga.

*Ei toimunud midagi erilist, ei rõõmustanud ekstra millegi üle, hoopis kurvastasin, sest olen ühe ainsa väikese sisulise vea teinud oma üllitises. Maailm sellest ei muutu, miski ei muutu, vaid ise tunnen end halvasti, et ma ilmeksimatu ei ole. Ja tegelikult solvusin sõnumitooja peale, kes serveeris seda nii nagu oleks tegemist põhja paneva, elu muutva veaga. Ma tean, et ta on ülereageerija, aga see mind paremini tundma ei pannud.

*Täna panin, nagu nüüd moes on, kõik plaanid, mis päeva jooksul ära plaanin teha, paberile. Ja patsutan endale ka nüüd õlale, et õunakompott sai valmis (ma ei ole vist 20 aastat õunakompotti teinud), koer jalutatud (nägime oravat essat korda meie kodu lähedal), lahtkapsahautis tehtud (ka essat korda elus) ja natuke koduseid asju säetud. Õhtul jäin ühte vastikut filmi TV6 pealt vaatama. Olin ju seda kunagi ammu näinud, aga miski mind kinni naelutas.



Esmaspäev, 4. oktoober 2021

Ootuses

 

Ootusega koos kipub aeg venima. Kannatamatu hing tahaks nüüd ja kohe näha, hoida, puudutada, nuusutada. Aga igal on oma aeg ja see ootuseaeg on ilus. Mina saan vaid aidata ootamist ja vähendan selle ootuseaja aja venimist kududes. Valmis üks väike kombe varsti saabuvale ilmakodanikule. Loen igal õhtul sõnu peale, et kõik kulgeks kenasti. Kudum ootab.



Neljapäev, 30. september 2021

33: neljapäevast neljapäevani

 

*Oman kübekest auahnust ja see asjaolu sunnib mind võtma endale ühte ülesannet, mis tekitab minus juba eos ärevust. Kas ma nüüd peaksin üle oma varju hüppama või jääma ikkagi kartuse taha kinni ja hoidma tagasihoidlikku joont. Võitlen siin täna iseendaga.

* Eilne võitlus kandus ka tänasesse, ja võtsin kätte ja panin elus essat korda tõuksile hoo sisse. Laadisin äpi ja olin ise väga happy. Naeratus kõrvuni, tuul juustes tuhisemas – nii ma 3.12 maha kihutasin. Nii väike asi, aga uhkus rinnas pulbitseb.

*Tegelikkuses kulges kõik nii, ärevuseks oli null vajadust. Üritus ei kulgenud päris plaanipäraselt, kuid see teistmoodi kulgemine oligi vist parem. Sobis mulle rohkem. Mis vahe on esineda inimeste ees, kes isutvad ja kuulavad sind ametlikult või inimeste ees, kes on jooksvalt läbi astunud ja kuulavad sind spontaanse tulemise tagajärjel? Ei tohiks ju vahet olla. See viimane variant sobis mulle väga hästi, sest ametlike kuulajate ees oleksin ma kindlasti natukene puterdanud ka.

*Oma lähedastele pean ma alati küpsetama koogi ja tegema kaardi, selle olen ise välja mõelnud ja arvan teadvat, et seda nad minult ootavad ka. Täna sai üks lapsuke aasta vanemaks ja vanana küpsetas ja meisterdas natuke.


Ka ülejäänud päev oli armas. Kõndisime kalmistul nagu Arno ja Teele, ja see oli kuidagi eriliselt rahu toov. Õhtul istutasime viimased maasikataimed, et oleks mida järgmisel aastal oodata ja lastele kaasa pakkida.

*On olnud imeilusad ilmad. Kasutan seda ära ja kaevan pärast tööpäeva nii tunnikese aias. Kui see vananaistesuvi nüüd pikalt kestma jääb, tont teab, kui palju peenraid nii kaevan veel.

* Kuulasin meie valla volikokku pürgijate debatti ja puhastasin viimaseid ebaküdooniaid. Ideid ja seemneid pudenes küll. Üldiselt oli põnev teada saada, mida näevad lugupeetud kandidaadid parandamist vajavat. Kolm seltskonda ajas enam-vähem ühte juttu, neljandat kampa ei võetud.

*Pakiautomaat on tänuväärne leiutis, aga kui jama on, siis mõtlen küll, et inimese käest oleks mul see asi ammu käes olnud. Nüüd käin nagu kass ümber palava pudru, pakk on, aga kätte ei saa. Kirvest ei saa ka appi võtta, sest ei tea, millist ust rammima peaks hakkama. Klienditeenidus lubas tagasi helistada, aga pole seda tehtud. Õnneks ei ole pakis vorstilatt, mis hapuks läheb. Aga no meeli erutab küll.

Õhtul saime kolleegidega kokku ja veetsime lõbusad tunnid mängides tõe küsimise mängu. Selgus tõde, et oleme parajalt patused piigad kõik kordamööda. Ikkagi inimesed! Naersime pisarateni ja seda on vaja. Kuigi et jah, kurb alatoon algatas selle kokkusaamise. Aga nii on, et inimesed tulevad ja lähevad, mõnikord tuleb vana tagasi, aga teinekord tuleb uueks valmis olla.

Neljapäev, 23. september 2021

32: neljapäevast neljapäevani

 

·         Üle pika aja (võib olla kuu, võib olla vähema), tegin kutsa taas õnnelikuks. Käisime jalutamas ja kõndisime kokku 5 km, nii ütles Pacer. Nägime lehmi, ebaharilikult palju autosid, üht kalameest ja surnud ussi. Nende kõikide peale läks kutsa aktsiooni ja mina pidin tema taltsutamisel natuke rohkem jõudu kasutama. Nii et jõutrenn ka see koeraga jalutamine.

·         Rääkisin telefonis pere keskmisega, ta ütles, et mõtleb aeg-ajalt sellele, mida vanaema ütleks selle või tolle peale ja mida ta arvaks sellest, kuidas neil elus läinud on. Lapse avaldus vallandas minus pisarate voolu. Ema ei ole enam rohkem kui kümme aastat, aga ta on iga päev meeles ja teatud daatumid toovad mälestused eriti esile. Ma tean, et ta hoiab silma meil peal.

·         Pakkisin pesamunale kaasa palju kodust kraami ja jagasin õpetussõnu umbes sellises stiilis, et värsked kardulad pane keema kuuma ja vanad kardulad külma vette. Ega see lahti laskmine kerge ei ole. Eriti veel siis, kui too ei tea kindlalt: kuhu, millal, miks.

·         Käsitööpäev, kõigepealt vorpisin 100 silti ja siis puhastasin ca neli kilogrammi ebaküdooniaid. Ei saa öelda, et päeva lõpuks tüdimust ei olnud. Oli ikka küll. Lisaks oli köök seemneid täis, minul pöial kange ning üleüldse tekitas see käsitöö omakorda koristamise tööd juurde.

·         Täna villisin eile lõigutud ebaküdooniatest eraldunud mahla purkidesse. Lootsin selle suure töö peale suuremat vedeliku kogust. Aga ega head kraami ei peagi vist palju olema.

·         Tööl sai palju selliseid asju tehtud, mis olid ootel, koduaega seevastu oli ainult AK ja Pulsi jagu, siis heitsin tudile

·         Hommiku TVst kuuldud infokillud tervise heaolu heaks panid mind traditsioonilisele kõnnitiirule minema. See info ei ole ju midagi uut, aga kui keegi kusagil ei korruta, siis vajub minu motivatsioon end korrapäraselt liigutada, kiirelt ära. Õnneks neid meeldetuletajaid meedias on. Kodus ei sunni mind keegi.

Neljapäev, 16. september 2021

31: neljapäevast neljapäevani

 

·       Vaatasin dok filmi “Siin me oleme” keskse teemaga vanadus ja üksindus. Ma ei ole väga palju neile teemadel mõelnud. See film tõi aga reaaluse kuidagi väga ehedalt kohale. Lähenen ju ka kohutava kiirusega memme-ea poole. Need saate memmed olid igati vahvad, aga ise ei taha uskuda, et jään ka natuke köötsakaks, muutun valjuhäälseks… :D Polegi vaja elada selleks rohkem kui nii kümme ja peale aastat. Kurb hakkas.

·         Vist eile kurb tunne, või mis? tõi tänase peavalu. Olin sunnitud tabletti neelama. Aitas küll.

·         Igasügisene kartulipidu oli täna. Küürutasime nii mis kole, aga töö sai 2 ja poole tunniga tehtud. Huvitaval kombel võttis hilisem köögitoimetus aega viis tundi, muudkui pesin nõusid, kuivatasin, kokkasin, kusjuures midagi erilist ei valminudki.

·         Panin oma ridiküli kraami täis ja sättisime end Seaways laevale. Läksime punaste majade maale. Omast arust ei tunne ma mingit erutust, aga küllap seda hingesopis on, sest ärkasin juba poolest ööst.

·         Laevasõit möödus rahulikult, kuid suht unetult. Ma ei maga ju mujal, kui omas voodis. Sõitsime mööda graniidiga ääristatud teid läände. Rootsimaa on ilus, argiselt ilus, sest peale graniidi on sealne maastik suht sama kui meil. Veekogusid on muidugi rohkem ja majad väiksemad ja tondilosse vähem. Aeg sealmail oli lühike, enamus kuluski sõitmisele. Öö veetsime ühe toreda noobli onkli juures, kes rääkis hästi inglise keelt, oli väga lahke ning see parandas väikesed öömaja puudused kõik ära.

·         Viimased päevad on tekitanud palju meie oma aega, muidu me seda ju ei võta, aga kui meid ühte puuri (loe laeva) kinni panna, siis selline vabatahtlik-sunniviisiline olemine on päris tore. Mina lugesin raamatut, tema magas, aga koos vaatasime merd ja mööduvaid laevu, jälgisime väikest laevalindu, kes hüppas mööda tekki, otsides miskit hamba alla. See linnuke näis küll priireisija moodi. Nii me siis vaatasime ja vaikisime ja filosofeerisime niisama maast ja ilmast. Tuleb ikka ära käia, et saaks paremini olla.

·         Hommikul ärgates oli maa hallaga kaetud. Algab see külmem aastaaeg. Õhtul vedasin kõrvitsalasti hirmuga varjualla. Kahju oleks külmale jätta.

Neljapäev, 9. september 2021

30: neljapäevast neljapäevani

 

·         *Suvi oli nii ägedalt muljeterohke, et nüüd argipäevast seda muljekildu välja rebida ei olegi kerge. Kõik on tavaline, argine. Töö, koer, kass, kodu. Armsalt argine.

·        * Käisin täna võrratus Võiste aiandis. Need inimesed, kes sellise suure asja ette võtavad, on austustäratavad. Ekskursioon aias oli põnev ja tekitas ostmise isu, ja mitme taimega ma koju läksingi. Kodus veetsin mitu tundi istutades, sättides, ümberistutades, sest tahaks ju ka ilusat aeda endale. Mõnikord tunnen, et minu ponnistused on nii mannetud, et ma ei oska lihtsalt. Samas hakkas ikkagi mõte taas tööle ja sealse perenaise õpetussõnad julgustasid kaevama, kärpima. Ilm soosis väga õuetööd ja nii ma istutasin, mõtlesin ja siis istutasin taas ümber.

·         *Veetsin terve päeva olles publikuks väikestele lavastustele. Tore oli kõrvalt vaadata, kuidas inimesed lähenesid neile antud ülesannetele. Elasin niivõrd kaasa, et ühtäkki tajusin, et moonutan ise ka nägu vastavalt võistkonnale antud ülesandele.😂

·         *Tänast päeva iseloomustavad laulusõnad: sõnast ainsast võib tulla riid, kes meist seda siis ei tea, kuid kas kindel, et alati pikka viha kandma peab.

·         *Päev õhtusse veeres kiirelt. Tagantjärgi mõtlen, et mis ma siis tegin, mida mõtlesin, mis korda läks, mille üle kurvastasin, ja nagu ei meenugi midagi. Täiesti tuim päev, vist.

·         *Õhtul oli Pulssi oodata ja enne seda kuulasin Kiige-poisi ära. Jutt jookseb tal väga ladusalt ja ta valdab oma mõtet meisterlikult. Päeval jahmatas üks uudis, mis pani ka pulsi kiiremalt tiksuma.

·         *Tekkis dilemma, milline on hea teatritükk. Kas see, mida jälgid üksisilmi, olles unustanud iseenda või pidevalt mõistatad ja mõtled, et mida nüüd selle või tollega öelda taheti. Käisime küünis Jõge vaatamas. Mulle meeldis, alles algas ja juba lõppes. Aga minu paariline väitis vastupidist. Ega minagi ju igast stseenist täpselt aru ei saanud, aga minu jaoks ta kandis, võttis mind kaasa ja mul ei olnud igav. Eks see stseenide üle mõtlemine jätkus ka kodus ja mõtlen veel tänagi. Kas see ei ole mitte ka üks teatri eesmärk, panna mõtlema, tundma. Õnneks ka arvamuste üle ei kakelda, vähemalt meie ei kakelnud.

Neljapäev, 2. september 2021

29: neljapäevast neljapäevani

26. Kõrvarõngaste kaotamise päev. Hommikul kukkus kraanikaussi minu uus ilus rõngake, sain sabast enne suurde kanalisatsiooni maandumist, taguse leidsin vaiba seest. Tööle läksin teiste rõngastega ja üks neist pudenes ka kogu aeg kõrvast, kuid taas suutsin kadunud osad üles leida. Öeldakse, et märka märke. Ma ei tea, mida need kõrvarõngad mulle öelda tahtsid.

27. Pool päeva jaurasin lapsega. Ta oli südamepõhjani solvunud, lubas vormi varna visata ja koju tulla, sest talle oli alusetult peapesu tehtud. Minul emana on meel alati kurb, kui laps on õnnetu. Minu loogika on alati sõimu vastu, sest asju saab alati kenasti rääkida. Aga inimesed käituvad ikka nii nagu nad käituvad. Samas ei saa iga solvumise pärast kotti selga võtta ja tulema tulla. Nahka tuleb kasvatada, paksu nahka, et see maailm sind ära ei õgiks. Veenmistöö kandis küll vilja, kuid südames oleksin ju tahtnud emalõvi olla.

28. Täna oli õige eestlase tunne. Seda ikka töö mõttes. Kaevasin maasikamaad, vedasime talvepuid ja ladusime neid virna. Õhtul said kanged lihased leevendust saunalaval.

29. Mõnikord mõtlen, et kas on vaja selle aiaviljandusega nii palju jaurata. Aga kui täna läksin lapsele külla kotid noosi täis, siis oli hea oma saaki jagada küll. Ja laps oli tänulik, sest meil ei kasva plastmassist tomatid, sinised kartulid, kärbatanud sibulad, keemiaga töödeldud õunad, astlepajumarjad, kapsad, porgandid. Meil on kõik mahe.

30. Kutse jorjeneid vaatama võtsin rõõmuga vastu ja muidugi oli vaatepilt muljetavaldav. Kõik õied nii omanäoliselt kaunid. Tulin koju ja asusin oma peenarde kallale. Sain indu taas juurde sealt aiast. Endale ma daaliaid ilmselt ei ihalda, sest neid tuleb talvel kusagil ka hoiustada.  Aga mingi uue pilgu sain ka endale, et seda oma aias rakendada.



31. Saime uue presidendi. Suur sündmus, vist. Päev oli täiesti tavaline, tööl töine ja koduaega liiga vähe. Siis ongi nii, et sätin natuke siit, natuke sealt ja ongi hämarus käes ja diivan kutsub.

1.Üle väga paljude aastate ei saatnud ma kedagi kooli ja seega ei olnud selle päeva pidulikku tunnet minus kübetki. Tööl on aga üks tore projekt pooleli ja sellega ma kogu päeva tegelesin ja mõttetööd jagus koju ka. 

Esmaspäev, 30. august 2021

Tumbakaksikud

 


Olen millegipärast jälle käsitöö näitamise pikalt unarusse jätnud. Tegusid ju teinud olen, sest mulle meeldib ja seda mis meeldib, ei tohi jätta. Meile tekkis juurde üks tumba. Ühele juba heegeldasin ümbrise ja õmblesin mütsi ka pähe. Nüüd siis oli teise tumba kord. Natuke nuppe, ühekordset sammast ja kinnissilmuseid ning kaksik teisele tumbale sai valmis.  Lihtne, monotoonne töö, teleriäärde sobilik. Vaatasin heegeldades enamasti Pulssi ja võib olla mõni Suvereporter sattus ka vahele. 


Neljapäev, 26. august 2021

28: neljapäevast neljapäevani

 

19. Vihased vihmavalingud vähendasid täna tunduvalt töö produktiivsust, korjasin astelpajumarju.




20. Heiskasime lipu. Oleme selles suhtes väga laisad, aga täna meenus õigel ajal ja lehvis meil see sinimustvalge. Muus osas nagu pidu polnudki. Olin kokku leppinud juba ammu kohtumise ühe eluetapi kahe sõbrannaga ja nüüd siis istun ja mõtlen, et elu on meid nii palju muutnud, või olen ise kasvanud teises suunas, või ei osanud ma noorena totaalset ebaklappi märgata.  Igatahes on täna küll tunne, et kas peaks sellist suppi soojana hoidma, mis toob kaasa pigem ärrituse kui jällenägemisrõõmu. Minul oli see rõõm olemas ja olen üsna avatud jagama oma elu lähimatega. Sõbrannad eri eluetappidest on minu mõistes lähedased.  Täna saime kokku selleks, et rääkida koroonast, kiruda riiki, sarjata joodikuid, autojuhte, kõiki ja kõike (pisut liialdades) ning iga sõna ees oli mina ütlen. Ma ei tea, kas mul on seda vaja?  Pean veel selle üle mõtlema.

21. Lapsega seenel käik on kindlasti kvaliteetaeg. Nii suurt saaki küll ei olnud, kui me lootsime, aga korvi kukeseeni sai ja telefoni ka hunniku pilte. Mets ise oli väga ürgne, mahakukkunud sammaldunud puud, iidsed kuused, sekka sarapuuvõsa. Tundsime end nagu nõiametsas. Äraeksimist kartsime ka, aga õnneks on telefonid ja äpp aitas. Ülejäänud päev möödus köögis, sest seened, ja laps otsustas hoidistama hakata. Mahtusime kööki kenasti.

22. Maal elades on omad võlud ja omad valud. Neid mõlemaid sisaldab puude ladumine. Ühest küljest tüütu, teisalt on ka tore jälgida, kuidas riit kasvab. Seljalihased said ka korralikult tööd.

23. Astelpajud jätkuvad, neid on puuotsas nii palju, ja patt on korjamata jätta. Aga lisaks mõned kurgid, tomatid said purki. Melissi, rukki- ja saialilli sai kuivama korjatud. Mõned purgid kildudeks kukutatud. Selline asine päev täna.

24. Sain vana rutiini tagasi: kella peale ärkamise, Hommiku TV ja tööpõllu. Õhtul tegin kaminasse tule ja heegeldasin mõnuga.

25. Täna uputas ikka väga korralikult. Sadas päev otsa, vahepeal padukat. Isegi õige riietusega ei tahtnud õue minna.

Neljapäev, 19. august 2021

27: neljapäevast neljapäevani

 

12. I am on the road again. Seekord on teema Vana-Ikla maantee. Olen lapsukestega ametis, sest puhkus ja vanaema.  Käisime Kablis, mis on vist toredamaid paiku Eestimaal. Rannailm ei olnud suurem asi, aga seal on lastel turnimise kohti, ilus hooldatud rand, külavahel sõitis jätsiauto, tümm kostis kaugele – seega tegemist oli küllaga. Ja muidugi kohalik pagar, ega sinna poodi sisseastumata ei ole üritus olnud õige. Tagasiteel matkasime Tolkuse rabatiiru. Ning päris koduteel sain politsei käest noomida. Olen väga uje möödasõitja, kui keegi sõidab ees stabiilselt 80ga, ma üldjuhul mööda ei sõida. Seekord sattusin aga sellise uimerdaja taha, kes sõitis 80, siis vajus 70 peale. Rivi seljataha kasvas ja lõpuks kui võimalus avanes, võtsin otsuse mööda sõita vastu. Selgus, et vale otsus J  Ees olevast rekkast sõitsin mööda, kuna vastassuund oli veel vaba, siis sõitsin ka sellest pidurist mööda ja otse hundi suhu. Politsei reid oli, neid oli suisa terve kari ja üks hr  politsei andis peatumise märguande. Olin lõpetanud oma möödasõidu 70ne alas. Juhtus inimlik politsei olema, luges mulle sõnad peale, tekitas väikese häbitunde ja laskis minna.  Ma siiski selgitasin ja vabandasin ka.

13. Ma ei saa öelda, et põhjus on eas, mis kutsub surmakuulutusi lugema. Olen neile ka noorena pilgu peale heitnud. Muidugi on ette tulnud tuttavaid nimesid, aga kõik ei lähe alati nii väga korda, nendid lihtsalt kui fakti, sest vastasel juhul peaksi elama kurvana. Eile panin tähele, et üks tuttav naine, keda teadsin, on lahkunud enne oma 60 sünnipäeva. Tema lahkumine puudutas rohkem ja tekkis küsimus, mis juhtus? Ta oli ilus inimene, alati naeratav ja lahke.  

Täna aga oli üks tütar fb-sse oma emale armsa jäelehüüde kirjutanud ja see läks mulle veelgi rohkem südamesse. Me tutvusime kaks aastat tagasi. Ta oli tõsiselt haige, aga see on nii, et aju blokeerib selle uskumise. Ühelt poolt saad aru ja teisalt oma seisundit ta uskuda ei tahtnud. Vähemalt väliselt. Me rääkisime hästi palju. Tal oli raske elu olnud, muresid juba eelmisest generatsioonist tulenevalt kuhjaga. Ravi ikkagi toimis ja ta unistas tööle tagasi minekust. Esialgu läkski, aga see hea mõte ei olnud ning pikalt ta sealvastu ei pidanud. Aga et ta nii vähe aega vastu pani, see on ka ootamatu. 55 aastat, seda oli liiga vähe.

Õnneks on lapsed eluõied ja nad on minu valve alla ajutiselt antud. Muidugi pabistan kõige pärast, vastutus on suur. Suurem kui oma lastega oli, näib praegu. Ja tahaks koguaeg, et neil ikka tore oleks. Täna läksime pärast padukat ujuma. Vesi oli mõnusalt karge. Enne ujumist oli meil trenn. Ikka selline, mis naha seljas märjaks tegi.

14. Viisin väikesed präänikud koju tagasi. Nad on fantastilised, aga nad armastavad oma kodu rohkem ja eks minulgi on oma rutiin armas. Tagasi koju sõitsin pika ringiga, sest Uku kontsert vajas kuulamist ja augustiunetuse öö ka. Uku oli tore, ta on alati tore, lauluvalik oli mitmekülgselt hea. Unetus aga ei olnud päris see. Puhus väga vinge tuul ja tegi olemise külmaks. Kaua sa siis ikka seal niimoodi jalutad, eriti kui kõht on ka täis. Siis ei olnud põhjust ka kusagile söögikohta maanduda. Ega meil midagi muud teha seal ei olnudki, kui vaid inimvaatlus, ja oli mida vaatata.

15. augustiunetus on kohal, õhtul keeran ja pööran kaua, enne kui uinun. Hommikul seevastu jään uimerdama ja ei saa voodist välja. Kuigi, et peaks harjutama taas end töölainele, viimane puhkusenädal on käes. Tundub, et ka suvi on läbi, täna puhus vinge tuul ja õhtu kostitas padukaga. Laisk päev oli. Eks ma siin tõmmelnud olen, nüüd kulub ka laisklemine ära.

16. Sügiselõhna on õhus ja marjade valmimine on astelpaju käes. Korjasin neid täna. Püüdsin mitte mõelda selle töö tapva igavuse peale ja kuulasin telefonist muusikat. Päev otsa nüri tööd ja ei pooltki korjatud! Kes need ära korjab`? Igatahes pakkus õhtu vähemalt elevust. Mul oli vaja ootamatult ja essat korda elus sõita koos järelkäruga. Ei olnudki midagi hullu. Jälgisin küll kogu tee, kas ikka jookseb kaasa. Jooksis küll.

17. Ilmad on meil äärmusest äärmusesse. Nüüd on siis vihmavalingute kord. Kallas tänagi korralikult. Käisin korraks tööjuures. Väike igatsus isegi pärast pikka pausi on tekkinud. Inimesed on ikka nii armsalt toredad. Sain tagasi oma ämbri, milles viisin sõbrannale oma puuviljasaadusi. Täna ta siis kallas mind üle ülevoolava tänuga ja tundis süümekaid vastutasu puudumise üle. Ma ei tea miks, aga eks ma ise tunnen end samamoodi, kui keegi minu heaks midagi teeb. Kuigi, et minu motiiv ei olnud mingit tänugi saada, sest kraam lihtsalt läheb raisku. Minu vaev oli lihtsalt ämbrisse korjata, ja ega seegi mingi vaev olnud. Aga eks ma olin liigutatud ikka J

18. Astelpajud virvendavad päev läbi silmeees. Hõlpu andsid vaid vihmasagarad ja koeraseiklus. Olen tal vihmase ilmaga lubanud toas ka päeval magada, sest hea peremees ju. Kui taas üks vihmahoog üle läks, ütlesin talle, et lähme marju korjama. Tema aga tõlgendas seda lähme metsa. Kui ma avastasin, et koera kodus pole, hakkasin muidugi hüüdma ja otsima. Sabaots lehvis nii 300 m eemalt, ikka seal, kus me tavaliselt jalutamas käime. Hüüdsin mis ma hüüdsin, väga vali vastutuul kandis hääle tagasi ja võib olla tahtis ta mind ka ignoreerida. Õnneks oli tal vaja jalga tõsta, nuusutada, nii püsis ta mul ikka nägemiseulatuses. Kutsake tegigi täpselt sama ringi, mida me koos käime. Ühel maal me siis kohtusime ja tagasi tee kulges koos. Vahepeal ta kaevas ja püüdis hiire kinni, saagi kandis eeskujulikult koju.

Olen neid kuulutusi nii palju näinud, kus peremees otsib koera või koer peremeest, eks ma sellepärast mures olin ja 100% ei usaldanud. Ei tea ju mida loom mõtleb, ja ma suuda mõeldagi, kui ta kadunud oleks. Igatahes on selline minemise võimalus ajutine, kuid paratamatu. Ja püüan nüüd talle mitte öelda, et lähme.