Sügise kõige kaunim aeg hakkab
tasapisi mööda saama. Looduses on veel värve, aga õhus on juba tunda lehekõdu
lõhna.Mulle tundub, et sel aastal on
lehed kauem puul olnud kui olid mullu ja tunamullu. Igatahes neil vähestel
töövabadel päeval, mis tööinimesel üldse nädalas olemas on, üritan ikka vabas
õhus viibida ja talveks D-vitamiini laadida. Parim päev on selleks muidugi
laupäev. Tavaliselt sätin reedel oma elamise korda ja laupäev jääb lihtsalt
ilulemiseks. Õnneks on vedanud ka ilmadega, viimased laupäevad on tõeliselt
kuldsed ja päikeseküllased olnud.
Hiljaaegu, päikesetõusu ja
–loojangu vahel, sai külastatud palju kauneid paiku Eestimaa teises servas ehk Peipsi
kaldal, kuhu minu jalg mitte kunagi varem ei olnud sattunud. Kõik olulisena
tundunud paigad said läbi käidud. Parim
seltskond, ilus ilm, hea enesetunne – nii-niii tore :) Isegi see, et turismihooaeg oli selleks korraks juba lõppenud ja paljud
kohad avatud vaid ettetellimisel, ei muutnud meie reisi mitte millegi poolest
halvemaks. Alatskivil olid söögikohad
avatud ka mittehooaja turistidele, seega ei jäänud me ka söömata. Kivikõrts
jättis väga hea mulje, kohe kõik meeldis k. a WC interjöör. Seega arvasime nagu
üks mees, et me ei jäänud mitte millestki olulisest ilma.
Päikesetõusust
Ettekujutus oli meil kõigil
Peipsiääre küladest tegelikult teine. Millegipärast arvasime, et vana küla
kannab endas ka vanu maju. Tegelikkuses edeneb elu igas Eestimaa paigas ja ka
seal renoveeriti maju ning enamus neist jättis päris uue mulje. Meile
Lääne-Eestlastele, kelle silm on harjunud küladega, kus üks maja huikab teist, olid muidugi sealsed pikad ridakülad juba
eksootilised. Minu lemmik oli Varnja küla, kuhu oli keegi väga taiplik taibanud
teha toreda National Geographicu pildiraami #mesitare. Kusjuures sattusin täiesti
juhuslikult lugema blogi, kus tegijad teevad parasjagu seda raami. Igatahes
tore äratundmine :) Siis tundus
meile, et autod on seal võimsamad kui meie kandis, iga teine vastutulev auto
oli jeep. Ja paate oli järvel palju. Igatahes kaunis kauge paik on nüüd käidud
ja käidud-kohtade- listis olemas.
Loojanguni
Pühapäevasel pealelõunal
pikutasin batuudil ja lasin reisiväsimust kontidest välja. Intensiivse päeva
järelpäev vajab põhjalikku puhkamist. On
tegus aeg ja see mulle tegelikult meeldib. Vähemalt ei jää aega masendumiseks
ja tobedateks mõteteks, millest tavaliselt midagi head ei sünni. Mõnikord
mõtlen, et kust see Ränduri rahutu vaim pärit on, kuid siis tajun, et mingi
annus seda rahutust on minus endas ka. Terve september läkski enamasti nii
mööda, et tööle ja koju ning kohe oligi rahutus kohal – tahaks minna kusagile,
teha midagi, olla kuidagi teisiti. Ikkagi oma käbi moodi :D Õnneks on olemas alati-kampa-hüppajaid, kes aitavad rahutusest vabaneda.
Ka tänane naistekas täidab seda eesmärki.
Olen alati imetlenud
entusiastlikke inimesi, kes teevad kõike kirega, ei karda näida lollid ja
julgevad korraldada ning ei arva, et äkki mõjutakse pealesuruvalt. Ise ma selline ei ole kunagi
olla julgenud. Hiljuti kohtusin ühe mehega, kes tuli omasõnul saekaatrist välja
ja hakkas suurt lauluüritust korraldama. Seda juba 5. aastat Kuressaares. Ise
oli ta väga õhinas ja kogu tema olekust õhkus, et ta tõepoolest naudib seda,
mida teeb. Vaatasime koos youtubest möödunud aasta üritust. Ikka nii, et vaata
seda kohta, see on eriti ilus, see tõi pisara silma, see on meie oma laulja.
Kusjuures ei olnud ta pealetükkiv oma vaimustusega. Hetkel on tal käsil Pärnu
Kontserdimaja projekt, kus Jaak Joala ja Georg Otsa laulude esitavad Koit Toome
ja Rene Soom. Igatahes mind ahvatles küll.
Sõnu on lihtsaid ja sõnu on häid…
, aga mõnikord jääb sõnadest puudu või ei tihata neid välja öelda. Olen ise ka olnud
mingis häbenemise faasis ning jätnud
head asjad lihtsalt ütlemata. Millegipärast rahulolematust on palju kergem oma
sõnades väljendada, kui kiitust, tunnustust, armastust. Kas on see kasvatuse
viga või võib selle eestluse kaela ajada, kes teab? Võib-olla nii ühte kui
teist.
Samas kui sõnadest jääb puudu,
siis selleks on olemas vaikivad kuid siiski kõnekad abilised, mille abil oma
tundeid näidata. Minu armsad on kasutanud selliseid abilisi, mida ma ei raatsi
äragi visata.
„Huu, kui magus“, ütlen ma
mõnikord pärast mõne koogitüki või jäätise söömist. Küllap ütlen seda väga sageli,
sest üks minu tüdrukutest mainis kord, et ma juba ootasin, millal sa seda ütled
:D Koogid ning ka jäätised on tõepoolest üsna sageli minu jaoks
ülesuhkrustatud. Sestap panen kodusesse kooki alati vähem suhkrut kui ette
nähtud või kasutan magustamiseks rosinaid või datleid.
Aeg-ajalt, kui
küpsetamise tuhin peale tuleb, teen hoopis midagi soolast. Kaju köök on üks
minu lemmik toidublogi. Lisaks ahvatlevatele koogipiltidele ja retseptidele on
seal ka niisama toredat lugemist. Väga hea leid oli köögivilja keeks, mis
ahvatles kohe proovima ja oli tõepoolest väga maitsev. Kuna baklažaani kodus
mul ei olnud, siis läksid käiku vaid suvikõrvits ja porgandid, aga hea tuli
sellegipoolest.
Tavaliselt on nii, et üks idee saab hakata uues kasutuses omaette
arenema. Minu käes sai see keeks uued koostisained, s.t tegin samal
põhimõttel teise keeski veel. Seekord praadisin läbi suvikõrvitsa, porgandi ja
küüslaugu. Kuna on veel tomatite üleküllus, siis lisasin neile 3 keskmist
tomatit ka. Nisujahu asemel kasutasin rukkijahu. Oli ka maitsev ja ilus
värviline toit.
Sügisel on see omadus, et lisaks värvidele looduses on ka
toidud värviküllased.