Neljapäev, 31. märts 2016

Tähestiku parim täht



Eilsetest uudistest jäi kõrvu, et meil on nüüd e-ninad ka olemas. Mis järgmiseks?  e-pead, e-pepud, e-söök ja jook :D E-mõistus nagunii. Tuleb välja, et E on tähtsaim täht tähestikus.  Ega ma kõigist neist e-dest aru ei saa, aga elu on uskumatult mugavamaks küll läinud. Ja kui mõni neist e-dest siis rikkis kasvõi natukeseks ajaks on, siis on paanika majas olemas.
Kui mees e-sigaretti proovis, siis ei saanud ma kuidagi sellest e-st aru: mis selle e sinna sigareti ette annab. Kas seda saab siis arvuti taga laadida? :D Või teeb see lõhnatu suits tema e-ks, sest toss on ka ainult sümboolne? Või laaditav vedelik on e ? Vaat kui palju saab üks ilma e-deta (väheste e-dega) küsija küsida ;)
Kasest voolab mahla ilma e-deta. Vähemalt sellest kodukasest küll ;) Parim jook selles kevades.
 

Teisipäev, 29. märts 2016

Head ei ole kunagi liiga palju



Häid sõnu ja tunnustamist on väärt meist enamus ja ilusaid sõnu ei ole kunagi liiga palju s.t inimesed meie keskel, kes teevad oma igapäevast tööd nii hästi kui oskavad, vajavad küll märkamist. Õnneks on loodud ka Hea teeninduse kuu, ehk siis vähemalt aastast korra märgatakse neid, kelle käte läbi me omale eluks vajaliku toidu ja mitteniivajaliku nänni koju tassime.
Ma olen täiesti veendunud, et kunagi aastaid tagasi ostsin oma kaubad, maksin arve, tänasin ja oligi kõik. Mulle näis see kassapidaja poolne tervitus ka kuidagi väga võõras. Pigem oli ta nagu robot selle liini taga, kes lihtsalt asju tõstis ja piiksutas ning raha sisse kasseeris. Minu poolt mingit suhtlust küll kunagi ei tekkinud. Aga inimene areneb või arendavad elusündmused. Täna ma mõtlen paljudele asjadele hoopis teistmoodi. Millegipärast on nii, et kui miski on raputanud, siis oledki nagu unest ärganud ja ärganud on ka kaastunne, tunnustamisevõime, märkamisevõime. Võib olla peaksidki kõik mingil moel raputatud saama ?!
Eilsel  toiduostmisel Selveris ma kohe pidin kiitma teenindajat. Olen kindel, et ega neid lipikuid ei viitsi eriti keegi täita küll, kui on tarvis kähku-kähku oma kraami kotti ajama hakata. Kuid minu kiitmine lõppes sellega, et ka minust järgmine ostja täitis selle kiitmise lipiku. Loodan et ka ülejärgmine ja ülejärgmine.
Kiitmised sellega aga ei piirdunud. Nimelt käisin ka veel juuksuris. Minu omapäraks on vähe pehmeid juukseid. Mul on olnud oma juuksur, aga vahelduse mõttes käin ja katsetan uusi kogemusi ka. Üldiselt olen ma rahule jäänud oma soengutega, aga seekord jäin eriti rahule. Tavaliselt on nii, et kusagil soengu poole tegemise peal tahaks juuksurile öelda: aitab küll, sest see viimane viimistlus läheb tavaliselt minu maitsest mööda. Mulle ei meeldi, kui juuksed tupeeritakse üles ja siis karv-karva haaval sätitakse neid soenguks. Seekord sain aga sellise kerge ja hoopis teistsuguse soengu, mis oli minu eale selliselt kohane, et tunnen end kohe mitme aasta jagu nooremalt. Nii et ka juuksuris sain oma kiidusõnad välja öelda, loodan et ka järgmine klient tegi seda.

Esmaspäev, 28. märts 2016

Siider



Mida aasta edasi, seda raskemaks muutub lapse kodust välja kangutamine. Ikka tükk veenmist ja selgitamist, et miks ja milleks see hea on, kulub ära, enne kui end ollakse nõus riidesse panema ja kaasa tulema. Samas lõpuks jäädakse siiski sellega, mida kuuldi ja nähti, rahule. Seekord tuli hullul emal mõttesse minna kohviringile ümber Soomaa. Ei ole just jah eriline ahvatus teismelisele, aga  minu arvates on vaja kogeda peale arvutiekraanil kajastuva midagi muud ka. Vähemalt seekord läks õnneks ja oleme nüüd kursis siidrivabriku tööde ja tegemistega, mille puhul andis just vau-elamuse see maale tulek ja tohutu tehtud töö.
Kodus on meil aga oma siider, s.t panime esimest korda kase mahla jooksma. Jookseb teine juba üsna usinasti. Mahl maitseb imehea ja üks igapäevane väike tore kohustus on juures – turnida kaseni ja täis ämbriga ilma kukkumata tagasi ka. Nimelt teekond kaseni sisaldab trügimist läbi võpsiku. Aga olengi kogu aeg hädaldanud, et liikumist on nii vähe, seega  kulub see turnimine täiega ära ja võtan selle rõõmuga enda kohustuseks. Kuigi mäletan, et lapsena oli see ikka laste kohustus. Nüüd on aga ajad teised ja eks me kõik muutume koos ajaga. Aga mõnikord kangutaks ikka lapse endaga kaasa, kasvõi kaseni. 
Munadepühad olid ka. Seekord puhusin munad koogi sisse ja kestad said endale pidurüü ümber. Koksimise jaoks värvisime ikka teised munad ;)