teisipäev, 29. detsember 2020

Aasta 2020 tänu

 

Ilus number oli 2020. Klišeelikult kõlab, et kuhu see aeg tõttab, aga ta tõttab. Küllap on vanus seal maal, et tunnetad aja kadumist ja elu liikumist sinna lõppjaama poole kuidagi teravamalt. Nooruses sellele ju ei mõtle üldse. Tahad olla lihtsalt vanem, et kõik keelatud asjad oleksid seadusega lubatud ja ootad elu. Nüüd on paljud asjad ära olnud, s.t et päris paljude asjade kohta saab öelda „mitte kunagi“, ja selles mõttes on nukrust küll. Samas on kindlasti palju ilusat veel ees, palju sellist, mille kohta saan öelda, et elus esimest korda tegin, selles olen ma ka kindel.

See aasta oli muidugi eriline, sest sellises olukorras, kus sa pead kartma midagi nähtamatut, mis otseselt väljendub teiste inimeste kartmises, pole me kunagi varem olnud. Meie kõnepruuki lisandusid imelikud sõnad: eneseisolatsioon, koroonadetektiivid, koroonapagulane jt. Ühtäkki ei tunne me alati oma tuttavaid maski tagant ära ja saad tere hoopis päris võõralt, sest näisid talle tuttav. Ja muidugi on kahju kohvikutest, turismindusest, kõikidest entusiastlikest ettevõtjatest, kelle elu on äkki uppi keeratud. Paraku kandub see kõik ka uude aastasse.

Vaatamata kõigele mulle isiklikus plaanis oli see aasta selline, millega jään rahule. Kõige olulisemad tervis ja töö ja peresuhted olid head. Ja muudes asjades sai kuidagi kõik õigesti ajastatud. Näiteks minu reisid, mis viimasel ajal on ka aasta must-be osad. Vahetult enne koroonat saime ära käia Peterburis ja koroonavaheajal Leedus. Isegi kaks välisreisi aastas, see on ju väga hästi kõiki olusid arvestades ja elamused neist olid super toredad. Kura sääre luiterannast korjasime ilusaid musti kive, ööbisime ühel ööl idüllilises metsaaluses taamal merekohin, teisel järve ääres, kus kokku said kolme riigi piirid. Peterburg oli nostalgia, jällenägemisrõõm pärast 35 aastat ja tõdemine, et elu on seal ikka väga palju edasi arenenud.

Lisaks sai ka mööda meie oma Eestimaad käidud. Näiteks Prangli saar oli seni nägemata. Elamus omaette oli Lagedi ekstreemöömaja. Tore oli Viljandi ja Olustvere ning ka Soontagana maalinnus jäi meelde.

Ilmselt rohkem kui ei kunagi varem olen ma väljas söömas käinud. Kord ühe tütrega, siis teise tütrega, kolleegidega, sõpradega, kaasaga. Restoranide nädalast sain koguni kahel korral osa. Mulle tundus, et siin mängis rolli ka see kartus, et kes teab, millal jälle saab.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest eluetappidest. Neist ühe satsiga tegime üllatusvisiidi ühele kooliõele, keda polnud näinud ca 35 aastat, s.t meie teda olime näinud telerist, aga tema meid mitte. Tulime tuttavad ette küll. Teistega järgime traditsioonilist sünnipäeva kalli-rallit, ning kolmandatega läks küll kehvast, sest kord oli koroona ja siis tuli koroona ja me oleme vastutustundlikud inimesed.

Palju sai käidud teatris ja kontserditel. Enamus kandus küll kevadest sügisesse, aga miski päris ära ei jäänud. Elamuse pakkusid sel aastal Ugala „Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus“ , Endla „Abort“ ja Sulbi külateatri etendus „Kae kos pandse plönni“.  Väga meeldis Svjata Vatra kontsert Vaalapuuksul ning kodukandi naisansambli laulukõla.

Raamatuid olen ka lugenud, ja neist jättis parima jälje Backmani „Ärevil inimesed“, Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“ ja Elena Ferrante Napoli sari. Heas mõttes üllatasid Kuusbegi „Südasuvel“ ja Valsbergi „Eluterve pohhuist“. Üldiselt on ikka nii, et ilma raamatuta ma magama ei läinud ka sel aastal.

Olen olnud ka selles suhtes tubli, et avastasin enda jaoks mingil viisi spordi. Igatahes olen usinasti trennis käinud neil aegadel, mil see on võimalik olnud. Esimest korda proovisin saapaid, millel trenn tundus esialgu vaat et hirmutav,  kuid sain hakkama ja olen enda üle uhke.

Esimest korda koolitusin läbi Zoomi, ja seegi oli omamoodi kogemus. Igatahes võimatu missioon ei ole ja võimalus on seegi.

Tegin üsna palju käsitööd. Meie saunamajakese vaip-padjad-lillepotiümbrised, tütrele padjad, sünnipäevakaarte, kudusin sokke, pätusid, punusin pajuvitstest punutisi ja midagi tegin kindlasti veel. Sel aastal tuli vaim kuidagi hästi peale ja ilmselgelt oli ka siis aega nokitsemiseks.

Meil oli soe ja tegus suvi. Aasta oli soodne vaarikatele ning neid on meil külmikus ohtrasti. Kuid hästi kasvasid ka tomatid ning isegi üks brokkoli andis oma õie mulle. Sügisel korjasime elu rekord kukeseenesaagi ning esimest korda käisin metsas ihuüksinda mustikal. Karu ei kartnudki.

Minu lastel on mingis mõttes uued eluetapid ja uued koduloomad ning see kõik on elu positiivne pool.

Olen saanud tegeleda oma lapsukestega ning see on ütlemata tore aeg olnud. Oleme käinud metsas luusimas, mänginud kommijahti, pidanud sünnipäevi, lugenud ja müranud.

Minu töö läheb mulle ikka korda ning tööle lähen rõõmuga. Saan rakendada oma loovust ja välja mõelda asju, mis mulle meeldivad. Mul on kolleegid, kellega suhted on soojad ning see on ainult puhas rõõm.

Olen lõpmata tänulik oma kaasale, et ta on selline arvestav nagu ta on, et tema süda ja käed on õige koha peal, et ta alati toetab nii sinu, minu kui meie lapsi, et ta lihtsalt olemas on. Olen tänulik sinu, minu ja meie lastele, et nad on kasvanud kõik loogiliselt mõtlevateks, headeks inimesteks, et neil on tööd ja tegemised, millega nad ise rahul on ja et mina saan rahul olla, et nemad rahul on. Olen tänulik oma kalli kutsu ja kiisu rõõmu eest, et nad on igal õhtul minu kõrval, minu jaoks olemas kogu oma armsuses.

Kui nüüd kogu see lugulaul tundub igavalt imal ja postiivne, ja tekib küsimus, et kas tõesti miskit halba ei tabanud? Siis pisiasju, mis häirivad on ju ikka, kuid püüan teadlikult kõik sellise, mis meelt mööda ei ole, unustada. Ja tegelikult neid unustamist väärivaid hetki ma täna ei mäleta, seega neid vist ei olnudki.

Olen tänulik kõigi võimaluste eest, mis mulle on antud.

Head vana aasta lõppu!

esmaspäev, 28. detsember 2020

Jõulud ja lootusetoetus

 

Pühade ajal on olnud aega netis tuulata ja lugeda seda, mida arvatakse jõuludest. Enamasti arvatakse hästi, sest on ju võimalus olla koos perega, kuid mõnele siiski ei tulnudki õiget tunnet peale. Mina ei tea, mida see õige tunne tähendab, aga jõuluusku olen ma küll. Mulle meeldib tuba sättida, see on minu jõuluusu tunnus number üks. No piparkooke võin ka teha, kuid päev otsa süüa vaaritada, selle osa jätaks ära. Tegelikult ikka läkski nii, et tervelt pool päeva ma kokkasin, kuigi ei plaaninud, ja tegelikult ei plaaninud midagi erilist valmistadagi. Aga kartulisalati hakkimine (abiks oli ka tehnika), porgandikoogi tegemine (abiks oli ka tehnika) võttis nii palju aega, et ausalt öeldes tegi mind see veidi närviliseks. Kuid õnneks sain mõned toiduvalmistamise osad delegeerida tütardele ning ise sauna lõõgastuma minna.

Nii et jõuluõhtu kulges meil hästi. Mitte küll traditsiooniliselt, sest enamasti oleme ikka vanavanade külas istunud, kuid sel aastal ei olnud ju mõistlik vanavanematega kokku saada. Aga meil oli tegelikult tore, sest ega meil kõigil ei ole võimalust sageli näha. Kingipakke oli ka kogunenud kuuse alla liiga palju, samas on neid avada alati tore, sest kinki saada on meeldiv. Olen nüüd rikkam toreda hommikusöögi komplekti võrra – kena kauss koos peene lusikaga, pudrud-müslid sinna juurde. Igatahes arvasid kõik lapsed, et mulle asju vaja ei ole ja kinkisid enamasti maitseid, millega ma olen absoluutselt päri. Asju on meil kõigil piisavalt.

Seekord andsid pühad tervelt kolm vaba päeva, seega jäi aega ka üks päev lihtsalt lugemiseks, natuke õues koperdamiseks ja isegi logelemiseks. Sest see pool päeva vaaritamist tagas järgmised kaks päeva puhkust toidu valmistamisest. Igas ebameeldivuses on ikka meeldiv külg ka J Telekat vaatasin samuti, kohati küll vaid silmanurgast, aga jõulutunnelit vaadates istusin ja kuulasin ja mõtlesin, et on ütlemata hea, kui kõik on hästi. Et kõik need pisimured, mis mind häirivad, ongi vaid pisimured ja pigem on võimalused kui mured. Aga kusagil on keegi, kelle jalad on alt ära löödud, kes tahavad elada, aga haigus ei lase, kes elavad iga jumala päev hirmuga ja otsivad tuge ja lootust. Aga selline on elu siin maailmas, ja sinna ei olegi  midagi parata. Igatahes ei saa ma aru, kui laias laastus öeldes palutakse annetust peo korraldamiseks, raamatu avaldamiseks vms. Kindlasti on ka nende korraldamiseks, avaldamiseks raha vaja ja kellegi õnn sõltub samuti nende kordaminekust, kuid minu silmis on ikkagi primaarne konkreetne abi vajadus, mis annab inimesele lootuse homsele. Ma nii loodan, et see minu poolt teele pandud lootusetoetus täidab oma eesmärgi.

kolmapäev, 23. detsember 2020

Jõuluks valmis

 

Jõuluootuse tunne on vist suuresti lastele, täheldan ma juba üsna ammu. Samas siiski eneses on ikka ka väike pidulikkus olemas ja pisikesed jõulupeodki (-istumised) peetud juba. Need nn jõuluistumised on olnud sellised väikesed ja omadega, ikka selle va koroona pärast. Iga kord olen mõelnud enne minekut, et kas mul ikka on vaja minna, pole ja praeguses ajas hädavajalik, aga kui on käidud, siis olen alati rahul olnud. Pole midagi parata, näha inimesi silmast silma, rääkida, naerda, arutada asju ja saada ka üllatatud, on tore. Selle viimasega on nii, ja seda igal aastal, et keegi selline, kellele sa ise ei ole märganud jõuluks mingit väikest nänni vm sümboolselt meelespead kinkida, kingib sulle ja sa tunned end siis kehvasti, et sa oled selline pidur, et tema sulle pähe ei tulnud, sest sina ju talle tulid. Ja siis on imelik ka järgmisel või ülejärgmisel päeval seda viga parandada, sest õigel ajal jäi taipamata - järelikult ei ole ikka õige sõber. Igatahes olen selleks jõuluks juba mitu kommikotti, pähkleid, väikese horoskoobi saanud ja mina olen neile vastukaaluks ainult tänulik olnud. Ma tean, et ega nad ei oodanudki vastu-kinki, aga alati on väikene süümepiin sellise tänukingituse (või kuidas seda ka nimetada) ees.

Iga-aastase traditsiooni ühe jõulukontserdikülastuse olen ära jätnud ja seda ka selle va koroona pärast. Üleüldse tuleb praegu mis tahes plaani tehes mõelda selle va koroona peale. Sest ümberringi ta siin juba kusagil luusib, nähtamatu nagu päkapikk. Seega on igal kokkusaamisel üks vari peakohal, selline natuke hirmutav vari, mida igapäevauudised, -vestlused vaid süvendavad. Seega sai ikkagi ka lastega läbi räägitud enne, kui nad kodupoole teele asuvad.

Seega meie ikkagi ootame, kingikotidki perele on pakitud, kuigi kiisud peab ootama, sest ilmselt oli ka internetipoodides ületellimine, kulleritel ülekoormus ja minu tellitu vist ei jõua kohale. Aga kassid ei tea jõulust ilmselt muud midagi, et on häirivalt palju inimesi ja oma meelerahuks tuleb varjuda tagumistesse tubadesse. Ülejäänutega läks aga hästi, sest üle mitmete aastate täitsin lubaduse: ära jäta jõuluoste viimsele päevale. Ja selle eest olen tänulik!

esmaspäev, 21. detsember 2020

Minu õhtute kaaslased

Õhtute kaaslaseks on mul endiselt kera ja vardad. Ikka koon oma tugitoolis parempidi ja pahempidi silmuseid. Kudumise rütm on nii käe sees, et võin seda ka kinnisilmi teha. Õhtud on need, mille pean saama sellises rahulikus olemises mööda saata. Telekas mängib muidugi ka, alati ma ei vaata ei kuula, lihtsalt koon ja mõtlen omi mõtteid, teinekord jään ka kuulama-vaatama.

Hiljuti lõpetasin sokkide kudumise tütarde kaasadele. Tahan olla selline hoolitsev ämm, kes pakub soojust ja toetab tervist. Vähemalt jalad olgu soojas, ütleb minu õpetav mina. Ega ma ei tea, kas nad neid kannavad ja kas tütreid neid villaseid üldse käsitsi pesta viitsivad? Võib olla tänapäeva võrdses maailmas peaks igaüks ise oma sokke pesema?! Ega ma isegi selle käsitsi pesemises suur entusiast ei ole, ja mul endalgi koguneb neid käsipesu vajavaid esemeid kokku üksjagu, enne kui suudan end pesemiseks kokku võtta. Üks on kindel, et lõng on puhas lambavill ja masin nad väikeseks uhub.


 

Kaardivabrik töötas meil samuti. Mõtlesin, et üllatan kolleege. Kaardi idee on Siire Vanaselja raamatust „Käsitöökingitused“. Kuusekse sisuks on nelgid ja kuusejalaks kaneelikoor, seega on kaart meeldiva jõuluaroomiga. Nende kaartide tegemiseks kulus suisa kaks õhtut – esimesel tegin kaardi tooriku ja teisel siis kuuse. Oli ka väga tore nokitsemine, selline, mis ajab eemale kõik muremõtted ja sügiskaamose.


neljapäev, 10. detsember 2020

Unenägu, lambad ja jõulukink

 


Mida paganat võib unes küll näha. Mõnikord on nii seosetu jamps koos, et ärgates on kergendus: õnneks oli uni. Hiljuti käisin unes läbi oma elatud paigad, igas toimus mingi stseen. Igatahes lõpustseenis matsin ühe inimese pea maha. Üks poiss oli mehe tapnud ja mina mõtlesin, et kuidas see pea siin vedeleb, matan maha.😂 Poiss kadus ära ja mina sain aru, et tegelikult oli see matmine kuriteo varjamine ning läksin otsima politseijaoskonda, et siis ausalt üles tunnistada. Selle asukohta aga keegi täpselt ei teadnud: kord juhatati mind ühte pubisse, siis kellegi koju. Samal ajal muidugi mõtlesin paaniliselt, et äkki keegi saab teada ja mida siis minust arvatakse  – see oli hirm number üks. Siis lootsin, et küllap saan tingimisi selle matmise eest. Politseini ma tegelikult ei jõudnud, äratuskell päästis.

Selle unega on nagu on, kipub teine aeg-ajalt selline lünklik olema. Kuid vaatamata lünklikkusele mahub isegi unenägu mõne uinaku sisse. Kui öösel ärkan, siis sunnin end mõttes kordama „jään magama“ ehk teisisõnu, loen lambaid, ja üldiselt see töötab. Ainul tüütu on öösel üles ärgata ja end sundida millekski.

Päriselt aga heegeldasin + tikkisin väikesed lambad pajakinnastele, mis rändavad jõuluvana kingikotti. Need Top-shopist ostetud pajakindajupikesed on väga mugavad. Kinda pealne on kangas, sees vooder ja kuuma eest kaitseb silikoon. Olen kasutanud neid aastaid, ja sellest ka kingiidee. Pikemad pajakindad tuleb ikkagi kätte tõmmata ja siis kipub minema nii, et kasutad neid enamasti nagu pajalappe (kui ei viitsi kätte tõmmata). Nendele poolikutele aga saab käed lihtsalt sisse pista. Ülimugav, ja lisaks on nad ka väga vastupidavad ning pesumasinas pestavad ja neid on hea hoida ahju käepideme küljes. Kõlas nagu tootereklaam. Kingitus läheb meie lambaarmastajale, loomulikult.

neljapäev, 3. detsember 2020

Vaene väike hiir

 

Meil on hiired. Tegelikult nad vist kolisid majja enne meid - nad on igal sügisel, siis kui külmaks hakkab minema, usinasti krõbistanud ning meie majakest näkitsenud. Ega elu hiirtega just ahvatlev ei ole. Aga see on vist looduse paratamatus, et nad sooja hakkavad enne külmasid otsima. Õnneks on meil tubli kass. Peaaegu iga päev on tal hiirekeldris üks, sest pea jätab ta alles, no nii tõendusmaterjaliks, et vaadake, teil nüüd üks tont vähem. Täna hommikul oli jälle kööginurgas krõbin. Mina aru ei saa, kas ta krõbistab seina taga või on juba toas. Kass aga teadis, hiilis ühelt poolt pliiti ja teiselt poolt. Sain siis ka aru, et probleem on vist korvide taga ning nihutasin neid veidi. Igatahes koostöö kassiga meil õnnestus hästi: kass krahmas hiire hambusse ja läks seda kohe vitsutama. Seekord ei jäänud pead ka alles, aga polnud ju vajagi, ma ju nägin kui tubli ta on. Nii et aitasin kassil hiirt püüda.

Teine pisike näriline jäi mulle veel täna teele ette. See oli väike vaene valge nirk. Küll ta oli vilgas, pildile ma teda seega ei saanud. Aga ta oli ka niiii armas. Ja minu jaoks haruldane vaatepilt. Igapäev just ei näe. Tal oli kena talverüü juba üll ja mine tea, äkki tuleb külma talve meile ka.


neljapäev, 26. november 2020

Maskiraad

 


Inimesi aetakse praegu hulluks hullude pealkirjade, vastikute uudiste ja draamadega. Ühe koroona patseindi käest küsiti, et mis ta tundis, siis ta ütleski, et vist ei tundnud midagi, aga kuna kõik ümberringi kisendab ainult koroonast ja see info on seinast seina, siis on raske orienteeruda ning aju hakkab iseenesest mingit tundmust genereerima. Piirangute pooldajad, vastased, vandenõuteooriad ja muidunaljahambad, kõik tahavad sõna ja iga üks on omamoodi arvamusliider.

Mina maski pooldan. Sellega on küll tülikas, aga mitte midagi hullu. Panen ikkagi poodi minnes, ka tööl olles maski ette. Imelik on end küll millegi nähtamatu eest kaitsta J Kui teaks, mis nägu see va koroona on, siis oleks lihtsam hoiduda. Küllap ta on individuaalse näoga, kuid  ega teda näha ei soovi küll. Kes soovikski! Nii et õmblesin esimese hirmuga kolm maski. Karta ju oli, et poest neid esimeses paanikas saada ei ole. Tellisin ka Kingitud elu fondist, kuid seal on suur tellimise järjekord. Küllap oli ka teistel veel sama loogika, et teen ühtlasi  head ja toetan haigeid. Nüüd on tegelikult valikut ja päris väikese raha eest olemas päris paljudes poodides.

Aga minu maskid said mustad, sest neid on lihtsam sobitada ükskõik mis riietusega. Nikerdasin lõike Marika Normeti mudeli järgi ja kulus nii paar tundi nende õmblemiseks. Ma ei olnud kiire ja ilmselt ei olnud 100% asja juures ka. Aga oleme terved!

esmaspäev, 23. november 2020

Selline sall, mille raskuse all looka ei vaju

 



Külmavares nagu ma olen, vajan ma kogu aeg enda õlgade ümber midagi, mis veidigi sooja aitaks hoida. Igal pool on jahe: tööl, kodus, õues. Tööl sellepärast, et lihtsalt nii on ja seda nipsust ei muuda. Kodus sellepärast, et olen tööl ja katjat-kütjat pole kodus. Õues sellepärast, et aastaaeg on selline. Mul on tegelikult igasugu rätikuid üsna mitu, aga see üks oli ikka puudu. Vähemalt nii mulle tundus ja kudusin siis ühe juurde. Point oli selles, et käsi on vaja tasku panna. Kui on tavaline sall, siis ju taskut seal ei ole. Tegin siis taskuga. Lõng on 100% puuvillane Drops Paris, vardaid olid nr 4. Väga lihtne kudumine aitas mul vaadata mitu seeriat Shetlandi, Ihukaitsjat ja mõne Õhtu saate ka.  Oli hea ajaviide, kuigi ju tundub, et seda aega kunagi ei ole. Kahju oli isegi kudumit lõpetada, sest tegemisevõlu on ka oluline osa protsessist. Aga lõng sai otsa grammi pealt ja kui pikka salli ma õlgadel ikka vedada jõuaks J

neljapäev, 19. november 2020

Ema kingi mulle padi.

 



Tunnen end väga hästi, kui midagi käsitöist valmis saan. Seekord oli n.ö jätkutellimus. Nimelt kudusin hiljuti vanimale lapsele padja, aga ta soovis teist veel. Loomulikult ma teen, selles ei ole kunagi küsimus, et ma teha ei taha. Õnneks olin ka lõnga varunud piisavalt. Tean tema lambafiguuri lembust ja nii sai padjale ka üks lammas. Et minu tehtu oleks ikka rohkem meele järgi. Padi sai tegelikult ka sünnipäevakingi osaks. Alati on probleem, mida kinkida. Isegi oma lapsele on keeruline kinki valida. 

Ega muud ei olegi vist rääkida. Kõik ümberringi hakkab taas koroonaks muutuma. Tuleb vist lõnga rohkem koju varuda, et siis maandada end selles jamas kudumisega. Kevadel sai rääkida, et õnneks on see koroona  praegu, vaat kui oleks see sügisel olnud, kui on pikad ja pimedad õhtud, siis oleks hull lugu. Nüüd on need pikad ja pimedad õhtud käes. Mis sa kostad, ei oskagi kosta. Kui ikka terve püsida, siis pole häda midagist. Loodetavasti :)

esmaspäev, 9. november 2020

Pikk sügis, kole päevapoliitika ja minu vaimusünnitis

 

Pimedate õhtute aeg on käes. See sügis on olnud kuldne, soe ja hästi meeldivalt pikk. Alles üleeile käisin fotokaga aias ja märkasin isegi paari punast kuumaasikat. Mõned rukkililled olid unustanud end õitsema ning tegelikult oli neid õisi veel. Aiamaal kasvavad veel brokolid, mille saagi kandmise võimes ma nüüd kahtlen, aga  mine tea, äkki mõni moodustab veel õie. Peterselli, longuslauku, melissi, piparmünti on võimalik veel otse peenralt tarbida. Samuti ei ole ma novembris kunagi muru niitnud, aga sel aastal on sedamoodi läinud.

Päevakajaline on kõik selline, millest rääkida ei taha. Millegipärast on kogu aeg mingi jama. Ei teagi, kas mingit jama vaheaega ka on olnud. Pantvangikriisid, koroona, valitsusekriisid, avalikud solvamised, umbusaldamised, viha, vaen, sekka loodusõnnetusi. Püüan küll vaid head märgata, aga kui ükskõik milline uudistekanal avada, siis sealt hakkab ülevoolavalt seda kõike tulema. No mõnikord on vast natuke leebemas vormis ka need asjad, kuid praegu käib tõesti aktiivne jama, mis ära tüütab. Kõik need Helmed ja Trump ja Putin ka sekka.






Käsitööd olen ikka ka teinud. Seda päevapoliitika ei sega. Tegin näiteks ühe lillepotiümbrise saunamajja. Saunamaja efektiandev toon on meil roheline ja nii ma lühendatud ridadega kudusin, rohelise lõngaga osa lühike rida ja takunöör pikem rida. Pealmise ringi heegeldasin.  Minu arvates tuli efektne välja, ja muidugi täiesti ainulaadne. Kohe kindlasti teist sellist ei ole, sest see on minu vaimusünnitis.





esmaspäev, 2. november 2020

Tänase päeva mõtted

 

Päevapoliitika on nagu on, süvenen nii kaootiliselt. Mul on aga 90le lähenev tädi, kes on meie poliitika ja kõige päevakajalisega vägagi kursis, sest tema kaaslaseks on igapäevaselt vaid raadio ja teler. Ja oma suhtlemisevajaduse elab ta välja ka just telerist nähtu ja ajalehest loetu najal. Mis on ju loogiline, see ongi ainus tema koju kättetulev  välismaailm. Mõnikord on küll tüütu läbi telefoni kuulata sellest kõigest, mis endalegi telerist-ajalehest-sotsiaalmeediast silma jääb, aga saan ju aru, et see on tema üks võimalus end väljendada ja end elus hoida. Igatahes olin väga üllatunud, kui ta arvas sama mida minagi selle perekonnaseaduse ümber jahumisest. Tema konservatiivsuses olin ma kindlamast kindlam, aga kui ta ütles, et kas see oli siis parem ühest õnnelikust geipaarist, kui Mart Helme jättis oma kolm last ja vahetas noore tibi vastu, siis pani see mind tõsiselt tema konservatiivsust ümberhindama. Isegi tema on oma mõttemalli muutnud ja on saanud aru, et lõpuks on ju oluline, et inimene oleks õnnelik. Satun mõnikord vaatama ETVst sadet Selge pilt. Hiljuti oli seal üks naine, kellele lapsepõlvetrauma oli jätnud eluaegse jälje. Seal küll ei öeldud, kes oli ärakasutaja, aga võis aru saada, et lähedane pereliige. Ja selliseid näiteid pealtnäha normaalsetest perekondadest on ju veel ja veel. Seega ei peaks olema vahet, kes kellega, oluline on armastus, lugupidamine, üksteisega arvestamine, igapäevane hea tunne. Saadaksin oma tädi hea meelega riigikokku, ta teeks seal kõigile lihtsalt tuule alla.

Hommikul telerit avades aga ei kuule taas enam midagi muud kui koroona ja koroona. Mis jama see küll on? Kust see tuli ja millal ta ära lõppeb? Teavitama ju peab, aga kui seda saab nii palju, et lausa küllastumiseni, siis efektist saab pigem defekt. Oleme kõik sellest tüdimuseni väsinud, aga mis see ikka aitab.

Täna on hingedepäev ja süütan küünlad aknal mõeldes lahkunud pereliikmetele. Mäletan nii hästi seda aega, kui võisin õnnelikult öelda, et matustel olen käinud väga vähe ja minu lähedased on kõik alles. Siis tuli aga ühel päeval see hetk ja teadmine, et isa on raskesti haige ja varsti teda enam ei olnud. Läks pea kümme aastat mööda ja siis tuli ema kord minna. Et venna aeg siin maapeal nii kiiresti otsa saab, ka see oli ootamatu. Lahkumised on üldse ootamatud, isegi siis, kui sa tead, et on haigus millest ei parane. Lähedaste lahkumiseks ei ole valmis keegi. Aga aeg annab siingi oma panuse ja ühel päeval saab suurest kurbusest leppimine. Mulle on see leppimine kohale jõudnud.

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Padjad vanade oskustega

 

Ükskord ammu avaldas minu laps padja soovi, et koo ja saatis pildi ka. Lõng Paris oli kodus olemas ja mis seal ikka, lasin varrastel õhtutel klõbiseda. Muster lihtne kanaihu moodi, üks pp ja teine vp. Tuli välja pea üksühele saadetud pildile. Olen rõõmus, kui lapsed ka soovi avaldavad millelegi sellisele, mida oskan. Ega neid oskusi mul nüüd tohutult palju ei ole, aga kõige viletsam ma ju ka ei ole. Tean küll, et uusi oskusi omandada ei ole kunagi hilja, aga pole ideed ja kui see idee olekski, ega siis alustamine ei ole ka kerge. Lihtsam on ikka vanadel liugu lasta ;)




esmaspäev, 12. oktoober 2020

Mugavustsoonid ja teatritükid

 

September möödas, oktoobristki varsti pool läinud. Kuhu see aeg küll tõttab? Kirjutamise hetke ma ei olegi endale üldse võtnud. Sest ei ole õiget tahtmist olnud ja tegelikult on ka tegemisi olnud, mis võib olla küll näiliselt, aga siiski ei ole aega andnud. Esmalt oli üks koolitus, mis tõi ka kodu- ja mõttetöid ja oli vahelduse mõttes päris tore. Igatahes on nüüd nii, et üks tiitel on juures, mille puhul võin endale õnne soovida, sest tirisin end mugavustsoonist välja. See mugavustsoon on küll selline tsoon, mis hoiab end nii turvaliselt ja pehmelt endas, ta nagu laseks heljuda pehmetel patjadel ning sealt on kuidagi kahju mõnikord välja astuda. Sest kes see ikka tahab oma elu raskemaks teha. Õnneks ikka märkan, et ellu on vürtse ka vaja, ka neid, mis elu korraks pisut hapumaks teevad, aga lõpuks annavad hapu asemel hoopis mõnusa tõuke. Vähemalt mõneks ajaks.

Aga mis siis veel. On olnud palju teatrit ja vähe kino, sõna otseses mõttes muidugi. Käisin vaatamas Ugalas saja-aastast, mida soovitan soojalt kõigile huumori ja geniaalse lavastuse austajatele. Ülivinge rolli tegi Arne Soro, laval oli välku ja pauku nii palju, et kiljatasin isegi südamest. Kasutatud oli kõiki lavalisi efekte ja selles mõttes oli see etendus fantastiline. Raamat on mul loetud ja see loetust saadud ettekujutus haakus väga hästi laval nähtuga. Filmiga millegipärast minul raamat nii palju ei ühtinud.

Katkuhaud meeldis mulle samuti väga. Kuigi, pean tunnistama, et midagi jäi mulle arusaamatuks. Tegelikult ei mõistnud ma raamatut ka lõpuni. Aga sellegipoolest juba Luule Komissarovi etteaste üksinda vääris vaatamist. Tema ikka oskab!

Endla Kummitused pigem meeldis mulle samuti. Ma ei tea kedagi, kellele ei meeldi Priit Loog, muidugi meeldis ta mulle oma tisleri rolliski. Minimalistlik lavastus ja teema eluline. Hästi jälgitav ja lihtne süžee ning härra Vihmar isiklikult keerutas küüni rõdult plaati. Kurb oli muidugi see, et rahvast saalis oli näpuotsaga. Nii vilets see etendus ju ei olnud.

Tenetit vedasin vaatama kogu pere. Väga intensiivsed kaadrid, palju lähivõtteid, mürinat ning plärinat, aga kokkuvõttes ka siiski meeldis. Kuigi, et jah, minu meelest kõik karakterid jäid pisut tuimaks ja ükski näitleja endasse armuma ei pannud. Tore oli näha siiski tuttavaid paiku ning ka kodunäitlejate vilksamisi nähtud rollid olid südant soojendavad.

Ja mis veel? Mõned sünnipäevad on peetud, üks neist koroona pärast pool aastat hiljem. Aga hea, et niigi läits. Nüüd juba passib uus koroona kuklas ja on nagu on, tuleb mis tuleb, isegi mõelda ei viitsi sellele ning hinge teevad täis ka kõik selleteemalised uudised, mida toodetakse ilmselgelt ülearu palju.

Trennis käin usinasti. Iga korraga läheb kodust enda väljavedamine lihtsamaks. Vist olen õige motivatsiooni või ka motivaatori leidnud. Treener on tuttav, võib olla on see tema mõju. Või olen lihtsalt uhke enda üle, et ma jõuan kangoo saabastega 45 minutit omas vanuses rõõmsalt kaasa kepselda. Trenni lõpuks olen küll higist leemendav, aga muidu täiesti heas olekus.

Kõik meie kodu elanikud on nüüd juhid, s.t autojuhid ja sellega on minu emasüdamel üks mure juures. Hiljuti sõideti esimest korda pealinna. Läks õnneks, sest tagasi tuldi samas tükkis kui mindi. Püüan siiski väga suureks mureks mitte võtta, pigem proovin mõelda nii, et see on üks samm lapse vabaksandmise teel. Ja lõpuks jõuan välja jällegi siia mugavustsoonini. Kui on load, siis ikka juhi ja edene ja arene, muidu neelab ka see sama mugavustsoon endasse. On ju küll neid, kellel load on, aga sõiduhirm on nii suur, ja kõik sõidud sõidetakse vaid kõrvalistmel olles.

neljapäev, 10. september 2020

Pildistamata loodusepildid ja õuetööde tüdimus

 

Kui ma ekstra tubli olen, siis käin ma kõndimas. Hiljuti oli selline päev. Ega kõnniringiks erilisi valikuid ei ole, ikka üks ja seesama teekond: põld, kasesalu, järv, kasesalu, põld ja kodus tagasi ning ca 5 km on kõnnitud, kui tiiru ümber järve teen. Seekord silmasin meie fauna mitut esindajat. Esmalt trehvasin kitse, kes esmalt jäi mind silmitsema ja siis tegi vehkat. Kõndisin omaette hoogsalt ja ees olid sügavad kopra uuristatud süvendid, kuhu oli kogunenud vett. Ühe sellise lombi juurest tõusis lendu kotkas, ilmselt kalakotkas, sest kuulu järgi meie kandis ta kusagil pesitseb. Kas ta jõi vett või imetles oma peegelpilti, seda ma ei tea, aga igatahes ilus uhke lind oli. Järves oli vesi veel soojapoolne ja solberdasin seal jalgupidi pisikeste viidikate vahel. Hiliseid õitsejaid on veel, korjasin neidki kimbu, kui märkasin ühe oksarondi peal ussi. Tegime kumbki vehkat omas suunas. Olen küll usin pildistaja ja käsi haarab iga väikese imelaadse asja puhul telefoni järele, aga loomade ja lindude pildistamisega on nii, et see telefon peab siis koguaeg käes stardivalmis olema, muidu ikka klõpsu ei saa, sest lind-loom lihtsalt ei jää poseerima.

Viimasel ajal aga sajab kogu aeg ja nii tubli ma ei ole, et läbi saju kõndima minna. Tööd-tegemised ka ja üleüldse kisub kõik sügistalviseks, kus energia, mõtted ja teod kuluvad mujale, s.t et enamasti tööle ja kodune diivan on ka üha varasemal kellaajal juba meeldivalt soe ja pehme. Energia kuidagi käib kaasas koos tööde ja kohustustega. Kartulid on võetud ja muud nipet-näpet kodutööd ka tehtud, siis kohe tunnen, et olen selle diivanil lösutamise auga välja teeninud ja mitte mingit motivatsiooni ei ole enam aiatöödeks ja muudeks õuetegevusteks. Kui suvel jagus tahtmist koduõues toimetada mõnikord hiliste tundideni, siis sügis surub vastu maad ja aiatöödest on täielikult isu täis. Suvine energia on mind praeguseks maha jätnud. Või kes see ikka jaksab aastaringi olla energiapomm.

esmaspäev, 31. august 2020

Mis jäi ütlemata

 

Ma veedan liiga palju aega telefonis, sellise kriitilise märkuse teen ma endale mõnikord küll, kui soiun, et kuhu minu aeg kaob. Lihtsalt liftin Facebooki, instagrammi, loen mõned blogid ja vahel ka uudiseid ja nii võib minna päevas vabalt mõni tund mööda, millest pole arugi saanud. Ma ei ole eriline kommenteerija. Vahel harva, ikka väga harva ütlen mõne blogi sabas sõna sekka, ja koerte grupis, kui on midagi ekstra armsat ja naljakat, märgin selle ära. Mõnikord jääb aga hinge närima, et miks ma ei öelnud midagi ilusat, lohutavat, motiveerivat, kui on tajuda, et inimene on hädas või lihtsalt kurb. Võib olla oleks minu sõna see, mis muudaks selle kehva tunde natuke paremaks.

Hiljuti kurtis oma blogis keegi, et ta tunneb end nii vastu maad surutuna, et kui natuke julgeks mõttega mängida, siis ta mõtleks isegi enesetapule. Pikalt seda elukäiku lugedes olen aru saanud, et elu on pisut keeruline ja sellega seoses muutuvad ka meeleolud. Kuigi et jah, palju ilusat näib vähemalt kõrvaltvaatajale selles elus samuti olevat. Samas ei saa ma aru isegi sellise mõttega mängimisest. Muidugi maailmas kahte ühesugust inimest ei ole, valulävi, eneseusk, kindlusetunne jne saab igal alguse omast lähtepunktist. Mulle läks see postitus hinge ja kostus appihüüuna. Mitte et ma seda mõistaksin või ka hukka mõistaksin.

Seda postitust lugedes millegipärast kangastusid enda rasked hetked. Ja neid hetki on olnud. No ikka on. Minu esimene kooselu oligi kannatuste jada. Tundsin end nagu peaga vastu seina joostes, mis teeb haiget ja muud ei teegi. Selline jõuetuse, ilmajäetuse tunne, kus sa tahad paremat, aga midagi muuta ei saa. Õigemini ju ikkagi sain, kui parasjagu pisaraid oli valatud, alandust talutud, närve rikutud, astusin ma sellest suhtest välja. Kuid nende aastate jooksul ma ei mänginud kordagi mõttega, et parem kui mind ei oleks. Pigem ikka parem kui ma olen. Sest minu lapsed, minu töö, toona ka ema vajasid mind. Ma ei teagi, mis see võiks olla, mis tooks pähe sellise mõtte!? Kui enam tõesti millestki rõõmu ei ole tunda, võib olla siis. Kui tervis ei lase rõõmu tunda?

Istusin eile pärast tunnikest kaevetööd ja lugesin võrkkiiges raamatut. Ilm oli ilus, koer sättis end minu juurde kiige alla magama. Teadsin, et pereliikmetest üks on seal ja teised on seal ning ülejäänud elavad oma elu ja ei peagi mulle detailset oma olemiste ülevaadet tegema, ning mul oligi väga mõnus tunne. Tundsin, et olin puhkuse väljateeninud ning võisin südamerahus vaheldumisi tukastustega lugeda. Õhtul kütsin endale personaalselt sauna, kuulasin plaadilt romantic sax for lovers muusikat, higistasin ja mõtlesin, et nii hästi on ja olen rahul sellega, mis on minu ümber ja sees.

Mul jäi lihtsalt sellesse blogisappa ütlemata, et vaata ringi, nii palju on ilusat, tuleb uskuda ainult ja loota. Võib olla on vaja midagi, mis raputab, äratab üles, muudab mõtlemist. Enne seda raputust näed lihtsalt seda kõike, mida tegelikult ise muuta saad, liiga traagiliselt. Mina nägin, aga kui raputas (äratas) mind miski, mida ma ise juhtida ei saanud, siis nüüd tunnen, et otsus, olen õnnelik, peab tulema ise enda seest, seda ei pea muutma ei nõme kaaslane, palju tööd, vähe raha… No jah, sõnad on need, mida on alati lihtsam välja öelda ja küllap ei olnud selle blogija mittemängitud mõttemäng ka püsiv nähtus. Loodetavasti.

esmaspäev, 24. august 2020

Koriluse aeg

 August oma sumeduses ja soojuses trügib vaikselt sügise poole. Juba peetakse suvelõpupidusid, minu augustilaps sai meheikka, saak valmib vuhinal ja puhkuse meeleolu on asendunud töisega. Ilus on see suvi olnud, ikka parem vist kui varem. Sest sooja on jagunud ja isegi liigsed vihmasabinad on meelest juba ära läinud. Isegi seenel olen korra käinud ja kõikide rästikute ning puukide kiuste ka rägastikust ilusaid helesiniseid põldmarju korjanud tervelt neli ja pool liitrit ning mustikaid koguni seitse liitrit. Olen ju kunagi olnud usin korilane, aga viimased aastad on küll möödunud vaid oma koduaia saaki noppides. Sel aastal on ka koduaed helde olnud, näiteks vaarikapõõsad olid alalõpmata punapõsksed ja mustsõstra saagikusega võis ka rahule jääda. Noppida on veel need tüütud astelpajud. Millegipärast on mööda metsi marju ja seeni taga ajada tunduvalt lõbusam, kui ühte pungil kodupõõsast tühjendada. Metsas ei tulnud üksi olles isegi karu kartust peale, niivõrd keskendud sellele saagile ja mõttele, et kellele kui palju ma jagan. Eks ikka laste heaks see korjamine toimub. Kelle siis veel. Mõtlen siin, et ajalugu kordub liiga kiiresti. Alles oli minu ema see, kes oli see andjakäsi. Elu on muutunud aga sedavõrd, et nüüd tunnen ise ennast samamoodi - tahan olla samasugune andja. Laste koju saabudes hakkab mõte tööle ja ikka küsin, kas seda või toda tahad. Kui midagi ei ole pakkuda, siis midagi ikka on. Selleks ka kõik see sügavkülmatäis marju ja köögivilju. Andsin lähiajal koju tulijatele juba teada, et tühjade kätega meilt te ära minna ei saa, nii et pange vaim valmis aedubade, astelpaju marjade, tomatite, suvikõrvitsa, kartulite, küüslaugu, porgandite, sibulate, õunte tassimiseks.

reede, 14. august 2020

Filmid ja vaip

Olen viimasel ajal sattunud vaatama hilisõhtuseid filme ja tabanud nendega kümnesse, sest need on mulle kõik millegagi väga korda läinud. Ma ei ole väga suur teleka vaataja, sest teadagi, aeg, tööd, kohustused ei võimalda alati. Ja kui põhikanalite repertuaaris on vaid actionfilmid ja puhas seep, siis see mind ei vaimusta ja eelistan raamatut lugeda. Eile õhtul aga jäin vaatama “Miljonidollari tüdruk” ja lõpuks lahistasin nutta nii et meie kutsu tuli ja arvas, et ma vajan lohutamist. Oli tõsiselt muljetavaldav. Film on kena poksijanna ja tema treeneri lugu, mis ühtlasi pani mõtlema, et isegi kui sul on elus siht, on olemas tahtejõud ja veendumus, et saad hakkama, siis võiks ju olla kõik hästi. Aga ei, saatusel on mõnikord teised plaanid, vaid üks valearvestus ja kõik võib olla kadunud. Absoluutselt kõik. Filmis oli alles küll pärast kõige kadumist huumorimeel ja ikkagi see kindel siht, mis oli küll teise suuna võtnud, kuid antud olukorras jäi neist väheks ja see panigi pisaraid valama. See jõuetus midagi muuta ja lootusetus. Soovitatavalt võiksid sellised filmid alata kell seitse hiljemalt, et siis enne uinumist jõuaks filmi mõjuväljast välja tulla. Minul oli tõesti raskusi uinumisega.

Väga meeldis ka eelmisel õhtul ETV2 näidatud „Süüdlane“, kus tegevuspaik oli häirekeskuse ruum ja hädakõnesid võttis vastu ajutiselt politseitöölt eemaldatud mees, kes ei suutnud oma ametist ka uues rollis loobuda. Nii asus ta kaugjuhtimise teel abistama ühte peredraamasse sattunut. Kõik aga ei olnud ju nii, nagu pealt paistis. Siingi avaldas muljet selle politseiniku pühendumus ja kirg.

„Valede võlur“ avaldas mulle samuti muljet. Ka see film oli hästi inimpsühhikasse vaatav ja väga haarav. Investeerimiskelm, kes valetas kõigile, oma perele, sõpradele. Kogu elu oligi üles ehitatud valele ja ühel päeval see kukkus kolinal kokku. Valede võlur sai trellid, aga ülejäänud perel nii hästi ei läinud. Elustandardi langus ja teadmine, et kõik see ilus elu oli pettus, jättis oma jälje.

Minul on aga jäänud sellest telekavaatamisest ka jälg maha. Heegeldasin taas ja seekord sai valmis uksematt või vaip meie saunamajja. Või vähemalt toorik, sest mingid trikid on mul selle vaibaga veel plaanis, et ikka oleks ägedam. Heegelkonks oli nr 5 ja materjal pabernöörilaadne toode. Pärit äia tagavarast, seega nõukaaegne staff. Randmetele on selline heegeldamine üsna valuline, sest tugev materjal nõuab pusimist. Aga edasi läks kiiresti ja mulle selline mittepeennikerdustöö sobib. Saab filmi vaadata ja käsitöö ei lähe ka sassi.



esmaspäev, 10. august 2020

Sama reha

 

Augusti sumedad ööd on saabunud. Õnneks on soe ja mõnus õues, ning seda sumedust olen sisse ahminud mitmel õhtul. Istun oma võrkkiiges, loen ja koon ning kuulan tuulekella vaikset tilinat. Selles suhtes olen õnneseen, et meil on selline idüll oma kodust võtta. Eks ma olen ikka rõõmus küll ja kui on võimalus rõõmustada, siis ma seda oma rõõmu ka väljendan. Sest minu eluloogika ütleb, et külva head, külva rõõmu, küllap peegeldub see mingil viisil ka tagasi. Muidugi võib see loogika ka alt vedada või teistele tüütuks muutuda. Kuigi ma vähemalt enda arvates ei ole oma kiidulauluga mitte liiale läinud. Muidugi võib ka nii olla, et mõne inimese kõrvad ei kannata üldse enesekiitmist välja või ei kannata seda välja, et kellelgi on midagi hästi.

Igatahes on see nagu igaaastane reha ja olen pärast pikalt häiritud oma ammuste heade tuttavatega aastas korra kokku saades. Seekord oli trehvunks minu kodus, kust startisime väikesele väljasõidule Haapsallu. Haapsalu on endiselt mõnus ja hubane linnake. Jalutasime promenaadil, vanalinnas ja einestasime Müüriääre kohvikus. Kõik must be kohad käisime läbi ja olime vist rahul. Kõigile meile maitses toit, üks meist kiitis linna hubasust ja nii see aeg läks. Naastes istusime ka natuke minu kodus. Aastaga, mil me pole näinud, on meie kodu veidi kasvanud. Valminud on tore saunamajake koos puhkenurgaga. Olen selle majakese üle südamest rõõmus, sest minu arvates on see väga hästi õnnestunud, selline hubane ja õdus ja väike. Värvid on hästi mõnusad ja mis peamine, minu kaasa ise tegi oma kuldsete kätega. Kutsusin siis külalised sauna puhkenurka, et enne laialiminekut veidi istuda ja tahtsin neile ka näidata meie uut ehitist. Igatahes lõppes see sellega, et nad potsatasid maha ja null emotsiooni. Pärast ütlesingi mehele, et enne saad surnu käest sooja, kui nende käest kiitust.😂

Ma ju tegelikult ei oodanud ülevoolavat kiitust, et oh mis tore ja nii edasi. Aga üleüldse mitte ühtegi sõna, see on ka tase. See oleks nagu kõndimine mööda igapäevast trajektoori, kus kõik on tavaline ja enam ei pane ümbrust tähelegi. Meil on aga terve maja, maja mida aasta tagasi ei olnud. Seda mitte märgata meie õue jõudes ei ole võimalik. Minu hing oleks rahul ka märkamisega olnud, et ohoo, teil on uus majake. Aga null märkamist, null! Igatahes olen pettunud. Tegelikult olin ka eelmisel aastal pettunud, siis olid teised analoogsed põhjused.  

 

laupäev, 1. august 2020

Kibe-kiire puhkus

Tegin puhkuseks nii palju plaane et ei tea, kas reaalselt puhata jõuangi. Tegelikult ei ole ma endale ka täpselt selgeks teinud, mis see puhkus siis õieti ongi.`? Kas puhkus on, kui saab teha teistsuguseid asju, neid, mida tööaeg ei võimalda või lihtsalt lesida ja lugeda? Igatahes on minu puhkus kestnud juba üle kolme  nädala, aga niisama olemise aega on olnud vist küll vähem kui tööajal. Mis parata, ülejäänud aastast ohkad ja vaatad internetist, raamatutest jm infokanalitest, et on ikka ilusaid kohti, mida tahaks vaadata, on toredaid etendusi, millest tahaks osa saada ja igatsus oma harvanähtavate sõprade vastu tõstab ka just puhkuse ajal pead. Nii et  tahaks käia ja näha ja olla ja kogeda - sinna see aeg lähebki.. Jah, see on puhkus küll, kuid kuidagi kibekiire puhkus. Nii et kiirkorras on käidud ja nähtud nii mõndagi.

Ma ei taha tavaliselt korrata käidud radu, kuid olen seda valmis tegema vaid sõbra ja perekonna heaks. Nii sai taas käidud  Rummu karjääris, Keila-Joa pargis, Laulasmaal, Haapsalus, Padise kloostris. Täiesti uus kogemus oli sõit Pranglile, sest minu saartepagas seni on üsna väike. Nüüd siis on üks tore saareke kollektsioonis juures. Väike saareke on suvel tore paik: meri ja männimets, marjamaad, kitsad külatänavad, parasjagu rahvast.  Ma alati ütlen nii, et siin oleks tore olla, s.t et selline paik võikski olla koht, kus lihtsalt oled ja puhkad. Aga millegipärast ei võta ma sellist aega endale kunagi, sest ikka on paganama kiire. Või vähemalt endale tundub nii.

Veelgi enam tundsin seda tunnet, et siis oleks mõnus olla ja puhata, nautida merd ja lainete loksu, vaadata päikeseloojanguid ja pilvi, Kura säärel. Millised liivased rannad ja milline idüll, seal oleks ju võinud olla pikemalt. Aga nagu ikka, ootasid ka nüüd kohustused ja meie visiit just väga pikk ei olnud. Aga poolsaare kõik strateegilised punktid said läbi käidud, kohvikus istutud, Balti mere karges vees supeldud, päike merre looja saadetud ja ka sume suveöö sai seal veedetud. Igatahes koju jõudes olid kodused tööd kõik kenasti alles ja küllap oleks nad ka siis alles olnud, kui oleks oma varbaid leotanud pisut pikemalt, kui vaid kolm päeva kiiret kulgemist. Oleme rahutud hinged. Ühtepidi tahaks kogu maailma endasse ahmida ja teisalt tahaks, et kodus säraks puhtus ja kord, toit saaks võluväel valmis ja ikkagi oleks olemas tasakaal kõiges.

Igatahes puhkus kestab veel ja ma küll lubasin valju häälega öeldes, et nüüd olen kodus, aga mõttepojukene on juba plaani B ka paika pannud. Eks näis.😉


esmaspäev, 6. juuli 2020

Uus seelikuga luud


Jube on see vihm, mis alla kallas. Aiamaa ujub, vaod on nii sopased, et eile vajusin luupeksekondini sopa sisse, kui üritasin punast peeti harvendada. Ilmataat ei paku just suurt rõõmu, ja valikuvõimalust ka ei pakuta, võta või jäta. Jututeemat pakub aga küll. Eks siin töökaaslastega saab kõik oma porgandid-peedid-tomatid üle räägitud, kellel miski on ilus ja kellel on kehvavõitu. On vist kuidagi kergem, kui ilm on kirutud ja ära on soiutud, et küll see tänavune aasta on ikka hull.😊

Aga ilm ilmaks, ikkagi on suvi ja on täiesti loogiline, et santide ilmade boonus on heegelnõel ja lõng. Võtsin kätte ja heegeldasin luuale pitsilise seeliku selga. Meie saunamajakese teema on selline leheroheline ja ekstra luuaseeliku mõtte pärast ostsin luua. Ega selle luuaga seal nii väga pühkida ei olegi, sest selleks on juba hari olemas, aga mulle tundus, et üks luud kannatab minu heegeldamise vajaduse välja küll ja dekooriks sobib see ilustatud luud ka. Tüdrukud on mulle kunagi öelnud, et meie kodus on liiga palju isetehtut, ja tegelikult mulle endale ka ei meeldi selline segasummasuvila-tüüpi kodud, seega hoian end ikkagi pisut tagasi ja katsun säilitada mõistlikkuse piiri. See luud vist seda piiri veel ei ületanud. 😌 


neljapäev, 2. juuli 2020

Suve talisuplemine

Äkilised muutused vajavad harjumist. Üks päev on nii kuum nii kuum ja sellele selga selline vihma ja kõle tuul, et hommikul tööle minnes haarasin kapist kaasa mantli. Selle, millega käisin rahumeeli kevadel. Oli nüüdki sobiv. Kehv ujumiseilm aga ei ole vähendanud indu minna ujuma. Eile küll kahtlesin, sooja 17 kraadi, tuul viib trikoo seljast, kas minust on ikka vette minejat? Jonn on aga jumalast loodud ja ära tegin. Asi see siis ikka ära ei ole, käivad ju talisuplemas, mõtlesin ma. Ja ega ei olnud hullu midagi, vesi oli umbes sama soe-külm kui õhk ja külm tegelikult ei olnud. Ega see mingi saavutus ei ole, aga uhkustama ajab ikka 😃. Minu turvamees igatahes keeldus minu ürituses osalema, pidavat liig olema. 


neljapäev, 25. juuni 2020

Suvi oma nime vääriline

Lõpuks ometi on suvi selle õige nime nimeline ja vääriline. Sest lõpuks ometi on soe, vähe sääski, esimesed maasikad, lõhnavad jasmiinid ja pojengid. Ise olen ka igati rahul, sest minu hing on rahul ja kõigil minu inimestel tundub hästi minevat. Oma koduõues on nii mõnus teha hommikusi ja õhtusi tiire, nuusutada,  mõelda, kasta, riputada pesu  kuivama… Selline mõnus rahulikus tempos kulgemine on mulle alati hästi sobinud. Ja praegu on olnud aega  võrkkiiges raamatut lugeda, natuke peenraid nokitseda, kooki küpsetada, heegeldada ja kuulata ühte imelist laulu. Tuleb endalgi selline õitsemise tunne peale.  Minu jaoks on see idüll, õnn ja armastus.  Peaasi, et see kiiruga mööda ei lähe.


neljapäev, 18. juuni 2020

Kartulivaod ja kaarditegu

Jaanipäev on kohe-kohe tulemas. Päevad lähevad nii kiiresti, et kuupäevadele pole aega otsa vaadatagi. Nii olen maha maganud mõne sünnipäeva puhul helistamisegi.  Kiire on, sest kartulipõld tahab päevatöö ja muu koduse elu kõrval kõplamist. On ikka tüütu töö küll. Esimesed viis vagu olid lausa ok, mõtled omi mõtteid ja toksid kõblaga, aga edasi hakkavad mõtted kordama ja umbrohi on ka igal vaol sama: ikka malts ja naat ja virnrohi. Toksimise hoo võtsid maha lepatriinudki, neile ju kõblaga ei löö. Seega tuli iga puna-täpilise ees kummardada ja ta ohutusse paika asetada. 

Hoopis parem töö oli kaarditegu. Siis kui päeva veel vabamad ja õhtud pikemad olid, nikerdasin mõne kaardi, et siis hea kodust võtta, kui vaja ootamatult kinkida. Materjalid on kõik v.a koogialuspaberid, taaskasutus. Korjan kokku kõik korralikud papid pakenditest jms., mis on kartongi moodi ja millest saab kaarditooriku. See täpi-motiiv mulle meeldib ja täpp teeb teadagi, auguraud. Oli tore tegemine ja üks neist on juba omaniku leidnud.

 



neljapäev, 4. juuni 2020

Kasulikult realiseeritud kerad



Olen nii kasvanud, et raiskamine on mulle vastumeelne. Juhtub haruharva, kui ma toitu ära viskan. Kui juhtubki, et miski hakkab käest ära minema, siis enne ära viskamist veendun, et koerakõlbulik saab koerale antud. Kõik jäätmed lähevad kompostiks, taara, vanapaber ringlusesse jne. Isegi rõivad, mis väärivad kaltsu nime, saavad enne äraviskamist kasutust tolmu vms lapina ja alles siis prügisse. Päris nullkulu ma kindlasti ei ole, aga poes ma ka igat vidinat kilesse panna ei lase ja puuvilju, mida vähegi saab,  kilekotti ei paki. Hoian ja säästan, see on juba harjumus või isegi eluviis. 
Nii ei taha ma ka millegi meisterdamiseks uut materjali osta, eriti veel, kui miskit enam-vähem analoogi on kodus olemas.

Kodused lõngavarud on aegade jooksul kahanenud, kui ma mõtlen näiteks kümneaastatagustele varudele, aga ikkagi tahaks need kerad, mis alles on, ära realiseerida kasulikult. Hetkel on käsil näopuhastuslappide heegeldamine. Heegeldasin endale, vanem laps võttis prooviks ja kiitis heaks, tegin talle lisagi. Pere keskmisele lapsele pole veel pakkunud, aga mis temagi neid vatitutsakaid poest ostab, kui saab ema tehtut korduvkasutada. Igatahes töötavad küll. Lõng on paksem puuvillane. Hea pehme ja mõnus. Ise olen rahul J

esmaspäev, 25. mai 2020

Triibumüts ja papud


Aeg-ajalt tahaks märku anda, et käsitööd armastan ma endiselt ja väikeseid omamoodi tegusid teen selles vallas samuti. Omamoodi selles mõttes, et mulle meeldivad lihtsad pinnad; peentööd, mida tuleb iga sekund jälgida, ei istu kohe kuidagi. Sest tahan heita pilku telerile ja tahan, et minu tegemine oleks lõõgastus, mitte väsitav töö. Võib olla ei ole peennikerdus ka väsitav, ma lihtsalt ei tea, ma ei ole seda eriti harrastanud. ;)

Möödunud suvel lapsega Soome-tuuril käies hakkas silma tore lõng Kasia, hinnaga 1 euro tokk. Mulle meeldis see jämedam lõng, puuvillane ja värvivalikut oli ka, seega ostsin nii igaks juhuks. Ega mul seda ju nii väga vaja ei olnud, aga naiselikud emotsioonid, mis muud, võtsid võimust.  Mõtteid, mida sellest lõngast teha, tegelikult kogu aasta vältel ei tulnud. Kuni…. Triibumüts tuli mõtteisse, olen seda kohanud nii peas nii noortel kui vanadel, ja nii sai seda lõnga õige pisut vähemaks heegeldatud. Ühekordne sammas ja heegelnõel nr 4.



Kuna lõngavarusid ikka veel on ja mõtlen ikkagi asjade, materjalide, kila-kola vähendamise peale, siis heegeldasin lõnga papudeks. Papusid sai valmis viis paari. Kolm on leidnud juba omanikud, kaks on veel. Neid papusid mulle meeldis ka heegeldada, ei olnud vaja ajusid ragistada, et kus otsast alustan, kus lõpetan, tegin ummamuudu, nii kuidas arvasin tore olevat. Ja niimoodi saab lõngavaru vähemaks küll – omavahel saab sobitada erineva jämeduse lõnga ja värve võib ka sobitada. Ja soojad papud kuluvad ikka ära, kui muud nodi omale juurde koju ei taha.   



esmaspäev, 18. mai 2020

Aeglane kevad ja ootaks midagi veel


Kevad edeneb sel aastal aeglaselt, mis on pigem tore, sest lilled õitsevad kauem ja pungad puhkevad pikkamööda ja see kõik sobib siia koroonakevade meeleollu. Eraldatuse paanika hakkab ka vaikselt tuure maha võtma ja loodame, et elu normaliseerub taas vanadesse rööbastesse.  Kuigi et jah, kas just päris vanadesse. Praegu olen aru saanud, et mulle selline rahulikum olek täiesti sobib. Ei kipugi eriti kusagile, sest minu hommikuringid on toredad, tööpäevad rahulikud ja kodus ei pea ka kellegagi võidu jooksma.

Hommikuringid on tõesti mõnusad, päevaks saab sellise hea energia ja vaatemängud, mis teele jäävad, on ka meeldejäävad. Põhiline vaid, et jätkuks järjekindlust ja tahtmist alustada. Ühel hommikul asjatasid omavahel kaks sookurge ja rebane. Kured häälitsesid ja rebane kavalpea hiilis oma hiilimist, ju tal miskit einemoodi plaanis oli. Mind nähes läks muidugi plaan luhta ja ka kured läksid oma teed.

Järgmine vaatepilt oli jänkuke, kes maiustas midagi teeäärde jäetud viljakottide juures. Mind nähes oli tal muidugi jänes põues ja ta pani metsa poole punuma. Vana kiuslik vares ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja pikeeris seda jänkukest üsna hoolega. Jänkuke oli õnneks väle ja varese rünnak läks luhta.

Kõndimine, kui midagi peale pika ja sirge tee on veel vaadata, on ju üsna lahe. Või noh, sellega harjub lõpuks ära. Oluline on, et nii kui silmad hommikul lahti lööd, tuleb peas endal mõte korda teha ja sisendada, et söön ja lähen. Siis nagu ei tekigi sellist tunnet, et peaks mingi vabanduse endale välja mõtlema. Kahju on muidugi näiteks Hommiku TV-st, mida nüüd ei näe. Aga küllap ta nii on, et loobumiste arvelt tulevad paljud asjad meil elus. Eriti praegusel eraldatuse-ajal.  Ja olgem ausad, need korduvad koroona uudised, majanduskriisi ennustamine ja negatiivse emotsiooni väljatirimine küsitletavalt, ei anna muud, kui vaid tekitab frustratsiooni.

Muidugi sellel eraldatuse-ajal tuli loobuda küll. Vaatan neid kapipeal olevaid teatripileteid, mõtlen oma koroonaaegsele sünnipäevale, siis oli ikka pisut loobumisi küll. Teisalt nagu vist kõik, lobisesin telefoniga rohkem ja perekonda ka eemale ei tõrjunud. Poes käisin nii nagu ikka, kuid koju veetud nodi käisin desoga üle. Sellist aega, nagu telekas pidevalt korrutas, et nüüd on aega tegeleda hobide ja millega kõik veel, mul ei tulnudki. Tegelesin ikka sellega, millega tavaliselt, igavust ei tundnud ja jõude ka ei istunud.

Sellegi poolest ootaks nüüd ikkagi, et kõik oleks nagu enne. Sest kõik peaks olema tasakaalus, kiirus ja aeglus, rutiin ja natuke särtsu, töö ja meelelahutus. Ja kuigi see kodune olek mulle meeldib, sest mulle meeldib minu kodu, tahavad kleidid kapist tuulutamist ja väljanäitamisele minemist, uued tossud ootavad sissetallamist ja eks hing igatseb ka millegi ekstreemse ja teistsuguse järele.

neljapäev, 7. mai 2020

Seekord ei ole koroona süü


Kevad ja aknad on sünonüümid. Tuleb ju see saast, mis talvejooksul koguned, ära küürida. Teen seda nii järk-järgult, et mitte ühe korraga end ära katkestada, s.t võtan ette tuba toa haaval. Ma ei tea, kus meie mõistus oli, või oli see siiski kopika koornedamine, et me kõiki aknaid seest avatavaks ei teinud. Enamus muidugi on, aga need paar tükki, nende heaks pidin turnima. Sellega sai muidugi alguse rubriik: minuga juhtub. Kuna redelit ei viitsinud tassida, tundus mulle, et toolile ronimine käib küll. Maapind paistis nii kõvaks kuivanud olevat, et panin tooli akna alla ja ronisin peale, ise jõudsin õnnelikult mõelda, et ohoo, kannab hästi ja ma ei peagi miskit muud enda alla aretama. Mõte mõeldud ja nii need toolijalad maasse kaevusid ja mina maha lendasin. Omamoodi aeg-luubis toimus see lend ja haiget sain muidugi ka. Enda loll pea ajas isegi naerma - kus nüüd vanainimesel mõistus peas, kevadine maa, alles vajumata, kuhu sa ronid. Õnneks luud ja kondid terved, sinikast siiski ei pääsenud. Aga elu õpetab, et ära koonerda, eriti siis, kui see pole ühekordne investeering, ja seejärel õpetab, et ära ole loll, mõtle ka enne, kui ronid. Tegelikult meeldib mulle väga venekeelne ütlemine: duumat nada, ne prõgat. Aga hea, et niigi läits. Ja seekord ei ole koroona süüdi J

pühapäev, 3. mai 2020

Kõnniringid ja kemmerg


Järekindlus ei ole just minu kõige tugevam külg. Üsna sageli alustan suure õhinga ja mõne korra järel hoog raugeb. Plaani on pidada tunduvalt lihtsam ja neid plaane ikka tuleb. Meie, naissoost plaanipidajad plaanime enamasti tervislikkuse ja kehakaalu teemal. Mina kehakaalu kallal ei virise, seega jääb tervislikkus sh liikumine selleks, mille kallal aeg ajalt pead murran. Saan väga hästi aru, et kõige keerulisem on end käsile võtta, toss ja jopp selga-jalga ajada ja uksest välja minna. Kui see tehtud, siis see ca 45 minutit kõndimist on puhas rõõm vaid.

Praegune plaan on kõndida hommikul, enne tööle minekut, oma ca 6km ring. Kaks puhkepäeva hommiku kõnnitiiru on end kuhjaga ära tasunud. Esiteks on kogu päeva energiatase suurem ja tunnen end reipamalt ning teiseks pakub loodus preagu nii palju ilusat. Kraavid on täis kollaseid õiekobaraid, õitsevad varsakabjad. Nurmenuku tuustakaid on siin ja seal. Metsa-all on paksult ülaseid ja ka sinililled õitsevad veel. Kaskede valged tüved ei ole veel rohelusse peitunud. Ja siis muidugi see linnulaul ning pardid ja laugud järvel. Täna hommikul sattusin rebase ja kahe sookure keskustelu peale. Ma ei tea, mis asju nad seal ajasid, kuid kured õiendasid ja rebane oli neist vägagi huvitatud. Mind nähes lasi rebane esimesena jalga ja ka sookured tegid tiibadega lehva-lehva.

Homme on jälle uus päev ja tööpäev ning mõttes olen küll minemas. Sest ajaga peaks meil ju hästi olema. No üldiselt on ka, kuigi millegipärast skrollin telefoni liiga sageli ja lasen seda aega liiga palju tuulde ka. Kuigi et jah, koduseid projekte, mis mind õnnelikuks teevad, neid ikka on õnnestunult õnnestunud samuti teha. Näit õuekemmergu sisustamise projekt  tuli välja nunnu. Kuigi jah, reaalselt on meil vajadus istuda seal vahest harva, siis kui õuetööd ei taha tuppa minekuga katkestada näiteks, või kui vool on ära.

Kemmergu pott on küljeluu idee ja teostus, potiks on puukänd, mis on seest õõnestatud. Kuna üks rõngas jäi üle, siis sai ka sildike juhistega seinale. Kui kellelgi seal plaanis pikemalt istuda, võib sirvida raamatuid, mis on muidugi iidamast-aadamast ja lugemisväärtust neil enam tegelikult ei ole. Lipsukeste rivi on õmmeldud pesamuna tuppa kunagi, kui ta veel sellise pudi-padi eas oli. Niiet taaskasutus kemmergus aitab natuke koduseid asju organiseerida ja mõni ese saab kasutamisea pikenduse.




esmaspäev, 27. aprill 2020

Veiseid rohkem kui inimesi


Koroona on kestnud nüüd juba liiga kaua. Mulle tundub, et kõik on sellest väsinud. Ainuke pluss on minu arvates praegu see, et kodust aega on rohkem ja olen jõudnud tähele panna, kuidas  lilled tärkavad, kuidas koer tapleb metsmesilastega, kui palju ülaseid on metsa all … Naati olen ka toiduks tarvitanud vist rohkem kui ei kunagi varem. Kui on kiire, kes neid siis ikka nokkida jõuab. Nüüd aga on rännanud naat salati sisse ja supi sisse. Nii on, see kevad jääb igavesti meelde kui koroonakevad. Kui see vaid nii jääkski!

Aga et on kevad, siis kodukandis tuli ikkagi vaatamata piirangutele ära käia. Käisin kalmistul ja kodutare hoovis. Õuest kaevasin endale mõne lille, mida arvasin endal vaja minevat. Maha sõitsime üsna pika maa. Kuna mul oli ka sohver, siis kõrvalistujana oli tore vaadata, kuidas meie maal elatakse. Praegusel aastaajal on majad nagu peopeal, rohelus veel ei varja ja majad ise tulevad esile. Mulle tundub, et elamine maal, ükskõik siis, millisel viisil, on taas hinnas. Silma hakkas täiest vanu maju, mida on hakatud renoveerima ja selle üle on hea meel. 

Inimesi ise aga silma just eriti ei hakanud. Seekord oli õnn kohtuda peamiselt vaid lehmadega. Kõigepealt olid maanteel, keset teed väikesed karvased vasikad. Olid nunnud küll. Kodutares ei olnud kedagi kodus, vaid üks pullipoiss pikutas õuenurgas. Ma ei tea, miks ta seal oli, aga umbusklikult meid seiras ta küll. Koduteele asudes tegime põike ka randa, sest koduküla rand, sellest ei saa mööda sõita ilma nägemata. Ka seal olid vaid lehmakarjad, inimesi ei kusagil. Nii et kodukülas kohtasin veiseid rohkem kui inimesi J





neljapäev, 9. aprill 2020

Kõik on Koroona


Ajaarvamine on selle koroona jamaga totaalselt segamini. Nii võib olla kolmapäev väga vabalt teisipäeval, neljapäeval hoopis reede, vaid laupäev ja pühapäev omavad õiget tunnet. Sest siis on  Maahommik ja õhtune saun. Vähemalt mingid pidepunktis, millest kinni võtta.   Argipäevad aga on nagu on; koroona, koroona, koroona. Püüan küll vähem uudiseid vaadata, aga kõik telefoni kõned, korraldused töö juures, manitsused lapsele, oletused ja tühjad jutud on ka koroona. 

Tegin pühapäeval ühe linnatiiru, sain lapsega kokku, ikka ca 3 meetrit vahet. Tema pani oma desinfitseeritud kompsu maha ja mina enda oma ka, vahetasime nagu mingit salakaupa. Eemalt andsime teineteisele teada, et meil on mõlemal kopp ees sellest olukorrast. Isegi pesapojal oli kodust nii suur kopp ees, et temagi oli valmis vabatahtlikult valmis lihtsalt kaasa tulema. Linnas selgus siiski, et talle on vaheldus ka toidupood. Katsetasime Selveris. Ostlemine on praegu selline luuremängu moodi, et kui keegi läheneb, siis peab põgenema.

Kuna argipäeval koduseid on meil tavaliseset rohkem, siis toiduvarud vähenevad ülehelikiirusel. Nii mulle tundub vähemalt. Alles viisin 40 eurtsi poodi ja juba pidin jälle minema. Ja iga kord haarab käsi ka sellist kraami kaasa, mida esialgu osta plaanis ei olnud. Selline hamstri tunne on - varu peab olema piisavalt. Nahavahele läheb muidugi kõik mis hambaall ei karju.

neljapäev, 2. aprill 2020

Vihaga ja vihaga



Kui see kriis lahvatas, siis esialgu tundus, et ah, ju paar päeva ja läheb üle. Aga nüüd on juba kolm nädalat ja vaibumise märke ei paista veel. Minul on tegelikult läinud siiani hästi, käin tööle ja koju ning vahest harva ka poodi. Üldiselt selline korraldus antud olukorras sobib hästi, sest minu töö mulle meeldib, on vaheldus ja isegi meelelahutuseks hetke olukorras. Täna ei ole ma sellises mõnusas elukorralduses enam kindel. Kuulda on, et töö võib minna sunniviisiliselt puhkuseks. Vot see variant ei ole mulle sugugi meele järgi. Mida on praeguse tuule, külma ja isoleeritusega puhkusega peale hakata. Sõna otseses mõttes puhata, oleks vist õige vastus. Eks need sunnitud asjad on nagu on.  Kui keegi sundima hakkab, teeb ikka vihaseks küll.
Sellel talvel olen teinud näputööd meie sauna heaks. Kuna teemaks sai roheline, siis sai padjakatteks ka üks juhuslikult kapis alles seisnud villane riidetükk. „Sauna suure vihaga“ sobis padjale hästi. Seega meie sauna võib minna vihaga ja kui keegi välja vihastab, siis vihaga.