Pühapäev, 31. jaanuar 2016

Auguga kivi



Ühel hommikul linnapoole vurades tõdesid Sky plussi mehed, et põhikooli aeg on lastele ja emadele raske aeg. Jutt jätkus isade ümber, et kas siis isadele ei olegi. On sellega kuidas on, aga emad reageerivad kindlalt kõigele suuremalt kui isad, vähemalt väikeste poiste olemise suhtes. Emad satuvad ka suuremasse vasikavaimustusse oma lapse tegemiste ja leidude suhtes. Mina olen märganud, et poisil on silma põnevatele pisiasjadele ja eks ta on juba väikesest peale vedanud koju loodusest sellist nodi, mida ma isegi tassin, näiteks kive. Mõnikord olid tal taskud põlvini kivide raskuse all.
Minuga on ka nii, et kui on ikka põnev kivi, siis selle ma koju tassin. Näiteks Riiga sõidul võib läbi puudesalu vilksatavast pikast mererannast leida ilusaid lapikuid kive. Kaugemad kivid on meie kodus ookeani äärest. Kõige toredam kivi on aga poisi toodud, selline tore auguga, nagu loodud pliiatsit hoidma. Kivi ise oli täiesti tavaline valge kivi (ka kividel on liigid, millest ma muidugi midagi ei tea). Leidsin ühed akryl värvid ja pintseldasin kivi üle. Kui ma midagi üldse joonistama hakkan, siis alati kangastub mul silme-ees selline lille motiiv. Kujutlusvõimel lihtsalt ei ole rohkem võimeid vist :D Laste lapsepõlvest on alles üksjagu väikeseid vidinaid, nende hulgast valitud känguru sai liimitud moment krystal liimiga peale. See on nagu sümboolne ootaja, ootame õhinaga sõnumeid kängurutemaalt.



Teisipäev, 26. jaanuar 2016

Õhtutuled akendes



Tean, et ma ei ole ainuke, kellele meeldib õhtutuledes akendesse pilku visata. Ilmselt meist enamusele meeldib. Ikka tahaks näha teiste elude sisse, kasvõi natukenegi, kardina varjust, üheks viivuks. Kusjuures mõni varjab oma koduse elu paksude kardinate taha, teised tõmbavad ruloo ette, kolmandad lasevad läbi õhulise pitskardina aimata elu ja neljandad elavad avalikult, ei mingeid kardinaid ega ruloosid. Otseloomulikult on neist neljandad minu lemmikud :D Loomulikult ei käi ma akende taga passimas, aga õhtuvalguses mööda linnatänavaid kõndides kõnnin pea viltu ehk pilk on pööratud akende poole, ja seda juhtub harva, liiga harva, kõnniks ja vaataks rohkem, kui oleks teised võimalused.
Oma kodus ma ei pea midagi varjama. Mulle tegelikult ei meeldigi kinnikaetud aken, tahan avatud vaatevälja, kardin piiraks seda ning ma tunneksin end ahistatuna. Sellepärast on igas toas meil kardinad pandud nii, et väljavaade on vaba. Üks ammune sõbranna käis kord külas ja arvas, et jummel, sul polegi kardinaid ees, vargad näevad, mis sul toas on ja siis hea sisse tungida. Mina aga arvan, et paksude kardinate tagune võib samuti uudishimu äratada. Olgu sellega kuidas on, aga seni on piilunud vaid metskitsed aknast sisse. Ühel talvel oli nende sõrajälgi ikka väga sageli õues. Üks võõras kass piilus ka kord verandaaknast sisse. See oli tõeliselt koomiline vaatepilt: istus ja vaatas, et mis siin peres ka tehakse :) Kui oleks kardinad ees olnud, siis kassi uudishimu oleks ka jäänud rahuldamata :P
Kusjuures ka enda õhtutuledes akent on väga tore vaadata, kah teler missugune – midagi on nähtaval ja miskit jääb ka varjule, kujutlusvõimele.
 

Pühapäev, 24. jaanuar 2016

Täiskuu ja kodune olemine



Täiskuuaeg on unenägude aeg, mil unedes on igasugust jampsi, sõna otseses mõttes. No kust sai minu unemaale ammu-ammu-ammu surnud naabritädi, keda ma tegelikus elus ka ainult paar korda ehk olin kohanud. Ta oli kodune inimene, väljas ei käinud, asju ajas mees ja mina nägin teda vaid siis, kui lapsena marti-katri jooksime. Nüüd oli ta aga minu unenäos täiest tegev. Isegi üles ärkasin öösel sellepeale. Jõudsin vaid mõelda, et küllap tuleb ilmamuutus ja jäin uuesti magama. No ja täna ongi käes see muutus, näeme nüüd tuisust talve ka.
Muidu pole aga mingit muutust. Pigem on kõik stabiilne ja ongi hea. Kodust nii väga välja ei kipu. Tegelikult ikka kipuks ka, aga talvel kulub selleks liiga palju energiat, nii et las olla, tegelen koduste toredate asjadega. Ja neid asju ikka jätkub. Eile olin lihtsalt. Enne seda küpsetasin kringli, mille täidiseks sai õunad+kõrvits+kaneel ja pärast oli raske sellest mööda käia. Eks see küpsetamine on endale ka nuhtluseks, aga juba lõhnapärast peab küpsetama. Pole õige kodu kui pole toidutegemise lõhna majas.  
 Lihtsalt olemine sisaldas aga Eesti Naist,raamatut, telerit, telefoni ja vardaid.
 
Eks see minu blogi kipubki lihtsalt olemise blogiks ära minema, käsitööd näitan üha vähem. Mitte et ma midagi ei teeks, teen küll, aga valmis ei saa. Mõnel asjal on see viimane lihv andmata, ühte asja harutas kass, kui oli mänguhoogu sattunud ja see mul veel tagasitegemata, mõni asi on alles ideedemaailmas. Aga kusagil on ikka kõik tegemised olemas.

Neljapäev, 21. jaanuar 2016

Kalli-kalli

Täna pidavat olema rahvusvaheline kallistamise päev!
Kallistus on tervislik ja teeb õnnelikuks!
Üks limpsti teeb veelgi õnnelikumaks :D

Kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Kindel pole kindel



Seda ma kartsin, et nutitelefoni omamine toob kaasa ka nutisõltuvuse. Siin ma nüüd olen – nii kui üks kõll käib, kohe telefon näppu ja vaja vaadata, kes-mis-kus-millal :D Vaatamata sellele, et ise ma ühtegi mängu ei mängi, ei telefonis, ega ka arvutis, siis saan täiesti aru sellest noorte-laste telefonilembusest. See nagu imeb endasse üsna kiiresti, kusjuures ajataju kaob samakiirest kui vabastad ekraani parooli alt.
Ühte mängu olen ma siiski mänginud, see oli Spider Solitaire, iga päev pidin vähemalt korra ühe tiiru ära laduma. See oli mul isegi ennustamise eest, et kui saan tiiru hästi laotud, siis läheb hästi ja vastasel juhul kehvasti :D Selline usk oli. Tänaseks olen selle maha jätnud, kuna uues arvutis ei ole minu õnneks (õnnetuseks) seda mängu sees ja selle hankimisega ei ole hakanud vaeva nägema. Panen siis teistsuguseid endeid tähele ;)
Kui aga telefoni juurde tagasi minna, siis enne nutitelefoni omamist olin üsna kindel, et pilte tehakse fotoaparaadiga ja mina telefoniga pildistama küll ei hakka. Ja mida ma nüüd teen, käin ja vaatangi asju pilguga, et kas sellest saaks huvitava kaadri :D Eile näiteks pildistasin kuud läbi oksavihu. Silmaga vaadates oli see selline müstiline vaade, pidin kohe ühe klõpsu tegema. Välja tuli selline pilt, mis tõestab, et õhtud on ikka jätkuvalt mustjalt pimedad, kuigi lootusekiir valguse poole juba koidab ;)

Esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Lumiselt ilus



Läheb lumiselt. Väljas on vapustavalt ilus, seda pitsi, millesse puud on mähitud, ei jõua ära imetleda ja pildistada. Esimese suusasõidugi olen ära teinud, nii et see talv läheb ikka tõelise talvena kirja. Ega ma mingi suur suusataja ei ole, aga ka sellisel tammumisel on oma võlu, väikese koormuse annab ka ja lumiselt ilusat loodust on alati meeldiv vaadata.
Laupäeval sattus pere noorim ilma minu sundimata (üllatus, üllatus) oma sahtleid ja asju revideerima, s.t korda looma. Minu pikaajalised soovitused ei kõlanud siiski kurtidele kõrvadele, võttis aega mis ta võttis, aga korda sai ja tore oli ka. Hüppasin minagi kampa ja üheskoos sai läbiharutatud kõik pliiatsid, kõik topsid, sahtlid, külalismängijate mänguasjad. Ära viskamiseks saime ka midagi ja usun, et temalgi on olemine teine. Minul küll on. Võib-olla selle koos koristamise pärast. Või siiski Musta notsu ja Aliase pärast, mida sai koristamise jätkuna mängitud.