kolmapäev, 29. juuli 2015

Neli käimist

Kodukülla satun viimasel ajal üha harvemini. On rohkem teisi käimisi ja ega seal minu ootajaid ka enam palju pole. Siiski, kui kord lähen, siis ikka käin enamasti kõik minu ootajad läbi: oma tühja lapsepõlvekodu, eaka tädi, kalmistul ja rannas. Mõnikord ikka veel mõne lähedasema inimese juurest ka, kuid need neli paika saab alati läbi käidud.

Ega see viimane käikki teisiti ei kulgenud. Lapsepõlvekodus sõime pesapojaga mõned tikrid põõsa küljest, käisime tiiru toas ja ega seal midagi ei olnudki rohkem teha. Kuigi see paik tähendab mulle ikka rohkemat kui lihtsalt koht, siis ilma inimesteta on tühi ja kõle.

Koduranda minekuks olid meil kaasas nii ujukad kui ka joped. Igaks juhuks, kes neid ilmasid ikka teab. Välja kujunes nii, et käisin peaaegu ujumas küll, aga jopega, s.t põlvini ikka pidin vees ära käima, aga külm tuul ei lasknud jopet seljast maha visata. Vesi oli isegi soe, võrreldes õhuga. Rannaäär meenutas nii väga juba sügist: mitte kedagi peale lindude näha ei ole ning tugevad tuuled on adru ja muud sodi randa uhtunud.
Vähemalt võin öelda, et olen sel aastal vees käinud ;)

Varbad liivas
Näkkas terve õiega, üle jäi vaid lugemata, kas armastab või ei armasta :D 
Linnukesed tühjal rannal.
Meri oli hülgeall ja pilved sünkjad.

Koduteel oleme ka pea igal aastal põiganud alla ühelt metsateelt, kus teadupärast peaksid mustikad olema. Olid ka sel aastal. Minul oli ikka väike ämbrike ka kaasa võetud, igaks juhuks. Selleks ajaks oli küll juba vihma hakanud sadama, kuid ega mind see küll ei pidurdanud. Pidurdas aga pesapoega, kelle arvates ei olnud mingite mustikate pärast mõtet märjaks saada ja üleüldse oli kolm aastat tagasi selles samas paigas rästik rõngas. Kui aus olla, oli ka minul see rästik kogu aeg meeles. Kuna aga minu tops ei olnud suur ja marju sa otse teerajalt korjata, siis sai korilase kirg kartusest võitu. Nüüd on vähemalt meil 1 liiter mustikaid sügavkülmas.

pühapäev, 26. juuli 2015

Teatris ja kirikus

Arvutiekraanilt vaatab kuupäev vastu, muidu oleks vist raske päeva ära tunda. Selline on elu puhkuse ajal. Kõik sujub omasoodu. Kiiret ei ole kusagile. Konkreetsele päevale omaseid tegevusi pole. Samas on siiski kiire ka või õigemini on olnud tegusad päevad. Isegi vist liiga tegusad, sest eilne peavalu oli vist küll tunnistus väsimisest. Aga maasikaid on korjatud rohkem kui mullu, vaarikatopsid ka täituvad ning mustsõstradki juba osalt korjatud. Nii et kõik ikka asja eest!

Ringi käinud olen ikka ka: teatris ja kirikus. Teater oli Kaelase mõisas Endla teatrietendus "Werther". Eks meeldis küll, aga midagi jäi minu jaoks siiski poolikuks või ei küündinud minu mõistus kõigest aru saamiseni. Väga meeldis kogu selle tegevuse toomine just sellesse valitud paika. Kuidagi sobis hästi, selline idülliline paik: vesi ja mõis ja väike suvemajake, looklev tee ja väike sillake, mis viis üle jõe. Millegipärast arvan, et kes raamatut ei ole lugenud, sellele jäi kogu see lugu segaseks. Minul on "Noore Wertheri kannatused" loetud. Raamat mulle meeldis. Tegelikult ikka etendus meeldis ka. Eriti hea oli n.ö puhvetis müüdud koduleivast valmistatud võileib :)

Kirikus nägin ja kuulasin Otti. Ei teagi, kas mul on miskit viga, aga telerist vaadatu-kuulatuna meeldib ta mulle hoopis rohkem. Või oli asi ka selles, et suures rahvamassis lällutasid kellegi lapsed ja millegipärast ei taibanud lapsehoidjad nendega uksetaha minna. Igatahes häiris veidi küll. "Kuula" tõstis ihukarvad püsti ja silm läks niiskeks. Kirikuakustika ja kirikutunnetus võimendas seda lugu kuidagi eriti.

Sellised on viimase aja lood. Puhkus kestab veel :)

reede, 17. juuli 2015

Mahepadi

Vaatamata sellele, et see suvi ongi vist jäänud kusagile mägedetaha peitu, on olemine siiski helgem ja kergem :) Sellepärast vist valisin ka padja värvid sellised mahedalt õrnad. Südameks on kasutatud vanu, nõukaaegseid linikuid. Kuuri alla oli siginenud üks kaltsukott ja lihtsalt kahju oli linikuid niisama ära visata. Selline mu padjake sai, 100% taaskasutus.





teisipäev, 14. juuli 2015

Kui tahad istuda, mine kodust ära :D

Kodused päevad mööduvad hoogsalt. Mõni päev on tunne, et õhtu on käes ja ma pole veel istuda saanudki. Keegi küll ei keela mind istumast, aga hoog on sees ja seda toimetamise hoogu ei tohi ometi raisku lasta minna. Tööd jagub, nii toas kui õues. Kodudel on ju see omadus, et nad on pidevas arenemisjärgus. Meil küll on. Ise saab igasugu töid pidevalt  juurde genereeritud, näiteks mõne vana peenra likvideerimine või mõni uus peenar. Lõviosa ajast võtavad maasikapeenrad. Selle aasta saak on helde, nii et  muudkui nopi ja puhasta.

Istuda olen tegelikult saanud küll, aga seda kodust väljas. Tegelikult ei ole see nii plaanitud olnud, pigem on juhtunud. Loosiõnn ei naerata just sageli mulle. Seekord aga oli õnn minu poolel ja võitsin 4-päeva piletid Euroopa meistrivõistlustele EU-23. Kuna ma ei olnud mitu päeva oma meile vaadanud, siis võidust sain teada alles siis, kui esimene päev oli juba alanud. Eks esialgu tekitas võidust teada saamine vastakaid tundeid, ei olnud ma ju üldse arvestanud sellega, ja õigupoolest oli ammu meelest läinud, et lahendasin ristsõna ja saatsin ära ka. Veidi mõtet seedinud, otsustasin siiski ühe päeva staadionil veeta. Eelkõige pesapoju pärast ja veidi ikka enda pärast ka, pole ju minagi ammmu staadionil viibinud ja publikuks ei ole ma mitte kunagi olnud ning Euroopa meistrivõistlusi olen vaid telerist näinud. Kuna olen üsna spordikauge, siis kaasa oskasin elada vaid Grete Šadeikole. Kuid mulle meeldis, kõik see olemine. Tore oli jälgida nii staadionil toimuvat kui ka publikut, oli ju kohal tõeline rahvastepaabel. Pausi ajal jalutasime Kadrioru pargis, ka seal ei olnud ma ammmu käinud või õigemini, kindlasti kunagi olen, aga mälusopist seda kohta ei leidnud :D Nii et oli lõõgastav päev, mil istuda sain mõnuga, järgmiste päevade jagu ka :D

Istumas käisin ka ühel külateatri etendusel. Oli tore ja õpetlik jant. Lõbus ka. Minu leitud etenduse point tuleb ammusest punasest kultusromaanist "Kuidas karastus teras"ja selle peategelase Pavel Kortšagini öeldust: elada tuleb nii, et hiljem ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. (Ostrovski)





reede, 3. juuli 2015

Puhkus, aed ja kartulisüda

Puhkus ehk kodused tööpäevad on alanud. Vähemalt esialgu on rõhk seni ootel olnud töödel: kartulipõld, maasikavaod, lillepeenrad, kasvuhoone, akna pesu ja kappide koristus jne. See ei tähenda, et nüüd ülejäänud aastal väga laisk olen olnud, aga ikka on nii, et lükkad asju edasi ajale, mil aega rohkem on. Paari päevaga sai osa programmist täidetud.

Eks igal päeval juhtub midagi uut, või märkan midagi uut. Eilne nägin näiteks esimest korda oma aias ussi. Eks mul olid sellepeale väledad jalad ja umbrohtu täis käru jäigi mehele tühjendada :D

Traditsiooniliselt käin iga päev tiiru aias ja vaatan-ootan, mis on tärganud ja mis mitte. Kevadel mulda pandud liiliad on tärganud alles nüüd. Mõttes olin need maha kandnud. Nii kaua ei saa ju ometi ühest mugulast taim tärgata. Aga eks õienupuootus on nüüd seda suurem.

Siis tuli mõte lillepottidele uued ümbrised panna. Nimelt on meile tekkinud poolelioleva ehitustöö käigus terved ringid puukoori ja need passisid nagu valatult veranda lillepotte ehtima. Puukoortel on nüüd uus elu. Sel aastal on verandal kasvamas kartuusia nelk ja kartul. Minu meelest on kartul ka üsna dekoratiivne taim, kuid selle potti paneku põhjus on hoopis teine. Nimelt leidis meie pesapoju sügisel kartulivõtmise ajal südamekujulise kartuli. Mina olin loomulikult rõõmus, et tal on märkamisvõime olemas. Nii oli see kartul meil köögis puuviljavaagnal terve talve, kuni panin ta kevadel lillepotti. Nüüd ootame uusi südameid :D