Mis sellest ollusest tuleb?

Räägitakse ja soovitatakse, et valgest nisujahust ja valgest suhkrust peaks võimalusel hoiduma hea tervise nimel. Sellepärast mõtlesin, et proovin pannkooke teha hoopis rukkijahust.  Retsepti ei jälginud, kuigi selle ma internetist välja otsisin. Tegin ka taigna eelmisel õhtul valmis, et siis jahu saaks paisuda. Minu meestel on komme õhtuti ikka külmkapi kallal käia, ega nad sealt suurt midagi ei näksigi, aga no ust peab ikka mingi rahutuse pärast avama. Mina paotan rohkem kapi uksi, mille sees on pähleid vms. Igatahes pidin ma korduvalt vastama küsimusele: mis ollus seal kausis on :D Eks see taigen selline hall ja ebamäärane nägi välja küll ja neil oli vist hirm, et sellest möksist saab neile mingi ninaesine:D
Koogid tulid tegelikult päris maitsvad, kuigi selle tajumiseks, et nad ikka küpseks saavad ja millise kuumuse juures saab see toimuda, kulus nii mõni pannitäis. Nad küpsevad ikka veidi kauem, kui tavalised nisujahu pannkoogid ja seega peab kuumus ka veidi madalam olema. Selle küpsetamise käigus lugesin aprilli Maakodu, milles oli lausa kolmest otseselt või kaudselt tuttavast inimesest juttu, läbi. Üks tubli aiapidaja, andekas käsitööline, kelle blogi piilun ja talunik, kelle talu loomi on õnnestunud ka vaatamas käia.

Hommikune uni

Ajal, mil pidin kohvivee keema panema ja võileibu valmistama, rändasin ma hoopis oma unedes sellises kohas, mis oli nagu kaks ühes: lennujaam ja laevasadam ning otsisin meelheitlikult, kus asub piletikassa, et siis sealt pilet Soome osta. Kõndisin ühest uksest sisse ja teisest välja, aga õiget kohta kuidagi ei leidnud. Seejuures olin mures, et ei tea, kuidas neid pileteid ikka saab.  Majal oli mitu korrust, aga kohati nägi välja nagu mingi vana tehase hoone. Igatahes pilet jäi ostmata, sest enne seda tegin silmad lahti ja avastasin, et olen sisse maganud :P
Vähemalt unudes võiksin enesekindlam olla :)

Hajali mõtteid

Väljas on ikka tõeline kevad juba, kuigi mõnel aastal oli maapind sellisel ajal ilmselgelt veel lumehangede all. Seekord aga olen juba sõrmed saanud natukene mullaseks teha, maad kaevata ja umbrohujuurikaid välja noppida. Kuigi enamasti kõnnin veel kärsitult mööda õue tõsise tegutsemissooviga. Midagi saab ju teha kah, aga üldiselt on ikka vara veel.  

Muidu on kõik aga rööpas,  nii tööl kui kodus kui ka puhkehetkel. Isegi kinos käisin. 1944 sai vaadatud. Oli sünge ja õudne.  Kui see jube tulistamine pihta hakkas, siis ikka panin silmad kinni ja mõtlesin, et oli mul seda vaja. Stereoheli võimendas asja veelgi. Tagantjärgi muidugi meeldis. Ja puudutas ka otseselt. Kujutasin ette, kuidas minu isa seal Sõrve Sääre lahingutes mööda kaevikuid jooksis. Nüüd tahaks üle küsida, kuidas kõik oli, aga sellega olen juba 15 aastat hiljaks jäänud.  Nii on, et  kõike ei märka või ei oska õigel ajal. 

Kohvikutes olen ka vahepeal käinud. Werner ja Supelsaksad, kaks suurepärast kohvikut kahes suurepärases linnas. Head koogid ja mõnus interjöör ning kõige olulisem – toredad kaaslased, mis sa hing veel ihkad.

Natuke nalja ka, mis minuga aeg-ajalt juhtub. Nimelt oli mul tööjuures vaja isiklikku fotokat kasutada. Mõtlesin, et võtan äsjavalminud eelmise postituse kindad ka kaasa ja pildistan ühtlasi ka neid. Nii tegingi. Pildid valmis, toimetasin edasi. Mingi aeg oli vaja prügikastikaant avada ja mis ma näen, kindad seal. Ju ma siis koti asemel nad prügikasti saatsin. Kui kurdan oma hajameelsuse üle, siis mõni nii naljaviluks ütleb, et vaata passi ka. No ei ole veel nii eakas, et seda saaks vanusega vabandada. Millega siis võiks :D

Igatahes kodus fotografeerisin oma kindad uuesti üle, mitte et prügikast neid nüüd kahjustanud oleks. Lihtsalt õueavaruses tehtud fotod näivad mulle kenamad.

Neljale käele

Kevadel kantakse ikka veel kindaid, kaitseks viimase külma, tuule ja päikese eest. Sellepärast otsustasin kududa veel sõrmikuid. Kudusin endale ja kallile klassiõele. Saatus viis meid koos õppima ja üksteist oleme toetanud jõudumööda kõik need aastad. Mina oma kärsituse ja kohusetundega olen alati sammuke eespool kõigega alustamisega. Peangi vast olema, olen ju aastakese vanem ka ;) Selline toetus ja abi on üliolulised. Kui kellelegi kurta, siis tema mõistab. Oma koolijuttudega pole mõtet teisi, kel asjaga seost ei ole, tüüdata. Üksteist võime aga lõpmatuseni tüüdata :) Oleme saanud koduseid töid jagada ja arutada, kuidas ühte või teist tööd peaks tegema. Nii et kaks pead on kaks pead ja meie kahel peal on neli kätt ja kakskümmend sõrme, mis vajavad veel kindasooja.

Kodus on parem

Kuidagi väga kiiresti on kohale jõudnud märts. Lumikellukesed, mis on tavaliselt minu sünnipäeva lilled, õitsevad ja on juba päris pikukesed ning märtsikellukesedki ei taha neist maha jääda ja ajavad ka oma õienupukesi valguse poole.

Veider on see, et kui oled kodust mõnda aega eemal, siis koju tulles on kõik asjad kuidagi väikesed. Minu praeguses kodus algab muutumine siis, kui teeotsast alla keeran. Kõik on tuttavlikult armas, aga taju on kuidagi teine, maailm nagu tõmbuks kokku, väikeseks ja koduseks.  Küllap on nii, et kodust väljas, suures ilmas uudistad ja vaatad asju teise pilguga: ootusega, põnevusega, mis veel juhtub, mida veel põnevat näed. Kodus on kõik juba nähtud ja tead, mida vaadata, mida oodata. Mõne aja pärast on kõik juba nii, nagu enne kodust ära minekut oli ning tajun, et kodus on ikka kõige parem olla.

Täna otsin aga oma taimekastid välja ja teen esimese kevadkülvi.