Neljapäev, 25. juuni 2020

Suvi oma nime vääriline

Lõpuks ometi on suvi selle õige nime nimeline ja vääriline. Sest lõpuks ometi on soe, vähe sääski, esimesed maasikad, lõhnavad jasmiinid ja pojengid. Ise olen ka igati rahul, sest minu hing on rahul ja kõigil minu inimestel tundub hästi minevat. Oma koduõues on nii mõnus teha hommikusi ja õhtusi tiire, nuusutada,  mõelda, kasta, riputada pesu  kuivama… Selline mõnus rahulikus tempos kulgemine on mulle alati hästi sobinud. Ja praegu on olnud aega  võrkkiiges raamatut lugeda, natuke peenraid nokitseda, kooki küpsetada, heegeldada ja kuulata ühte imelist laulu. Tuleb endalgi selline õitsemise tunne peale.  Minu jaoks on see idüll, õnn ja armastus.  Peaasi, et see kiiruga mööda ei lähe.


Neljapäev, 18. juuni 2020

Kartulivaod ja kaarditegu

Jaanipäev on kohe-kohe tulemas. Päevad lähevad nii kiiresti, et kuupäevadele pole aega otsa vaadatagi. Nii olen maha maganud mõne sünnipäeva puhul helistamisegi.  Kiire on, sest kartulipõld tahab päevatöö ja muu koduse elu kõrval kõplamist. On ikka tüütu töö küll. Esimesed viis vagu olid lausa ok, mõtled omi mõtteid ja toksid kõblaga, aga edasi hakkavad mõtted kordama ja umbrohi on ka igal vaol sama: ikka malts ja naat ja virnrohi. Toksimise hoo võtsid maha lepatriinudki, neile ju kõblaga ei löö. Seega tuli iga puna-täpilise ees kummardada ja ta ohutusse paika asetada. 

Hoopis parem töö oli kaarditegu. Siis kui päeva veel vabamad ja õhtud pikemad olid, nikerdasin mõne kaardi, et siis hea kodust võtta, kui vaja ootamatult kinkida. Materjalid on kõik v.a koogialuspaberid, taaskasutus. Korjan kokku kõik korralikud papid pakenditest jms., mis on kartongi moodi ja millest saab kaarditooriku. See täpi-motiiv mulle meeldib ja täpp teeb teadagi, auguraud. Oli tore tegemine ja üks neist on juba omaniku leidnud.

 



Neljapäev, 4. juuni 2020

Kasulikult realiseeritud kerad



Olen nii kasvanud, et raiskamine on mulle vastumeelne. Juhtub haruharva, kui ma toitu ära viskan. Kui juhtubki, et miski hakkab käest ära minema, siis enne ära viskamist veendun, et koerakõlbulik saab koerale antud. Kõik jäätmed lähevad kompostiks, taara, vanapaber ringlusesse jne. Isegi rõivad, mis väärivad kaltsu nime, saavad enne äraviskamist kasutust tolmu vms lapina ja alles siis prügisse. Päris nullkulu ma kindlasti ei ole, aga poes ma ka igat vidinat kilesse panna ei lase ja puuvilju, mida vähegi saab,  kilekotti ei paki. Hoian ja säästan, see on juba harjumus või isegi eluviis. 
Nii ei taha ma ka millegi meisterdamiseks uut materjali osta, eriti veel, kui miskit enam-vähem analoogi on kodus olemas.

Kodused lõngavarud on aegade jooksul kahanenud, kui ma mõtlen näiteks kümneaastatagustele varudele, aga ikkagi tahaks need kerad, mis alles on, ära realiseerida kasulikult. Hetkel on käsil näopuhastuslappide heegeldamine. Heegeldasin endale, vanem laps võttis prooviks ja kiitis heaks, tegin talle lisagi. Pere keskmisele lapsele pole veel pakkunud, aga mis temagi neid vatitutsakaid poest ostab, kui saab ema tehtut korduvkasutada. Igatahes töötavad küll. Lõng on paksem puuvillane. Hea pehme ja mõnus. Ise olen rahul J