Arvutiekraanilt vaatab kuupäev vastu, muidu oleks vist raske päeva ära tunda. Selline on elu puhkuse ajal. Kõik sujub omasoodu. Kiiret ei ole kusagile. Konkreetsele päevale omaseid tegevusi pole. Samas on siiski kiire ka või õigemini on olnud tegusad päevad. Isegi vist liiga tegusad, sest eilne peavalu oli vist küll tunnistus väsimisest. Aga maasikaid on korjatud rohkem kui mullu, vaarikatopsid ka täituvad ning mustsõstradki juba osalt korjatud. Nii et kõik ikka asja eest!
Ringi käinud olen ikka ka: teatris ja kirikus. Teater oli Kaelase mõisas Endla teatrietendus "Werther". Eks meeldis küll, aga midagi jäi minu jaoks siiski poolikuks või ei küündinud minu mõistus kõigest aru saamiseni. Väga meeldis kogu selle tegevuse toomine just sellesse valitud paika. Kuidagi sobis hästi, selline idülliline paik: vesi ja mõis ja väike suvemajake, looklev tee ja väike sillake, mis viis üle jõe. Millegipärast arvan, et kes raamatut ei ole lugenud, sellele jäi kogu see lugu segaseks. Minul on "Noore Wertheri kannatused" loetud. Raamat mulle meeldis. Tegelikult ikka etendus meeldis ka. Eriti hea oli n.ö puhvetis müüdud koduleivast valmistatud võileib :)
Kirikus nägin ja kuulasin Otti. Ei teagi, kas mul on miskit viga, aga telerist vaadatu-kuulatuna meeldib ta mulle hoopis rohkem. Või oli asi ka selles, et suures rahvamassis lällutasid kellegi lapsed ja millegipärast ei taibanud lapsehoidjad nendega uksetaha minna. Igatahes häiris veidi küll. "Kuula" tõstis ihukarvad püsti ja silm läks niiskeks. Kirikuakustika ja kirikutunnetus võimendas seda lugu kuidagi eriti.
Sellised on viimase aja lood. Puhkus kestab veel :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar