Kahekümnekuues

 

* Täna ma mõtlesin, et miks hakkab inimene, kes loogiliselt mõelda ei oska, juhiks. Kes lisaks loogikavaesusele mämmerdab ja mökitab, end väljendada ei oska, konkreetne ei ole ja laseb teiste aega ka tuulde. Aga ju ta saab niimoodi ikkagi hakkama, sest ka temal on ülemus ja kui sellele ülemusele kõik sobib, ju siis on. Igatahes mämmerdan minagi, aga annaks jumal mulle oidu ikka oma liistude juurde jääda.

* Uhkustasime täna suguvõsa teemadel. Ega ju sellest suguvõsast nii väga palju ju ei teakski, kui poleks geni. Nii sain ka oma trumbi, Kontaveit, välja tuua. Mis sellest, et mitu vanavanavanavanavanavana…. on ees, aga ikkagi. Üks kirjanik ka lisaks. Mitte et minul sellest midagi muutuks, aga :D

* Inimene tahab kogu maailma ära mõtestada, lahti seletada, selgust saada, aga see ei ole kindlasti võimalik. Isegi meid endid, inimhingi, on võimatu päriselt mõista, ei oska ennastki mõista. Tulid sellised filosoofilised mõtted. Võib olla ajendatud vestlusest tütrega. Ei tea, näe, siin see mõtestamise oskus nüüd on. Aga pisikese piiga silmad särasid nagu päike, kui talle lasteaeda järele läksin, ta ei osanud mind oodata. Elu armsamad hetked.

* Nende poolt pakutud und ma vastu ei võtnud. Miks, ei tea. Tahtsin küll, aga ei tulnud välja. Hästi tuli välja hommikupuder, laps sõi suurte lusikakuhjadega, ning puzzle kokku panemine. Käisime vaatamas uut Ringi, spaa moodi koht Õismäel. Lasteala oli seal vahva ja saunad ägedad, neid ikka oli valida üsna palju. 

* Meie vestlus kiskus pisut neid vanu haavu lahti või õigemini tuletas meelde asju, mida mäletada ei taha. Kuid võib olla ma toona ei saanud arugi, et olen haavatud ja sellega seoses ei osanud-ei saanud ma edasi anda endast seda, mida oleksin pidanud. Võib olla oli see nii?

* Lahkunut ära saates meenuvad kokkupuutepunktid, tema olemus, naeratus... Pisarad tulid ka, küllap enda pärast, sest selline sündmus on otsene kinnitus sellele, et meil kõigil tuleb minna, ja sellele on kurb mõelda, sest maailmas on niipalju ilusat, veel nägemata asju, tegemata tegusid. Tema eluisu aga rauges tasapisi, see isu oli füüsisega võrdes. Kui füüsis ei võimalda enam kogeda, tunda, siis tegelikult tema vaim oli kõigele vaatamata visa, kuid siiski mitte rauast. Kõik oli väärikas ja kena, arvasime meie, siiajääjad. Küllap oleks temagi rahule jäänud.

Kahekümneviies

 

*Võin mõelda et polegi täna õhtul õues midagi tarka teha ja siis möödub ikka paar tundi midagi ümber istutades, miskit kastes, miskit tõstes. #maanaiserõõmud

* Nädalavahetuse märksõnad on töö, töö ja veel kord töö. Kartulid, puud, oad, seened, kurgid, lastele kraami kaasa pakkimine ja remondi ühe faasi lõpu lähenemine, ehk teisisõnu, mingi asjad said omale kohale tagasi pandud. Tükk maad kergem kohe, et miskit on kukilt ära.

- Naljakas on see harjumise jõud, kõnnin päevas ikka veel mitu korda külmkappi vale koha pealt otsima. Selle paari kuuga, mil ta seisis ajutiselt mujalt, jäi teekond nii jalgadesse, et tatsan seda rada kindlasti veel. Muidu on aga stabiilsema eluperioodi algus vast. Tegelikult ma lausa igatsesin seda rutiini ja vaiksemat aega, mil siia-sinna traavimist vähem. Selle tähistamiseks võtsin kera ja vardad ning alustasin soki kudumist. Küllap neid talvel ikka kulub.

*Täna oli keha nii raske-nii raske, üleeilne pingutus kandis ka selles suhtes vilja J

* See aasta on mind õnnistanud ooperitega. Õnnestus Endlas Tuhkatriinu ooperit vaatamas käia. Totaalselt teistsugune etendus oli. Juba fuajees võtsid vastu neli frakkides noormees, ja etendus algas tegelikult sealt. Mina ei saanud esialgu aru, aga kui nägin, et saab Tuhkatriinu kristallkinga proovida, haarasin ka võimalusest. Noormees võttis käevangu, teised kolm esitasid mulle tervituspiruetid ning mind pandi toolile istuma ning üks noormeestest proovis mulle seda kingakest jalga. No ei läinud :D Üllatav, et pärast olid kõik need kingakese proovijad ka  etenduse sees, ehk siis üks osa etendusest. Kiidan ennast siiani, et ma ikka tegin seda, nii vahva üllatus oli. Ooper ise meeldis ka, just lavastuse poole pealt. Et nüüd printsi tüdruk mängis, oli üllatav ja võttis mingeid ilusaid unelmaid maha. Ma ei saanudki aru, kas see oli mingi lesbi-prints. Igatahes teda nimetati printsiks. Olen küll absoluutselt salliv inimene, aga… J Igatahe oli üllatusi täis etendus ja selle tuules saab mõnda aega rõõmsalt purjetada.

* Täna olid südamlikud vestlused päeva peateemaks. Selle Ingvar Villido Lilleoru teema valguses paistis kuidagi väärtuslikum see, et võid ju ennast tühjaks rääkida ka kolleegile, sõbrale, elukaaslasele. Selleks ei pea kusagile raha eest rääkima minema. Ega siis raha seal vahel ei parenda asja.

* Satas jälle vihmakest, müristas ja välku lõi. Tundub, et see suure soojaga suvi on nüüd otsakorral.

Kahekümneneljas

 

*Maa on nii märg, et jalgeall lirtsub. Samas õues on suht soe, ja kõpitsesin õhtul lillepeenarde kallal. Pärast vaatasin mitu tundi telefoni. No ütle nüüd ajaraiskajat, ega ma seal midagi asjalikku ju ei teinud, lihtsalt vaatasin ühte vlogi, teist vlogi ja kolmandat vlogi. Mind inspireerivad need noored jutustajad kasvõi koristama. Kuid kahjuks oli kell palju, seega läks saadud inspiratsioonilaks raisku 😀

*Oleks meil üks kitseke, saanuks ta palju rohtu süüa. Muru kasvab selle sooja ja vihmaga ülihästi. Olin sunnitud niidetud muru kokku riisuma ja komposti vedama. Kitsekest meil ju pole.

*Terve Eesti ehitab vist. Mul oli aega ehituspoes aega veeta, sest mu küljeluu unustas, läks koju seda unustatud asja üle vaatama ja mina jäin poodi aega parajaks (loe: vahtima) tegema. Oma vaatlusel tuvastasin, et väga suur külastajate inimgrupp olid noored pered, isa-ema, 2 või 3 last. Valiti laminaati, põrandaplaate jm vajalikku, isad tähtsalt koguseid arvutamas, emad lõplikku valikut tegemas ja lapsed arvasid ka midagi, aga enamasti ajasid oma muud valikut peale või hüppasid siis niisama. Selle peale ajamisega jäi kõrvu déjà-vu-na ühe ema vestlus lapsega, kus ta mainis ka asjade rohkust ja kokkuostmise vähest mõttekust. Mina premeerisin end ootamise eest ilusa siilikübaraga. Õue ju ikka võib lilli juurde osta 😀

*Sõbranna käis lobisemas ja meil oli vähe aega, seetõttu me jutud olid nii seinast seina ja jäid kuidagi poolikuks, sest mõtted peas jooksid ülikiiresti ja uus mõte sõitis jälle sisse ja vana teema jäi sinnapaika. Superstaarisaates oli tore kohata ühte tuttavat nägu. Ja ega ma ei suutnud jäätist, mis kapis oli, söömata jätta. Hea oli 😋

*Vaatasin oma andmeid riigiinfosüsteemides, sest kunagi oli mul ka hot-i postkast, seega  otsustasin kontrollida, et kas mu andmed ikka on muudetud. Digiloos leidsin oma rahvuse: abasiin.

*Olen nüüd veendunud, et töö teeb inimese õndsaks. Hakkasin õhtu eel hoovi tänavakive puhastama. Tööriistad olid algelised, seega võttis kõik aega, ja nii saabus märkamatult õhtupime. Oleksin võinud ju pigem lugeda, koera paitada, logeleda. See hoov on meie oma privaatne ala, ja ega see ülemõistuse hullus olukorras ei olnud. Aga lihtsalt hakkasin tegema, töö tulemus oli kohe näha ja tunne endas oli mega hea, nagu oleksin midagi suurt teinud.

*Õhtust üksindust leevendab telefon. Rääkisime maast ja ilmast, seega teemasid jagub, alustades Kaja Kallase juustest, lõpetades koolide sulgemise teemadega. Jäime ikka positiivseks.