32: neljapäevast neljapäevani

 

·         Üle pika aja (võib olla kuu, võib olla vähema), tegin kutsa taas õnnelikuks. Käisime jalutamas ja kõndisime kokku 5 km, nii ütles Pacer. Nägime lehmi, ebaharilikult palju autosid, üht kalameest ja surnud ussi. Nende kõikide peale läks kutsa aktsiooni ja mina pidin tema taltsutamisel natuke rohkem jõudu kasutama. Nii et jõutrenn ka see koeraga jalutamine.

·         Rääkisin telefonis pere keskmisega, ta ütles, et mõtleb aeg-ajalt sellele, mida vanaema ütleks selle või tolle peale ja mida ta arvaks sellest, kuidas neil elus läinud on. Lapse avaldus vallandas minus pisarate voolu. Ema ei ole enam rohkem kui kümme aastat, aga ta on iga päev meeles ja teatud daatumid toovad mälestused eriti esile. Ma tean, et ta hoiab silma meil peal.

·         Pakkisin pesamunale kaasa palju kodust kraami ja jagasin õpetussõnu umbes sellises stiilis, et värsked kardulad pane keema kuuma ja vanad kardulad külma vette. Ega see lahti laskmine kerge ei ole. Eriti veel siis, kui too ei tea kindlalt: kuhu, millal, miks.

·         Käsitööpäev, kõigepealt vorpisin 100 silti ja siis puhastasin ca neli kilogrammi ebaküdooniaid. Ei saa öelda, et päeva lõpuks tüdimust ei olnud. Oli ikka küll. Lisaks oli köök seemneid täis, minul pöial kange ning üleüldse tekitas see käsitöö omakorda koristamise tööd juurde.

·         Täna villisin eile lõigutud ebaküdooniatest eraldunud mahla purkidesse. Lootsin selle suure töö peale suuremat vedeliku kogust. Aga ega head kraami ei peagi vist palju olema.

·         Tööl sai palju selliseid asju tehtud, mis olid ootel, koduaega seevastu oli ainult AK ja Pulsi jagu, siis heitsin tudile

·         Hommiku TVst kuuldud infokillud tervise heaolu heaks panid mind traditsioonilisele kõnnitiirule minema. See info ei ole ju midagi uut, aga kui keegi kusagil ei korruta, siis vajub minu motivatsioon end korrapäraselt liigutada, kiirelt ära. Õnneks neid meeldetuletajaid meedias on. Kodus ei sunni mind keegi.