Neljapäev, 29. mai 2014

Heegeldamine heegeldamise... nr 3

...pärast vast viimast korda. Püüan nüüd asjalikumaks hakata ja mingi plaani väljamõelda, mida tegema hakkan. Mingid mõtted on juba olemas. Aga sellekord heegeldasin ühele pisut mittestandartsele purgile kuue ümber. Esialgu kasutan seda vaasina, eks siis näis, mis edasi saab.
Ma ei ole suur lillede vaasi noppija, minu arvates on nad ilusad seal, kus nad kasvavad. Aga vahest siiski meeldib mulle korjata umbrohtu. Eilsel jalutuskäigul naksasin neid kaasa põlluveerest ja metsaäärest. Tundub, et hetkel õitsevad vaid kollased lilled. Esialgu jäidki ette vaid kullerkupud, siis mittelooduslik raps ja miskit kollast veel, mille nimegi ei tea, kuid leidsin ikka miskit sinakat ja valget ka. Kokku saigi paras kimbuke minu "uude" vaasi.
Heegeldamiseks kasutasin jälle seda sama kapron-nööri, millest olen varem teinud selle ja selle.



Eriti rõõmustas mind aga roosatav kraavikallas, ma ei mäletagi, millal ma viimati looduses jaanililli nägin. Sellepärast ma jätsin oma põhimõtted lillede korjamise suhtes ja väikese pundi ka koju kaasa korjasin. Nimelt oli mu hinges kuri kahtlus, et mu pojuke neid looduses näinud ei ole. Osutuski tõeks. Kui ma küsisin, mis lilled need on, siis mõtles-mõtles ja tunnistas, et on kuidagi tuttavad, aga nimetust ka täpselt ei teadnud. Kui ma ütlesin, siis tuli küll vastu rõõmus - ahjaa. Eks see on ka kivi emme-issi kapsaaeda. Ei oskagi enam aru saada, mida elulist lapsed veel ei tea. Küllap on see ka paratamatu - tehnoloogia sajand ju. Mänge metsas ja karjamaal pole enam olemaski. Minu lapsepõlv möödus ikka rohkem õues kui toas. Kividel hüpates, puuotsas turnides, kraavidest üle hüpates  said kuidagi iseenesest taimed, linnud, loomad tuttavaks. Tegelikult on ju kraavid ja metsad ja niidud kõik olemas, ehk pisut teisenenud, aga siiski alles.


Kolmapäev, 28. mai 2014

Mis värvi on armastus?

Lapsemeelsus ei kao vist kunagi kusagile, vähemalt minus on seda küll ja
veel. See võib üks põhjus olla, miks ma lasteraamatutest ikka ja jälle
vaimustusse satun. Geniaalne raamatuke on ilmunud Kertu Sillastelt, kus
väike Saara otsib vastust küsimustele: kus on armastus, mis värvi on
armastus, kas ta on elus, kas teda saab katsuda. Ja koos ema-isaga leiavad
nad ka vastused,mis on lihtsad, kodused ja armasad,  igapäev meie ümber
ja mida peame tegelikult liigagi iseenesest mõistetavaks. 
"Armastust tuleb hoida,
siis ta ei kao [...] ja seda hoidmist peab õppima". 
Nii õige ja armas :)
 
 

Teisipäev, 27. mai 2014

Heegeldamine heegeldamise... nr2

... pärast ma need linikukesed-lauakatted tegin. Vajadust taas otseselt ei olnudki, sest täiesti kobedad lauakatted olid juba olemas. Aga väike vaheldus võib ju ka pilgul olla, kui selle laua ääres saab nagunii vähemalt kaks korda päevas istuda. Söömine on ainus tegevus  mis toidab, öeldakse. Mina lisaksin omalt poolt, et mis täidab, sest pilku ehk siis meeli toidab ka kenasti kaetud lauake. Tegelikult ei ole ma kunagi olnud usin laua katja. Minu ema oli küll, tema pani alati kartulid kaussi ja liha vaagnale, taldrikud ja noad-kahvlid, nii nagu peab. Ja seda kõike  lihtsalt, ilma liigse peenutsemiseta. Aga ta tegi seda IGA PÄEV. Mina (ka omast arust virk inimene) ei ole seda kunagi sellisel kujul teinud, kui, siis vaid pidupäevadeks. Mina olen õpetanud oma pere potisttõstjateks :D

Sellepärast need lauakatted siis, et nagu lepituseks või nii... :D Et vähemalt lauake, millele oma taldrik asetada oleks ilus.


 P.s Need tänapäeva materjalid on ka paraku sellised, et ära midagi peale pane, kulub kiiresti ära. Kapitalistlik maailm, mis hoiab rahakoti pidevas liikumises. Seega loodan, et laua kaitsmiseks kulumise eest on ka seekordsed heegeldused kindlaks abimeheks.


Ühe põhjenduse sellistele katetele leian veel - ka lauda ei ole vaja pärast igat söögikorda pühkida, lihtsalt raputad linikukese üle ja laud koristatud. Üks asi saab ikka mitmel põhjusel hea olla :D


Hea, kui on kapist veel heegelniite-lõngu võtta, siis ei ole vaja pikka planeerimist, kui miskit käsitöist mõttesse tuleb.

Esmaspäev, 26. mai 2014

Oma silm on kuningas

Selle aasta mai on olnud tõepoolest hämmastav - ühte kalendrikuusse on mahtunud nii lund, äikest kui ka päikest. Tänaseks tunduvad need laiad lumeräitsakad juba nii kauged. Hetkel kõik kasvab ja areneb silmnähtavalt. Mis sellest, et suur kuumus on küpsetanud õitsevad tulbid kiiresti närtsinuks ja õunapuudki olid õites vaid hetkeks, siis mulle see soe siiski meeldib. Sel aastal siis sedamoodi. Aeg läheb lennates...

Ülitore on, et mõnikord saab kodust ka kaugemale mindud. Seekord viis minu ettevõtlikkus Vooremaale. Olin juba ammu teadlik uuest Jääajakeskusest  ning veidikese kadedusega tuttavate pilte näoraamatus laikenud. Miks siis mitte oma silmaga järele kaeda. Mineku peamine põhjus oli küll "vaja kooliasi ära õiendada" ja sestap oli esimene siht  Tartu. Ilmselgelt on Tartu minu linnade topis, kuid põgusast käigust polegi rääkida midagi. Elamuse jättis aga Jõgevamaa kant, sest tõepoolest, olen nii vanaks elanud ja ühes pulmas vaid Palamusel tantsinud. Või olen ka mingi kooliekskursiooniga käinud, aga teadlikuks minekuks oli seekord küll esimene kord. Muidugi võlus mind maastik, sellised mõnusad kuplid, siis veesilmad, järvekesed, neid ei ole vist kunagi liiga palju, eriti siis, kui sinu kodukandis neid ei ole, või on ainult üks. Ja Jääaja keskus - sellesse on tõesti palju panustatud. Läbimõeldud korrused ja huvitav on nii lastel kui ka täiskasvanutel ning ka perepileti hind on täiesti normaalne.
Boonuseks oli muidugi asukoht - vaade kaunile Saadjärvele.



Ja rohkem polegi õnneks vaja :D

Pühapäev, 25. mai 2014

Võrgutatud

Meil on nüüd võrkkiige. Minu laps maailma teisest otsast sõna otseses mõttes tiris selle koju. Eile sai talle sobiv koht otsitud ja üles riputatud. Tegin siis katset - lahe tundus. Natuke lesinud ja üksikuid uitavaid pilvekesi vaadanud täheldasin, et kuidagi igav on tegevusetult olla. Peas keerlesid ahvatlevad mõtted, et vaja ikka seda ja teist teha... Sellist vaikiolekut on mul vaja veel õppida ja see on raske, kui oled harjunud kogu aeg midagi tegema, kusagile minema.  Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et tegelikult ei ole meil ju kiiret kusagile ja selline rapsimine ei vii ka kusagile. Kõike jõuab, kui on vaja jõuda. Kui toanurgas kollitab mõni tolmurull või võilill turritab maasikate vahel ja peab seda oma peenraks, ei ole seegi hull. Nii, et peale mõningast mõttetööd suutsin täna võrkkiiges juba raamatut keset päist päeva lugeda :D  Nüüd olen võrgutatud ja oma istumise venitan sinna ikka veel...

Viimased õunapuu õied vaatasid mulle ahvatlevalt vastu, ei saanud neidki pildile püüdmata jätta.

Teisipäev, 20. mai 2014

Heegeldamine heegeldamise.... nr 1

...pärast. Nii võib nimetada seda, mis minul viimasel ajal jätkuvalt teoksil. Lihtsalt otsin asju, millele veel midagi juurde või peale või  üle vaja heegeldada ja vaatan sellise pilguga igat materjali, mis veel kannataks heegeldada. Teen ju selliseid väikeseid asjakesi, seega saab ruttu valmis ja taas tuleb mõtlema hakata, et mida veel... 
Seekord jäi pilk pidama lillepotil. Olin just äsja toalilli ümber istutanud ja  juba päris suureks kasvanud sõrmlehik vajas uut ja suuremat potti. Istutatud sai ta käepärast olnud mitte just kõige parema väljanägemisega potikesse. Nii tuli asja parandada lihtsakujulise heegeldusega. Materjaliks kapronnöör-niit, millest heegeldasin kunagi rattakorvi. Mina olen rahul, loodan, et lilleke ka.

 
Suhe toalilledega on mul selline tagasihoidlik - mulle sobivad ikka lollikindlad ja kannatlikud taimed. Üleliia neid ma väetama ja kastma ei kipu. Aga lillekesi mul jagub, kunagi oli neid isegi liiga palju. Nüüd olen teadlikult viinud mõne tööjuurde, ja näib, et sealne keskkond on soodsam, kui minu kodune kliima. Igatahes näitab seal kliivia oma õiekesi, kodus kasvatas ainult lehti.
Millegipärast selline ülerohelistatud elamine mulle enam ei istu - aga mõni lilleke ikka olema peab, juba hubasuse pärast. Ja peale selle, kassil on ka midagi, mida närida. Kõtt kiisu :D Õnneks ta fotodel olevat sõrmlehikut ei armasta.
 

Pühapäev, 18. mai 2014

Uus sai alguse

Eile hommikusel kõnniringil tabas mind ehmatus - luigepesa, kus usin luigepaar oma pesal haudus, oli tühi. Veidi edasi kõndinud, oli ehmatuse asemel pigem rõõmus üllatus - nädalate pikkune kannatlikkus oli end tasunud kuue väikese udusulis lapsukesega. Küll mul oli kahju, et  fotokat kaasas ei olnud. Siiski jälgisin neid mõnda aega. Ema-isa olid tõepoolest armunud ja õnnelikud, nokkapidi koos. Kõik väikesed luigepojukesed sulistasid rõõmsalt nende ümber. Ainult üks sõnakuulmatu kükitas pilliroos ja ei tahtnud sealt välja tulla. Terve pere sättis end minekule, kuid siiski ootasid nad kannatlikult seda jonnipunni. Tuleb välja, et isepäisus on kaasasündinud ka linnulastel. Või oli see erak hoopis inetu luigepoeg, kellest peab sirguma part. Paterdavad ju järvel ka pardid. Minul oli seda kõike väga meeldiv jälgida...

Täna läksin juba teadlikult koos lapse ja fotokaga, lapsele tahtsin ka luigeperet näidata ja selline tore pilt väärib jäädvustamist.

Esmaspäev, 12. mai 2014

Vaikne pühapäev

Eile, kallil emadepäeval soosis ilmastik vägagi minu tavapärast ringkäiku - selline mõnus tuulevaikus, parajalt soe ja sammgi oli kergem. Olen viimasel ajal usin kõndija olnud. Minu tavaline teekond viib mööda hooldatud põldudest, valendavast kasesalust ja sillerdavast järvekesest. Idüll missugune. Eriti see osa, mis puudutab kasesalu ja järvekest. Kase valged tüved ja nüüd juba ka okste küljes olevad urvakesed on mulle alati meeldinud. Vesi on  ka alati meeldinud ja sellepärast keeran ma igal juhul järve poole (võimalus on valida ka teine suund). Tore on vaadata kuidas pardikesed sulistavad ja mis peamine, ka uue algust on oodata, nimelt luigepaar on sättinud end poegade ootele. Kordamööda nad vist hauduvad, üks alati valvamas pilk kaaslase poole pööratud.
 Seekord astusin ka paadisillale, vesi oli kristalselt selge, mõned kalakesed ujusid vees ja üks mulle tundmatu rotimoodi tegelane vilksatas ka. See tore järveke pakub soojal ajal väikest ujumise võimalust, samuti pisukest kalastamise võimalust, koht on piisavalt privaatne, et seal lihtsalt üksi olla ja miks mitte ka kaaslastega aega veeta. See kõik on imeline, kui ei oleks seda lõputut prügi, mis neist ajaveetjatest maha ei jääks. Igasugu kilekotte, krõpsupakke, pudeleid ja muud träni oli nii vees kui maas. Loodus elab oma loogika järgi ja inimene oma. Tekib küll küsimus, miks inimese loogika looduse vastu töötab? Küllap see on südametunnistuse asi. Igatahes siiralt kahju....

Aga usin luigepere on selle paiga juba mitmendat aastat valinud oma elupaigaks, loodan väga, et inimene seda oma mõtlematusega ära ei riku.

Reede, 9. mai 2014

Peidetud klaas

Olen tohtutes kogustes ideede kokku ahmija, leian neid internetist, aga rohkem siiski ajakirjadest ja käsitööraamatutest. Internetist leitu kogun arvuti kausta ja tavaliselt ta sinna jääbki.... Veidi paremini läheb paberkandjalt leituga, sinna panen ma tavaliselt järjehoidjaks midagi vahele ja mulle meeldinud ning vajalikuna tunduvad ideed lähevad uute tegemiste ootele. Paraku jäävad ka paljud asjad n.ö ootele, kuniks ükskord jälle neid samu ajakirju sirvin ja jõuan tõdemuseni, et miks ma küll sellist asja teha plaanisin :D Aga vähemalt sirvinud olen mõttega :D
Jah, igal ideel ei ole omaks saamise lootustki, kuigi lootus ju alati jääb, ükskõik, mida sa siis loodad.
Sageli on nii, et need juba väljaotsitud käsitöö ideed ei tule alustamise hetkel meelde. Tunne on tugev, et tahaks midagi teha ja nii ongi, et enamasti alustan sageli oma tegemisi lihtsalt pähe uidanud mõttest. Seekord tuli selline klaaspudeli katmise mõte. Küllap see ideegi on tont teab kust, meelde jäänud. Kuna hetkel on nii, et otsest vajadust midagi suurt teha ei ole ja suurt keskendumist nõudvat ka teha ei saa, siis selline lihtne, mittemingisugust mõtlemist nõudev heegeldus on täiesti aja- ja asjakohane.

Kolmapäev, 7. mai 2014

Suhkrust ja jahust...

... ja maasika vahust ja paljudest muudest headest asjadest on tehtud väikesed tüdrukud.
Vaatasin vist juba siis, kui olin kuusteist, kadeda ja igatseva pilguga neid emmesid, kellel olid väikesed tütred. Väikesed tüdrukud on nii armsad (no poisid ikka ka). Küll ma kujutasin ette neile patside punumist, kleidikeste ja nukuriiete õmblemist. Kui midagi väga-väga unistad, siis tavaliselt ta ju nii lähebki - vähemalt minul läks - olen saanud punuda patse ja ka õmmelda kleite. Ega see kõik nüüd täpselt mööda ettekujutatud pilti ka ei käinud, alati ei oldud selliste patsidega nõus, milliseid mina teha tahtsin ja ka kõik minu õmmeldud kleidid ei saanud just lemmikuks, aga põhiline on, et ma olen saanud seda, millest olen unistanud.
Nüüd, kui minu tüdrukud teevad ise patse ja valivad ise endale  kleite,  märkan ma endiselt väikeseid tüdrukuid. Õnneks on olemas neid minu lähikonnas mitu ja nad on nii vahvad ja vahetud, et ka minu käsitöised mõtted olid seekord suunatud neile. Väikesel Mirtelil oli tore nukk, aga nukul polnud sokke. Otsustasin siis kududa ühed sokid, kuid kuna selliste sokikeste kudumine nii väikene töö, siis  sattusin hoogu ning kudusin mütsi ka.


Selle aasta pikk kevad laseb ka rõõmsalt toas toimetada ja kududa. Millegi pärast on igal aastal nii, et olen juba jõudnud talvised riided kapisügavustesse ära peita, kui neid taas vaja läheb. Igatahes alles äsja keerutas lund alla, mis mais ei ole nüüd küll tavapärane. Aastad ei pidavad vennad olema, seega seekord sedamoodi;)