Ilus number oli
2020. Klišeelikult kõlab, et kuhu see aeg tõttab, aga ta tõttab. Küllap on
vanus seal maal, et tunnetad aja kadumist ja elu liikumist sinna lõppjaama
poole kuidagi teravamalt. Nooruses sellele ju ei mõtle üldse. Tahad olla
lihtsalt vanem, et kõik keelatud asjad oleksid seadusega lubatud ja ootad elu. Nüüd
on paljud asjad ära olnud, s.t et päris paljude asjade kohta saab öelda „mitte
kunagi“, ja selles mõttes on nukrust küll. Samas on kindlasti palju ilusat veel
ees, palju sellist, mille kohta saan öelda, et elus esimest korda tegin, selles
olen ma ka kindel.
See aasta oli
muidugi eriline, sest sellises olukorras, kus sa pead kartma midagi nähtamatut,
mis otseselt väljendub teiste inimeste kartmises, pole me kunagi varem olnud. Meie
kõnepruuki lisandusid imelikud sõnad: eneseisolatsioon, koroonadetektiivid,
koroonapagulane jt. Ühtäkki ei tunne me alati oma tuttavaid maski tagant ära ja
saad tere hoopis päris võõralt, sest näisid talle tuttav. Ja muidugi on kahju
kohvikutest, turismindusest, kõikidest entusiastlikest ettevõtjatest, kelle elu
on äkki uppi keeratud. Paraku kandub see kõik ka uude aastasse.
Vaatamata kõigele
mulle isiklikus plaanis oli see aasta selline, millega jään rahule. Kõige
olulisemad tervis ja töö ja peresuhted olid head. Ja muudes asjades sai kuidagi
kõik õigesti ajastatud. Näiteks minu reisid, mis viimasel ajal on ka aasta must-be osad. Vahetult enne koroonat
saime ära käia Peterburis ja koroonavaheajal Leedus. Isegi kaks välisreisi
aastas, see on ju väga hästi kõiki olusid arvestades ja elamused neist olid
super toredad. Kura sääre luiterannast korjasime ilusaid musti kive, ööbisime ühel
ööl idüllilises metsaaluses taamal merekohin, teisel järve ääres, kus kokku
said kolme riigi piirid. Peterburg oli nostalgia, jällenägemisrõõm pärast 35
aastat ja tõdemine, et elu on seal ikka väga palju edasi arenenud.
Lisaks sai ka
mööda meie oma Eestimaad käidud. Näiteks Prangli saar oli seni nägemata. Elamus
omaette oli Lagedi ekstreemöömaja. Tore oli Viljandi ja Olustvere ning ka
Soontagana maalinnus jäi meelde.
Ilmselt rohkem
kui ei kunagi varem olen ma väljas söömas käinud. Kord ühe tütrega, siis teise
tütrega, kolleegidega, sõpradega, kaasaga. Restoranide nädalast sain koguni
kahel korral osa. Mulle tundus, et siin mängis rolli ka see kartus, et kes
teab, millal jälle saab.
Olen kokku saanud
sõbrannadega erinevatest eluetappidest. Neist ühe satsiga tegime üllatusvisiidi
ühele kooliõele, keda polnud näinud ca 35 aastat, s.t meie teda olime näinud
telerist, aga tema meid mitte. Tulime tuttavad ette küll. Teistega järgime
traditsioonilist sünnipäeva kalli-rallit, ning kolmandatega läks küll kehvast,
sest kord oli koroona ja siis tuli koroona ja me oleme vastutustundlikud
inimesed.
Palju sai käidud teatris
ja kontserditel. Enamus kandus küll kevadest sügisesse, aga miski päris ära ei
jäänud. Elamuse pakkusid sel aastal Ugala „Saja-aastane kes hüppas aknast välja
ja kadus“ , Endla „Abort“ ja Sulbi külateatri etendus „Kae kos pandse plönni“. Väga meeldis Svjata Vatra kontsert Vaalapuuksul
ning kodukandi naisansambli laulukõla.
Raamatuid olen ka
lugenud, ja neist jättis parima jälje Backmani „Ärevil inimesed“, Britta
Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“ ja Elena Ferrante Napoli sari. Heas
mõttes üllatasid Kuusbegi „Südasuvel“ ja Valsbergi „Eluterve pohhuist“.
Üldiselt on ikka nii, et ilma raamatuta ma magama ei läinud ka sel aastal.
Olen olnud ka selles
suhtes tubli, et avastasin enda jaoks mingil viisi spordi. Igatahes olen
usinasti trennis käinud neil aegadel, mil see on võimalik olnud. Esimest korda
proovisin saapaid, millel trenn tundus esialgu vaat et hirmutav, kuid sain hakkama ja olen enda üle uhke.
Esimest korda
koolitusin läbi Zoomi, ja seegi oli omamoodi kogemus. Igatahes võimatu missioon
ei ole ja võimalus on seegi.
Tegin üsna palju
käsitööd. Meie saunamajakese vaip-padjad-lillepotiümbrised, tütrele padjad,
sünnipäevakaarte, kudusin sokke, pätusid, punusin pajuvitstest punutisi ja
midagi tegin kindlasti veel. Sel aastal tuli vaim kuidagi hästi peale ja
ilmselgelt oli ka siis aega nokitsemiseks.
Meil oli soe ja
tegus suvi. Aasta oli soodne vaarikatele ning neid on meil külmikus ohtrasti.
Kuid hästi kasvasid ka tomatid ning isegi üks brokkoli andis oma õie mulle. Sügisel
korjasime elu rekord kukeseenesaagi ning esimest korda käisin metsas ihuüksinda
mustikal. Karu ei kartnudki.
Minu lastel on
mingis mõttes uued eluetapid ja uued koduloomad ning see kõik on elu positiivne
pool.
Olen saanud
tegeleda oma lapsukestega ning see on ütlemata tore aeg olnud. Oleme käinud
metsas luusimas, mänginud kommijahti, pidanud sünnipäevi, lugenud ja müranud.
Minu töö läheb
mulle ikka korda ning tööle lähen rõõmuga. Saan rakendada oma loovust ja välja
mõelda asju, mis mulle meeldivad. Mul on kolleegid, kellega suhted on soojad
ning see on ainult puhas rõõm.
Olen lõpmata
tänulik oma kaasale, et ta on selline arvestav nagu ta on, et tema süda ja käed
on õige koha peal, et ta alati toetab nii sinu, minu kui meie lapsi, et ta lihtsalt
olemas on. Olen tänulik sinu, minu ja meie lastele, et nad on kasvanud kõik
loogiliselt mõtlevateks, headeks inimesteks, et neil on tööd ja tegemised,
millega nad ise rahul on ja et mina saan rahul olla, et nemad rahul on. Olen
tänulik oma kalli kutsu ja kiisu rõõmu eest, et nad on igal õhtul minu kõrval,
minu jaoks olemas kogu oma armsuses.
Kui nüüd kogu see
lugulaul tundub igavalt imal ja postiivne, ja tekib küsimus, et kas tõesti
miskit halba ei tabanud? Siis pisiasju, mis häirivad on ju ikka, kuid püüan
teadlikult kõik sellise, mis meelt mööda ei ole, unustada. Ja tegelikult neid
unustamist väärivaid hetki ma täna ei mäleta, seega neid vist ei olnudki.
Olen tänulik
kõigi võimaluste eest, mis mulle on antud.
Head vana aasta lõppu!