Kultuuriakava

Nüüd kogetud kultuuriakavast. Ikka nii enda tarbeks, enda mälumärkmeteks :)

„Orpheus allilmas“ Ingomar Vihmani lavastuses Ugala teatris meeldis, kuid ei saa öelda, et väga, aga siiski pigem meeldis. Eriti näitlejate Triinu Mereste ja Rait Õunapuu etteaste. Lõpplahendus oli vist liiga kunstiline, jäi taipamata, et mis see nüüd oli. Aga küllap see on  minu probleem. Ugalaga mul tegelikult suhet ei olegi, sest remondieelsel ajal olen seal käinud vaid korra. Seega ei oska ma võrrelda interjööri, kooki ja kohvi enne ja pärast remonti. See praegune oli küll kena, kook maitsev ja kohvi jätsin pigem joomata. Üllatama pani teatrialgus kell 17, olen nii harjunud 19.00ga, aga koju pisut varem oli küll hea saada. Ja näha-kogeda oli ikka hea.

19.00 algas kontserdimajas Canzoniere Grecanico Salentino, Itaalia pärimusmuusika kontsert, mis eristus tugevalt tavapärasest ja harjumuspärasest popist-rockist. Minu lemmik häält kandis Giancarlo Paglialunga, kes mängis ka tamburrieddhut. Keerulise nimega mehed-naised ja sama keerulised pillid, kuid see meloodia, mida nad kambapeale tekitasid, oli võimas. Lisaks temperament, mis ei jätnud meid tuimi eestlaseid vaikselt vaatama. Poole etenduse pealt paluti püsti tõusta ja kaasa tantsida. Esialgu vaadati ja piiluti saalis ringi, kuidas ülejäänud inimesed käituvad. Enamus vihtus tantsida, mina ka.

Õnneks on nii, et ka maal toimub mõnikord midagi, alati ei pea toredast sündmusest osasaamiseks linnapoole sõitma. Seekord sõitsime Paadremaa külla, kus sealses rahvamajas esines Daniel Levi. Väike rahvamaja, mis saab ilmselt väga harva kasutatud, oli soojaks köetud, väikene müügilett tee-kohvi ja miskit põskepistmisega oli kohale korraldatud ja pidu missugune. Selline ehe, armas ja soe, mis kiirgas muidugi Danielist ja eks ikka toimumispaigast ka.  Sõin ja jõin seal minagi ning oma häälegi sain kõlama panna koos teistega. Jõulutunne saabub ka jõululauludest. Keeruliseks osutus pilkases pimeduses õige koha ülesleidmine. Aga pärast pisukest pusimist leidsime.

Jõululõunaid on ka sissevohmitud juba enne jõule mitu. Söögid kuuluvad kunstiliigi – toidud – juurde. Enamasti pakuti traditsioonilist jõulutoitu: kapsad, vorstid, seapraed, kuid ühel olengul sai ka kaunilt kujundatud (teate neid kastmetriipe ja tunnet, et taldrikul nagu ei olegi peale kaunistuse midagi) rooga maitsta. Pole vist väga veider, et  maguskartulit sain esimest korda elus maitsta. Mulle igatahes maitses ja võiks õppida ise ka mittetraditsioonilisi toiduaineid kasutama.