Kolmapäev, 28. oktoober 2015

Eestimaa teises servas



Sügise kõige kaunim aeg hakkab tasapisi mööda saama. Looduses on veel värve, aga õhus on juba tunda lehekõdu lõhna.  Mulle tundub, et sel aastal on lehed kauem puul olnud kui olid mullu ja tunamullu. Igatahes neil vähestel töövabadel päeval, mis tööinimesel üldse nädalas olemas on, üritan ikka vabas õhus viibida ja talveks D-vitamiini laadida. Parim päev on selleks muidugi laupäev. Tavaliselt sätin reedel oma elamise korda ja laupäev jääb lihtsalt ilulemiseks. Õnneks on vedanud ka ilmadega, viimased laupäevad on tõeliselt kuldsed ja päikeseküllased olnud.
Hiljaaegu, päikesetõusu ja –loojangu vahel, sai külastatud palju kauneid paiku Eestimaa teises servas ehk Peipsi kaldal, kuhu minu jalg mitte kunagi varem ei olnud sattunud. Kõik olulisena tundunud paigad said läbi käidud.  Parim seltskond, ilus ilm, hea enesetunne – nii-niii tore :) Isegi see, et turismihooaeg oli selleks korraks juba lõppenud ja paljud kohad avatud vaid ettetellimisel, ei muutnud meie reisi mitte millegi poolest halvemaks.  Alatskivil olid söögikohad avatud ka mittehooaja turistidele, seega ei jäänud me ka söömata. Kivikõrts jättis väga hea mulje, kohe kõik meeldis k. a WC interjöör. Seega arvasime nagu üks mees, et me ei jäänud mitte millestki olulisest ilma.
Päikesetõusust


Ettekujutus oli meil kõigil Peipsiääre küladest tegelikult teine. Millegipärast arvasime, et vana küla kannab endas ka vanu maju. Tegelikkuses edeneb elu igas Eestimaa paigas ja ka seal renoveeriti maju ning enamus neist jättis päris uue mulje. Meile Lääne-Eestlastele, kelle silm on harjunud küladega, kus üks maja huikab teist,  olid muidugi sealsed pikad ridakülad juba eksootilised. Minu lemmik oli Varnja küla, kuhu oli keegi väga taiplik taibanud teha toreda National Geographicu pildiraami  #mesitare. Kusjuures sattusin täiesti juhuslikult lugema blogi, kus tegijad teevad parasjagu seda raami. Igatahes tore äratundmine :) Siis tundus meile, et autod on seal võimsamad kui meie kandis, iga teine vastutulev auto oli jeep. Ja paate oli järvel palju. Igatahes kaunis kauge paik on nüüd käidud ja käidud-kohtade- listis olemas. 
 
Loojanguni

Pühapäevasel pealelõunal pikutasin batuudil ja lasin reisiväsimust kontidest välja. Intensiivse päeva järelpäev vajab põhjalikku puhkamist.  On tegus aeg ja see mulle tegelikult meeldib. Vähemalt ei jää aega masendumiseks ja tobedateks mõteteks, millest tavaliselt midagi head ei sünni. Mõnikord mõtlen, et kust see Ränduri rahutu vaim pärit on, kuid siis tajun, et mingi annus seda rahutust on minus endas ka. Terve september läkski enamasti nii mööda, et tööle ja koju ning kohe oligi rahutus kohal – tahaks minna kusagile, teha midagi, olla kuidagi teisiti. Ikkagi oma käbi moodi :D Õnneks on olemas alati-kampa-hüppajaid, kes aitavad rahutusest vabaneda. Ka tänane naistekas täidab seda eesmärki.

Pühapäev, 25. oktoober 2015

Juhuslik kohtumine



Olen alati imetlenud entusiastlikke inimesi, kes teevad kõike kirega, ei karda näida lollid ja julgevad korraldada ning ei arva, et äkki mõjutakse  pealesuruvalt. Ise ma selline ei ole kunagi olla julgenud. Hiljuti kohtusin ühe mehega, kes tuli omasõnul saekaatrist välja ja hakkas suurt lauluüritust korraldama. Seda juba 5. aastat Kuressaares. Ise oli ta väga õhinas ja kogu tema olekust õhkus, et ta tõepoolest naudib seda, mida teeb. Vaatasime koos youtubest möödunud aasta üritust. Ikka nii, et vaata seda kohta, see on eriti ilus, see tõi pisara silma, see on meie oma laulja. Kusjuures ei olnud ta pealetükkiv oma vaimustusega. Hetkel on tal käsil Pärnu Kontserdimaja projekt, kus Jaak Joala ja Georg Otsa laulude esitavad Koit Toome ja Rene Soom. Igatahes mind ahvatles küll.   
 

Kolmapäev, 21. oktoober 2015

Kui sõnadest jääb puudu



Sõnu on lihtsaid ja sõnu on häid… , aga mõnikord jääb sõnadest puudu või ei tihata neid välja öelda. Olen ise ka olnud mingis häbenemise faasis ning  jätnud head asjad lihtsalt ütlemata. Millegipärast rahulolematust on palju kergem oma sõnades väljendada, kui kiitust, tunnustust, armastust. Kas on see kasvatuse viga või võib selle eestluse kaela ajada, kes teab? Võib-olla nii ühte kui teist. 
Samas kui sõnadest jääb puudu, siis selleks on olemas vaikivad kuid siiski kõnekad abilised, mille abil oma tundeid näidata. Minu armsad on kasutanud selliseid abilisi, mida ma ei raatsi äragi visata.


 

Pühapäev, 18. oktoober 2015

Sügis on üleni värviline



„Huu, kui magus“, ütlen ma mõnikord pärast mõne koogitüki või jäätise söömist. Küllap ütlen seda väga sageli, sest üks minu tüdrukutest mainis kord, et ma juba ootasin, millal sa seda ütled :D Koogid ning ka jäätised on tõepoolest üsna sageli minu jaoks ülesuhkrustatud. Sestap panen kodusesse kooki alati vähem suhkrut kui ette nähtud või kasutan magustamiseks rosinaid või datleid.
Aeg-ajalt, kui küpsetamise tuhin peale tuleb, teen hoopis midagi soolast. Kaju köök on üks minu lemmik toidublogi. Lisaks ahvatlevatele koogipiltidele ja retseptidele on seal ka niisama toredat lugemist. Väga hea leid oli köögivilja keeks, mis ahvatles kohe proovima ja oli tõepoolest väga maitsev. Kuna baklažaani kodus mul ei olnud, siis läksid käiku vaid suvikõrvits ja porgandid, aga hea tuli sellegipoolest. 
Tavaliselt on nii, et  üks idee saab hakata uues kasutuses omaette arenema. Minu käes sai see keeks uued koostisained, s.t tegin samal põhimõttel teise keeski veel. Seekord praadisin läbi suvikõrvitsa, porgandi ja küüslaugu. Kuna on veel tomatite üleküllus, siis lisasin neile 3 keskmist tomatit ka. Nisujahu asemel kasutasin rukkijahu. Oli ka maitsev ja ilus värviline toit. 
Sügisel on see omadus, et lisaks värvidele looduses on ka toidud värviküllased.