Piparkoogi tüdimus ja kuuse kannatus

Koos jõuludega oleks nagu midagi erilist otsa saanud. Selline tunne jõuab pärale alati pärast jõule. Kuigi pidulikkust ju veel jätkub: ees on  uus aasta ja kolmekuningapäev.

Ka sel aastal olime traditsiooniradadel ehk teisisõnu läksime oma kodust mehe vanematekoju. Sõime, jõime ja lunastasime kinke. Otseselt jõuluvanausku on meis aastaga kindlasti vähemaks jäänud, lapsed kasvavad ja see usk muutub koos kasvamisega. Kuid pakiusku oleme ikka: ikka on tore pakki saada, ka siis kui mõnikord saab väita, et pole tarvis niipalju kinke. Nende lunastamiseks tuleb meil demonstreerida oma oskusi kas luuletuse või mõne muu etteaste näol. Nagu ikka, on tüdrukud selles suhtes tublid, aitavad hädasolevat meesperet kah. Nii sain laulda mitu laulu, kord enda eest, siis isa eest ja lapse eest kah. Seda ikka eesti keeles, puberteediealistel kippusid domineerima inglisekeelsed luuletused. Aga eks luuletus on luuletus. Mina saan nüüd ohtralt teed juua, kooki küpsetada ning noorenduskuuri tarvis protseduure teha.

Koduste jõulude heaks tegin piparkooke retsepti järgi, mille olen üleskirjutanud kusagil keskkoolipõlves. Retseptist saab tervelt 5 kg tainast. Mäletan kuidas me küpsetasime vennaga seda 5-e taignakilo, tema vahvliküpsetajaga, mina rullisin ja vormisin ning lõpuks oli ikka suur piparkoogitüdimus peal. Seekord sain kogemata need 5 kilo tainast. Tahtsin teha pool kogusest, aga tähelepanematu nagu ma mõnikord olen, juhtus nii, et suhkru pruunistasin 2,5 kg jaoks ja ülejäänud ained lisasin kogemata 5 kg tarvis. Et seekord pääseda piparkoogitüdimusest, tegin koogigi piparkoogitainast ja jagasin osa laiali kah.

Möödunud jõulupiparkookide meisterdamise ajal rullisin savisüdameid. Olen need aastajooksul kõik laiali jaganud. Tegin uued mõttega, et saavad kuuseehteks. Seekord aga sai kuusk kaunistatud ilma minuta ja seega ka ilma minu südameteta. Nii et ka järgmisel aastal on mida laiali jagada.

Kuusk sai meil sel korral aga selline väga kaharake ja laia joonega, nii et tal ei olegi toas suurt tegu ega nägu. Metsas näed ühte ja kodulagi ning seinad loovad jällegi teise pildi. Seega ei olnud mul tahtmist seda kuuske nii väga ise ehtida ning mingitki stiili talle külge sobitada. Kannatan selle kuuse seekord ära 😂

Nii et piparkoogitüdimus ja kuuse kannatus. Aga jõulud olid ikkagi toredad.