Esmaspäevani

Tööjuures saab alati nädala viimasel tööpäeval öeldud esmaspäevani, ja millegipärast tundub meile kõigile, et see „esmaspäevani“ kostub järgmine kord liiga ruttu, et alles sai nii öelda kui juba jälle on selle ütlemise kord. Aga väljas on kevad, vähemalt täna. Väikesed eeltööd algavaks aiahooajaks on tehtud, lilleseemnekesed  mulda külvatud, neist lobeelia on isegi oma ninad välja pistnud. Katuseta kasvhoonesse külvasin ka redised, seda lootusega, et ehk tärkavad ikka varem kui muidu. Üks aianurk on puhtaks riisutud, õunapuud lõigatud, oksad põletatud, teisisõnu: eelhäälestatus suuremateks kevadtöödeks on olemas.  Või mis suurteks nii väga ikka. Püüame ikka tasa ja targu, oma võimete kohaselt. Sest on ju nii, et plaane võib teha, aga keegi mujalt juhib ja plaanid võivad lörri minna. Hetkel see lörri ajaja on sekkunud, loodan, et ta siiski ei ole tugevalt oma kanda kinnitanud. Seniks tuleb hamstrikombel kogutud tagavarad hävitada ja natuke praktilisemalt toimetada ning säilitada optimissimus. Kõlab ju hästi. Oma sisemuses olen aga igavene paanitseja. On ju selge, et töö maapealt pole otsa saanud, aga vot, kui see järg on hetkekski käest läinud, siis on tunne nagu oleks midagi kindlat kadunud. Loogiline on, et viletsusepajukil ei taha keegi elada, küllap ka need, kes seda siiski tegema peavad. Mina saan õnneks „esmaspäevani“  veel öelda ja loodan, et kaua-kaua.