33: neljapäevast neljapäevani

 

*Oman kübekest auahnust ja see asjaolu sunnib mind võtma endale ühte ülesannet, mis tekitab minus juba eos ärevust. Kas ma nüüd peaksin üle oma varju hüppama või jääma ikkagi kartuse taha kinni ja hoidma tagasihoidlikku joont. Võitlen siin täna iseendaga.

* Eilne võitlus kandus ka tänasesse, ja võtsin kätte ja panin elus essat korda tõuksile hoo sisse. Laadisin äpi ja olin ise väga happy. Naeratus kõrvuni, tuul juustes tuhisemas – nii ma 3.12 maha kihutasin. Nii väike asi, aga uhkus rinnas pulbitseb.

*Tegelikkuses kulges kõik nii, ärevuseks oli null vajadust. Üritus ei kulgenud päris plaanipäraselt, kuid see teistmoodi kulgemine oligi vist parem. Sobis mulle rohkem. Mis vahe on esineda inimeste ees, kes isutvad ja kuulavad sind ametlikult või inimeste ees, kes on jooksvalt läbi astunud ja kuulavad sind spontaanse tulemise tagajärjel? Ei tohiks ju vahet olla. See viimane variant sobis mulle väga hästi, sest ametlike kuulajate ees oleksin ma kindlasti natukene puterdanud ka.

*Oma lähedastele pean ma alati küpsetama koogi ja tegema kaardi, selle olen ise välja mõelnud ja arvan teadvat, et seda nad minult ootavad ka. Täna sai üks lapsuke aasta vanemaks ja vanana küpsetas ja meisterdas natuke.

Ka ülejäänud päev oli armas. Kõndisime kalmistul nagu Arno ja Teele, ja see oli kuidagi eriliselt rahu toov. Õhtul istutasime viimased maasikataimed, et oleks mida järgmisel aastal oodata ja lastele kaasa pakkida.

*On olnud imeilusad ilmad. Kasutan seda ära ja kaevan pärast tööpäeva nii tunnikese aias. Kui see vananaistesuvi nüüd pikalt kestma jääb, tont teab, kui palju peenraid nii kaevan veel.

* Kuulasin meie valla volikokku pürgijate debatti ja puhastasin viimaseid ebaküdooniaid. Ideid ja seemneid pudenes küll. Üldiselt oli põnev teada saada, mida näevad lugupeetud kandidaadid parandamist vajavat. Kolm seltskonda ajas enam-vähem ühte juttu, neljandat kampa ei võetud.

*Pakiautomaat on tänuväärne leiutis, aga kui jama on, siis mõtlen küll, et inimese käest oleks mul see asi ammu käes olnud. Nüüd käin nagu kass ümber palava pudru, pakk on, aga kätte ei saa. Kirvest ei saa ka appi võtta, sest ei tea, millist ust rammima peaks hakkama. Klienditeenidus lubas tagasi helistada, aga pole seda tehtud. Õnneks ei ole pakis vorstilatt, mis hapuks läheb. Aga no meeli erutab küll.

Õhtul saime kolleegidega kokku ja veetsime lõbusad tunnid mängides tõe küsimise mängu. Selgus tõde, et oleme parajalt patused piigad kõik kordamööda. Ikkagi inimesed! Naersime pisarateni ja seda on vaja. Kuigi et jah, kurb alatoon algatas selle kokkusaamise. Aga nii on, et inimesed tulevad ja lähevad, mõnikord tuleb vana tagasi, aga teinekord tuleb uueks valmis olla.

32: neljapäevast neljapäevani

 

·         Üle pika aja (võib olla kuu, võib olla vähema), tegin kutsa taas õnnelikuks. Käisime jalutamas ja kõndisime kokku 5 km, nii ütles Pacer. Nägime lehmi, ebaharilikult palju autosid, üht kalameest ja surnud ussi. Nende kõikide peale läks kutsa aktsiooni ja mina pidin tema taltsutamisel natuke rohkem jõudu kasutama. Nii et jõutrenn ka see koeraga jalutamine.

·         Rääkisin telefonis pere keskmisega, ta ütles, et mõtleb aeg-ajalt sellele, mida vanaema ütleks selle või tolle peale ja mida ta arvaks sellest, kuidas neil elus läinud on. Lapse avaldus vallandas minus pisarate voolu. Ema ei ole enam rohkem kui kümme aastat, aga ta on iga päev meeles ja teatud daatumid toovad mälestused eriti esile. Ma tean, et ta hoiab silma meil peal.

·         Pakkisin pesamunale kaasa palju kodust kraami ja jagasin õpetussõnu umbes sellises stiilis, et värsked kardulad pane keema kuuma ja vanad kardulad külma vette. Ega see lahti laskmine kerge ei ole. Eriti veel siis, kui too ei tea kindlalt: kuhu, millal, miks.

·         Käsitööpäev, kõigepealt vorpisin 100 silti ja siis puhastasin ca neli kilogrammi ebaküdooniaid. Ei saa öelda, et päeva lõpuks tüdimust ei olnud. Oli ikka küll. Lisaks oli köök seemneid täis, minul pöial kange ning üleüldse tekitas see käsitöö omakorda koristamise tööd juurde.

·         Täna villisin eile lõigutud ebaküdooniatest eraldunud mahla purkidesse. Lootsin selle suure töö peale suuremat vedeliku kogust. Aga ega head kraami ei peagi vist palju olema.

·         Tööl sai palju selliseid asju tehtud, mis olid ootel, koduaega seevastu oli ainult AK ja Pulsi jagu, siis heitsin tudile

·         Hommiku TVst kuuldud infokillud tervise heaolu heaks panid mind traditsioonilisele kõnnitiirule minema. See info ei ole ju midagi uut, aga kui keegi kusagil ei korruta, siis vajub minu motivatsioon end korrapäraselt liigutada, kiirelt ära. Õnneks neid meeldetuletajaid meedias on. Kodus ei sunni mind keegi.

31: neljapäevast neljapäevani

 

·       Vaatasin dok filmi “Siin me oleme” keskse teemaga vanadus ja üksindus. Ma ei ole väga palju neile teemadel mõelnud. See film tõi aga reaaluse kuidagi väga ehedalt kohale. Lähenen ju ka kohutava kiirusega memme-ea poole. Need saate memmed olid igati vahvad, aga ise ei taha uskuda, et jään ka natuke köötsakaks, muutun valjuhäälseks… :D Polegi vaja elada selleks rohkem kui nii kümme ja peale aastat. Kurb hakkas.

·         Vist eile kurb tunne, või mis? tõi tänase peavalu. Olin sunnitud tabletti neelama. Aitas küll.

·         Igasügisene kartulipidu oli täna. Küürutasime nii mis kole, aga töö sai 2 ja poole tunniga tehtud. Huvitaval kombel võttis hilisem köögitoimetus aega viis tundi, muudkui pesin nõusid, kuivatasin, kokkasin, kusjuures midagi erilist ei valminudki.

·         Panin oma ridiküli kraami täis ja sättisime end Seaways laevale. Läksime punaste majade maale. Omast arust ei tunne ma mingit erutust, aga küllap seda hingesopis on, sest ärkasin juba poolest ööst.

·         Laevasõit möödus rahulikult, kuid suht unetult. Ma ei maga ju mujal, kui omas voodis. Sõitsime mööda graniidiga ääristatud teid läände. Rootsimaa on ilus, argiselt ilus, sest peale graniidi on sealne maastik suht sama kui meil. Veekogusid on muidugi rohkem ja majad väiksemad ja tondilosse vähem. Aeg sealmail oli lühike, enamus kuluski sõitmisele. Öö veetsime ühe toreda noobli onkli juures, kes rääkis hästi inglise keelt, oli väga lahke ning see parandas väikesed öömaja puudused kõik ära.

·         Viimased päevad on tekitanud palju meie oma aega, muidu me seda ju ei võta, aga kui meid ühte puuri (loe laeva) kinni panna, siis selline vabatahtlik-sunniviisiline olemine on päris tore. Mina lugesin raamatut, tema magas, aga koos vaatasime merd ja mööduvaid laevu, jälgisime väikest laevalindu, kes hüppas mööda tekki, otsides miskit hamba alla. See linnuke näis küll priireisija moodi. Nii me siis vaatasime ja vaikisime ja filosofeerisime niisama maast ja ilmast. Tuleb ikka ära käia, et saaks paremini olla.

·         Hommikul ärgates oli maa hallaga kaetud. Algab see külmem aastaaeg. Õhtul vedasin kõrvitsalasti hirmuga varjualla. Kahju oleks külmale jätta.

30: neljapäevast neljapäevani

 

·         *Suvi oli nii ägedalt muljeterohke, et nüüd argipäevast seda muljekildu välja rebida ei olegi kerge. Kõik on tavaline, argine. Töö, koer, kass, kodu. Armsalt argine.

·        * Käisin täna võrratus Võiste aiandis. Need inimesed, kes sellise suure asja ette võtavad, on austustäratavad. Ekskursioon aias oli põnev ja tekitas ostmise isu, ja mitme taimega ma koju läksingi. Kodus veetsin mitu tundi istutades, sättides, ümberistutades, sest tahaks ju ka ilusat aeda endale. Mõnikord tunnen, et minu ponnistused on nii mannetud, et ma ei oska lihtsalt. Samas hakkas ikkagi mõte taas tööle ja sealse perenaise õpetussõnad julgustasid kaevama, kärpima. Ilm soosis väga õuetööd ja nii ma istutasin, mõtlesin ja siis istutasin taas ümber.

·         *Veetsin terve päeva olles publikuks väikestele lavastustele. Tore oli kõrvalt vaadata, kuidas inimesed lähenesid neile antud ülesannetele. Elasin niivõrd kaasa, et ühtäkki tajusin, et moonutan ise ka nägu vastavalt võistkonnale antud ülesandele.😂

·         *Tänast päeva iseloomustavad laulusõnad: sõnast ainsast võib tulla riid, kes meist seda siis ei tea, kuid kas kindel, et alati pikka viha kandma peab.

·         *Päev õhtusse veeres kiirelt. Tagantjärgi mõtlen, et mis ma siis tegin, mida mõtlesin, mis korda läks, mille üle kurvastasin, ja nagu ei meenugi midagi. Täiesti tuim päev, vist.

·         *Õhtul oli Pulssi oodata ja enne seda kuulasin Kiige-poisi ära. Jutt jookseb tal väga ladusalt ja ta valdab oma mõtet meisterlikult. Päeval jahmatas üks uudis, mis pani ka pulsi kiiremalt tiksuma.

·         *Tekkis dilemma, milline on hea teatritükk. Kas see, mida jälgid üksisilmi, olles unustanud iseenda või pidevalt mõistatad ja mõtled, et mida nüüd selle või tollega öelda taheti. Käisime küünis Jõge vaatamas. Mulle meeldis, alles algas ja juba lõppes. Aga minu paariline väitis vastupidist. Ega minagi ju igast stseenist täpselt aru ei saanud, aga minu jaoks ta kandis, võttis mind kaasa ja mul ei olnud igav. Eks see stseenide üle mõtlemine jätkus ka kodus ja mõtlen veel tänagi. Kas see ei ole mitte ka üks teatri eesmärk, panna mõtlema, tundma. Õnneks ka arvamuste üle ei kakelda, vähemalt meie ei kakelnud.

29: neljapäevast neljapäevani

26. Kõrvarõngaste kaotamise päev. Hommikul kukkus kraanikaussi minu uus ilus rõngake, sain sabast enne suurde kanalisatsiooni maandumist, taguse leidsin vaiba seest. Tööle läksin teiste rõngastega ja üks neist pudenes ka kogu aeg kõrvast, kuid taas suutsin kadunud osad üles leida. Öeldakse, et märka märke. Ma ei tea, mida need kõrvarõngad mulle öelda tahtsid.

27. Pool päeva jaurasin lapsega. Ta oli südamepõhjani solvunud, lubas vormi varna visata ja koju tulla, sest talle oli alusetult peapesu tehtud. Minul emana on meel alati kurb, kui laps on õnnetu. Minu loogika on alati sõimu vastu, sest asju saab alati kenasti rääkida. Aga inimesed käituvad ikka nii nagu nad käituvad. Samas ei saa iga solvumise pärast kotti selga võtta ja tulema tulla. Nahka tuleb kasvatada, paksu nahka, et see maailm sind ära ei õgiks. Veenmistöö kandis küll vilja, kuid südames oleksin ju tahtnud emalõvi olla.

28. Täna oli õige eestlase tunne. Seda ikka töö mõttes. Kaevasin maasikamaad, vedasime talvepuid ja ladusime neid virna. Õhtul said kanged lihased leevendust saunalaval.

29. Mõnikord mõtlen, et kas on vaja selle aiaviljandusega nii palju jaurata. Aga kui täna läksin lapsele külla kotid noosi täis, siis oli hea oma saaki jagada küll. Ja laps oli tänulik, sest meil ei kasva plastmassist tomatid, sinised kartulid, kärbatanud sibulad, keemiaga töödeldud õunad, astlepajumarjad, kapsad, porgandid. Meil on kõik mahe.

30. Kutse jorjeneid vaatama võtsin rõõmuga vastu ja muidugi oli vaatepilt muljetavaldav. Kõik õied nii omanäoliselt kaunid. Tulin koju ja asusin oma peenarde kallale. Sain indu taas juurde sealt aiast. Endale ma daaliaid ilmselt ei ihalda, sest neid tuleb talvel kusagil ka hoiustada.  Aga mingi uue pilgu sain ka endale, et seda oma aias rakendada.

31. Saime uue presidendi. Suur sündmus, vist. Päev oli täiesti tavaline, tööl töine ja koduaega liiga vähe. Siis ongi nii, et sätin natuke siit, natuke sealt ja ongi hämarus käes ja diivan kutsub.

1.Üle väga paljude aastate ei saatnud ma kedagi kooli ja seega ei olnud selle päeva pidulikku tunnet minus kübetki. Tööl on aga üks tore projekt pooleli ja sellega ma kogu päeva tegelesin ja mõttetööd jagus koju ka.