Laupäev, 30. detsember 2017

Aasta tänu ja minu hinged

Üks aasta hakkab jälle ust enda järelt kinni tõmbama. Kõik vajalikud pooleliolevad tööd on tehtud, s.h triikimata pesuhunnik on triigitud, õhtusöögimaterjal varutud ja aeg on lugeda tänupalve sellele aastale. Millepoolest siis see aasa eriline oli? Kordumatu, seda niikuinii.
2017 oli aasta, kus rõõm ja kurbus, kurbus ja rõõm käisid käsikäes. Oli lahkumisi, mis puudutasid väga ja südamesse jäid alatiseks, kuid oli ka tulemisi, mille üle rõõmustada. Oli muresid ja hädasid, mis sundisid end kokkuvõtma ja mittelaskma meeleolul langeda, kuid oli ka muretust ja õnnelikke hetki, mil olingi lihtsalt rahul ja õnnelik. Kui läkski pilve, tuli pilve tagant välja päike. Tegelikult tavaline elu, tavaliste rõõmude ja muredega. Aga see tavaline elugi on eriline ja lasi mul osa saada üsna paljust.
Oli parasjagu palju käimisi, k.a kultuurisündmusi ja olemisi. Sain end proovile panna, kõneledes suure rahvahulgaees sellest, mis mul hästi välja tuleb. Ning ühtlasi veendusin, et sain selle kõnelemisega hakkama ja ei olnud nii hirmus kui kartsin.
Sain oma mammastaatust reaalselt praktiseerida mitmeid kordi ning olen siiralt rõõmus selle pärast, et olen saanud taas teha lapsemeelseid asju, millele muidu, ilma väikeste rõõmurullideta, poleks põhjust mõeldagi.
Ilma Lätita ei möödu vist viimasel ajal ükski aasta, seekord sai kordi kaks jalg Lätimaale jälje jätta. Alkorallile ei ole veel jõudnud. Ülejäänud väiksemad ja kodusemad käimised on viinud Saaremaale, Laulasmaale ja Vändramaile, sinna kanti, kus varem käinud ei olnud.
Minu kaugel elavad lapsed käisid külas ja sain nendega koos olla, rääkida ning ringi sõita. Käisime läbi kõik kodukülarannad ning praktiseerisin kõnelemist keeles, mida ma vabalt ei oska.
On olnud kokkusaamisi sõpradega mitmest sõpruseloomise satsist. Oleme teinud koos käsitööd, arutanud ilma ja inimesi, söönud kooki ja maitsnud jooki ning avastanud uusi kohti.
Vaatamata sellele, et viimasel ajal tunnen, et käsitöiselt ei ole ma midagi korda saatnud, olen üsna palju kudunud ja minu eelviimane suurem töö made by mom sai soojade sõnadega vastuvõtu, seega ilmselt meeldis.
Koduaeda on jooksvalt täiendatud, uusi lilli istutatud, uued teed ja rajad lasevad kõpskingaga ka porisel ajal tuppa minna, ning uued mõttedki on ootel elluviimiseks.
Lugesin vist rekordarv raamatuid (nii 60), neist Bernhard Schlinki Ettelugeja,   Emma Donoghue „Tuba“, J. P. Delaney „Eelmine tüdruk“ jätsid kindlasti kustumatud mälestused. Kuid häid leide oli paljugi veel.
Ja lõpuks need lähedased hinged, kes on mind alati turvamas.
Minu mees, kes ajab mul mõnikord hinge täis, aga ainult mõni kord. Tema pilgust ja tegudest näen ma hoolimist ja hoidmist, kodu eest seismist, meiega arvestamist.
Minu pesapoeg, kes teeb samuti aegajalt hinge täis, aga ainult aeg-ajalt. Enamasti näen ma temas heatahtlikkust, valmisolekut aidata, südamlikkust, isepäisust muidugi ka. Tuleb tunnistada, et tema on targem teismeline kui mina omal ajal olin.
Minu tüdrukute-pundar, kellel kõigil oma maailmavaade, omad arusaamad ja tegemised, mis vahel harva ajavad mul hinge täis, aga seda küll vaid vahel harva. Olen rahul kui nemad on rahul oma elude keskel.
Minu koer, kes mõnikord ajab mul hinge täis, sest seda jällenägemise lusti tal jagub ka nendesse päevadesse kui minul pole tuju. Aga seda on vaid mõni kord. Pigem olen rõõmus, et mul on alati kedagi tüütuseni kallistada, silitada ning sülle venitada.
Minu kiisu, kes mõnikord on üsna tüütu, aga seda vaid ka mõni kord. Pigem olen rõõmus, et ta poeb mulle sülle magama, et ta nurub pai talle sobival hetkel ning kilekotikrõbina peale annab kõrvulukustava näugumiskontserdi.
Minu kaitseingel, kes istub minu õlal, hoiab ja valvab ka siis kui ma vahel harva porisen ja alati ei ole ideaalne inimene. Olen tänulik nende päevade eest ning ootan õhinal uusi päevi! On juba ette teada, et uuel aastal ootavad uued, erilised sündmused.
Head vana-aasta lõppu!!! 

Kolmapäev, 27. detsember 2017

Piparkoogi tüdimus ja kuuse kannatus

Koos jõuludega oleks nagu midagi erilist otsa saanud. Selline tunne jõuab pärale alati pärast jõule. Kuigi pidulikkust ju veel jätkub: ees on  uus aasta ja kolmekuningapäev.
Ka sel aastal olime traditsiooniradadel ehk teisisõnu läksime oma kodust mehe vanematekoju. Sõime, jõime ja lunastasime kinke. Otseselt jõuluvanausku on meis aastaga kindlasti vähemaks jäänud, lapsed kasvavad ja see usk muutub koos kasvamisega. Kuid pakiusku oleme ikka: ikka on tore pakki saada, ka siis kui mõnikord saab väita, et pole tarvis niipalju kinke. Nende lunastamiseks tuleb meil demonstreerida oma oskusi kas luuletuse või mõne muu etteaste näol. Nagu ikka, on tüdrukud selles suhtes tublid, aitavad hädasolevat meesperet kah. Nii sain laulda mitu laulu, kord enda eest, siis isa eest ja lapse eest kah. Seda ikka eesti keeles, puberteediealistel kippusid domineerima inglisekeelsed luuletused. Aga eks luuletus on luuletus. Mina saan nüüd ohtralt teed juua, kooki küpsetada ning noorenduskuuri tarvis protseduure teha.
Koduste jõulude heaks tegin piparkooke retsepti järgi, mille olen üleskirjutanud kusagil keskkoolipõlves. Retseptist saab tervelt 5 kg tainast. Mäletan kuidas me küpsetasime vennaga seda 5-e taignakilo, tema vahvliküpsetajaga, mina rullisin ja vormisin ning lõpuks oli ikka suur piparkoogitüdimus peal. Seekord sain kogemata need 5 kilo tainast. Tahtsin teha pool kogusest, aga tähelepanematu nagu ma mõnikord olen, juhtus nii, et suhkru pruunistasin 2,5 kg jaoks ja ülejäänud ained lisasin kogemata 5 kg tarvis. Et seekord pääseda piparkoogitüdimusest, tegin koogigi piparkoogitainast ja jagasin osa laiali kah.
Möödunud jõulupiparkookide meisterdamise ajal rullisin savisüdameid. Olen need aastajooksul kõik laiali jaganud. Tegin uued mõttega, et saavad kuuseehteks. Seekord aga sai kuusk kaunistatud ilma minuta ja seega ka ilma minu südameteta. Nii et ka järgmisel aastal on mida laiali jagada.
Kuusk sai meil sel korral aga selline väga kaharake ja laia joonega, nii et tal ei olegi toas suurt tegu ega nägu. Metsas näed ühte ja kodulagi ning seinad loovad jällegi teise pildi. Seega ei olnud mul tahtmist seda kuuske nii väga ise ehtida ning mingitki stiili talle külge sobitada. Kannatan selle kuuse seekord ära 😂

Nii et piparkoogitüdimus ja kuuse kannatus. Aga jõulud olid ikkagi toredad. 

Neljapäev, 21. detsember 2017

Kultuuriakava

Nüüd kogetud kultuuriakavast. Ikka nii enda tarbeks, enda mälumärkmeteks :)
„Orpheus allilmas“ Ingomar Vihmani lavastuses Ugala teatris meeldis, kuid ei saa öelda, et väga, aga siiski pigem meeldis. Eriti näitlejate Triinu Mereste ja Rait Õunapuu etteaste. Lõpplahendus oli vist liiga kunstiline, jäi taipamata, et mis see nüüd oli. Aga küllap see on  minu probleem. Ugalaga mul tegelikult suhet ei olegi, sest remondieelsel ajal olen seal käinud vaid korra. Seega ei oska ma võrrelda interjööri, kooki ja kohvi enne ja pärast remonti. See praegune oli küll kena, kook maitsev ja kohvi jätsin pigem joomata. Üllatama pani teatrialgus kell 17, olen nii harjunud 19.00ga, aga koju pisut varem oli küll hea saada. Ja näha-kogeda oli ikka hea.
19.00 algas kontserdimajas Canzoniere Grecanico Salentino, Itaalia pärimusmuusika kontsert, mis eristus tugevalt tavapärasest ja harjumuspärasest popist-rockist. Minu lemmik häält kandis Giancarlo Paglialunga, kes mängis ka tamburrieddhut. Keerulise nimega mehed-naised ja sama keerulised pillid, kuid see meloodia, mida nad kambapeale tekitasid, oli võimas. Lisaks temperament, mis ei jätnud meid tuimi eestlaseid vaikselt vaatama. Poole etenduse pealt paluti püsti tõusta ja kaasa tantsida. Esialgu vaadati ja piiluti saalis ringi, kuidas ülejäänud inimesed käituvad. Enamus vihtus tantsida, mina ka.
Õnneks on nii, et ka maal toimub mõnikord midagi, alati ei pea toredast sündmusest osasaamiseks linnapoole sõitma. Seekord sõitsime Paadremaa külla, kus sealses rahvamajas esines Daniel Levi. Väike rahvamaja, mis saab ilmselt väga harva kasutatud, oli soojaks köetud, väikene müügilett tee-kohvi ja miskit põskepistmisega oli kohale korraldatud ja pidu missugune. Selline ehe, armas ja soe, mis kiirgas muidugi Danielist ja eks ikka toimumispaigast ka.  Sõin ja jõin seal minagi ning oma häälegi sain kõlama panna koos teistega. Jõulutunne saabub ka jõululauludest. Keeruliseks osutus pilkases pimeduses õige koha ülesleidmine. Aga pärast pisukest pusimist leidsime.

Jõululõunaid on ka sissevohmitud juba enne jõule mitu. Söögid kuuluvad kunstiliigi – toidud – juurde. Enamasti pakuti traditsioonilist jõulutoitu: kapsad, vorstid, seapraed, kuid ühel olengul sai ka kaunilt kujundatud (teate neid kastmetriipe ja tunnet, et taldrikul nagu ei olegi peale kaunistuse midagi) rooga maitsta. Pole vist väga veider, et  maguskartulit sain esimest korda elus maitsta. Mulle igatahes maitses ja võiks õppida ise ka mittetraditsioonilisi toiduaineid kasutama.

Esmaspäev, 18. detsember 2017

Ei ole ju vähe

Nädal sai mööda ka seekord sama kiiresti kui eelmised, tundus tegelt, et veelgi kiiremini. Ilma poolepealt olid märksõnadeks lumi, sula, jäide, libe, lumesobru ja lörts. Aga muidu sain maitsta pidusööki ja-jooki, palju plaksutada, naerda, heldimuspisaraid valada, poseerida, kaasa laulda ning ohtralt suhelda.  Lahendasin enamuse jõulukingituste muredest (oli kerge mure küll) ning veendusin, et emasid on ikka kerge tögada ja ega nad ju veel lapseealiste laste arvates ka väga targad inimesed alati ei ole. „Sinu arust on probleem põlvedes kui pea valutab,“ pandi mind paika. Muidugi võib probleem põlvedes olla. Probleemi algus võib olla jumal teab kus, ka sootuks kaugel probleemist enesest.
Probleem võib olla ka painama jäänud ebameeldivas unenäos, mis seekord tulenes küll ilmselt raseda naise nägemisest, aga selle unenäo tõlgendus jäi ometi häirima, vaatamata sellele, et olen skeptik ja ei usu igasugu hookus-pookustesse.
Lahenes aga suuresti kodutööde probleem, sest mu kõrval on jälle ajutiselt eemal olnud kõige suurem tugisammas. „Kas sa minust puudust ka tundsid“, sai jaatava vastuse. Siis on ju hästi. Hästi on ka see, et koju minnes on tuba soe ja ise ei pea lillegi selleheaks liigutama. Saan piimalonksu tema tassist võtta ja on teise targa inimesega asju arutada. Seda kõike ei ole üldse vähe.

Teisipäev, 12. detsember 2017

Lihtsalt niisama teraapia

See nädal viis meilt selle kena talve ära, mis meil mõned päevad oli ja ühel päeval oli ka  kevadet kergelt tunda õhus, hetkeks. Siis kallas vihma, sadas veelkord lund ja jälle vihma. Ühe nädala ilmataadi sada nägu. Isiklikus elus läks aga nii, et kodus diivanil sain peputada ka vaid hetkeks, sest käimisi, suhtlemist ja erinevaid muljeid oli  rohkem kui möödunud nädalatel ja minu päevadki olid eripalgelised. Aga oma kultuurikava võtan kokku mõni teine päev.
Ühel päeval võtsin siiski aega korralikult koristada. Sest kui kodus vaid tuulamas käia, siis on teadagi millised tagajärjed. Riided siin ja seal, asjad lihtsalt käest ära pandud kusagile kapiäärele, jalanõud esikus pilla-palla. Selliseks muudan ma oma elamise ise, suuremas jaos. Poiss müttab oma toas ja ei tee seda ka just korda armastavalt. Ei taha öelda et geenid. Mina armastan tegelikult korda väga ja kui üks nädal koristamist vahele jääb, siis ei meeldi see mulle sugugi.
Seekord olin isegi ekstra tubli: tegin ära pisiasjad, mis tavaliselt jäävad määramatusse aega tegemata. Alati ei tule meelde ja kui meelde tuleb, ei ole tahtmist vms. Nii olen mitu pimedat hooaega plaaninud lisada helkureid teeäärsele postile, et pimedas oleks parem koju sõita. Telefoninumbreid mitmeks-setmeks elutarbeks olen kogunud ühte topsi, nüüd on nad kõik telefonis ja märkmikus. Poisi kapp on väikeseks jäänud ja mitteeakohaselisest nännist tühjem ning mitu sellist asjade käest ärapanemise kohta korras. Koristamine on teraapia, minu jaoks küll. Vähemalt sellel hetkel mõtled vaid koristamisele: kuhu ma selle või tolle panen, kuidas ma sean asju, milline on tulemus jne. Kiire elutempo juures on sellist teraapiat väga vaja.

Mina olen üks tüüpiline kuju, kes kipub hädaldama kui tegemist on palju ja kipun ka hädaldama kui tegemist ei ole. Meelest läheb, et on õnn kui see kõik on olemas – palju töid-tegemisi ja vähe töid-tegemisi, halb ilm ja hea ilm. 

Viguriga sokid



Kuigi ma igapäev lapsi ei näe, saan ma mamma olla ikkagi. Seekord avaldus minu mammalikkus kudumises, kudusin lapsukestele sokid, väikese vingerpussiga. Piigale ikka piigalikud südamekesed, ja kuna poiss on ise vigurimees, siis talle krutskiga emotikonid. 
Asju väljamõelda on tore!

Neljapäev, 7. detsember 2017

Vedur ja to-do list

Tulin linnast, lumesadu, teed oli raske leida. Aga koju ma jõudsin. Küll hingevärinal, sest läbi suure saju, lumesobru ja pimeda oli päris hirmus sõita. Üle 60km/h ei julgenud kiirust kohe kuidagi arendada. Kuid oli sohvreid, kes julgesid. Nii ma siis paras pidur olin: käed kramplikult rooli küljes jälgisin ärevalt teed ja kogusin rongi enda taha. Tundsin end kui vedur, kes haagib endale vaguneid külge. Kui rong juba liiga pikaks kasvas, tegin peatuse bussijaamas ja lasin vagunid mööda. Et siis mõne ajapärast seda sama korrata. Targem oleks sellise ilmaga kodust mitte välja ronida. Aga paraku minekuhetkel polnud teeoludel ja ilmaoludel häda midagi. Ja üks käik minu to do listist on tehtud.
Kuna hetkel on see to-do list üsna kirju ja pikk, tunnen end pisut samamoodi nagu eilsel maanteel: vedur, kellel sõidavad tsuhh-tsuhh erinevad käigud ja olengud järel. Iga päev on vaja kusagile minna, raske on järge pidada ilma paberi-pliiatsita ja veidi ärevaks teeb.  Sest kui on koguaeg kiire, siis tundub, et tahaks natuke rahu ka.  Kõlab hädaldamisena, aga tegelikult olen siiski rohkem rahul kõikide võimaluste pärast.  

Põhjust hädaldada oleks ka hiljuti valminud kudumi üle. Ei tule mul need asjad enam nii välja nagu tahaks. Tahtsin pikka kampsunit, välja tuli vaat et mantel. Tänaseks olen seda mitu korda proovinud ja selga harjutanud, et mõte hakkab juba leppima sellise pikkusega. Ma ei teagi, miks see lõng pärast veest läbi käimist nii palju pikkusesse venis. Lõng on mingi villane, mis villane, täpselt ei teagi, sest ostetud on see 6.- euri eest taaskasutuspoest. Kui ma nüüd veel harjutan oma mõtet, siis võib olla olen lõpuks oma kudumisega rahul ka. Tegelikult ju hea soe seljakate. Ja üks lõng minu to-do lõngavähendamisprojektis vähemaks kootud.😏

Teisipäev, 5. detsember 2017

Nädalake ja katteta lubadus



On seegi nädal kole kiiresti mööda läinud. Vaevu jõudsin täheldada ja talletada seda olemist.  Mida ma siis õigupoolest teinud olen?  Esmalt nagu ei meenugi. Kogu aeg olen igatahes midagi teinud, niisama vahtinud enda teada ei ole. Kui jätta välja arvutis-telefonis veedetud aega.
Kui aga hoolega mõelda, siis meenub et keetsin ja tükeldasin, koristasin ja kaunistasin. On alanud jõulueelne aeg ja oli absoluutselt õige aeg jõulunänn kappidest väljakraamida. Nii et jõuluvanad, päkapikud, sussid hopp-hopp ritta ja on ilusam istuda küll. Päkapikutasin ka endiselt. Kuigi meil oli isegi juttu sellest, et aitab vast küll juba. Aga siis leidsin juhuslikult kotist sinna unustatud väikese kommituutu ja sussi sisse see potsatas. Seega ei aita veel.
Korraks oli talv, isegi mõned ilupildid tegin selleks puhuks. Õige pisut oli vaja ka kuurieest lund lükata ja ühe õhtu pääsesin puhtamate koerakäppadega. Aga ilus oli. Märga lund mätsis vastu suvemaja seina ja sein oli lumest valge. Õnneks ei olnud asja liiklusesse.
Unetundide arvelt olen viimased kolmapäevad vaadanud ETV2 hilisõhtuseid filme. Isegi väärib küünlaid see vähem und. „Elle“ oli küll kohati vastik, aga pooleli ka ei saanud vaatamist jätta. „Lõvisüdamed“ – sellele filmile mõtlen täna ka veel.
Esimesel advendil käis esimene lapsuke koera kallistamas. Peale selle korrastas meie medikamentide karbi.  Mõned rohud olid minu meelest alles hiljuti vajalikud olnud, aga selgus et need „vajaminevad“ olid ka nii paari-kolme aasta tagused. Preemiaks revideerijale olid pannkoogid ploomimoosiga. Kui külmkapp on tühi nagu poissmehel, siis piima ja paar muna peab seal ikka leiduma, mis päästsid seekord päeva. Nii on, et kui oledki ajutiselt natuke nagu poissmees, siis hakkad ka toimetama nagu poissmees. Minimalistlikult, püüdes vähem vaeva näha. Kui terve pere kodus, siis tekib ka valmidus vaeva nägemiseks. Kui aga mugavamalt saab, siis nii ta läheb.
Ees ootab kibekiire aeg. Sest iga aastane lubadus, osta kingid jaanipäeval, pole mitte üks raas jõustunud. Kes küll annab neid katteta lubadusi, pole üldse minu moodi.