Hakkasin heietama ehk ehe elu käib kauge kaarega

Vaatasin poisitoas Õnnet (Õnne 13), seekord kakis seal lehm. Mõtlesin, et meie poisslaps ilmselt sellist pilti ehedalt näinud ei olegi. Kuid eksisin, nad olevat kunagi klassiga farmi ühiskülastuse teinud. Arvata on, et seal selle aja sees mõni lehm ikka kakis ka. Ehe elu käib kauge kaarega meist mööda. Sellist tõeliselt ja päriselt asjad jäävad aina kaugemale, kaasa arvatud lehmakoogid ja kanakaka. Isegi maalapsele võib lehm, lammas, siga ja kana olla täiesti seninägematud loomad. Metsaloomad on kindlasti rohkem nähtud kui talulauda loomad. Metsaloomade vaatepildile võid lihtsalt kogemata kombel koperdada, kui näiteks lähed metsa luusima, või jooksevad kitsed, rebased, jänesed kusagil põllul ja autoaknast juhtud märkama. Näiteks eile kalpsas üks põder üle tee, õnneks oli juht kärme pidurdama, muidu oleks juhtunud õnnetus. Nii et põtra maanteel võib nüüd sagedamini kohata kui lehma põllu peal.

Enam ei taha ei mina ise, ega ka meist enamus, tunda ja kogeda seda ehtsat elu, sest sellel ehtsal elul on küljes higi ja vaeva maik. Minu kodus peeti loomi ja rügati hommikust õhtuni: loomade talitamine, lehma lüpsmine, sõnnikuvedu jne. Need tööd ei lõppenud iial. Eks meid, lapsigi sunniti tegema, ja mõnikord, tegelikult peaaegu alati, oli see nii tüütu. Ilmselt oleks tüütu ka täna, kui nüüd peaks näiteks lehma lüpsma. Kusjuures aega nagu ka ei näi selleks enam olevat, sest meil, meie väikeste töödega, on ka koguaeg kiire. Mina küll ei jõuaks lehmi lüpsta, lapsi kamandada, sigu sööta, lambaid ajada, peenraid rohida, igal õhtul perele süüa teha ja samal ajal ka tööl käia. Minu ema suutis. Nii et meie, järeltulevad põlved, oleme palju viletsamad, laisemad ja ma ei tea, mis kõik veel. Kuigi ma kahtlen, et ema oma töökoorma üle just väga rõõmus oli, sest rõõmu tundmiseks peab ka aega olema. Hiljem, kui kodust hoolt jäi vähemaks ning pensioniiga oli käes, siis ta ilmselt nautis ja rõõmustas oluliselt rohkem koduse majapidamise üle.

Vaatamata sellele, et endal näib ka koguaeg kiire olevat, on siiski minul aega rõõmustada küll. Hetkel rõõmustan kasemahla üle, mida meie kodukased juba vaikselt tilguvad. Vähemalt see on ehe ja ehtne ja mahe ka ;)

Oma kast ja tahtmised

On taas veidrate unenägude aeg. Milleks muuks saab nimetada unes nähtud raamatu autori nime, mis koosnes ees- ja perekonnanimest (mida ei mäleta) ning kahe nime vahel oli väljakirjutatud määratlus: kuulub teise kasti (näiteks Mati teine kast Kuusk). Nagu India kastisüsteemis, aga millegipärast ma ei usu, et sealgi on inimese ees- ja perenime vahel selline teave. Ei tea kust tulevad sellised mõttevälgatused, sest "Shantarmi" ei ole ma hiljuti lugenud, Epp Petrone kivikultuse peale ei ole mõelnud, rääkimata India muusika kuulamisest või filmide vaatamisest.

Oma päritolult ja meie elukorralduse juures olen ma ilmselt üsna keskmisest kastist, kes kõrgustesse ei küündi ja madalale ka ei lange (vähemalt loodan mitte langeda). Ajan oma asja, saan oma sissetulekunatukese ja majandan end ära ning nõudmised elule ei ole ka nii väga suured. Kuigi, mõnikord ikka tahaks natuke rohkemat küll, kui tegelikult saan. Soojale maale tahaks praegusel aastaajal minna, tihemini teatris, kinos, külas käia, riidedki võiksid garderoobis sagedamini vahetuda. Siis on mul ammuseks unistuseks lillelaud ja ilusama väljanägemisega köögi valamu, pliit ja pesumasin vajaksid väljavahetamist. Siis kuluks ära paar uut vaipa, oma buduaar, blender, uus põrandalamp ja midagi kindlasti veel, sest mõte ju töötab ja see mõte loob ka uusi tahtmisi. Aga olen loomult siiski leplik ja lepin sellega, mis on. Oma-enda kastikeses, oma-enda tahtmistega.

Lumikellukesed ja mälukene

Lumikellukesed on minu lemmiklilled, ja seda juba kaugest lapsepõlvest saati. Praegu nad juba õitsevad ka meie õuel ja hea meelega vaataks-imetleks neid kohe iga päev, aga….minu väikesed jalakesed kipuvad veel mudasse kinni jääma. Eile siiski venitasin end läbi sopa ja uurisin veidi, mis meil siis veel kasvada võiks. Nupsukesed juba tärkavad. Naljakas on see, et talv on mälust kustutanud kogu möödunud suvise lillemajanduse. Enam ei mäleta, kuhu ma midagi istutasin. Mäletan küll, et sain kellegi käest ühed lilled ja siis veel kellegi käest teised lilled, aga kuhu ma nad panin?  Eks siis tuleb oodata ja vaadata, kuniks lilled endast ise teada annavad. Olen vist selles eas juba, kui paremini töötab kaugmälu. Ja plaan, plaan peab olema, kõik kirja, paberile, arvutisse või kuhu iganes.

Aeg-ajalt kangastuvad siiski ka hiljutised mälupildid. Täna hommikul unelesin voodis, nii teadvel ja uneloleku vahel ning ma äkki teadsin, kes on see naine, keda nägin ühes käsitöötoas. Kusjuures selles käsitöötoas ei paistnud temas üldse mitte midagi tuttavlikku, täiesti võõras, esimest korda nähtud inimene. Hommikusest mälupildist kaevus aga välja, et tema on minu hea tuttava tuttav ;)  Nii et ajus on ikka kõik olemas, aga millegipärast ei tule vajalik (või mitteniivägavajalik) sealt enam alati välja. Või on siis sinna kõvakettale salvestunud seiku ja kogemusi nii palju, et kõigega ei jõua (pole vaja) lihtsalt tegeleda. Õnneks on lumikellukesed tugevalt talletatud ja on muutumatul kujul (lemmikud) mälus alles ;)